Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm - Derek Landy - Страница 6

Elu Edgley majapidamises oli üpris sündmustevaene. Stephanie ema töötas pangas ja isale kuulus ehitusfirma. Et tüdrukul polnud õdesid-vendi, olid nad leppinud sõbraliku mugavuse rutiiniga. Ent ometi ütles ta kuklas alati mingi väike hääleke, et elus pidi olema enamat kui see, enamat kui tema elu väikeses Haggardi rannikulinnas. Ta lihtsalt ei suutnud välja mõelda, mis peaks selle asemel olema.

Seitsmes klass oli just lõppenud ja ta nautis juba ette suvevaheaega. Stephaniele kool ei meeldinud. Tal oli raske oma klassikaaslastega läbi saada – mitte et nad poleks olnud toredad, tal lihtsalt polnud nendega absoluutselt midagi ühist. Ja talle ei meeldinud õpetajad. Talle ei meeldinud see viis, kuidas nad nõudsid austust, mida polnud veel ära teeninud. Stephaniel polnud mingit probleemi käsu täitmisega, ta lihtsalt pidi enne saama hea põhjuse, miks ta peaks üldse käsku täitma.

Esimestel suvepäevadel aitas ta isa, vastates telefonile ja korrastades isa kontoris kaustu. Seitse aastat isa sekretärina töötanud Gladys oli otsustanud, et temal on ehitusärist kõrini ja ta soovib katsetada elu esitluskunstnikuna. Stephanie jaoks oli veidi ebamugav temast tänaval mööduda, kui see neljakümne kolme aastane naine esitas nüüdisaegse tantsu tõlgendust Faustist. Gladys oli teinud endale lavastuse tarvis ka kostüümi. See sümboliseeris tema sõnutsi Fausti sisevõitlust ja väidetavalt keeldus ta end avalikkuse ees ilma selleta näitamast. Stephanie üritas kõigest väest Gladysele mitte silma alla sattuda.

Kui Stephanie ei aidanud parajasti isa kontoris, oli ta kas rannas, ujus või lukustas end oma tuppa muusikat kuulama. Ta oli parajasti oma toas mobiililaadijat otsimas, kui ema uksele koputas ja sisse astus. Ema kandis endiselt süngeid matuseriideid, kuigi Stephanie oli kaks minutit pärast kojujõudmist pikad mustad juuksed kinni sidunud ja tavapärased teksad-tossud selga pannud.

„Me saime Gordoni advokaadilt telefonikõne,” ütles ema veidi üllatunud häälel. „Nad tahavad meid testamendi ettelugemisele.”

„Tõsi või?” vastas Stephanie. „Mis ta siis sinu arvates sulle jättis?”

„No me saame homme teada. Sina ka, sest sa tuled meiega.”

„Mina?” kortsutas Stephanie pisut kulme.

„Sa oled nimekirjas, rohkem ma ei tea. Me sõidame välja kell kümme, OK?”

„Ma peaks homme isa aitama.”

„Ta helistas Gladysele ja palus tal paar tundi heateene korras tööd teha. Ta ütles jah, kui ainult lubatakse maapähklikostüümi kanda.”

Nad asutasid end järgmisel hommikul veerand üksteist advokaadi poole teele, viisteist minutit planeeritust hiljem tänu Stephanie isa leebele suhtumisele kellaaegadesse. Ta lonkis läbi maja, nagu oleks midagi unustanud ja vaid ootaks, et see talle uuesti meenuks. Kui abikaasa palus tal kiirustada, siis ta vaid noogutas ja naeratas ning ütles: „Jajah, absoluutselt” ning just enne autosse sisenemist rändas ta jälle oma teed, hämmeldunud ilme näol.

„Ta teeb seda meelega,” ütles Stephanie ema, kui nad autos istusid, turvavööd kinni, ja valmis minema. Nad vaatasid, kuidas ta ilmus välisuksele, tiris endale pintsaku selga, pani särgisaba püksi, hakkas välja astuma ja siis tardus.

„Nagu hakkaks kohe aevastama,” märkis Stephanie.

„Ei,” vastas ema. „Ta lihtsalt mõtleb.” Ta torkas pea aknast välja. „Mis nüüd, Desmond?”

Isa vaatas küsivalt üles. „Ma arvan, et ma unustasin midagi.”

Stephanie küünitas tagaistmelt ettepoole, vaatas teda hetke ja rääkis midagi emale, kes noogutas ja pea uuesti aknast välja pistis. „Kus su kingad on, kullake?”

Isa vaatas oma sokke – üks pruun, teine tumesinine – ja hämmeldus hajus. Ta näitas ülestõstetud pöidlaid ja kadus silmist.

