Читать книгу Täiuslik tervis: raamat keha ja vaimu terviklikkusest - Deepak Chopra - Страница 4

Igas inimeses on koht, kus pole olemas haigusi, valu, vananemist ega surma. Kui ta selle üles leiab, ei kammitse teda enam meie seniste tõekspidamiste piirid. Isegi võimalusena pole nad arvestatavad.

See ongi täiusliku tervise asupaik.

Selles paigas võib viibida lühikest või pikka aega. Kuid isegi põgus sealolek paneb aluse sügavale muutusele. Teisenevad tavaelus seni kehtinud arusaamad, avaneb uue, kõrgema ja ideaalsema olemise võimalus. Käesolev raamat ongi neile inimestele, kes tahavad seda uut eksistentsi tundma õppida, uute teadmistega endale uut elu luua.

Haiguse põhjus on enamasti väga komplitseeritud, kuid üks on kindel – haigestumine pole kunagi paratamatu. Pigem vastupidi. Me puutume iga päev kokku miljonite viiruste, bakterite, allergeenide ja seenhaiguste tekitajatega, kuid ainult tühine osa neist põhjustab haiguse. Meie hingamisteedes leidub nakatamisvõimeliste meningokokkide kogumeid, mis pesitsevad seal mingit kahju tegemata. Üksnes harvadel juhtudel nad aktiviseeruvad ning siis võib puhkeda raske ja vahel isegi surmaga lõppev kesknärvisüsteemi haigus – meningiit. Mis on see, mis vallandab haiguse? Täpselt ei tea seda keegi, aga näib, et siin on mängus salapärane tegur “peremehe kontroll”. See tähendab, et meie kui bakterite peremeesorganismid ise mingil moel kas avame või suleme värava. Rohkem kui 99,99 % ajast on värav siiski suletud ja see tähendab, et me kõik oleme täiuslikule tervisele palju lähemal, kui oskame arvata.

Ameerika Ühendriikides on peamiseks surma põhjuseks südame isheemiatõbi, mis on enamasti tingitud südant hapnikuga varustavate pärgarterite ummistumisest ateroskleroosi naastudega. Kui kolesterool ja teised jääkained hakkavad arterite läbilaskevõimet vähendama, võib tekkida hapnikunälg ning südame töö on häiritud, kuid haigusprotsess on väga individuaalne. Näiteks mõnel inimesel võib juba õige väike naastuke põhjustada tugeva, pigistava valu rinnas – nn rinnaangiini. Aga teine inimene, kellel naastud on peaaegu täielikult sulgenud hapniku pääsu südamesse, ei pruugi midagi sellist tunda. On teada juhtumid, kus 85 % ulatuses ummistunud arteritega inimene on jooksnud maratoni, ja seegi, et täiesti korras veresoontega inimesed on surnud südameataki tagajärjel. Meie keha püüab igal võimalikul viisil haigusele vastu panna.

Lisaks organismi füüsilisele immuunsusele on meil olemas ka tugev emotsionaalne vastupanuvõime. Üks vanem naine, minu patsient, väljendas seda nii: “Ma olen ju psühholoogiat õppinud ja tean, et iga täiskasvanud inimene peab leppima haiguste, vananemise ja lõpuks surmaga. Mingil tasandil olen ma sellest aru saanud, kuid tunnete ja instinktide tasandil ei suuda ma seda uskuda. Mulle tundub, et haigestumine ja füüsiline allakäik on kohutav viga. Olen kogu aeg lootnud, et keegi tuleb ja selle vea parandab.”

Nüüd on see naine peaaegu kaheksakümnene, ta vaimne ja füüsiline tervis on suurepärane. Kui temalt küsiti, mis edaspidi saab, vastas ta: “Te võite mind küll hulluks pidada, aga ma ei kavatse vananeda ega surra.” Kas see ongi nii mõistusevastane? On teada, et neil inimestel, kes on “liiga hõivatud, et haigestuda”, on keskmisest parem tervis. Haiguste ohvriks kipuvad langema just need, kes ülearu palju oma tervise pärast muretsevad. Üks edukas elektroonikatööstuse tippjuht ütles, et mõte täiuslikust tervisest meeldib talle sellepärast, et see on midagi uut ja loovat, mis võib lahendada tänapäeva meditsiini ees seisva tohutu probleemide hulga. See on murrang mõtteviisis. Suurtööstuseski rakendatakse sellist võtet. Murrang mõtteviisis saavutatakse, kui probleemile lahenduse otsimisel seatakse kõigepealt eesmärgid seni üldse võimalikuks peetust väga palju kõrgemale ja alles siis hakatakse otsima võimalusi nende elluviimiseks. “Kui inimesed mõtlevad ja käituvad harjumuspäraselt,” ütles see mees, “ja pingutavad parema tulemuse nimel, paranevad tulemused 5–10 % võrra. Kui aga soovitakse 2–10 korda paremaid tulemusi, tuleb eesmärk seada nii kõrgele, et tekiks mõte: “Kui nii suurt paranemist oodatakse, siis tuleb küll kõike teha hoopis teistmoodi.””

Silicon Valley edukates arvutikompaniides kasutatakse sellist meetodit. Näiteks kui teatava riist- või tarkvaramudeli väljatöötamine võtab praegu aega 48 kuud, siis järgmise põlvkonna toodangu jaoks kavandatakse kõigest 24 kuud. Kui tootmisvigu on suudetud vähendada 5 protsendini, siis tulevikus saab seaduseks “null viga”. Sama põhimõte kehtib ka täiusliku tervise puhul: eesmärgiks on null viga ja seejärel tuleb leida teed, kuidas selleni jõuda. Kompuutrite maailmas maksab vea parandamine 8–10 korda rohkem kui defekti vältimine arvutitootmisel. Sellepärast näitab täiuslikkusetaotlus (st algusest peale korraliku töö nõudmine) palju erksamat ärimeelt kui leppimine niisuguse tööga, mis “käib kah”.

