Читать книгу Kiil merevaigus Võõramaalase sarja II osa 2. raamat - Diana Gabaldon - Страница 6

Postimees helistab alati kaks korda

Ma ei teadnud, mida või kui palju oli Ian tollest Jamiega peetud lumisest vestlusest rääkinud Jennyle. Jenny käitus oma vennaga nii nagu alati, asjalikult ja järsult, kerge armastava aasimise saatel. Olin teda juba nii palju tundma õppinud, mõistmaks, et üks tema kõige tugevamaid külgi oli võime näha asju erakordselt selgelt – ja siis mõnest mööda vaadata, nagu poleks seda olemaski.

Meie nelja omavaheliste tunnete ja käitumise dünaamika nihkus kuude jooksul natuke siia-sinna, kuni lõpuks kindlalt paika settis, põhinedes sõprusel ning ühisel tööl. Vastastikune lugupidamine ja usaldus olid lihtsalt vajalikud; teha oli nii palju.

Sedamööda kuidas Jenny rasedus edenes, võtsin üle koduseid toimetusi ja ta laskis mul üha sagedamini tegutseda oma äranägemise järgi. Ma ei üritanud tema positsiooni üle võtta; ta oli olnud selle majapidamise tugisammas ema surmast saati ja just tema jutule tulid nii teenrid kui rentnikud kõige sagedamini. Kuid tasapisi harjusid nad ka minuga, suhtudes minusse sõbraliku lugupidamisega, mis piirnes vahel austuse ja vahel hirmuga.

Kevadel pandi kõigepealt maha tohutu kogus kartulit; selle alla läks üle poole kasutatavast põllupinnast; tehtud otsuse õigsust kinnitas juba mõne nädala pärast hirmus rahe, mis tärganud odra maha peksis. Noored kartulipealsed roomasid madalal maapinnal ja jäid seevastu terveks.

Teine tolle kevade suursündmus oli Jenny ja Iani teise tütre, Katherine Mary sünd. Ta tuli nii äkki, et see rabas meid kõiki, kaasa arvatud Jenny ise. Ühel päeval kaebas Jenny seljavalu ja heitis sängi. Varsti oli selge, mis kohe juhtuma hakkab, ja Jamie kihutas tulistvalu ämmaemandat proua Martinsit kutsuma. Nad jõudsid tagasi parajasti õigeks ajaks, et kõlistada koos teistega veiniklaasi, sellal kui vastsündinu hele kisa läbi koridoride kajas.

Loodus tärkas, kevad tõi roheluse ja minagi puhkesin õitsele ning armastus ja töö parandasid mu viimased hingehaavad.

Kirjad saabusid ebakorrapäraselt; mõnikord tuli neid kord nädalas, mõnikord valitses vaikus kuu aega või kauemgi. Kui arvestada, milliseid vahemaid pidid postivedajad Šotimaa mägedes katma, oli see minu meelest lausa uskumatu, et midagi üldse tuli.

Kuid täna oli tegu terve kirjade ja raamatute pakiga, mis oli vihma eest õlipaberisse mässitud ja nööriga kinni seotud. Saatnud postipoisi kööki keha kinnitama, sõlmis Jenny nööri lahti ja pistis kokkuhoidliku perenaise kombel taskusse. Ta lasi kirjapaki pöidla alt läbi ja pani kõige ahvatlevama, Pariisist tulnud saadetise esialgu kõrvale.

