Читать книгу Maailma kauneim paik Uus-Meremaa - Dieter Kreutzkamp - Страница 1

Uus-Meremaad oli mulle kirjeldatud kui iga kirgliku matkaja unistuste maad. Mitte kusagil mujal ei leidvat ratturid ideaalsemat paika. Uus-Meremaa laevateed ja matkarajad kuuluvat vaimustatud rännumeeste meelest maailma kauneimate hulka. Veekogusid, järvi ja jõgesid on nii palju, et ka ainult kõige olulisematega tutvumiseks kulub nädalaid. Laguunid, lahed ja kõikjal laiuv meri teevad Uus-Meremaast purjetajate muinasjutumaa, rääkimata metsikutest rannikutest lõunas ja veetlevatest mererandadest põhjas, mis tõmbavad ligi kõiki ajurisu otsijaid. Oma paradiisi leiavad siit ka need, kes elus ratsameestena õnne otsivad.

„Daamid ja härrad,” jõuab valjuhäälditest minuni kergelt nasaalse häälega stjuardessi puhtaim Oxfordi inglise keel. „Poole tunni pärast maandume Aucklandis.”

Mispärast just Uus-Meremaa? Siit ei jää kaugele ka Fidži ega teised Lõunamere saared oma palmide ja eksootilise hingusega. Olime ka neid kui alternatiivseid reisisihte kaalunud. Aega on meil ju küllalt. Piisavalt, et reisida sinna, kuhu süda kutsub, ka Lõunamerele. Aega on meie käsutuses tegelikult rohkem kui raha. Pärast seda kui olime endisest elust loobunud, tabas see kõnekäänd meie puhul kümnesse. Olime väikekodanliku eluviisiga määramatuks ajaks hüvasti jätnud ja õppinud edukalt iga penni või senti enne selle väljaandmist peos veeretama.

„Kas sa mäletad veel, kuidas me tookord arvasime, et teeme kolme aastaga maakerale tiiru peale?!” Pöördun minu kõrval istuva Juliana poole. Ta nägu on sügavpruuniks päevitunud, pisut parkunud, juuksed pleekinud, heledamad kui iial varem. Ei mingit soengut. „Päike,” mõtlen. Meil on selja taga üle 10 000 km rattasõitu. Pärast matka risti läbi Austraalia olime alles kümne päeva eest Melbourne’i saabunud ja juba istume Uus-Meremaale suunduvas lennukis. Tedretähed Juliana ninal näivad naeratavat. „Austraalia kõnnumaa päike,” mõtlen, „sellest ka väikesed kortsukesed silmade ümber.”

Juliana ringutab.

„Kui sinu tahtmist mööda läheb, siis ei jõua me isegi kümne aastaga maakerale ringi peale teha.” Etteheidet tema sõnades ei ole.

Olime oma ametid juba aastate eest sinnapaika jätnud. Olime tühjendanud oma pungil hoiupõrsad, andnud majakraami hoiule ja lohutanud perekonda, kes ei suutnud leppida sellega, et tahtsime kindlus- ja turvatunde, otsast lõpuni muretu elukorralduse koos tulevikus garanteeritud pensioniga vahetada igapäevase teadmatuse vastu.

„Kuidas te küll võite, mõelge ometi, kui palju te hiljem pensionist kaotate!”

Sellest on möödunud mitu aastat. Üle 100 000 km oleme olnud teel, palju kauem, kui kunagi kavatsetud. Kord autoga, siis jalgsi ja nüüd jalgratastega. Selle aja jooksul polnud me päevagi pensionile või vanaduspuhkusele mõelnud.

„Uus-Meremaa rõõmustab mind meeletult,” pöörab Juliana end tervenisti minu poole. „Tema käed on kortsulisemaks muutunud,” mõtlen, „ja lõhesid peopesades tal ka varem polnud.” Seda on teinud need rattasadulas veedetud 10 000 km… Õhtune toimetamine tolmusel kõrbepinnasel, päev läbi kõrvetav päike, mis nahka pargib. Lisaks sisemaakuumus – varjus 30–40 kraadi –, mis imeb su liikmetest viimsegi niiskuseraasu.