Meditsiiniski on haiguste ennetamine palju odavam kui nende ravi, seda nii inimese kui ka majanduse seisukohalt. 1988. aastal korraldatud küsitlus näitas, et kõigest kõige rohkem kardavad ameeriklased rasket haigust. Mitte valu ja kannatuste pärast, vaid sellepärast, et pikk haiglasviibimine on kohutavalt kallis ning operatsioonide ja ravimite hinnad laostavad. Isegi surm ei hirmuta nii nagu oma perekonna puudusesse jätmine. On ilmselge, et on vaja hakata taotlema täiuslikku tervist ja viia see mõte iga inimeseni.

PALJUTÕOTAV UUS TERVISHOIUSÜSTEEM – AJURVEDA

Esimene saladus, mida tahame täiusliku tervise kohta avaldada: te peate selle ise valima. Te võite olla just nii terve, nagu te olla tahate. Täiuslik tervis ei ole lihtsalt hea tervise paranemine 5–10 % võrra. See tähendab ka täiesti uut tulevikunägemust, milles pole kohta haigustel ja vaevalisel vanaduspõlvel.

Kas nii keeruka süsteemi puhul, nagu seda on inimkeha, saab üldse rääkida “defektide viimisest nullini”? Rahvusliku Gerontoloogia Instituudi (National Institute on Aging) andmete põhjal ei ole siiani ükski toit, kehaline harjutus, vitamiin, ravim ega elulaadi muutmine suutnud tagada pikemat eluiga. Südamehaigusi, insulti, vähki, veresoonte lupjumist, liigesepõletikku, suhkruhaigust, luuhõrenemist ja teisi vanadustõbesid on tänapäeval küll juba võimalik mõjutada, aga ometi mitte vältida. Avalikkuse ees räägivad teadlased küll optimistlikult vähi ja muude raskete haiguste ravis tehtud põhjapanevatest avastustest, kuid omavahel ollakse pessimistlikumad. Parimal juhul loodetakse pikapeale ja sammhaaval lahendusteni jõuda. (Statistika on näidanud, et vere kolesteroolisisalduse alanemine vähendab paljudel inimestel südameinfarkti ohtu, kuid ometi ei saa keegi neist olla kindel, et ta ei haigestu.)

Et tervis paraneks kaks või kümme korda, on vaja täiesti uusi teadmisi, mida annab täiuslikum elukontseptsioon. See raamat on niisuguste teadmiste allikas, mis tutvustab ennetava meditsiini ja tervisliku eluviisi süsteemi, mida nimetatakse ajurvedaks. 5000 aastat vana Indiast pärit sõna ajurveda koosneb kahest sanskritikeelsest sõnatüvest, ajus – “elu” ja veda, mis tähendab “teadmust” või “teadust”. Sellepärast tõlgitakse ajurvedat tavaliselt kui “eluteadust”. Teine ja täpsem vaste oleks “elutee teadmus”.

Ajurveda eesmärk on näidata, kuidas me oma elu saame mõjutada, muuta, pikendada ja juhtida, nii et haigused ja vanadus seda ei segaks. Ajurveda lähtub põhimõttest, et inimese vaimul on väga tugev mõju tema kehale ning haigustest vabanemine oleneb kontaktist oma teadlikkusega, selle tasakaalu viimisest ja tasakaalu laiendamisest kogu kehale. Niisugune tasakaalustatud teadlikkus toob endaga kaasa parema tervise kui mis tahes füüsiline immuunsus.

Ajurveda koondab endasse nende mõttetarkade teadmised, kes oma õpetuse rajasid palju sajandeid enne püramiidide ehitamist ja seda põlvkonnalt põlvkonnale edasi andsid. Chopra Center for Well Being kliinikus me arendasime välja ajurveda moderniseeritud süsteemi, mis integreerib selle muistse tervisele lähenemise alalised tõed nüüdisaegse teaduse kõige edasijõudnud seisukohtadega.

Viimase viieteistkümne aasta jooksul olen koos kolleegidega ravinud üle rohkem kui 10 000 patsienti ning ajurveda teoorias ja praktikas olen välja õpetanud ligemale kolm tuhat arsti. Ajurveda omaksvõtmine ei tähendanud mulle tavameditsiinist loobumist, vaid hoopis selle laiendamist. Ajurveda ja läänemaise meditsiini kokkusulatamine ühendab iidse tarkuse tänapäeva teadusega. Arstina kasutan ma ikka haiguslugusid, vaatan patsiente läbi ning otsustan objek tiivsete analüüsitulemuste põhjal, kas inimene on haige. Kuid lisaks sellele õpetan ma oma patsiente pilku iseenesesse pöörama, et nad leiaksid sealt selle kõige tähtsama – tasakaalustatud teadlikkuse.

INIMESE KVANTKEHA

Kõigepealt tuleb meil põhjalikumalt tundma õppida oma keha. Ajurveda järgi on füüsiline keha pääsuks millessegi, mida ma nimetan “inimese kvantkehaks”. Füüsika kinnitab, et looduse põhiolemus on kvanttasand, palju sügavamal aatomite ja molekulide tasandist. Kvant, mida defineeritakse kui mateeria või energia algühikut, on 10 000 000–100 000 000 korda väiksem kõige väiksemast aatomist. Sellel tasandil võivad mateeria ja energia vastastikku teineteiseks üle minna. Kõik kvandid kujutavad endast nähtamatuid võnkeid, energia varje, mis ootavad võimalust füüsilist kuju võtta. Ajurveda ütleb, et ka inimkehas toimub seesama – kõigepealt on intensiivsed, kuid nähtamatud võnked, nn kvantfluktuatsioonid, seejärel tekivad energiaimpulsid ja lõpuks mateeriaosakesed.