„On alles mees,” ütles ema pead vangutades. „Sa ikka tead, et ta kaotas kord ära terve ostukeskuse?”

„Ta tegi mida?”

„Ma ei ole sulle rääkinud või? See oli esimene suurem leping, mille ta sai. Firma tegi suurepärase töö ja ta viis kliente seda vaatama, aga unustas ära, kuhu ta keskuse pani. Sõitis peaaegu tund aega ringi, kuni nägi midagi tuttavat. Ta võib olla üliandekas insener, aga ma ütlen, tal on mälu nagu kuldkalal. Gordonist nii erinev.”

„Nad ei olnud vist eriti sarnased, eks?”

Ema naeratas. „Ega see alati nii polnud. Nad tegid alati kõike koos. Olid kolmekesi lahutamatud.”

„Mis asja, isegi Fergus?”

„Isegi Fergus. Aga kui su vanaema suri, siis nad kuidagi libisesid üksteisest eemale. Gordon hakkas pärast seda suhtlema imeliku seltskonnaga.”

„Mis mõttes imelikuga?”

„Ah, nad paistsid lihtsalt meie jaoks ilmselt veidi imelikud,” ütles ema korraks naerdes. „Sinu issi pani parajasti ehitusäri püsti, mina olin ülikoolis ja meie olime normaalsed, nagu võiks öelda. Gordon tõrjus normaalsust ja tema sõbrad natuke nagu hirmutasid meid. Ei teadnud kunagi, millega nad tegelevad, aga me teadsime, et see pole midagi...”

„Normaalset.”

„Täpselt. Eriti hirmutasid nad su isa.”

„Miks?”

Stephanie isa kõndis majast välja, kingad jalas, ning sulges enda järel esiukse.

„Ma arvan, et ta oli rohkem Gordoni moodi, kui talle oleks meeldinud tunnistada,” ütles ema vaikselt ja juba oligi isa autos.

„OK,” ütles ta uhkelt. „Mina olen valmis.”

Nad vaatasid tema poole ja isa noogutas enesega rahulolevalt. Ta pani turvavöö kinni ja keeras võtit. Mootor nurrus käima. Stephanie lehvitas kaheksa-aastasele, kuid kahjuks koledate kõrvadega naabripoiss Jasperile, kui isa tänavale tagurdas, käigu sisse pani ja ratastel prügikastile lahkudes peaaegu pihta sõitis.

Nad jõudsid vähem kui tunniga advokaadi kesklinnakontorisse ja jäid kakskümmend minutit hiljaks. Neid juhatati krääksuvat treppi pidi väikesesse kontorisse, mis oli ebamugavalt palav ja kust avanes suure akna kaudu imetore vaade teisel pool tänavat asuvale telliskiviseinale. Fergus ja Beryl olid juba kohal ning avaldasid oma pahameelt sunnitud ootamise üle läbi kella kiikamise ja kulmukortsutuste. Stephanie vanemad istusid allesjäänud vabadele toolidele ja tüdruk seisis nende taga, advokaat neid läbi pragunenud prillide piilumas.

„Kas nüüd võiks alustada?” nähvas Beryl.

Advokaat, lühike mees nimega härra Fedgewick, kelle vats ja välimus jätsid mulje higisest keeglikuulist, üritas naeratada. „Me peame ootama veel üht inimest,” ütles ta ja Fergus punnitas silmi.

„Keda?” nõudis ta. „Ei saa enam olla kedagi veel. Meie oleme Gordoni ainsad lähisugulased. Kes see on? Ega ometi keegi mõnest heategevusasutusest? Ma pole neid iial usaldanud. Alati tahavad sinult midagi.”

„See, see pole heategevusasutus,” ütles härra Fedgewick. „Küll aga ütles ta, et jääb pisut hiljaks.”

„Kes ütles seda?” küsis Stephanie isa, ja advokaat takseeris enda ees olevat kausta.

„Äärmiselt ebatavaline nimi,” ütles ta. „Näib, et ootame kedagi härra Luuker Leebesurma.”

„No kes põrgu pärast see veel on?” küsis ärritunud Beryl. „Ta kõlab nagu, ta kõlab nagu... Fergus, mismoodi ta kõlab?”

„Ta kõlab nagu veidrik,” ütles Fergus Fedgewicki põrnitsedes. „Ega ta pole veidrik, mis?”

„Ma tõesti ei tea,” vastas Fedgewick, kuid tema hale katse naeratada kukkus Ferguse ja Beryli kõõritamise all haledalt kokku. „Aga olen kindel, et ta saabub varsti.”

Fergus kortsutas kulmu ja kissitas oma pisikesi silmi nii palju kui võimalik. „Kuidas te seda teate?”

