Читать книгу Karistus - Dick Francis - Страница 3

Ma avastasin, et too topeltkauplus oli tavaline valimisringkonna kontor, mille oli üürinud partei, kuhu mu isa kuulus. Just seal kohtus eelmine parlamendiliige Dennis Nagle veel hiljaaegu laupäeviti oma valijatega, tulles kohale, et ära kuulata, millised on kohalikud probleemid, ning anda oma parim nende lahendamiseks. Vaene sell oli surnud kuuekümnesekski saamata pankreasevähki. Tema auahne naine Orinda oli kuuldavasti vihast sinine, kuna valimiskomitee oli tema asemel otsustanud minu isa kasuks, kes pidanuks hakkama valitseva partei käsul võitlema vabaks jäänud koha säilimise eest parlamendis.

Orindast sain ma teada, kui istusin nurgas mingil lihtsal järil ja kuulasin, kuidas kolm abi kirjeldavad mu isale kõrvaletõugatud daami samal päeval kontorisse tehtud visiiti.

Kõige kõhnem ja vähem emalik abi, kes oli ühtlasi kõige pahatahtlikum, ütles huuli prunti ajades lõbusalt: „Teile võib tunduda, et ta leinab oma Dennist, aga ta näib olevat hoopis tige selle pärast, et mees ära suri. Ta räägib aina „meie valijad”, nagu ta seda alati on teinud. Ütleb, et kirjutas ise valmis mehe kõned ja suunas tema hoiakuid. Tema sõnul sai ta Dennise haigestudes asjast aru nii, et mehe koht läheb nüüd temale. Ta nimetab meid kolme reeturiteks, kes töötavad teie heaks, George. Ta lausa kokutas raevust. Teatas, et kui teie arvate, et ta kavatseb niisama alla anda, siis olete eksiteel. Ja lubas tulla tänasele õhtusöögile!”

Mu isa krimpsutas nägu.

Minu arvates oli valimiskomitee targasti talitanud.

Oma pingil istudes sain teada ka seda, et peamine opositsioonipartei seab mu isa vastaskandidaadina üles „paksu juhmardi, kellel pole kübetki seksapiili”. Tolle mehe – Paul Bethune’i – partei oli hiljutistel järelvalimistel saanud vaid mõne üksiku parlamendikoha ning oli kindel, et Hoopwestern kuulub neile, kuna õhus oli tunda „vajadust muutuste järele”.

Järgmiste päevade jooksul nägin ma tolle mehe fotot kõikjal: tema laia naeratuse all siras loosung „Bethune on parem. Valige tema.”

See ajas mind naerma. Kas ta kavatses toetuda lahutatud naistele?

Ent tol esimesel õhtul sain ma teada üksnes seda, et ta kuulub kohalikku omavalitsusse ning et tema juuksed hakkavad hõredaks jääma. Näis, et algav kiilaspäisus võib talle valimistel tegelikult kaotuse tuua (tema vaimsetest võimetest rääkimata). Ameerikas poldud pärast sõjasangarit Eisenhowerit kiilaspead presidendiks valitud ning oli vähe neid inimesi, kes panid oma lapsele nimeks Dwight.

Hakkasin mõistma, et hääli võidetakse naeru abil ja kaotatakse dogmaatilisuse tõttu. Sain teada, et George Juliardi mehelikkus toimis tema abide roosadel nägudel nii, nagu neil oleks süda kloppima hakanud.

„Mu poeg tuleb täna koos minuga õhtusöögile,” ütles ta. „Ta saab endale Mervyni koha.” Isa selgitas, et Mervyn Teck on tema esindaja, kes ei saa mõjuvatel põhjustel Kesk-Inglismaalt kohale tulla.

Kolm erutatud daami vaatasid mu uuesti pealaest jalatallani üle ja noogutasid.

„Õhtusöök,” selgitas isa mulle lühidalt, „toimub Magavas Draakonis, selles hotellis seal teisel pool väljakut.” Ta osutas käega eendakende suunas, näidates mulle mitme viilkatusega fassaadi, mida kaunistas lõputu rida rippkorvides geraaniume meist vaevalt saja meetri kaugusel. „Me läheme sinna kella poole kaheksaks. Toimub lühike esitlus. Siis õhtusöök. Kohtumine inimestega hotelli taga asuvas vestibüülis. Kui meile esitatakse mõned head küsimused, võib lugu kesta keskööni.”

„Sa siis tahad küsimusi?” pärisin üllatunult.

„Loomulikult. Need annavad asjale põnevust. Muidu oleks väga igav.”

Küsisin jõuetult: „Mis ma pean selga panema?”