„Ootan väga Põhjasaare rohelust ning mägesid ja liustikke Uus-Meremaa lõunaosas. Lõpuks ometi jahedus…” Juliana vakatab korraks. „Ja mul on hea meel, et see metsik janu on lõpuks ometi möödas.”

Ta naeratab. Rattaretke hullematel hetkedel Austraalia kõnnumaal olime kummutanud endasse 30 liitrit vett päevas.

„Ma ei tahaks su illusioone purustada, aga Lõuna-Alpide rattaga ületamine pole ka tõenäoliselt alati mitte meelakkumine.”

Juliana müksab mind vastu külge. Ta nõjatub tagasi toolile, suleb silmad ja paneb nimetissõrme huultele.

„Las ma kümme minutit unistan – sellest, et poole tunni pärast ootab meid lennujaamas takso ja viib peenesse hotelli, et seal ootavad meid puhaste linadega voodi ja kuum dušš…”

Ta suunurgad tukslevad pisut reeturlikult. Aga võib-olla mõtleb ta tõesti seda, mida ütleb. Ma ei saa temast mõnikord aru.

Muidugi pole lennujaamas taksot vastas ega peent hotelli ootamas. Selle asemel laome oma matkavarustuse rändudel karastunud ratastele, istume sadulasse ning hakkame läbi Aucklandi tundmatu eesmärgi poole sõitma.

Uus-Meremaa kohta me eriti palju ei tea. Kuid meil on olemas sobiv reisijuht, piisavalt väike, et tagataskusse mahtuda. Õnneks on meil ka mõnede kontaktisikute aadressid. Niipalju kui teistelt matkajatelt kuulnud oleme, olevat tegu ühe külalislahkeima paigaga kogu maailmas. Olen põnevil.

„Maailma kauneim ja kaugeim kant”, oli kaunisõnaline reklaam lubanud.

Maailma kaugeim kant?! Esimese eurooplasest kolonisti seisukohast vaadatuna oli see tõepoolest nõnda. Vaevalt asub mõni asustatud paik maakeral Kesk-Euroopast kaugemal kui meie antipoodide maa, mille looja on asetanud Vaikse ookeani lõunaossa, poolele teele ekvaatori ja lõunanaba vahel. Kui põhjapoolne naaber Austraalia mängust välja jätta, siis oleks järgmine suurem inimasustusega maa Lõuna-Ameerika 10 000 km eemal.

Kui Uus-Meremaale lennukiga ringi peale teha, siis tundub, et mõlemad kuupäevaraja lähedal asuvad saared tõusevad merest nagu sein. Reaktiivlennukilt vaadates on pilt muljetavaldav. Esimestele polüneeslastest saabujatele, kes jõudsid oma kahekerelistel alustel siia pärast pikka ja ohtlikku sõitu üle Vaikse ookeani, jättis maa sedavõrd sügava mulje, et see kajastub nende keeles tänase päevani. Kui tormist piitsutatud valged pilved sisemaa mägesid puutusid, siis võisid polüneeslased arvata küll, et tegu on vaimudemaailma kaamete sõrmedega. Seetõttu andsid maoorid saartele nime Aotearoa – Pika Valge Pilve Maa. Kui mujal oli rahvasteränne maailma allutamiseks juba ammu alanud, ja Austraalia oli juba 50 000 aastat aborigeenide kodumaa olnud, siis Uus-Meremaa oli kuni polüneeslaste saabumiseni inimtühi.

