Читать книгу Taro. Mustrid ja vastastikmõjud - Deborah Lipp - Страница 4

On suur hulk erinevaid ülemeelelisi võimeid. Mõned lõigud eespool defineerisin telepaatiat kui teiste mõtete teadmist ja empaatiat kui teiste tunnete teadmist. Kolmas ülemeeleline võime, mida tarokaartide ladujad kasutavad, on selgeltnägemine, tuleviku või mineviku teadmine. On veel palju muid oskusi, mida me siin ei käsitle. Kõik need põhinevad kolmel tööriistal: meditatsioonil, enesetunnetusel ja usaldusel.

Meditatsioon

Meditatsioon on esimene ja väga vajalik samm kõigi ülemeeleliste oskuste arendamisel. Sellega algab protsess, mis annab sulle kontrolli meele üle ja teadmise meeles olevast. Meditatsiooni kaudu saad teada, kuidas käituvad sinu mõtted, millised nad on lärmakatena ja mida teha nende vaigistamiseks. Sa õpid tundma oma sisemise hääle kõla, mis on tähtis, kuna paljude inimeste jaoks kõlab “ülemeeleline hääl” teisiti kui igapäevaste mõtete tavaline hääl.

Paljud inimesed leiavad, et mediteerida on raske, ja arvavad, et nad ei saa sellega hakkama. Oluline on tunnistada, et see “ei saa hakkama” on peaaegu täielikult eksiarvamus! Kui osa meditatsiooni eesmärgist on aru saada, kuidas sinu meel käitub, siis ongi eesmärk just vaadelda, kuidas meel valesti käitub. Kui sinu meel kipub meditatsiooni ajal ekslema, siis selle asemel, et mõelda “See on täielik jama,” jälgi lihtsalt oma meele ekslemist ja too ta õrnalt tagasi.

Ma võrdlen seda laadi meditatsiooni sellega, mida teen kirjutamise ajal. Minu tähelepanu kaldub sageli kõrvale ─ lärmi tõttu, abikaasa või kassi tõttu, pasjansi ladumise tõttu ─, kuid lõpuks pöördun ikka tagasi kirjutamise juurde. Juhtub, et tähelepanu hajub, aga ma keskendun uuesti ja jätkan kirjutamist. Edukuse mõõdupuuks ei ole see, kas mu tähelepanu hajus, vaid kas ma kirjutasin?.

Selles just ongi asi. Oletame, et tähelepanu juhib kõrvale minu armas kass. Oletame, et ma mõtlen siis järgmiselt: “Pagana pihta! Ma poleks pidanud laskma end häirida! Milline jobu ma olen, et mängin Callie’ga, selle asemel et kirjutada! See on jube!” Kas need mõtted on kasulikud? Sugugi mitte. Mis need mõtted veel ei ole? Need ei ole kirjutamine. Kui ma ärritun sellepärast, et lasen end häirida, on see jälle lihtsalt tähelepanu kõrvale kaldumine.

Meditatsioon laseb mul kogeda oma sisemist häält, lärmi endas, oma hajevilolekut ja etteheiteid endale ning neist õrnalt üle saada. See ei tähenda, et nad lähevad ära. Minu mõtted ikka ekslevad, kui ma mediteerin, samuti nagu ma ikka märkan oma armast kassi. Aga kui ma õpin paremini keskenduma, võin märgata tähelepanu kõrvalekaldeid, ilma et need minu üle võimust võtaksid.

Sinu meeles on muudki peale ekslevate mõtete puntra ja mediteerimine laseb sel esile kerkida, sealhulgas ka ülemeelelistel ja intuitiivsetel võimetel.

On mitmeid suurepäraseid raamatuid, mis aitavad sul mediteerimisega alustada. Üks minu lemmikutest on “Meditatsioon. Täielik ülevaade” (“Meditation: The Complete Guide”, 2011) Patricia Monaghan’ilt ja Eleanor Viereck’ilt. See raamat on hea selle poolest, et selles tutvustatakse suurt hulka erinevaid tehnikaid.

Mediteerimine ei tähenda reeglina “istumist ristatud jalgadega ja meele vaigistamist mantrat retsiteerides”, kuigi enamik inimesi seda just arvab. On vaikusemeditatsioonid ja loitsude lausumise meditatsioonid, armastava headuse meditatsioon, zazen, kõnnimeditatsioon, trummimeditatsioon ja palju muud. Vali endale sobiv tehnika, ole enda vastu kena, kui vaeva näed, ja väärtusta oma teekonda ilma eelhoiakuteta tulemuste suhtes.