Fedgewick ei osanud põhjust öelda, kuid juba avaneski uks ja ruumi astus kõrbepruunis mantlis mees.

„Vabandust, et hilinesin,” ütles ta ust enda järel sulgedes. „See oli kahjuks vältimatu.”

Kõik põrnitsesid teda. Põrnitsesid salli ja kindaid ja päikeseprille ja metsikut kräsus juuksepahmakat. Väljas oli imeilus ilm, kindlasti mitte midagi sellist, mis vääriks taolist sissemähkimist. Stephanie silmitses juukseid lähemalt. Nii lähedalt ei paistnud need üldse ehtsatena.

Advokaat köhatas kurgu puhtaks. „Ee, teie olete Luuker Leebesurm?”

„Teie teenistuses,” ütles mees. Stephanie oleks võinud seda häält terve päeva kuulata. Tema ema oli küll ebalev, kuid naeratas tervituseks. Isa vaatas aga meest sellise ettevaatliku ilmega, mida Stephanie polnud iial näinud. Hetke pärast ilme lahtus ja isa noogutas viisakalt ning pöördus tagasi härra Fedgewicki poole. Fergus ja Beryl jõllitasid aina edasi.

„Teil on näoga midagi valesti või?” küsis Beryl.

Fedgewick köhatas uuesti. „No nii, hakkame pihta, kuna oleme kõik kohal. Suurepärane. Tore. See on siis muidugi Gordon Edgley viimane soov ja testament, mida on muudetud peaaegu aasta aega tagasi. Gordon on olnud minu klient viimase kahekümne aasta jooksul ja sel ajal olen õppinud teda hästi tundma. Nii et lubage mul anda teile, tema perele ja sõbrale oma sügavaim, sügavaim…”

„Jah, jah, jah,” katkestas teda Fergus käega õhus vehkides. „Kas võiks selle osa vahele jätta? Me oleme juba graafikust maas. Lähme nüüd selle osa juurde, kus kraami jagatakse. Kes saab maja? Ja kellele jääb villa?”

„Kellele jääb varandus?” küsis ka Beryl oma toolil ettepoole kummardudes.

„Autoritasud,” ütles Fergus. „Kellele jäävad raamatute autoritasud?”

Stephanie piilus silmanurgast Luuker Leebesurma. Vähemalt tundus, et ta vaatab advokaati, kuid nende suurte päikeseprillide puhul võis ta vaadata ükskõik kuhu. Stephanie pööras pilgu tagasi Fedgewickile, kes korjas laualt paberilehe ja hakkas lugema.

„Oma vennale Fergusele ja tema imekaunile naisele Berylile,” luges ta ja Stephanie varjas suurte pingutustega oma muiet, „jätan ma auto, paadi ja ühe kingituse.”

Fergus ja Beryl pilgutasid silmi. „Tema auto?” ütles Fergus. „Tema paadi? Miks ta peaks jätma mulle paadi?”

„Sa vihkad vett,” ütles Beryl, kelle hääles hakkas võimust võtma viha. „Sa jääd merehaigeks.”

„Ma jäängi merehaigeks,” nähvas Fergus, „ja ta teab seda!”

„Ja meil juba on auto,” ütles Beryl.

„Ja meil juba on auto!” kordas Fergus.

Beryl nõjatus oma toolilt nii kaugele ette, et peaaegu lebas laual. „See kingitus,” ütles ta vaikse ja ähvardava häälega, „kas see ongi varandus?”

Härra Fedgewick köhatas närviliselt ja võttis laualaekast väikese karbi, mille ta üle laua nende poole libistas. Nad vaatasid karbikest. Nad vaatasid seda veel. Nad küünitasid mõlemad selle järele ja Stephanie jälgis, kuidas nad üksteisele vastu näppe lõid, kuni Beryl selle laualt napsas ja kaane lahti rebis.

„Mis see on?” küsis Fergus summutatult. „Kas see on seifi võti? Kas see on, kas see on kontonumber? Kas see on, mis see on? Naine, mis see on?”

Beryli näost oli kadunud kogu jume, tema käed värisesid. Ta pilgutas kõvasti silmi, et pisaraid tõrjuda. Seejärel pööras ta karpi nii, et kõik võisid selle sisse näha ja nad nägid plüüšpadjakesel puhkamas alustassisuurust prossi. Fergus jõllitas seda.

„Sellel pole isegi vääriskive,” ütles Beryl ängistatud häälel. Fergus avas suu nagu ehmunud kala ja pöördus Fedgewicki poole.

„Mis me veel saime?” küsis ta paaniliselt.

Härra Fedgewick proovis uuesti naeratada. „Teie, ee, venna armastuse?”