Kvantkeha on aluseks kogu meie olemusele: mõtetele, tunnetele, proteiinidele, rakkudele, organitele – kõigele nähtavale ja nähtamatule, millest me koosneme. Keha saadab meile kvanttasandilt pidevalt nähtamatuid signaale ja ootab, et me need kinni püüaksime. Füüsilise pulsi aluseks on meie kvantpulss, mille paneb tööle kvantsüda. Ajurveda väidab, et igal meie keha protsessil ja organil on kvanttasandil oma vaste.

Kvantkehast poleks kuigi palju kasu, kui me ei suudaks seda üles leida. Õnneks on inimteadvus tänu oma närvisüsteemi erakordsele tundlikkusele võimeline neid vaevu tajutavaid võnkeid tabama. Valgusosakese footoni mõju silma võrkkestale on palju väiksem kui tolmukübemel, mis langeb jalgpalliväljakule. Ometi avastavad silma võrkkesta närvilõpmed, kepikesed ja kolvikesed, selle valgusosakese, saadavad teate ajju ja seetõttu me näemegi valgust. Kepikesed ja kolvikesed on nagu ülivõimsad hiiglaslikud raadioteleskoobid, mis isegi füüsilise eksistentsi piirilt signaale kinni püüavad ja niipalju võimendavad, et meie meeled neid tajuda suudavad.

Et ajurveda ravib kõige aluseks olevat inimese kvantkeha, on ta võimeline selleks, milleni ei küüni üksnes füsioloogiatasandiga piirduv tavameditsiin. See on sellepärast nii, et kvanttasandi jõud on lõpmata palju suuremad jämedakoelisemate tasandite omast. Aatomipommi plahvatus, hiiglaslik kvantsündmus, on ainult üks näide. Palju konstruktiivsem näide oleks laser. Selle valgus sarnaneb välklambi omaga, aga valgusimpulsid saadetakse välja koherentsete kvantvõnkumistena ja valguskiir omandab niisuguse jõu, et suudab läbi lõigata isegi terase.

Nende nähtuste aluseks on kvantpõhimõte, et looduse kõige peenematel tasanditel peitub kõige võimsam potentsiaalne energia. Galaktikatevahelise ruumi mustas tühjuses, vaakumis, on varjul kujuteldamatu hulk energiat, mille kuuptollist piisaks, et süttiks täht. Alles pärast kvanthüpet lahvatab see nn virtuaalne energia kuumuseks, valguseks või muudeks nähtava kiirguse vormideks.

On teada, et puutüki põletamine annab palju vähem energiat kui aatomite lõhustamine tuumareaktsiooni käigus. Siiani aga oleme jätnud tähelepanuta nähtuse loova poole: kvanttasandil millegi uue loomine on niisama võimas protsess kui hävitamine. Loodus loob kaljusid, puid, tähti ja galaktikaid, meie aga oleme iga päev ametis millegi palju keerukama ja väärtuslikuma loomisega kui tähed – see on inimkeha. Ükskõik, kas me mõistame seda või mitte, oleme ise vastutavad oma keha eest. 1988. aasta talvel avaldasid ajalehed huvitava teate. San Francisco kardioloog dr Dean Ornish tõestas, et nelikümmend kaugele arenenud südamehaigusega patsienti suutsid vähendada rasvaladestusi, mis progresseeruvalt ahendasid nende koronaarartereid. Kui arterid muutusid taas läbitavaks, jõudis hapnik jälle südameni. Tugevad valud rinnus taandusid ja fataalse südameinfarkti oht vähenes.

Dr Ornishi grupp ei jäänud lootma tavalistele ravimitele ega kirurgilisele vahelesegamisele, vaid kasutas lihtsaid joogaharjutusi, meditatsiooni ja kolesterooli vähendavat dieeti. Miks see avastus niisugust tähelepanu äratas? Sellepärast, et tavameditsiin on seni pidanud südamehaiguse kulgu pöördumatuks. Meditsiini ametlik seisukoht on, et arterite haigus aina süveneb: ükskõik, mida te usute, mõtlete, sööte või teete, on teie saatus otsustatud, arterite seisund halveneb iga päevaga, kuni nad viimaks lõplikult ummistuvad ja südamelihase surnuks kägistavad.

Aga kvanttasandil ei ela ükski kehaosa teisest eraldi. Arterite molekule ei hoia koos traadid, galaktika tähtede vahel ei ole nähtavat sidet. Ometi moodustavad nii arterid kui ka galaktikad täiusliku terviku. Need nähtamatud sidemed, mida isegi mikroskoop ei avasta, on kvantolemusega. Ilma “varjatud füsioloogiata” ei oleks olemas ka teie nähtavat füsioloogiat. Sellest ei oleks iialgi saanud midagi enamat kui juhuslike molekulide kogum.

Ajurveda seisukoht on, et see, mis Ornishi avastas südamehaiguste alal, kehtib ka kõikide muude haiguste puhul, kui oskate appi võtta oma kvantkeha. Kolesterooli sisaldavad naastud arteris meenutavad tihket roostet vana toru seinal, kuid need naastud on elavad ja muutuvad nagu kogu kehagi. Liiguvad uued rasvamolekulid, arenevad uued kapillaarid, mis toovad hapnikku ja toitaineid. Ornishi uurimuses oli tõeliselt uus see mõte, et seda, mida oleme ise oma kehas loonud, võime ise ka lammutada. Mehel, kes sureb viiekümneselt südamerabandusse, on olnud loendamatuid viise luua endale uued arterid. Seitsmekümneaastasel selgroo hõrenemisega naisel on olnud arvutult võimalusi saada endale terve selgroog. (Neid võimalusi üles lugeda ei jõuagi, sest muutumisprotsess on pidev, kuid siiski peaks saama parandada kahjustatud arteri või vigase luu mõne nädala või kuu jooksul.) Me kõik ehitame pidevalt endale uut keha. Miks siis mitte ehitada terve arter, terve selgroog, täiuslik ja terve inimene?

