Читать книгу Ei mingeid illusioone - Diane Lovel - Страница 5

BLANCHE MARCHEM HAIGUTAS täie suuga, keeras end selili ja heitis käed kõrvale. Tema sõrmed puudutasid pitse, mis kaunistasid peenest linasest linu. Talle meeldis end printsessina tunda ja ta ei hoidnud kokku vahendite pealt, mis kriipsutasid alla kuninglikku sugupuusse kuulumist. Üheks selliseks sümboliks oli hõbedasel kandikul asetsev hõbedane kelluke, mis paiknes voodi kõrval kapikesel – armas nipsasjake, mis kutsus esile vaimustuse kõigil, kes Blanche’i juurde külla tulid.

Akna taga oli sombune ilm. Halvasti ette tõmmatud kardinate vahelt oli näha halli, pilvedega kaetud taevast.

Basseini juures täna päevitada ei saa, konstateeris Blanche, sirutas käe, võttis kellukese ja helistas seda kõigest jõust.

Reageeringut ei järgnenud.

Blanche ajas end poolistuli ja raputas kellukest kogu jõust. Helin oli kõrvulukustav. Seda oli kuulda isegi maja teise otsa. Kuid toatüdrukuni see ei jõudnud.

Lahti lasen! otsustas Blanche ja hüüdis siis täiest kõrist: “Christin!”

Too ilmus paari minuti pärast. Blanche kuulis, kuidas lähenesid tema pikatoimelised sammud. Toatüdruk sisenes kiirustamata perenaise magamistuppa ja naeratas laisalt.

“Kus sa olid?” tundis Blanche rangelt huvi.

Hommikuti ei olnud tema meeleolu kuigi rõõmus, eriti veel sellise ilmaga. Christin teadis seda. Veel enam, ta oli juba mitu korda saanud peapesu oma aegluse pärast.

“Aitasin köögis sidrunivahtu teha,” järgnes vastus.

“Mis, kas köögitüdruk ise ei võinud seda teha?” küsis Blanche salvavalt, võttes patjadel sisse parema asendi. “Kas ta ei tule oma ülesannetega toime ja paneb muist sinu õlule? On nii või?”

Christin tõstis silmad üles, nagu paludes taevast kannatust, ja kohmas:

“Ei, ma ise tahtsin seda teha. Kas on veel küsimusi?”

“Sa oled üks häbematu inimeseloom!” plahvatas Blanche. “Ma tean suurepäraselt, mida sa seal köögis tegid. Sina ja sinu sõbrantsid kogunevad sinna, et oma lõbuks keelt peksta, selle asemel et tegeleda oma otseste ülesannetega!”

“Mida te hommikueineks soovite?” küsis Christin, nagu poleks kuulnudki, mida talle ette heideti.

Ta oli Blanche’i juures töötanud üle kahe aasta ja kõik tema kombed selgeks saanud. Blanche ähvardas teda vähemalt neli korda nädalas oma teenistusest vallandada. Samas ei võtnud keegi neid sõnu tõsiselt. Tõsi, erinevalt Christinist, kes üldse midagi ei kartnud, tegid teised vähemalt näo, et värisevad miss Marchemi ees.

“Sul pole häbi ega südametunnistust!” põrutas Blanche ja sulges silmad. Ta vaikis peaaegu minuti ja lausus siis:

“Kohv röstsaiaga, salat värsketest juurviljadest oliiviõliga ja pool greipi!”

“Saab tehtud,” lausus Christin kõigutamatult ja avas ukse, et lahkuda.

“Oota,” kamandas Blanche, “ära unusta posti tuua.”

Ta jõudis mitu korda suikuda ja uuesti ärgata, enne kui Christin tuli, üks kandik hommikusöögiga ühes ja teine kirjadega teises käes. Blanche nihutas end keset voodit, kartes, et toatüdruk võib kuuma kohvi otse voodisse läigatada.

Christin asetas mõlemad kandikud kapikesele, puutudes vastu kellukest, mis sellest kaeblikult kõlksatas.

“Neli kutset, viis reklaami, üks teie emalt, ülejäänud on arved.”