Stephanie kuulis kiledat vingatust ja sai alles hetke pärast aru, et seda tekitas Beryl. Fedgewick suunas oma tähelepanu tagasi testamendile ja üritas eirata Ferguselt ning ta abikaasalt tulevaid õudust täis pilke.

„Oma heale sõbrale ja teejuhile Luuker Leebesurmale jätan järgmise nõuande: Sinu tee on sinu valida. Mul pole mingit soovi sind mõjutada, kuid mõnikord on suurim vaenlane meie enda sees ja suurimaks võitluseks lahing sisemise pimedusega. Tulekul on torm ja teinekord on ohutu sadama võti meie eest peidus, mõnikord aga otse meie silme all.”

Stephanie liitus kõigi teistega, kes jõllitasid härra Leebesurma poole. Ta teadis, et tema puhul on midagi teistmoodi, ta oli seda teadnud juba esmapilgust – seal oli midagi eksootilist, midagi salapärast, midagi ohtlikku. Mehe ainsaks reaktsiooniks oli aga langetada pisut oma pead. Ta ei pakkunud ühtegi selgitust selle kohta, mida Gordoni sõnum oli tähendanud.

Fergus patsutas naist põlvele. „Nägid, Beryl? Auto, paat, pross – pole paha. Ta oleks võinud ka meile anda vaid totrat nõu.”

„Ah, ole sina vait!” lõrises Beryl ja Fergus tõmbus eemale.

Härra Fedgewick jätkas lugemist. „Minu teisele vennale Desmondile, pere õnneseenele, ma jätan su naise. Arvan, et ta meeldiks sulle.” Stephanie vaatas, kuidas ta vanemad üksteisel käest kinni võtsid ja nukralt naeratasid. „Ja kuna sa oled juba edukalt varastanud mu tüdruku, äkki tahad viia ta siis ka minu Prantsuse villasse, mille ma jätan samuti sinule.”

„Nemad saavad villa?” karjatas Beryl ja kargas püsti.

„Beryl,” ütles Fergus, „palun...”

„Tead ka, palju see villa väärt on või?” jätkas Beryl, kes tundus olevat valmis Stephanie vanematele kallale sööstma. Ta torkas neile ehtekarbi nina alla. „Vahetame ära!”

„Proua Edgley, võtke palun taas istet või me ei saa jätkata,” ütles härra Fedgewick ja pärast kaua kestnud punnsilmset põrnitsemist istuski Beryl toolile.

„Tänan teid,” ütles Fedgewick, kelle puhul tundus päev olevat olnud juba piisavalt erutav. Ta niisutas keelega huuli, kohendas oma prille ja piilus taas testamenti. „Kui mul on elus midagi kahetseda, siis seda, et mul pole olnud ühtegi last. Vahel vaatan, millega Fergus ja Beryl on hakkama saanud ja pean end õnnelikuks, kuid vahel murrab see ka mu südame. Niisiis lõpuks mu vennatütre Stephanie juurde.”

Stephanie silmad läksid suureks. Mida? Talle jäeti ka midagi? Kas Gordonile ei piisanud sellest, et villa jäi ta vanematele?

Fedgewick jätkas lugemist. „Maailm on suurem kui tead ja hirmsam, kui oskad ette kujutada. Ainus, millel on midagi väärtust, on jääda truuks iseendale, ja ainus eesmärk, mille poole püüelda, on enda tõelise olemuse avastamine.”

Ta tundis, kuidas Fergus ja Beryl teda vahivad ja üritas neid eirata.

„Tee oma vanemad uhkeks. Pane nad tundma tänu selle eest, et sina elad nende katuse all, sest just sinule jätan ma oma vara ja omandi, asjad ja autoritasud, mille sa pärid päeval, kui saad kaheksateistaastaseks. Tahan kasutada veel võimalust öelda, et armastan omal moel teid kõiki, isegi neid, kes mulle eriti ei meeldi. See tähendab sind, Beryl.”

Fedgewick võttis prillid eest ja tõstis pilgu.

Stephanie mõistis, et kõik jõllitavad teda ja tal polnud aimugi, mida ta peaks ütlema. Fergus esitas jälle oma õhku ahmiva kala rolli ja Beryl sihtis teda pika, kondise sõrmega, üritades abitult sõna suust saada. Tema vanemad vaatasid teda rabatud jahmatusega. Ainult Luuker Leebesurm tõusis püsti, kõndis tema selja taha ja puudutas õrnalt ta kätt.

„Õnnitlen,” ütles ta ja läks ukse juurde. Kui see oli kinni klõpsatanud, sai Beryl oma hääle tagasi.

„TALLE?!” röökis ta. „TALLE?!”