Mina jõudsin meditatsioonini esimest korda 1970. aastatel sõprade kaudu, kes elasid aašramites ja olid huvitatud transtsendentaalsest meditatsioonist. Aastaid hiljem andis minu taroõpetaja Susan mulle kirjapandud meditatsioonijuhendi. Juhised olid lihtsad: alusta mingi asja ettekujutamisest, visualiseerides kõike selle kohta, ja tee seda viisteist minutit. Kui sa kujustad näiteks puud, võid näha vaimusilmas ükskõik millist puud ja kujustada seda erinevatel aastaaegadel. Sa võid detailselt ette kujutada puu lehti ja koort ja seda, et ronid puu otsa või pead puu all piknikut. Sa võid kujutleda, kuidas puu lõhnab, ja tunda tuult puu okstes. Sinu meel võib vabalt rännata ja liikuda puu poole. Vabasta end kõigist mõtetest, mis ei ole puuga seotud.

Edasi on juhendis öeldud, et alles siis, kui tunned end nii visualiseerides kindlalt, peaksid keskenduma ainult ühele kujutluspildile puust ja püüdma hoida seda kogu meditatsiooni vältel.

Mina alustasin viieteistminutiliste seanssidega vähemalt kolm korda nädalas, pikendades neid mõne aja pärast kahekümne minutini. Hakkasin keskenduma ka muudes olukordades. Kui näiteks sõitsin autoga, harjutasin mõtlemist ainult autoga sõitmisest. Ma meenutasin varasemaid autosõite, mõtlesin oma autost ja nii edasi, loobudes kõigist mõtetest, mis polnud autoga seotud. Isegi kui olin jõudnud omaette kodus mediteerides “ainult ühe puu kujustamiseni”, jätkasin ikkagi ka vabamat visualiseerimist, juhtides autot, jalutades ja tehes majapidamistöid.

See oli väga tõhus meeletreening, mis parandas minu mediteerimis- ja visualiseerimisoskusi ja võimaldas mul paremini hetkes viibida.

Pärast aastatepikkust harjutamist olen muutunud vähem distsiplineerituks. Praegu ma püüan mediteerida kord nädalas, kuigi sageli teen seda harvemini ja vahel ka sagedamini. Sellele lisaks praktiseerin tavapärast sügava hingamise meditatsiooni ja visualisatsiooni mõni hetk enne seda, kui hakkan ülemeelelisi oskusi rakendama (näiteks enne kaardipanekut).

Ma mediteerin istuvas asendis, ühendades lühikese palve hingamise ja mala (meditatsiooni)helmestega. Ma hingan sügavalt sisse ja seejärel välja, lausun palve, lähen järgmise helme juurde ja kordan seda. Mulle meeldib, et helmed vabastavad mind loendamisest või taimeri kasutamisest ning ma saan neid meelele keskendumise ajal puudutada. Lisaks mediteerin ma korrapäraselt kuuma vanni võttes. Kuum vesi lõõgastab ja muudab meeleseisundit ning ma kasutan seda, et meelt tühjendades kujustada puhastumist ning ekslevatest mõtetest ja muredest vabanemist.

Alustasin teismelisena ja olen mediteerinud peaaegu nelikümmend aastat. On hämmastav, et tänu meditatsioonile suudan paremini keskenduda, lõdvestuda ja meele sügavustesse jõuda, kuigi sageli taban ikka veel oma meele ekslemast.

Enesetunnetus

Osa enesetunnetusest tuleb meditatsioonist. Sa õpid tundma oma sisemise hääle kõla, oma hirme ja kõhklusi, mis kerkivad pinnale, kui saavutad suurema kontrolli oma meele üle. Enesetunnetus on midagi sellest enamat.

Tuleta meelde kirjutamata põhimõtet: ära näita mulle enda oma ja mina ei näita sulle enda oma. Üks osa sellest, mis sinu ülemeelelisi andeid tõkestab (kuni selle määrani, et need on blokeeritud), on sinu valmisolek sellest kokkuleppest kinni hoida. Osaliselt teed sa seda sellepärast, et sinus on uksi, mille avamist sa ei soovi.

Kui sinus on osi, mida ei saa vabaks lasta ─ osi, mida sa ei pruugi teadagi ─, tähendab see, et sinu psüühes on kohti, kuhu sa lihtsalt ei saa minna. Sinu alateadvus ei lase sind edasi.

Mul oli õpilane, keda juhendatud meditatsiooni ajal alati rünnati. Kui läksime sisemisele rännakule, siis instruktsioonidest hoolimata muutus see vägivaldseks. Ma võisin öelda “Te kohtate heasüdamlikku võõrast, kes annab teile kingituse,” ja paluda, et õpilased kirjeldaksid pärast rännakut võõrast ja kingitust, aga see õpilane ütles: “Võõras kägistas mind ja toppis kingituse mulle kurku.” Minu õpilane ei teadvustanud, kui ebatavalised ─ ja häirivad ─ need juhtumid olid, ja tal ei olnud ka teadlikke mälestusi vägivaldsest minevikust. Miski oli aga ilmselgelt valesti. Me ei saanud meditatsiooniga edasi minna, kuni ta polnud end vajalike psühholoogiliste võtetega vabastanud nendest vägivaldsetest ja häirivatest kujutluspiltidest.