“Aitäh,” porises Blanche. “Ja kao mu silmist!”

“Kui midagi on, olen köögis,” ütles Christin raasugi kohmetumata ja väljus magamistoast.

Perenaine saatis teda tigeda pilguga.

Vallandan ta kindlasti, kordas Blanche endamisi, mis muide, nagu kõik tema ähvardused, ähvarduseks ka jäi. Ta andis teenijaile lõpparve vaid ühel juhul: kui nad olid tabatud varguselt. Christini pärast polnud vaja muretseda. Too pelgas isegi taskurätti pihta panna. Pealegi mõistis Blanche, et paremat toatüdrukut ta ei leia. Vaatamata häbematusele, mis vahel ülisuureks muutus, täitis see noor naine oma ülesandeid laitmatult, kuigi aeglaselt.

Blanche asetas kandiku hommikusöögiga enda kõrvale, valas kohvi, pistis suhu tükikese röstsaia ning võttis käsile kirjad. Kõigist kutsetest vääris tähelepanu vaid üks: Duncan Cole, kes kolm kuud tagasi oli haigestunud kopsupõletikku, korraldab kutsutud külalistele nelja päeva pärast oma tervenemise auks õhtusöögi.

Tore, lihtsalt suurepärane! pomises Blanche salatit ette võttes. Küll mina juba kohale tulen, ära mitte kahtlegi.

Duncan oli tulnud New Yorki aasta tagasi ja temast sai kohe kõrgema seltskonna vallaliste naiste lemmik. Ja selliseid oli palju. Blanche ei saanud samuti üle ega ümber toredate tihedate mustade juuste ja hea konjaki värvi silmadega isendist. Kuid oma huvi ta peaaegu ei näidanudki. Sellega saavutas ta kohe Duncani poolehoiu. Mees, olles harjunud naiste kõrgendatud tähelepanuga, oli meeldivalt üllatunud, et miss Marchem ei tee talle silmi, ei püüa teda iga hinna eest oma käpa alla saada ega kutsu külla.

Kuid romantilise suhteni oli veel pikk maa. Blanche lootis, et sõprus lihtsalt kasvab üle millekski enamaks, kuid siis külmetus Duncan tugevasti ja arstid panid diagnoosiks kopsupõletiku.

Nende kolme kuu jooksul helistas Blanche Duncanile paar korda, et küsida tema tervise järele ja kord saatis isegi korvi puuviljadega. Sellega otsustas ta piirduda. Ja selgus, et tegi õigesti. Naised, kes püüdsid Duncani põetajaks saada, peletas haige ise magamistoast.

Blanche jõi kohvi lõpuni ja tõusis. Ta tõmbas selga kullaga tikitud hommikumantli ja läks rõdule. Puhus jahe tuul. Jah, bassein jääb kindlasti ära. Sel juhul tuleb lõpuks asju ajama hakata. Blanche ei suutnud juba teist nädalat leida vaba aega, et käia ära günekoloogi vastuvõtul.

Ma kohe ei või kõiki neid arste kannatada, pomises ta nägu krimpsutades ja pöördus tuppa tagasi.

Ta helistas vastuvõttu, pani end kirja ja läks duši alla. Kui hea on olla rikas! Igal pool võetakse sind vastu just siis, kui sulle sobib. Vaesemad inimesed peavad oma järjekorda vähemalt kuu aega ootama.

Blanche väljus kodust pool tundi enne määratud aega ja lehvitas autojuhile, kes teda juba ootas. Uus Lexus läikis puhtusest. Blanche jälgis oma auto väljanägemist alati suurima hoolega.

Ta istus tagaistmele, värvis huuli, vaadates kriitilise pilguga väikesesse peeglisse, mille ta oma kotist oli võtnud. Blanche vaatas sellesse sada korda päevas. Lihtsalt selleks, et veenduda oma heas väljanägemises. See tõstis ta tuju.

“Palun pisut kiiremini,” lausus Blanche autojuhile ja vaatas aknast välja, visates hetkeks peast kõik doktorid ja meditsiinilised järelevaatused.

