Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll - Derek Landy - Страница 11

6

UUS MESSIAS

Hiilida selja taha inimesele, kes näeb tulevikku ette, pole sugugi nii võimatu ülesanne, nagu paljud arvavad. Esiteks on tulevik muutlik. Detailid nihkuvad, tingimused moonduvad ja kuni universum üritab seada end mingi kas või hädise tasakaalu järgi joonde, on hetkeks võimalik kasutada ära võimalust. Nipp peitub selles, et tuleb olla pidev destabiliseeriv mõju maailmas, mis ei taha tõesti muud, kui et see rahule jäetaks.

Saalomon Pärg uskus kaljukindlalt, et oskab olla just selline destabiliseeriv mõju. Jättes paljud oma otsused ­juhuse hooleks, lähenes ta juba kolm korda tätoveerimis­salongile ja kõndis pärast mündi loopimist edasi. Neljas mündivise viis ta aga ukse juurde ja sundis kitsast trepist üles ronima, must kott ühes, jalutuskepp teises käes. Tema kohalt ei ­tulnud ainsatki heli. Ei mingit tätoveerija nõela vingumist. Ei mingit lobisemist, naeru ega kiljatusi. Ta peaaegu et tajus teda ootavat lõksu, kuid see ei aeglustanud tema sammu.

Üleval trepimademel keeras ta end ja kõndis ukseavast sisse. Just siis ründas teda kõhetu Poguesi T-särgiga mees ühe padjaga. Kuna see polnud maailma surmavaim relv, põrkas padi Pärja õlalt pehmelt tagasi ja kõhetu mees andis mööda lidumiseks endast parima. Pärg pillas jalutuskepi ja püüdis mehe kinni. Ta heitis vennikese vastu tooli, mis jättis mulje, nagu kuuluks see hambakirurgi kabinetti. Kõhetu mees kukkus kohmakalt üle selle.

„Finbar Aps,” nentis Pärg ja asetas musta koti läheduses asuvale lauale. „Võin kutsuda sind Finbariks? Eeldan, et tead, kes ma olen.”

Finbar kargas jalule, käed ette sirutatud, sõrmed jäigad. „Tean, ja peaksin sind hoiatama, mees. Sa ei saa mind võita. Olen seda võitlust juba näinud ja tean iga sinu liigutust.”

Varjud keerdusid ümber Pärja jalutuskepi ja tõstsid selle põrandalt üles tema ootavasse kätte.

Finbar noogutas. „Teadsin, et seda teed.”

Pärg kõndis ümber tooli. Finbar liikus vastassuunas. Pärg pöördus ja läks teisele poole, Finbar samuti.

Pärg ohkas. „See on naeruv…”

„Naeruväärne!” segas Finbar ruttu vahele. „Nägid? Olen selle kohtumise juba läbi elanud. Kõnni parem minema, kutt, säästad hulga valu.”

„Kui sa oled seda võitlust näinud ja kui sa teadsid täpselt, millal saabun, miks sa mind siis padjaga ründasid?”

Finbar kõhkles. „Ma... ma mängin sinuga, vot nii. Lüüa sind padjaga, mitte mu vägevate rusikatega kestab nagu kauem. See pikendab su agooniat. Nagu veega piinamine, ainult et patjadega. Padjapiin.”

„See ei kõla kuigi valulikult.”

„No ma pole veel sellele nime välja mõelnud.”

„Oled siis koolitatud võitleja?”

„Oh jaa.”

„Sa veidi kõhn pole või? Peaaegu et alatoitumuses.”

„Välimus võib olla nagu petlik, mees. Kõige tugevam lihas inimkehas on aju.”

„Selge, kuni sa mind oma ajuga ei löö, pole mul tarvis karta.”

Finbar sööstis järsku ukse poole. Pärg astus talle järele ning virutas kepiga talle tagant vastu jalgu. Finbar mürtsatas vastu seina.

„Ai,” oigas ta.

Pärg haaras temast kinni, lohistas mehe tagasi ning heitis hambaarsti tooli. „Millal sul esmakordselt nägemus tuli, et ma külastan sind?”

„Eile õhtul,” ägas Finbar.

„Ja mis sa siis tegid?”

„Saatsin Sharoni ja jõmpsika minema. Mõtlesin nendega koos minna, aga nägemus muutus – ja sa ei pidanud tulema.”