„Lihtsalt riietu korralikult. Siia tuleb ühe tähtsa nina esindaja. Nii kahtlase tulemusega järelvalimiste toetamiseks saadetakse välja kõvemad torud. Mul on algul seljas smoking, aga pärast võtan lipsu ära. Võib-olla avan ka mõned kraenööbid. Vaatame, milliseks olukord kujuneb.” Tema näkku ilmus peaaegu rahulik naeratus, ent ma tajusin, et ta on tugevasti erutatud. Ta on võitleja, mõtlesin ma. Too ebatavaline mees on mu isa. Ta purustas mu unistused ja osutas teistsugusele maailmale, mis mulle eriti ei meeldinud, ent ma pidin teda saatma, nagu ta tahtis, umbes kuu aega, ning ma kavatsesin teha tema heaks kõik mis võimalik, ja eks siis näe. Vaatame, milliseks olukord kujuneb … nagu ta ütles.

Kell pool kaheksa sammusime üle väljaku, minul jalas hallid püksid ja tumesinine pintsak (kõik äsja Brightoni kauplustest ostetud), tema mustas rätsepaülikonnas, mis juba ise lisas mulle kübekese haritust.

Teda võeti vastu vaimustushüüete ja käteplaksutamisega. Mina aina naeratasin tema kõrval ja olin kõigi vastu hirmus kena ning surusin inimestel muudkui kätt, nagu nõutud. Väikesi lapsi ei paistnud kusagil.

„Minu poeg”, ütles isa minule osutades. „See on minu poeg.”

Mõned neist umbes kaheksakümnest vastuvõtul ja õhtusöögil viibivast inimesest olid riietatud sama vormikohaselt nagu mu isa, teised nõudsid võrdsust poliitikas, väljendades seda kraenööpide avamisega või kandes ruuduliste ehisneetidega kaunistatud päevasärke.

Tähtsa nina esindaja saabus kohale, kikilips korralikult risti ja tema naine kandmas tagasihoidlikke teemantehteid. Ma jälgisin, kui pretensioonitult ja lõpmata võluvalt käitus ta võhivõõraste inimestega, ning kui saabus minu kord saada talle tutvustatud, võttis ta mu käe oma sooja kätte ja naeratas mulle silma vaadates nii laialt, otsekui oleks kohtumine minuga tema jaoks õhtu tähtsündmus. Ma mõtlesin, et mul tuleb käia veel pikk maa, enne kui ma suudan inimestega tutvudes ilmutada sel määral loomulikku ja spontaanset sõbralikkust. Mõistsin ka seda, et tähtsa nina esindaja proua naeratus oli väärt tervet valimiskastitäit poolthäältega sedeleid.

Sedamööda kuidas ruum inimestega täitus, hakkas mulle tasapisi koitma, et õhtusöök on tasuline üritus; et kui mu isa ja tähtsa nina esindajad välja arvata, olid teised pidanud siia pääsemise eest maksma. Näis, et minu eest oli maksnud mu isa. Üks isik õhtu korralduskomiteest ütles mulle, et ta poleks tarvitsenud seda teha.

„Ära kunagi võta vastu kingitusi,” oli isa mind teekonnal Brightonist siia hoiatanud. „Kingid üksnes tunduvad ohutuina, kuid nad võivad hakata sind tulevikus kummitama. Ütle ei. Maksa enda eest ise, mõistad?”

„Jah, vist sain aru.”

„Ära sea ennast kunagi olukorda, mil sa pead osutama mingi suure vastuteene, teades, et see, mida sa teed, on vale.”

„Et ära võta võõraste käest kommi?”

„Täpselt nii.”

Õhtut juhtiv proua teatas mu isale, et kui tal oleks naine, pääseks too õhtusöögile tasuta.

Isa ütles seda leebelt naeratades ja kindlalt: „Ma maksan oma poja eest. Armas Polly, ärge vaielge.”

Armas Polly pöördus teeseldud erutusega minu poole. „Teie isa, milline mees!” Tema pilk libises minust mööda ning tema nägu ja hääl muutusid helesinisest tormitumedaks. „Neetud,” ütles ta.

Loomulikult pöörasin ma pead, et näha selle peaaegu koomilise halvakspanu objekti, ja avastasin, et tegemist on umbes neljakümneaastase tõsise pilguga kõhna naisterahvaga, kes kandis päikeses pleekinud suvekleiti ning kelle päevitus käisteta valge kleidi taustal eriti silma torkas. Blondid värvitriipudega juuksed. Elujõud missugune.

Armas Polly ohkas endamisi: „Orinda!”

Orinda, too kõrvalelükatud kandidaat, andis oma parima, et valituks osutunud rivaali varju jätta, hõljus läbi ruumi, embas silmatorkava bravuuriga kõiki ja ütles valjult: „Kuuuullake, me kõik peame andma oma parima partei heaks, isegi kui otsustajad on teinud selle kohutava vea …”

„Kurat teda võtaks,” ütles armas Polly, kes, nagu ta ise mulle ütles, oli olnud üks otsustajatest.

Kõik loomulikult tundsid Orindat. Ta saavutas selle, et kohaliku telejaama operaator käis tal kannul, et kaadrid valge sihvaka naisega varjutaksid kõik muu ekraanile ilmuva.