„Kiri Ianile – küllap see on arve seemne eest, siis kiri tädi Jocastalt – oh, jah, me pole temast juba mitu kuud midagi kuulnud, mõtlesin, et ta on haige, aga ma näen, et sulg püsib tal küll kindlalt käes…”

Jämedate suurtähtedega maalitud kiri langes hunniku peale; talle järgnes kirjake Jocasta abielus tütardelt. Siis veel üks Ianile, Edinburghist, siis Jamiele Jaredilt – tundsin ta pooleldi loetamatu kirbukirja ära – ja siis veel üks, paksul beežil paberil, pitseeritud Stuartite kuningakoja ristiga. Charlesi järjekordne nutulaul, kui kole on elu Pariisis ja kui piinav on armastus, mida kord sallitakse, kord mitte, oletasin ma. Seesinane tundus vähemalt lühike olevat; tavaliselt kulus tal õige mitu lehekülge, kergendamaks „cher Jamesile” oma südant kirjavigadest kubisevas nelja keele segus, mis andis vähemalt tunnistust, et ta erakirjade juures sekretäri abi ei kasuta.

„Ohoo, kolm prantsuse romaani ja üks luulekogu Pariisist!” hüüatas Jenny raamatupakki avades õhinaga. „C’est un embarras de richesse,2 mis? Mida me täna õhtul loeme?” Ta tõstis väikese raamatuvirna pakkepaberist välja ja silitas rõõmust väriseva nimetissõrmega pealmise raamatu pehmet nahkkaant. Jenny armastas raamatuid sama kirglikult kui tema vend hobuseid. Mõis võis uhkustada lausa väikese raamatukoguga, ja isegi kui õhtune jõudehetk päevatööde ning magamamineku vahel oli lühike, mahtus sinna tavaliselt mõni minut lugemist.

„Siis on tööd tehes millegi peale mõelda,” seletas Jenny, kui ta ühel õhtul väsimusest kõikudes Ianile, Jamiele ja mulle ette luges, selle asemel et magama minna, nagu ma talle tungivalt soovitasin. Ta haigutas rusikaga suud varjates. „Isegi kui ma olen nõnna väsinud, et sõnad silme ees ujuvad, tulevad nad järgmisel päeval mulle meelde, kui ma võid teen või ketran või villa vanutan, ja siis ma saan nende üle mõelda.”

Peitsin muiet, kui Jenny villavanutamist mainis. Olin täitsa kindel, et peale Lallybrochi ei leidu Šoti mägismaal ainsatki mõisat, kus naised vanutaksid villa mitte ainult vanade laulude, vaid ka Molière’i ja Pironi rütmis.

Äkki kerkiski mu silme ette mälupilt vanutamiskojast, kus naised istuvad paljajalu ja paljakäsi kahes reas, näod vastamisi, seljas kõige vanemad riided ja selg vastu seina toetatud, jalad sõtkumas pikka nätsket villase kanga laidu, et sellest saaks tihe vanutatud riie, mis paneb vastu mägismaa ududele ja isegi kergele vihmale ning kaitseb kandjat külma eest.

Iga natukese aja tagant tõusis üks naistest üles ja läks välja, et tuua tulelt kannutäis auravat uriini. Seelikusaba kõrgele kääritud, kõndis ta harkisjalu koja keskelt läbi, kastes jalge vahele jäävat kangast, ja märjast kangast kerkis kuuma, teravat ning lämmatavat auru, vanutajad aga tõmbasid juhuslikke piisku vältides jalad konksu ja heitsid roppu nalja.

„Kuum kusi kinnistab värvi,” seletas üks naistest, kui ma vesiseid silmi pilgutades esimest korda vanutamiskotta astusin. Teine naine jälgis, kas ma selle töö ees ka tagasi põrkan, aga tegelikult polnud üks villavanutamine mulle mingi eriline šokk – pärast seda, mida ma olin näinud ja üle elanud Prantsusmaal nii maailmasõja ajal 1944. aastal kui Inglite hospidalis 1744. aastal. Elutegelikkuse põhiolemus muutub aja jooksul vähe. Ja kui hais kõrvale jätta, siis oli vanutamiskoda soe ja mõnus koht, kus Lallybrochi naised riiderullide vahel kokku said, lõõpisid-lobisesid ja tööd tehes laulsid, käed rütmiliselt laual liikumas või jalad auravat kangast sõtkumas – vastamisi maas istudes ja paljaid jalataldu kokku põtkides.