Mida paremini sa tunned oma sisemisi tõkkeid ja seda, kuidas need sind mõjutavad, seda rohkem tood varjatut valguse kätte, kus seda saab jälgida ja uurida, ning seda nõrgemaks muutub sinu sisemine seotus kokkuleppega “Ära näita mulle enda oma”.

Tööks endaga on palju viise, alustades eneseabiõpetajate teoste uurimisest ja lõpetades töötubades osalemise, aktiivse kujustamise, sisemise lapsega tegelemise, sõltuvustest vabanemise, traditsioonilise teraapia ja muuga. Ära arva, et võid kõiki pimedaid nurki üksi uurida. Teraapia suurendas minu ülemeelelisust, sama võib toimuda ka sinuga. Kui sa oled samasugune, nagu minu õpilane, ning sinu sisemised tõkked on vägivaldsed ja hirmutavad, siis läheb sul kindlasti kellegi abiga palju paremini ja sa tunned end edaspidi turvalisemalt.

Sinu ülemeelelised oskused on täpselt sama vabad nagu sa ise. Mida vabamaks sa muutud psühholoogilises mõttes, seda tugevamad on sinu ülemeelelised võimed.

Usaldus

Kujutle oma ülemeelelisi oskusi inimesena, kes elab sügaval sinu sisemuses. Nagu me rääkisime, saadeti see inimene kunagi peitu. Võib-olla sai ta hurjutada, teda peeti valetajaks või segaseks. Võib-olla ütlesid sa iga kord, kui temast kuulsid (näiteks eelaimdusena): “See on naeruväärne.” Ta on suurema osa sinu elust olnud sinu sees peidus, lipsates minema iga kord, kui teda on peetud naeruväärseks.

Sa meelitad ta õrnalt välja. Nagu iga hirmunud lapse puhul, alustad seda usalduse loomisega. Kuidas?

Ära hurjuta, ära kritiseeri, ära kahtle temas. Kui sa seda teed, peletad selle tüdruku või poisi ─ sinu sisemine laps on tavaliselt samast soost nagu sina – tagasi sisse.

Toimub midagi seesugust: sa paned kaarte ja kavatsed midagi öelda. Näiteks näed õigluse kaarti ja tahad öelda: “See on seotud juriidiliste küsimustega.” See näib üsna selge, ent selle asemel vuristad ette loetelu kaardi võimalikest tähendustest, kaasa arvatud “juriidilised küsimused”. Sa said hakkama sellega, et ei usaldanud Ülemeelelist Last, ta tõmbus tagasi ja tal ei ole sulle enam midagi öelda.

Kui sa selle asemel ütled täpselt seda, mida mõtled, võib Ülemeeleline Laps, keda sa usaldad, anda sulle rohkem informatsiooni. Järgmine mõte, mis sulle pähe tuleb, võib olla “tsiviilkohus”. Sa võid jällegi hoiduda seda välja ütlemast ning Ülemeeleline Laps tunneb, et teda ei usaldata, ja tõmbub tagasi, või sa riskid ja ütled seda ja saad tasuks üha rohkem ülemeelelist ja täpset informatsiooni.

Mina olen sellist tsüklit kogenud palju-palju kordi: usaldanud sisemist häält ja saanud tasuks rohkem informatsiooni; mitte usaldanud sisemist häält ja tundnud, kuidas teadmiste allikas kokku kuivab. Ma tean paljusid teisi kaardipanijaid, kes on sama kogenud. Usalduse jõud kehtib laias laastus peaaegu kõigi ülemeeleliste oskuste puhul, selgeltnägemisest automaatse kirjutamise ja kirgaste unenägudeni. Usalda sisemist häält.

Küsija, kellele kaarte paned, võib valetada. Inimesed teevad seda kogu aeg. Neil võib olla saladusi, mida on ebamugav jagada, nad võivad sind proovile panna ja meelega informatsiooni varjata või lihtsalt mitte mõelda stsenaariumile, mis sinu sõnu kinnitab. Ma toon näite. Kui sina oleksid ülemeelelisena mulle öelnud, et mul oli tädi Amelia, oleksin vastanud kindlalt, et sul ei ole õigus. Mul oli tädi Milly, keda kutsuti Mimiks, kuid selle lõigu kirjutamiseks pidin tema õiget nime otsima. Ma arvasin, et tema täisnimi oli Millicent või Mildred, ega teadnud, et see oli Amelia; tema eluajal ei tundnud ma teda Milly, vaid lihtsalt Mimina. Kui sinu Ülemeeleline Laps siiski oleks sulle öelnud, et mul oli tädi Amelia, siis oleks temal õigus olnud ja minul, küsijal, mitte.

Sinu asi ülemeelelisena ei ole küsijat usaldada. Sinu asi on usaldada iseennast, usaldada Ülemeelelist Last, usaldada sisemist häält. Mida rohkem sa usaldust toidad, seda rohkem ta areneb.