Praegu oli tal vaja lahendada tunduvalt tähtsamaid probleeme. Näiteks, mida panna õhtusöögile selga. Ja kuidas Duncaniga käituda, kui ta kavatses saada mehe lähiaja ametlikuks sõbrannaks. Ei, Blanche ei tahtnud temaga abielluda. Tal ei olnud üldse plaanis kellegi naiseks saada. Oma kolmekümne kahe aastaga oli ta harjunud üksi elama ja ta ei tahtnud enam kellegagi kohanduda.

Nii palju kui tal oli sõbrannasid, kes olid end sidunud abielusidemetega, ei saanud nad ilma mehe nõusolekuta sammugi astuda! Blanche vastutas alati enda eest ise ega tahtnud midagi selle koha pealt muuta. Probleeme oli selletagi piisavalt. Või veel – hoolitseda kellegi teise eest peale enda!

“Oleme kohal!” katkestas autojuht tema mõtisklused.

“Oleme kohal, miss Marchem,” parandas ta autojuhti. “Mis inimesed küll minu juures töötavad! Mitte mingit arusaamist elementaarsest viisakusest!”

Üldiselt võttis ta ise tööle selliseid nagu Christin või autojuht. Nad ei olnud küll liiga viisakad, kuid see-eest teenisid oma perenaist truult ja ausalt. Blanche’ile meeldis suhelda lihtsakoeliste inimestega. Kuid ümber kasvatada üritas ta neid ikkagi. Vahel suutis ta ka mingisugust edu saavutada. Siis pidas ta end vaat et kangelaseks.

Doktor Smidt võttis vastu oma kodus. Tema kabinet oli sisustatud tehnika viimase sõna järgi. Kui vaja, võis ta oma ruumides ka lihtsamaid operatsioone teha. Naisi käis tema juures murdu. Paremat spetsialisti oli raske leida. Blanche oli tema juures käinud viisteist aastat ja usaldas doktorit nagu iseennast.

“Tere päevast, miss Marchem!” tervitas meditsiiniõde vastuvõtus. “Doktor Smidt palub teilt vabandust, et hilineb pisut.”

Naine madaldas häält:

“Tal on keeruline patsient.”

Blanche naeratas:

“Kui keeruline?”

“Nii keeruline, et doktor hilineb umbes pool tundi.”

Blanche vaatas kella. Tal polnud niikuinii kusagile kiiret.

“Pole hullu, ma ootan.”

Ta suundus külastajatele mõeldud diivanite poole ja nägi ruugete, hobusesabasse pandud juustega noort naist. Too heitis Blanche’ile laitva pilgu ja hakkas jälle lehitsema eelmise aasta ajakirja, mis tal käes oli.

Huvitav, mida ma talle teinud olen? imestas Blanche, võttes istet ja piieldes silmanurgast tundmatut.

Tüüpiline koduperenaine: piinatud hirvesilmad, väsinud nägu, sinakad silmaalused, lihavaks muutuv figuur, napilt kosmeetikat, sõrmeküüned, mis igatsevad juba ammu korraliku maniküüri järele, kotisarnane moest läinud riietus… Lühidalt, mitte midagi erilist. Kuigi ta võiks olla isegi ilus, kui ta end niimoodi käest ei oleks lasknud.

Blanche võttis kotikesest peegli ja naeratas oma peegelpildile. Samas püüdis ta kinni tema kõrval istuva naise pilgu ja hakkas ise talle ainiti otsa vaatama.

“Kas olete ka doktor Smidti juurde?” küsis Blanche, kuigi vastus oli selge.

Too noogutas ja surus läbi hammaste:

“Jah!”

Blanche vaatas teda tähelepanelikumalt.

“Kas me oleme tuttavad?”

“Ei, vaevalt.”

“Miks te siis minuga nii tõre olete?”

Ei, ma pole temaga kohtunud, mõtles Blanche. Aga… milles siis asi?

“Ma… vabandust, ma ei mõista, millest te räägite.”

“Kuidas soovite,” kehitas Blanche õlgu, pistis peegli kotti ja sirutas käe ajakirja järele.

“Tegelikult on teil õigus,” teatas naine ootamatult.

“Jah?”