India veedade pärimuse järgi on kogu looduse kõige põhilisem alusjõud intelligentsus. Universum ei ole mingi “energiasupp”, lihtsalt kaos. See, kui uskumatult täpselt asjad meie maailmas omavahel sobivad – ja kõige enam ehk DNA olemasolu hämmastav fakt –, lubab väita, et loodus on lõpmatult intelligentne. Üks astrofüüsik on kord öelnud: “Võimalus, et elu tekkis juhuslikult, on umbes niisama suur kui see võimalus, et üle prügimäe tuiskav keeristorm loob juhuslikult lennuki Boeing 707.”

Üks olulisemaid muudatusi tänapäeva teaduses on, et äkitselt on esile kerkinud terve hulk mudeleid, mis arvestavad intelligentsust kui universumi ülitähtsat jõudu. (Füüsikas eksisteerib näiteks ka selline seisukoht, mille järgi kõige eesmärk alates Suurest Paugust ongi olnud just inimeksistents.)

Kuidas see kõik meie jutuga seostub? Ajurveda ei ole midagi muud kui meie endi sees peituva kvanttasandiga ühenduse leidmise tehnika. Meil on vaja teatavaid võtteid – neist räägime hiljem täpsemalt –, mis aitavad meil kõrvale heita oma füüsilise keha maski. Lisaks tuleb transtsendeeruda – jõuda teisele poole seda meie vaimu lakkamatut aktiivsust, mis sarnaneb raadioga, mida ei saa välja lülitada. Teisel pool seda segadust asub vaikne ala, mis tundub esmapilgul niisama tühi kui tähtedevaheline kvantväli. Ja ometi on meie sisemises vaikuses nagu ka kvantväljas nii mõndagi.

Meie sisemine vaikus on kvantkeha võti. See ei ole kaootiline, vaid on organiseeritud vaikus. Nagu füüsilisel kehal, on ka sellel oma kuju ja vorm, eesmärk ja protsessid. Selle asemel, et vaadelda keha kui rakkude, kudede ja organite kogumit, võime seda käsitada kvantperspektiivist kui intelligentsuse vaikset voogu, milles pulbitsevad mullikestena impulsid, mis loovad ja kontrollivad keha ning muutuvad meie füüsiliseks kehaks. Saladus on selles, et iga meie tahtevirvenduski sel tasandil võib esile kutsuda mis tahes muutusi kehas.

Võib-olla on teil raske seda uskuda. Sellepärast tahaksin rääkida Timmyst, kuueaastasest täiesti tavalisest poisist, kellel aga on üks kummalisemaid psühhiaatrilisi sündroome – mitmikisiksuse sündroom. Timmyl on rohkem kui tosin erinevat isiksust, igaühel neist on oma emotsioonid, oma hääl, oma sümpaatiad ja antipaatiad. Mitmikisiksuse sündroom pole mitte ainult psüühiline fenomen. Iga kord, kui kaob üks isiksus ja ilmub teine, võivad toimuda tähelepanuväärsed muutused ka kehas.

Näiteks võib ühel isiksusel olla suhkruhaigus ja niikaua, kui see isiksus on jõus, on kehas insuliini puudujääk. Teised isiksused võivad olla suhkruhaigusest täiesti vabad ja nende insuliinihulk on normaalne. Ühel isiksusel võib olla kõrge vererõhk, teistel aga mitte. On isegi märgatud, kuidas isiksuse muutumisega tekivad ja kaovad armid, soolatüükad, haavandid ja muud nahakahjustused. Mitmikisiksuse sündroomi puudutavas kirjanduses on andmeid patsientide kohta, kelle aju biovoolude elektroentsefalogramm teisenes silmapilkselt või kelle silmade värv muutus sinisest pruuniks. Ühel naisel oli näiteks igas kuus kolm menstruatsiooni vastavalt temas peituvale kolmele isiksusele.

Timmy on eriti huvitav selle poolest, et apelsinimahlale on allergiline ainult üks tema isiksustest ja sellest tekib tal nahalööve. Terviseprobleeme valgustav Daniel Goleman kirjutab “New York Times’is”: “Nahalööve tekib isegi sel juhul, kui Timmy on joonud apelsinimahla ja teine isiksus ilmub siis, kui mahla seedimine alles kestab. Kui aga Timmy isiksus tuleb tagasi allergilise reaktsiooni ajal, kaob lööbe sügelus otsekohe ja vesivillid hakkavad taanduma.”

Juhtum on iseloomulik näide selle kohta, kuidas kvantkeha signaalid võivad endaga silmapilkselt kaasa tuua muudatuse füüsilises kehas. See on tähelepanuväärne, sest on ju üldteada, et allergia ei allu mõttele. Ja kuidas saakski see olla võimalik? Immuunsüsteemi valged verelibled, mis on kaetud allergilist reaktsiooni põhjustavate antikehadega, ootavad passiivselt kontakti antigeeniga. Kui kontakt aset leiab, vallandub automaatselt keemiliste reaktsioonide ahel.

Kuid Timmy puhul tundub, et kui apelsinimahla molekulid lähenevad valgetele verelibledele, tehakse otsus, kas reageerida või mitte. Sellest võib järeldada, et rakk ise on intelligentne. Veelgi enam, tema intelligentsus peitub molekuli tasemest sügavamal, sest sealsamas, kus antikeha ja apelsinimahl kohtuvad, on ka tavalised süsiniku-, vesiniku- ja hapnikuaatomid.