Mälestused villavanutamisest katkestas koridorist kostev raskete saabaste sammukaja; uks avanes ja tuppa tuiskas külma, vihmase õhu iil. Need olid Jamie ja Ian, kes vestlesid rahulikul kodusel toonil gaeli keeles, mis tähendas, et nad arutavad majapidamisasju.

„See põld tuleb järgmisel aastal ära kuivendada,” ütles Jamie sisse astudes. Jenny pani neid nähes posti käest ja läks koridoris seisvast kummutist linaseid rätte tooma.

„Kuivendage kõigepealt ennast, enne kui te vaiba märjaks tilgute,” ütles ta naastes ja ulatas kummalegi mehele räti. „Ja võtke oma porised saapad jalast. Täna tuli post, Ian – sulle on kiri tollelt Perthi mehelt, kellele sa kirjutasid seemnekartuli asjus.”

„Ahsoo. Kohe loen, aga kas sul on lugemise kõrvale ivake süüa anda?” küsis Ian, hõõrudes oma pead käterätiga, kuni ta tihedad pruunid juuksed nagu okkad püsti seisid. „Ma olen näljast nõrkemas ja kuulen täitsa selgelt, kuidas Jamiel kah kõht lärmi lööb.”

Jamie raputas ennast nagu märg peni, nii et külmad veetilgad üle toa lendasid ja ta õde kiljuma hakkas. Tema särk oli õlgadele kleepunud ja vihmamärjad, roostes raua karva juuksesalgud rippusid silmadel.

Panin räti ta kaela ümber. „Kuivata ennast, ma lähen toon sulle senikaua midagi.”

Olin kööki jõudnud, kui kuulsin Jamiet karjatavat. Ma polnud tema suust veel sellist häält kuulnud. Selles kõlas šokk, õudus – ja veel midagi, mingi lõplikkus, nagu võiks karjatada mees, kes leiab ennast tiigri lõugade vahelt. Hüppasin koridori ja tormasin elutoa poole, pea tühi nagu kell ja kandik kaerakakkudega krampunud käte vahel.

Tuppa jõudes nägin teda seismas laua juures, kuhu Jenny oli jätnud tolle päeva posti. Jamie nägu oli lubivalge ja ta kõikus aeglaselt nagu puu, mis on juba läbi saetud ning vaid ootab hüüatust „tuleb!”, et maha langeda.

„Mis on?” küsisin tema ilmest surmani ehmunult. „Jamie, mis on? Mis juhtus?”

Suure vaevaga võttis ta laualt kirja ja ulatas mulle.

Panin kaerakakud käest, võtsin paberilehe ja lasin silmad kiiruga üle. See oli Jaredilt; tundsin tema peenikese ja kribulise käekirja kohe ära. „Kallis nõbu,” lugesin hääletult, „… nii rõõmus… sõnad ei suuda väljendada minu imetlust… sinu vaprus ja kartmatus… edu on kindel… palvetan su eest…” Tõstsin täielikus segaduses pilgu. „Mida kuradit ta siin kirjutab? Mida sa teinud oled, Jamie?”

Ja võtnud teise paberilehe, mis osutus odavas trükis proklamatsiooniks, tõmbus ta näonahk pingule ja suu läks rõõmutule irvele nagu surnupealuul.

„Mitte mina ei ole teinud, inglismann,” ütles ta. Proklamatsiooni ülaservas ilutses Stuartite rist. Selle all olev teade oli lühike ja sõnastatud kuivas, ametlikus keeles.