“Teie pärast pean ma terve tunni siin ilmaasjata tolknema,” lausus naine häält tõstes.

Blanche märkas, et meditsiiniõde leti taga muutus närviliseks.

“Nüüd ei mõista mina, mida te silmas peate.”

“Missis Wells, ma ju selgitasin teile,” lausus meditsiiniõde rangelt.

“Teie selgitused mind ei rahulda! Ma ju näen suurepäraselt, miks te ette hoiatamata minu visiidi hilisemale ajale viisite. Samas ma ei mõista, miks ma pean sellele daamile mööndusi tegema?”

Trischa Wells osutas Blanche’ile.

“Mõlemad me maksame läbivaatuse eest raha. Või lõhnab näiteks tema Chanel paremini?”

“Missis Wells!” hüüatas meditsiiniõde pahaselt. “Miks te nüüd sedasi! Mis see raha siia puutub?”

Blanche pööras pilgu ühelt naiselt teisele. Ta ei suutnud toimuvast aru saada. Oli selge, et missis Wells on millegipärast rahulolematu, aga miks?

“On teil minule mingeid pretensioone?” küsis Blanche, vaadates külmalt oma rahulolematule vastasele.

Trischa mühatas.

“Kujutage ette, et on! Ja pole vaja teha nägu, et te ei tea, milles asi.”

“No ma ju tõepoolest ei tea.”

“Ma siis ütlen teile.”

Trischa virutas ajakirja lauale.

“Mul oli kinni pandud aeg kell kolm päeval! Aga on juba pool neli. Ja kui kabinetist väljub patsient, kelle aeg on tunduvalt üle läinud, lähete sisse teie, aga mitte mina! Ja ainult sellepärast, et olete väga tähtis isik. Mina teid ei tunne ega tahagi tunda. Ei teie erilisust ega tähtsust!”

Trischat lämmatas solvumine. Ta oli nii väga lootnud selle arsti peale. Talle soovitati teda kui kompetentset spetsialisti ja sõbralikku inimest. Ta ei osanud arvatagi, et võiks sattuda jõhkrusele arsti ooteruumis. Tema ees isegi ei vabandatud selle pärast, et läbivaatus edasi lükkub! Lihtsalt asetati fakti ette. See brünetike aga sisenes siia sellise ilmega, justkui peaksid kõik tema ees kummardama ja põrmu langema. Tal ei ole kindlasti mingeid muresid. Tema juba ei püüa iga hinna eest rasestuda!

Trischa tõmbas ninaga. Blanche vaatas talle pärani silmi otsa. Meditsiiniõde mõtles palavikuliselt, kuidas tekkinud konflikti lahendada.

“Üldiselt,” lausus Blanche aeglaselt, olles nüüd olukorrast aru saanud, “mul polnud aimugi, et teie aeg oli määratud kella kolmeks. Ma helistasin ja palusin end selleks ajaks kirja panna, kui arst vaba on. Kui ma tahtmatult teie koha hõivasin, siis palun väga vabandust.”

Ta heitis paljutähendava pilgu meditsiiniõe poole.

“Ja mulle öeldi, et pole probleemi, mind pannakse vastuvõtule kirja. Loomulikult lasen ma teid ette.”

“Missis Wells,” sisistas meditsiiniõde, “te ju niigi…”

Ta ei jõudnud lõpetada, sest doktor Smidti kabineti uks avanes ja sealt väljus inetu näoga naine, kelle parem silm tõmbles märgatavalt. Ta saatis ruumis olijatele umbuskliku pilgu ja suundus väljapääsu poole. Tema närvilise käitumise järgi oleks võinud arvata, et see naine oleks pidanud günekoloogi asemel psühhiaatri poole pöörduma.

Meditsiiniõde vaatas kõhklevalt Blanche’ile otsa. Too naeratas kõveralt ja osutas käega ukse suunas.

“Palun, astuge edasi, missis Wells.”

Trischa juba kahetses oma keevalisust. Ah, tuleb õppida end kontrollima. Veel pisut, ja ta hakkab plahvatama kõigi peale, alustades müüjatest ja lõpetades auväärsete arstidega.