Väites, et molekulid on otsustusvõimelised, satume vastuollu tänapäeva füüsikaga – see oleks nii, et suhkur otsustab vahel olla magus, vahel mitte. Kuid mitte ainult Timmy juhtumi eredus pole oluline. Kui oleme suutnud omaks võtta fakti, et ta ise otsustab, kas allergia vallandub või mitte – sest kuidas ta muidu saaks oma löövet tekitada ja kaotada –, siis seisame järelduse ees, et me ise valime endale haigused. Me ei ole sellest valikust teadlikud, sest see toimub meie argimõtetest palju sügavamal tasandil. Aga kui meil selline võime on olemas, peaksime suutma seda ka juhtida.

KEHA ON JÕGI

Enamasti me suhtume oma kehasse nagu tardunud skulptuurisse – tahkesse, kindlakujulisse materiaalsesse objekti. Tegelikult aga sarnaneb meie keha jõega, pidevalt muutuva intelligentsusvooga. Kreeka filosoof Herakleitos on väitnud, et ei ole võimalik kaks korda astuda samasse jõkke, sest uut vett voolab kogu aeg juurde. Meie kehaga on samuti. Kui te oma vöökohta näpistate, ei ole rasvkude teie sõrmede all sama mis eelmisel kuul. Rasvarakud täituvad ja tühjenevad pidevalt ning uuenevad täielikult kolme nädala jooksul. Iga viie päeva järel saab teie magu uue limaskesta (maorakkude kõige seesmisem kiht aga vahetub toidu seedimise käigus koguni mõne minutiga). Teie nahk uueneb viie nädalaga. Skelett, pealtnäha küll tihke ja jäik, saab iga kolme kuu järel täiesti uueks. Üldiselt liiguvad hapnik, süsinik, vesinik ja lämmastik nii kiiresti, et täielik uuenemine võiks olla vaid nädalate küsimus, kuid seda aeglustavad raskemad raua, magneesiumi, vase ja muud aatomid. Teie välimus jääb pealtnäha küll samaks, kuid tegelikult olete nagu hoone, mille telliseid pidevalt uute vastu välja vahetatakse. Igal aastal asendub teie kehas tervelt 98 % kõikidest aatomitest, nagu on kindlaks teinud radioisotoopuuringud California Oak Ridge’i laboratooriumis. Seda pideva muutumise voolu juhib kvanttasand, aga meditsiin ei ole siiani suutnud seda fakti ära kasutada – kvanthüpe seisab alles ees.

Selleks, et kehas toimuksid mingid muutused, tuleb kõigepealt õppida oma vaimu uuesti programmeerima. Tahan olla teile juhiks sellel iseenese uurimise teekonnal. Näitan teile, kuidas ajurveda aitab teil oma tervist paremini juhtida kvanttasandilt, see on meditsiinis alles uudis. Raamatus on kolm alljaotust.

I osa. Täiusliku tervise asupaik

Kõigepealt arutleme täiusliku tervise võimalikkuse üle, siis läheme edasi praktiliste küsimuste juurde. Ajurveda õpetab, et loodus on iga inimese loonud ainulaadse projekti järgi, mida kutsutakse prakriti’ks ehk kehatüübiks. Kui olete vastanud lihtsale küsimustikule 2. pea tükis, saate teada, millisesse kümnest põhilisest kehatüübist teie kuulute. See on tervise parandamise teel kõige tähtsam samm, sest prakriti ütleb teile, millise eluviisi loodus teie jaoks on kavandanud. Ajurveda järgi teab teie keha ise, mis mõjub talle hästi, mis halvasti; õiged instinktid on loodus meile sündimisel kaasa andnud. Kui oskate neid tähele panna ja arvesse võtta, näete, et teie füsioloogia suudab ise tasakaalus püsida, teie poolt on vaja ainult minimaalset pingutust.

Nagu me hiljem üksikasjalikult selgitame, võivad imeväikesed tasakaalutused külvata teie organismi tulevase haiguse seemneid, tasakaalu säilitamine aga tagab täiusliku tervise. Vaadeldakse iga kehatüübi tugevaid ja nõrku külgi, et leida just teile kõige sobivamaid haiguste vältimise viise. Prakriti’st selgub ka haigus, mille suhtes teil on eriline soodumus, seda peaksite siis püüdma arvesse võtta.

II osa. Inimese kvantkeha

Selles osas süveneme oma sisemuse kvanttasandisse, et uurida, kuidas vaim juhib keha nii haiguse kui ka tervise suunas. Juba tuhandeid aastaid enne seda, kui tänapäeva arstiteadus avastas seose keha ja vaimu vahel, teadsid seda ajurveda targad – nad arendasid välja “sisemise tehnika”, mis toimib meie teadlikkuse kõige sügavamatelt tasanditelt lähtudes. Täiusliku tervise saladus peitubki nende tehnikate kasutamises. Arutleme, kuidas meditatsioon tervisele kaasa aitab, ja vaatame, kuidas kvantkeha mõjutab füüsilist keha hoopis tulemusrikkamalt kui mis tahes ravimid, toit või kehalised harjutused.

Selles osas puudutame paljusid teemasid – narkomaaniat ning vähktõbe, mürkide eemaldamist kehast ja vaimust –, kõike seda, millega Chopra Center for Well Being kliinikus tegeldakse. Kui vaatate ennast ajurveda arsti pilguga ja tutvute meie raviprogrammi läbiteinud patsientide haiguslugudega, hakkate paremini mõistma, miks “kvantravi” on suur samm edasi meie suhtumises kehasse ja vaimu.

III osa. Elu kooskõlas loodusega

Pärast seda, kui olen teid tutvustanud ajurvedaga, lõpetan oma raamatu praktiliste nõuannetega, mille kallal olen töötanud viis aastat. Täiuslik tervis sõltub täiuslikust tasakaalust. Kõik, mida te sööte, ütlete, mõtlete, teete, näete ja tunnete, mõjutab teie üldist tasakaaluseisundit. Tundub, et neid erinevaid tegureid korraga arvestada on võimatu. Kuid oma kehatüübile sobiv toitumine, kehalised harjutused ning päevakava ja aastaajale vastav elukorraldus võimaldavad kõrvaldada suurema osa füsioloogias olemasolevast tasakaalutusest ning vältida selle teket tulevikus.