Proklamatsioon andis teada, et Issanda armust Šotimaa kuningas James VIII ja Inglismaa ning Iirimaa kuningas James III kinnitab käesolevaga oma nõudlust neile kolmele troonile. Ja seoses sellega tänab ning tunnustab nende Issandast antud õiguste toetamise eest Šoti klannipealikke, jakobiitlikke isandaid, ning „paljusid teisi Tema Majesteedi, kuningas Jamesi lojaalseid alamaid, kes on truudust tõotades andnud oma allkirja käesolevale liitumiskirjale.”

Lugesin edasi, mu sõrmed läksid külmaks ja ma tundsin nii tapvat hirmu, et pidin ennast väevõimuga hingama sundima. Veri kohises kõrvus ja silme ees ujusid mustad rõngad.

Lehe allservas seisid nende Šoti klannivanemate nimed, kes kuulutasid avalikult oma lojaalsust ja panid oma elu ning reputatsiooni ühele kaardile – Charles Stuarti edule. Seal seisis Clanranaldi nimi, samuti Glengarry oma. Appini Stewart, Alexander MacDonald Keppochist, Angus MacDonald of Scotus.

Ja kõige lõppu oli trükitud: „James Alexander Malcolm MacKenzie Fraser Broch Tuarachist.”

„Kurat ja põrgu ja tõrvakõrts,” sosistasin, soovides midagi veel krõbedamat öelda, et kergem hakkaks. „See igavene kaabakas on sinu nime alla kirjutanud!”

Jamie, ehkki alles kahvatu ja krampis näoga, hakkas tasapisi taastuma.

„Noo-neh, seda ta on,” sõnas ta lühidalt. Ta käsi napsas laualt viimase avamata kirja, mis oli kirjutatud paksule veläänpaberile, Stuartite rist pitsativahal selgelt näha. Jamie tõmbas kirja paberit käristades kärsitult lahti. Ta luges selle kiirelt läbi ja viskas siis sama kiirelt lauale, nagu põletaks see tema käsi.

„Vabanduskiri,” ütles ta kähinal. „Et polnud aega saata mulle dokumenti, millele ma saanuks ise allkirja anda. Ja tänuavaldus minu truu toetuse eest. Issand hoidku, Claire! Mis ma nüüd peale hakkan?”

See karjatus tuli südamepõhjast ja mul ei olnud sellele ühtki mõistlikku vastust. Vaatasin abitult pealt, kuidas ta istepadjale vajus ja jäigalt kaminasse vahtima jäi.

Jenny, kes kogu selle draama jooksul oli meid liikumatult pealt vaadanud, astus nüüd lähemale ja võttis kirjad ning proklamatsiooni oma kätte. Ta luges kõik tähelepanelikult huulte hääletu liikumise saatel läbi ja asetas paberid poleeritud lauale. Siis vaatas ta neid, kortsutas kulmu, läks seejärel venna juurde ja pani käe talle õlale.

„Jamie,” ütles ta. Tema nägu oli väga kahvatu. „Kallis vend, sul on ainult üks võimalus. Sa pead minema ja võitlema Charles Stuarti eest. Sa pead aitama tal võita.”

Tema sõnades peituv tõde tungis järk-järgult läbi vapustusemüüri mu ümber. Liitumiskirja avalikustamine tegi kõigist allakirjutanutest mässajad ja Inglise krooni reeturid. Polnud enam tähtis, kuidas Charles selle saavutas või kust ta oma rahad oli hankinud; ta oli avalikult ja pöördumatult ülestõusurajale asunud ning Jamie – ja mina –, me olime sellel rajal koos temaga, tahtsime või mitte. Nagu Jenny ütles, valikut ei olnud.

Mu pilk langes Charlesi kirjale, nii nagu Jenny oli selle lauale asetanud. „…Ehkki paljud ütlevad et olen rumal, kui võtan selle töö ette ilma Louis’ – või siis vähemalt ilma tema banke’de! – toetuseta, ei ole mul mõtteski pöörata tagasi sinna, kust ma tulen,” seisis seal. „Rõõmusta koos minuga, minu kulla sõber, sest mina tulen Koju.”