Ta tõusis ja sisenes sõnagi lausumata doktor Smidti kabinetti. Blanche ohkas häälekalt ja raputas pead.

“Milline imelik päev täna on!” lausus ta sarkastiliselt. “Nii palju emotsioone…”

“Palun teilt vabandust,” lalises meditsiiniõde. “See naine on siin esmakordselt ja tal ei olnud mingit õigust oma nõudmisi esitada. Doktor Smidt on linna parim arst. Missis Wells teab seda ja oleks võinud oodata, kui ta nii väga just tema juurde tahab tulla.”

Blanche oleks tahtnud meditsiiniõde ajakirjaga visata. Tuleks vist juhtunust arstile rääkida. Meditsiiniõde peaks tegelema oma asjadega, tema ülesanne on aidata vastuvõttu läbi viia. Kes ta üleüldse administraatori kohale pani? Tema käitumine häbistab doktor Smidti head nime.

“Järgmine kord,” ütles Blanche, “kui aeg, mida ma palun, on kinni, siis ütelge mulle seda.”

“Võtan arvesse, miss Marchem,” lausus meditsiiniõde alandlikult ja langetas pilgu.

Blanche nõjatus diivani seljatoele ja ohkas. Oh, saaks juba kiiremini arsti juurde, täna on veel nii palju asjaajamisi ees.

Blanche väljus kabinetist, jättis meditsiiniõega jahedalt jumalaga ja avas tänavale viiva ukse. Autojuht oli Lexuse teisele poole teed parkinud. Blanche sammus ülekäiguraja poole ja imestusega avastas enda ees sellesama ruugejuukselise naisterahva, kes tund aega tagasi doktor Smidti kabineti ees skandaali oli korraldanud. Blanche oli jõudnud ta nime juba unustada.

“Miss Marchem,” lausus too kohmetult. “Ma tahan teilt vabandust paluda selle ebameeldiva stseeni pärast…”

“Ah, olgu!” lõi Blanche käega, olles hämmastunud sellest, et naine teda nii kaua oodanud oli. “Ma mõistan teid suurepäraselt. Oleksin ka ise skandaali korraldanud, kui oleks tulnud kellegi pärast oma järjekorda oodata.”

“Uskuge, harilikult ma nii agressiivselt ei käitu. Mul on viimasel ajal lihtsalt nii palju probleeme olnud… Aga doktor Smidti juurde on nii pikk järjekord. Noh, ja nii ma siis plahvatasin…”

Blanche naeratas. Ta ei pidanud pikka viha. Arvatavasti sellepärast ei olnud ta siiani ka Christinit vallandanud.

“Teate, mis,” ütles Blanche Trischal käe alt kinni võttes. “Ma võtan teie vabanduse vastu ja arvan, et meile mõlemale ei teeks paha tassike kohvi. Ega te kusagile kiirusta?”

Trischa oleks tahtnud ütelda, et kavatses täna vanni puhtaks teha ja aknaid pesta, kuid mõtles ootamatult ringi.

“Miks ka mitte?”

“Ma tean üht suurepärast kohvikut,” lausus Blanche innustunult ja tiris naise üle tee. “Seal võib rahulikult istuda, kohvi juua ja midagi näkitseda, ja hinnad on seal vägagi mõistlikud. Muide, kuidas teie nimi on?”

“Trischa,” esitles naine end.

“Väga meeldiv. Mina olen Blanche.”

Ta avas Lexuse ukse.

“Istuge.”

Trischa tegi näo, nagu poleks ta põrmugi imestunud ja sõidaks ka ise iga päev selliste autodega. Kõige järgi otsustades oli Blanche tõepoolest väga rikas, kuid see nähtavasti ei takistanud tal säästlik olla. Sellest andis tunnistust ka tema märkus mõistlike hindade kohta.

“Sõidame Sharmi!” kamandas Blanche juhti.

Too noogutas ja käivitas auto.

Trischa turritas närviliselt tagaistmel, kartes end liigutada. Peter oli alati sellisest autost unistanud. Küll ta imestab, kui saab teada, et tema naine sõitis rikkuri seltskonnas Lexusega.