LOODUSE IMEPÄRASUSE TAASAVASTAMINE

On huvitav, kuidas täiusliku tervise kontseptsioon seostub tänapäeva teaduse alustugesid kõigutava laiema intellektuaalse liikumisega. 1977. aasta Nobeli auhinna võitja keemia alal Ilya Prigogine, üks esimesi selles liikumises, nimetab seda looduse imepärasuse taasavastamiseks – mõistmiseks, et loodus ei ole masinavärk, vaid imeline keskkond, mille varjatud võimalusi me praegu veel täielikult ei aimagi. Loodus on nagu raadio laineala oma tohutu hulga jaamadega; praegusel hetkel kogetav on ainult üks selle laineala jaamadest, täiesti reaalne niikaua, kui te raadionuppu edasi ei keera ning kõik muu mõlemal pool seda jaama jääb varjatuks.

Psühholoog William James vihjas sajandivahetusel väljavaatele, et on olemas võimalus seda raadionuppu keerata: “Minu põlvkonna suurimaid avastusi on,” kirjutas ta, “et inimesed võivad oma elu muuta, kui nad muudavad oma mõtteviisi.” See mõte oli oma ajast ees, suunatud rohkem tulevikku kui Jamesi enda aega. Tema päevil peeti vaieldamatuks, et loodus toimib mehhaaniliselt, rangete loodusseaduste alusel, inimesest sõltumatult. Nüüd aga paistab, et inimesest oleneb üsnagi palju – võib-olla praegu avaneb meie ees loodusest ainult see reaalsus, mida me ootame ja millesse usume.

Oleme palju sajandeid uskunud haigusi ja surma. See iseloomustab hoopis rohkem meie suhtumist ellu kui elu ennast. Elu on lõpmatult paindlik ja teda säilitavad jõud on vähemalt niisama tugevad kui hävingut põhjustavad jõud. Kui istutada seedermänd saastatud kesklinna, elab ta viiskümmend aastat; maal võib ta eluiga pikeneda kahesaja või kolmesaja aastani; Kaljumäestiku tuulistel mäekülgedel võib puu püsida üle kahe tuhande aasta. Milline on siis seedermänni loomulik eluiga? See oleneb täiesti olukorrast. Osa jõude töötavad pidevalt seedermänni elu säilitamise, osa selle hävitamise nimel. Puu saatus olenebki sellest muutuvast tasakaalust. Nii suhteliselt lühike kui ka lõpmata pikk elu on mõlemad loomulikud, sõltudes keskkonnast.

Laboratooriumihiire eluiga puuris ja tavalisel toidul on enamasti vähem kui kaks aastat. Kui aga hiire kehatemperatuuri alandada ja anda talle kalorivaest toitu (jättes siiski alles vajalikud vitamiinid, mineraalid ja proteiinid), võib tema eluiga pikeneda kaks kuni kolm korda. Teisest küljest, kui lasta hiirel taluda tugevat stressi (näiteks visata ta iga päev kassi ette, kes aga siiski temani ei küüni), siis sureb hiir väga tõenäoliselt paari nädala pärast. Kõigil neil juhtudel vananevad hiire siseorganid – süda, maks ja neerud – ühtemoodi, kuigi kõige vanemaks elanud hiir oli võib-olla viiskümmend korda nii vana kui noorim.

Kui muutub toimivate jõudude tasakaal, muutub ka elu. Inimene saab oma elukeskkonda valida ja seda kontrollida, seetõttu võib inimea pikkus olla väga erinev. Täiuslikust tervisest rääkides eeldame, et seda dünaamilist tasakaalu saab kallutada meie kasuks. Igavesti elama ei jää keegi, kuid tänapäeva keskmisele 70-le aastale on võimalik lisada veel 50 aastat ja jõuda pikima registreeritud elueani (üks Jaapani saareelanik elas 121 aastaseks). Rooma impeeriumis oli inimesel väljavaade elada ainult 28-aastaseks; 2000. aastal võib keskmine terve ameeriklane, nii naine kui mees, arvestada 90 eluaastaga. On ilmne, et elu võib olla väga erineva pikkusega.

Kui vaatame väikseimat eluühikut – rakku –, saab veelgi selgemaks, et mõisted pikk ja lühike eluiga pole päris üheselt mõistetavad. Tooge tiigist pangega vett. Mikroskoobi alla pandud veetilk kihab üherakulistest – amööbidest, vetikatest jne. Amööbi eluiga on kõigest kaks-kolm nädalat. Et nad paljunevad pooldudes, on iga amööbi geneetiline materjal sama vana kui ta emarakul, mistõttu raku eluiga on kahe nädala asemel tegelikult neli nädalat. Emarakk omakorda on pärit oma emast, nii võib öelda, et osa rakust on kolm korda nii vana, kui te algul arvasite, osa sellest osast neli korda vanem, kuni lõpuks jõuate järelduseni, et osaliselt on teie tiigi amööb niisama vana kui üldse amööbid maailmas, võib-olla miljard aastat.

Kogu selle pika aja pole amööbis muidugi mitte olnud needsamad aatomid ja molekulid. Need uuenevad lakkamatus hapniku, vesiniku, süsiniku ja lämmastiku ringkäigus. Siiski säilitab amööb põlvkond põlvkonna järel oma välise kuju ja omapära. Mingi elujõud hoiab teda koos ja seni, kui amööbi DNA pole hävinud, säilib rakus see eluosake igavesti.