Tookord pidi see tunduma nagu tükike paradiisi. Roheline viljakas maa ning kalarikas meri jagasid lausa pillavalt oma ande. Toitu oli külluses. Olid lumega kaetud mäed ja selged järved. Ajal, mil lagunenud Gondwana ürgkontinendi mõned maalahmakad triivisid klimaatiliselt ekstreemsetesse piirkondadesse, tekkis siia hästi ligipääsetav, vulkaanide tippudest kuni kõrgel asetsevate ürgmetsadeni, tänase päevani külastajasõbralik maalapike, mida nii mõnigi kogenud rändaja nimetas juba mõnesaja aasta eest meie maakera ilu kontsentraadiks.

Subtroopilist põhjapoolset osa paitavad Vaikse ookeani Lõunamere leebed tuuled, lõunapoolne osa on jahedama kliimaga, koguni karm. Talvel võib isegi lund sadada. Kes soovib, see võib ühe päeva jooksul vahetada suusad lainelaua vastu ja seejärel ehtsa džunglielamuse saamiseks sättida end jalgsimatkale läbi tihedate, peaaegu hirmutavalt roheliste ja samblalõhnaliste, hiigelsuuri sõnajalgu kasvatavate vihmametsade.

See maakera vastaspoolel asuv maa on kalliskivi, kus käiakse, pea alaspidi, ja kus vaid 4,2 miljonit inimest jagavad omavahel pinda, mis suuruselt võrdub kolme neljandikuga Saksamaa Liitvabariigist.

See on muidugi tühi jutt, et maailm on Uus-Meremaal pea peale pööratud. Aga selge on see, et maailmaprobleemid tunduvad siin hoopis tühisemad. Kuid rahulik, idülliline okasroosikese-oleskelu on ka siin mööda saanud: põlisasukad nõuavad häälekalt ja visalt oma õigusi ning ookeani teistest lõunapiirkondadest pärit polüneeslased on pärast tuhandet aastat jälle Uus-Meremaa oma sihtpunktiks valinud – sedapuhku atraktiivseid töökohti ja arvatavalt paremat elu otsides.

Kui kapten Cooki päralejõudmiseks oktoobris 1769 oli kulunud üle aasta, siis täna jõuab Maini-äärsest Frankfurdist, Londonist või Amsterdamist kohale ühe päevaga. Nii jõuavad ka muu maailma probleemid sellele looduse eldoraadole lähemale.

Väheste valgete uusasukate huvikeskmes on alati olnud peamiselt Euroopa, eelkõige Inglismaa. Tänapäevalgi võib igal sammul kohata vana inglise elustiili jäljendamist, ka arhitektuuris ja uue keskkonna kujundamisel, mida püütakse vanaga nii hästi kui võimalik sobitada. Kuid see, mis algas lähedase ja hästi tuntu sissetoomisega, on enam kui 200 aasta vältel omandanud sümpaatsel moel iseseisvad uusmeremaalikud iseloomujooned. Olen põnevil.

Turvavööd klõbisevad. Stjuardessi valvas pilk libiseb üle reisijate. Pilveräbalad pühivad väljas üle akende. Lennukiaknast paistev kergesse lainesäbrusse tardunud mere lõputu hallikassinine vahetub leebelt kaarduvate, kõrgema taimkatteta küngastega. Tunnen ära loendamatute heledate täpikestega kaetud karjamaad. „Vaata, lambad…” Neid on siin 68 miljonit – seda on lihtsa arvutuse kohaselt enam kui kakskümmend ühe elaniku kohta. Kuid kohe jälle puhkab silm merevaatel. Hetk tagasi oli lääne pool Tasmani meri, nüüd laiub all Vaikne ookean. Siinses elus on meri määrav: isegi naabermaa Austraalia külastamine kujuneb ülemereretkeks.

Turbiinide mürin muutub närviliseks kõminaks, siis vibreerimiseks, kui rattad lennurada puudutavad. Valjuhääldid ragisevad ja mulle tundub, et stjuardessi hääl naeratab: „Haere mai – tere tulemast Uus-Meremaale!”