„Ent paar minutit tagasi...”

Ta noogutas. „Tuli järgmine. Ütles mulle, et sa tuled trepist üles. Ainsaks relvaks oli mul padi.”

„Mida tehniliselt relvaks ei loeta.”

Finbar põrnitses. „Tõeline meister võib kõik relvaks muuta.”

„Aga sina pole tõeline virtuoos, Finbar.” Pärg sorkis teda kepiga ja sundis maha istuma. „Kas su nägemus ütles sulle, miks ma sind vaatama tulen?”

„Ma nii kaugele tegelikult ei jõudnud.”

„Ma vajan sinult teenet. Uuri Valküüria Kaini tulevikku ja räägi mulle, mida sa näed.”

„Miks sa lihtsalt temalt otse ei küsi?”

„Mul on vaja enamat kui seda, mida oled juba näinud. Tahan, et vaataksid hoolikamalt.”

„Ei saa,” raputas Finbar pead. „Ma ei tee seda. Val on mu sõber. Piina palju tahad.”

„Sa lubad?”

Ta kahvatus. „Ma mõtlesin piltlikult.”

Pärg naeratas ja varjud hiilisid tooli mööda üles. Need mässisid end Finbari käsivarte ja jalgade ümber enne, kui too jõudis rabelema hakata. Pärg läks laualt musta kotti tooma. „Kõik on hästi. Ma tean suurepäraselt, et ilmselt on sedasorti sõbra reetmiseks palju enamat tarvis. Seepärast võtan sinult selle valiku.”

Pärg tõmbas kotist kivikoorikusse varjunud klaaskera.

Finbar taipas kiirelt, et ei saa oma köidikuid murda. Seega ta rahunes. „Meelitad mind mingi lumise kristallkuuliga või? See on veidi... solvav, sa ei arva või?”

„See pole sulle.”

Nüüd nägi Finbar keras keerlevat pimedust ja tema nägu lõtvus ning hääl hakkas murduma. „See on Hingepüüdja.”

„Jah, seda küll. Ja selle elanikuks on Jäänus, kes põhjustas kõigile mõned kuud tagasi nii palju pahandust. Seesama pisike sell, kes võttis üle Kenspeckle Graussi, kes omakorda parandas ära Hävingumootori, mis purustas Pelgupaiga. Pole just kuigi kena Jäänus.”

Finbar niisutas keelega närviliselt huuli. „Sa ei saa seda minusse panna. Sa ei saa, mees. Ei, kuule. See asi on, see on kuri, eks? Kui see on minu sees, siis see valetab sulle. Ütleb sulle, mida iganes sa tahad selle arust kuulda.”

„See ütleb mulle, mida ma tahan teada, Finbar. See pole päris sama asi.”

„Oo, kuule, ära tee seda, palun.” Mees oli nutma puhkemas.

„Ma võtan kohe pärast seda selle sinust välja,” kinnitas Pärg. „Sul kaob teadvus ära, sa ei mäleta midagi.”

„Ma ei taha seda enda sisse. See muudab mind.”

„Ainult paariks minutiks.”

Pärg keeras kuuli kivi sees ja astus tagasi.

Pimedus nõrgus Hingepüüdjast välja, kui Jäänus otse Finbari poole sööstis. Mees pööras pea ära, sulges silmad ja surus lõuad kramplikult kinni, kuid Jäänus ei kavatsenud sellega leppida. Midagi, mis võisid olla selle käed, väänasid lõuapärad jõuga lahti. Pärg vaatas ja võitles kiusatusega rõve olend tagasi oma vanglasse imeda.

Finbar üritas röökida, kui Jäänus, mis polnud enamat väändunud pimedusetriibust, ta kurgust alla ronis. Karje sumbus ja kõri pungitas välja. Finbari keha peksles, ent Pärja köidikud pidasid kõvasti vastu. Järsku muutus Finbar lõdvaks. Möödus hetk. Tumedad veenid tõusid ta naha alla ning huuled tõmbusid mustaks. Siis avas ta silmad.

„Miks on nii, et iga kord, kui mind vabaks lastakse, pean ma jagama keha, mis pole füüsilise täiuse tipus? Viimane kord oli üks vanamees. Nüüd on... see,” küsis Finbar.