Meie keha, mis koosneb 50–100 biljonist rakust, on amööbi omaga võrreldes kirjeldamatult keerukam, kuid ka meis on elu, mis on ühel ajal nii vana kui ka noor. Rääkides inimese elueast, tuleb rääkida kõigist neist eluigadest, mis inimese kehas on esindatud. Tüüpiline maoseina rakk elab ainult paar päeva ja tüüpiline naharakk kaks nädalat; punase verelible iga on pikem – kaks kuni kolm kuud. Väga eakaid rakke võib leida maksas – seal võtab nende asendumine aega mitu aastat. Südame ja aju rakud tõenäoliselt ei uuene kogu inimese eluea jooksul.

Huvitav on see, et kõiki neid erinevaid eluigasid kõige lühemast kuni kõige pikemani kontrollib üks ja seesama DNA. Naha- ja ajurakud on geneetiliselt identsed, nad on pärit eostumise hetkest, kui pool teie isa DNA-st ühines poolega ema DNA-st ja moodustus ainulaadne DNA keerd, millest tekkisite teie. Protsessi käigus, mida me veel ei mõista, suutis teie DNA luua erinevaid rakuliike – aju-, naha-, südame-, maksarakke jne –, millest igaühel on oma kindel eluiga. Üht rakku eraldi vaadeldes ei ole võimalik öelda, kui kaua ta elab. Kogu inimese eluea vastu pidavad ajurakud – neuronid – on väljanägemiselt samasugused kui nina limaskesta rakud, mis annavad meile haistmisvõime ja uuenevad iga nelja nädala tagant.

Samuti nagu amööb, koosneb ka inimese rakk aatomitest, mis lausa lendavad temast läbi – hapniku ja süsinikdioksiidi vaheldumiseks teie kopsudes kulub ainult paar tuhandikku sekundit; naatriumi ja kaaliumi ioone pumbatakse ajurakkudesse sisse ja sealt välja kolmsada korda sekundis. Südamelihas omastab hapniku vere hemoglobiinist nii kiiresti, et paari sekundi jooksul muutub veri südant toitvas pärgarteris helepunasest peaaegu mustaks.

Kuid selles lõputus muutuste keerises ei muutu teie väliskuju ja olemus, nagu see ei muutu amööbilgi. Vähemalt 2 miljonit aastat on teie DNA olnud inimese oma, põlvnedes ürgsest DNA-st, mis on niisama vana kui elu ise, peaaegu 2 miljardit aastat. Kuigi keha moodustav materjal uueneb, jääte geneetilisel tasandil ikka samaks.

ELU ILMA VIGADETA

Kui elu on nii muutuv ja arenemisvõimeline, siis on tõepoolest põhjust imestada, miks me ei ela kauem. Me võiksimegi seda, kui ainult oskaksime saavutada tasakaalu meie endi sees ja ümber. Iidsed ajurveda targad esitasid julge küsimuse: kas me üldse peame haigestuma ja vananema? Nende vastus oli: ei. Kui meie sisemised jõud on omavahel kooskõlas ja tasakaalus ümbritseva keskkonnaga, siis ei ohusta meid haigused. Täiuslik tasakaal on täiusliku tervise alus.

Ajurveda üks põhiseisukohti on, et haigused on välditavad niikaua, kuni säilib tasakaal, ja mitte ainult kehas, vaid ka hinges ja vaimus. Ajurveda targad õpetavad, et meis kõigis on olemas arengu- ja kasvuimpulss, mis juhib automaatselt meie üldist tasakaalu. Selle toimimist võib märgata igas rakus, aga eriti selgelt tuleb see ilmsiks ajus, mis üheaegselt tasakaalustab keha temperatuuri, ainevahetuse kiirust, kasvu, nälja- ja janutunnet, und, vere keemilist koostist, hingamist ja paljusid teisi talitlusi. Et terve olla, peab kõik olema uskumatult täpselt kooskõlas. Eesaju vaevalt näpuotsasuurune piirkond hüpotalamus, mida nimetatakse ka “aju ajuks”, koordineerib kümneid keha iseeneslikke funktsioone.

Kuid tasakaalu tõeline allikas on hoopis sügavamal, kvanttasandil. Siin on võimalik kasutusele võtta meie kasvu- ja arenguimpulss, rakendades erilisi tehnikaid, mida vaatleme hiljem täpsemalt. See eluliselt tähtis seik aga on enamikule inimestest tundmatu ja sellepärast seisavad nad sageli abitult silmitsi haiguste ja vanadusega. Kui ülekaalu saavutavad elu hävitavad jõud, pole kehal muud valikut kui aegamisi alla anda.

Kui me aga õpime sügavaimast tasandist alates elama tasakaalus, siis ei ole meie sisemise kasvu ees mingeid piire. Sisemise arengu tähtsusest on kirjutatud väga palju raamatuid, kuid võtmeküsimusest, mida ajurveda rõhutab, on neis mööda mindud – arenemine on iseeneslik protsess, see on looduse plaani kohaselt sisestatud igasse meie rakku. Tuleb ainult jälgida intelligentsuse tasast voogu kuni selle allikani. See ongi täiusliku tervise saladus. Kui me suudaksime lasta oma vaimul avarduda ja uurida kõrgemaid reaalsusi, järgneks sellele ka keha. Kas sellest ei piisaks, et vältida haigusi ja vanadust?

Selle kohta, kui kaugele areng võib meid viia, võime ainult oletusi teha, kuid on näiteid, kus vaim on keeldunud haigust uskumast ja keha ongi ootamatult talle kuuletunud. Sel aastal kohtasin šveitslast Andreas Schmitti, kellel oli diagnoositud ravimatu vähkkasvaja. Poolteist aastat tagasi oli ta avastanud seljal pisut valuliku punkti, mis andis end tunda iga kord, kui ta nõjatus seljaga vastu tooli.