Armas Polly turtsus vaikselt, paisates minu suunas sisisevaid uudiskilde, otsekui võiks ta plahvatada, kui ta need ainult enda teada hoiab.

„Kas teate, Dennis oli päris kena kaisukaru, ma ei saa aru, miks ta selle harpüiaga abiellus.”

Armsal Pollyl, kes ka ise kaldus meenutama kaisukaru, oli etteulatuva lõuaga nägu, millest lausa hoovas varjamatut lahkust ja heasoovlikkust. Tema huuled olid värvitud tumepunaseks, mida ta tavaliselt vist ei kasutanud: see oli tema kollaka nahaga vastuolus.

„Dennis rääkis meile, et ta tahaks, et me valiksime Orinda. Naine pani teda seda ütlema. Dennis teadis, et ta sureb.”

Orinda välgutas teise operaatori ees oma valgeid hambaid.

„Too mees on Hoopwestern Gazette’ist,” teatas armas Polly põlastavalt. „See naine jõuab esilehele.”

„Aga parlamenti ta ei jõua,” ütlesin mina.

Polly pilk pöördus minule ja ta silmis süttis rõõmus tuluke. „Teie oletegi siis see poeg, kas pole nii! George’i võime keskenduda olulisele oli see, mis meid tema poole kallutas. Meid, otsustajaid, oli seitseteist inimest ja esmalt pidas enamik meist õigeks, et valida tuleb Orinda. Ma tean, et ta oli selles absoluutselt kindel …”

Ja minu meelest polnud ta arvesse võtnud armsat Pollyt. Pollyt ja teisi temataolisi.

Polly ütles: „Ma ei saa aru, kuidas ta julgeb oma armukese siia tuua!”

„Et …” ütlesin ma. „Mida?”

„Selle mehe, kes seisab tema selja taga. Ta oli Dennise parim sõber.”

Ma ei mõistnud, kuidas võiks Dennise parim sõber olemine teha temast otsekohe Orinda armukese, aga enne kui ma jõudsin seda küsida, kutsuti Polly eemale. Dennise parim sõber, inimene, kel õnnestus välja näha tähelepandamatu isegi smokingis ning kes mõjus pigem abstraktsiooni kui isiksusena, hoidis sellegipoolest truult Orinda selja taha: ta on pigem nagu ihukaitsja, mõtlesin ma.

Tagantjärele mõistsin ma, et härra suure nina esindajal endal on tõeliselt mõjuavaldav ihukaitsja, noor lihaseline vari, kelle tähelepanu oli suunatud inimestele, mitte oma peremehele.

Mõtlesin endamisi, kas mu isa oleks nõus sellega, et edu eest tuleb maksta ihukaitsjate palkamisega, kui ta enda valitud redelil pulkhaaval üles ronib.

Isa hakkas mööda tuba ringi käima ja andis mulle käega märku, et ma temaga kaasa tuleksin, ning mina harjutasin suure nina esindaja prouaks olemist, kuid jäin tema tasemele tugevasti alla. Ma võisin ju näidelda, aga see ei tundunud ehtne.

Inimesed ruumis hakkasid liikuma kõrvalasuva söögitoa ukse poole, kuhu oli paigutatud liiga väikese põrandapinna kohta liiga palju laudu, millest igaühe taha mahtus kümme inimest. Kohad olid kõigile välja jagatud nimeliselt, kusjuures mina ja isa sisenesime peaaegu viimastena. Avastasin, et meid mitte ainult ei paigutatud teineteisest eemale – isa muidugi suure nina esindajate ja valimisringkonna assotsiatsiooni esimehe kõrvale –, vaid mul tuli end ka pressida ruumi teises otsas proua Leonard Kitchensi ja Orinda enese vahele.

Kui Orinda märkas, kui tähtsusetul kohal ta istub, lahvatas temas valge vahkviha. Ta tõusis püsti ja vabises ning üritas tõmmata endale kõikide tähelepanu, koputades noaga vastu klaasi, kuid see heli läks kaheksakümne lobiseva ja oma kohtadel kolistava inimese üldises suminas kaotsi. Orinda raevupurse ei jõudnud tõenäoliselt tema nugadest ja kahvlitest kaugemale.

„See on solvamine! Ma istun alati laua otsas! Ma nõuan …”

Keegi ei jäänud teda kuulama.

Läbi rahvasumma nägin ma, kuidas armas Polly nägi vaeva mu isa aukohale sättimisega ning mulle tuli pähe irooniline mõte, et Orinda kimbatusse ajamine oli Polly väljamõeldis.

Orinda vahtis mind vihkava pilguga, sel ajal kui mina viisakalt püsti seistes ootasin, et ta istet võtaks. Tal olid rohelised silmad ja mustad ripsmed. Nahk punakaspruun.

„Ja kes teie olete?” küsis ta; kummardas seejärel ning napsas laualt minu ees oleva nimekaardi. Kui selgus, kes ma olen, kaotas ta kõnevõime ning tema punane suu vajus lahti.