Katsudes leidis ta umbes kümnesendise mündi suuruse kõrgema koha. Ta naine ütles, et see nägi välja nagu suurenenud tume sünnimärk. Käsipeegli abil nägi Andreas otse abaluude vahel lillakaspruuni kasvajat.

Pärast seda arenesid sündmused kiiresti ja kurjakuulutavalt. Genfis võttis onkoloog Andreaselt koeproovi. Tegemist oli melanoomi, pahaloomulise ja väga kiiresti areneva nahakasvajaga. Samal päeval tehti talle operatsioon. Kasvaja kõrvaldati, uuriti lümfisõlmi ta parema kaenla all ja eemaldati neliteist neist kui vähikahtlased. Neljas avastatigi vähirakke. Nüüd, kui melanoom oli opereeritud, olnuks järgmiseks sammuks selja ja õla kiiritamine, et kahjutuks teha võimalikud allesjäänud vähirakud. Andreas, umbes viiekümneaastane haritud mees, keeldus kiiritusravist. “Tundus loogiline,” selgitas ta mulle hiljem, “lihtsalt oodata ja vaadata. Kasvaja oli eemaldatud, operatsioon oli mind kõvasti traumeerinud ja oma sisimas polnud ma sugugi kindel, kas mul jätkub jõudu ravi jätkata. Võib-olla hoopis kodus kosuda ja enesekindlust koguda?”

See otsus tegi murelikuks arsti, kes ütles, et kui Andreas ravi lõpetab, tekib melanoom peaaegu kindlasti kuue kuu jooksul uuesti.

“Kas pärast kiiritusravi ei teki?” küsis Andreas.

“Tõenäosus on väiksem,” vastas arst.

“Ja kui palju see mu elu pikendaks?” tahtis Andreas teada.

Arstil tuli teha üsna ebameeldivaid umbkaudseid oletusi. Ravimata metastaatilise melanoomiga patsient elab ainult mõne kuu; tõhus ravi võib mõnikord eluiga paar aastat pikendada, vahel aga mitte. Viie aasta pärast on melanoomihaigetest elus alla 10 %, kümne aasta pärast ei ole enamasti elus enam kedagi.

“Kui ma niikuinii ei parane,” ütles Andreas, “miks siis arsti tahtmist täites neid piinu ainult pikendada?”

Elu läks järgmised kuus kuud oma tavalist rada, kuni ta vasaku kaenla all hakkas suurenema lümfisõlm. Testid näitasid melanoomi, nagu oligi ennustatud. Meditsiini seisukohalt oli Andrease seis nüüd lootusetu. Kui Andreas tuli Ühendriikidesse abi otsima, tutvustasin teda kõigepealt kvantkeha kontseptsiooniga. “Enne seda, kui vähk saab füüsiliselt tekkida, peab ta olema alguse saanud palju sügavamalt tasandilt. Ajurveda ei räägi DNA eneseparandamismehhanismi ülesütlemisest või kantserogeensete ainete mõjust, vaid sellest, et haigusi põhjustavad vead neis kvantvõngetes, mis peavad keha terve hoidma.

On võimalik õppida viima oma teadlikkust sellele teadlikkuse kõige peenemale tasandile. Tegelikult on kõik see, mida me kutsume mõteteks ja emotsioonideks, nende kvantvõngete väljendus. Teadlikkusel on tervendamisvõime ja tundub, et just see ongi oluline neil juhtumeil, kui kaugele arenenud ravimatu haigus ootamatult paraneb.”

Kõikide niinimetatud ravimatute haiguste puhul on ette tulnud seletamatuid paranemisi. Üks melanoomi eripärasusi ongi, et see allub eneseravile sagedamini kui teised vähem ohtlikud vähkkasvajad. Selline spontaanne haigusnähtude taandumine tekib harva, vähem kui 1 % haigusjuhtudest, kuid tulemuseks on ilmne, täielik ja püsiv tervenemine.

“Kui kas või üks inimene on ennast melanoomist terveks ravinud,” rõhutasin ma, “siis teame, et see on võimalik. Mis selle siis võimalikuks teeb? Miski, mille peate iseendas leidma. Praegu on teil selleks niisama hea võimalus nagu ükskõik kellel teisel.”

Kuigi väljavaated ei olnud suured, otsustas Andreas saadud nõuandeid tõsiselt võtta. Ta õppis selgeks ajurveda spetsiaalsed vaimsed tehnikad raskelt haigetele ja tegi läbi puhastusravi (sellest räägitakse lähemalt 6. ja 7. peatükis). Siis pöördus ta tagasi Šveitsi ning võis nelja kuu pärast juubeldades teatada, et suurenenud lümfisõlm on kadunud. Röntgenoloogilised uuringud ja vereanalüüsid ei näidanud melanoomist jälgegi. Ja kuigi Šveitsi onkoloogide arvates oli Andreasel peale vähi taasilmnemist jäänud elada ainult kolm kuud, elab ta nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem, normaalset elu.

Kõige tähelepanuväärsem selle juhtumi juures on see, et patsiendi vaim kutsus keha omaks tunnistama uut reaalsust ja keha kuuletus, unustades, et see, mis toimub, on “võimatu”. Kuidas selliseid harukordseid juhtumeid seletada? Uuriti neljasadat vähijuhtumit, kus haigus oli spontaanselt taandunud, aga neis oli väga vähe ühist. Mõned haiged olid joonud greibimahla või neelanud tohutus koguses C-vitamiini, mõned palvetanud, mõned kasutanud ravimtaimi või lihtsalt veennud end edasi elama. Kuid kõigil nendel inimestel oli siiski ka midagi ühist. Oma haiguse teatavas punktis olid nad järsku täie kindlusega tundnud, et hakkavad paranema. Nagu oleks haigus olnud halb uni ja nad jõudnud kuhugi, kus pole enam ei hirmu, meeleheidet ega haigust.

Nad olid jõudnud täiusliku terviseni.