Читать книгу Maailma kauneim paik Uus-Meremaa - Dieter Kreutzkamp - Страница 3

„Mõnikord ma peaaegu et enam ei oska Aucklandis orienteeruda.” Kathleen Simon juhib vana Morrist jõnksuliste liigutustega läbi Aucklandi (Juliana targutab, et mõlemal võiks olla sama sünniaasta). Ta ütles, et näitaks meile meeleldi Alberti parki, „kuninganna Victoria ausamba pärast”.

Kathleen tuli Inglismaalt siia 1950-ndate alguses noore naisena. „Sa tulid maakera teiselt poolelt ja olid Uus-Meremaal otsekohe nagu kodus.” Tookord oli Uus-Meremaa veel teatud määral sõltuv, eksootiline, postkoloniaalsest emamaast Suurbritanniast lõpmata kaugel asuv ääremaa.

„Tänapäeval on Auckland „Polüneesia pealinn”,” oli Kathleen öelnud ja pisut nukralt naeratanud, nagu keegi, kes meenutab paremaid, möödunud aegu. „Igal juhul on meil maailma suurim ja tihedaim polüneeslaste asurkond.” Olin kuulnud, et Manukau eeslinnas on uue kodu leidnud üle 140 rahvusest pärit inimesed. Nii ongi Auckland tõepoolest suurim polüneesia linn maailmas.

„Peaaegu 180 000 Vaikse ookeani saartelt pärit elanikku,” teab Kathleen öelda. Kuid kõige meelsamini istub vana daam oma aias, serveerib ja joob teed, pajatab, kuidas aastaid tagasi sai talle osaks au koos teiste Uus-Meremaa naistega kauges Buckinghami palees kuningannat külastada. „Uusmeremaalased olid tookord üks reisihimuline seltskond,” meenutab ta, „majanduslikult läks meil hiilgavalt. Kuid siis astus Suurbritannia Euroopa Liitu…”

Ma teadsin, et kuni tolle ajani oli Uus-Meremaa olnud kauge emamaa jaoks lihaladu. „Ühe ööga oli meie liha, villa ja piimatoodete turg kadunud.” Uusi võimalusi otsis Uus-Meremaa Vaikse ookeani lõunapiirkonnas. Ja sellest muudatused alguse saidki. Toimekad uusmeremaalased võtsid selles maailmaosas kasutusele uued turud ning peagi levis jutt, et Uus-Meremaa on tõotatud maa. Tagajärjeks oli polüneeslaste väljaränne Uus-Meremaale, kusjuures Aucklandist sai uustulnukate meeliskoht. Sestsaadik süüakse siin muudki kui kala ja kartulikrõpse.

Kathleen Simon näitab meile linna ja viib oma sõpradele külla. Nii tutvume Aucklandi inimeste elustiiliga, mille kohta muigega öeldakse, et elatakse nädalavahetusel ja terve nädal kulub sellest puhkamiseks. Vaid hetkeks satub meie võõrustaja segadusse, kui Juliana õhtusöögi ajal saksa söömisharjumusi silmas pidades küsib: „How do you eat Mais?” Küsimus oli täiesti süütult esitatud, Juliana oli ainult unustanud, et saksakeelne sõna Mais (inglise corn) kõlab nagu ingliskeelne mice (hiired). Niisiis kõlas küsimus uusmeremaalase kõrvus umbes nii: „Mismoodi te hiiri sööte?”

Kathleenilt tuli kiire vastus: „Ei praetult ega küpsetatult!” Uusmeremaalasi ei saa nii kergesti endast välja viia.

Auckland on ankruplatsiks riigi 150 000 registreeritud jahist vähemalt 65 000-le. See asjaolu on kindlustanud linnale hüüdnime Purjede linn. Öeldakse, et suvised nädalalõpud veedab üle poole linnaelanikest purjede all. Kui me järgmisel päeval üle Harbour Bridge’i bussiga kesklinna poole sõidame, jääb mul Aucklandi südalinna silueti taustal külg külje kõrval vee peal lebavaid loendamatuid 100 000-dollarilisi iludusi nähes hing tõepoolest kinni.

Vett on siin kõikjal. See määrab Aucklandi elanike elutunnetuse, mis ülejäänud uusmeremaalaste – ronzerite (Rest of New Zealanders) silmis pole muud kui üks paheline vegeteerimine. Lõbutsemine olevat nende elus esikohale seatud. Oleme sattunud lahingutandrile Auckland versus ülejäänud Uus-Meremaa (või vastupidi), millega aga kähku hüvasti jätame. Kuid üks on kindel: Auckland ja moneerid on kaks eri maailma. Kui aga peaksin valima kahe kaunima vahel, siis siin ja praegu otsustaksin spontaanselt ulmepurjekate kasuks. Kaasas grill ja jääkülm õlu nagu aucklandlasel, siseneksin saartest, abajatest ja neemedest kaitstud Hauraki lahte. On ju öeldud: „Aucklandi kesklinnast pooletunnise sõidu kaugusele jääb 102 supelranda.”

Põhja poolt piirab linna Waitemata sadam, lõunast Manukau sadam. Purjetamine pole siin mitte mingil juhul rikaste eesõigus. „Ilmselt oli see nii juba 1000 aasta eest,” naljatleb Juliana, kui me pisut hiljem meremuuseumis esimeste maooridest sisserändajate paatide ees seisame.

„Serveerin teile rahvusvahelise kokteili,” üllatab meid Kathleen Simon, kui me õhtul väsinud jalgadega, aga väga rahulolevatena tagasi Takapunasse jõuame. Istume Kathleeni aias viinamarjaväätide, ploomipuukeste, õunte, virsikute ja punaselt helendavate tomatite vahel, lind pea kohal sädistamas, ja teeme apelsinidest värskendavat mahla. „Minu sõber Serge on meid täna pidulikule õhtusöögile kutsunud. Serge on aednikuks sündinud, küllap satute tema aiast vaimustusse.”

Itaallane Serge elab juba ligikaudu 30 aastat Uus-Meremaa Põhjasaarel. „Tagasi Euroopasse?” Serge’i pruunikspõlenud näos venitab irvitus suu kõrvuni. „Mitte mingil juhul!” Siis tutvustab ta meile kohalolijaid: Dan Kanadast Torontost, Alex Ukrainast, tolle naaber on albaanlane, ja siis veel Betty, kes on sündinud Inglismaal. Ta on ligemale 60-aastane, peaaegu sama reisihimuline kui meie ja just Aucklandi naasnud, oma sõnul seljakotiga läbi Kagu-Aasia hääletades.

Serge on kergekaallane, maksimaalselt 50 kg, sale, sitke, tugevate käte ja nahkse, kortsulise näoga, millest on näha, et mees pole oma elu umbsetes bürooruumides mööda saatnud. „Juba aastaid on mul hea töö postikullerina,” ütleb Serge. Sellega näib ta rahul olevat, sest elab oma aiale. Aga mida siin aiaks nimetatakse? Oma minifarmis Aucklandi serval kasvatab ta mesilasi ja paabulinde, priske musta-valgekirju lehm hoolitseb hõrgult värske piima eest, ja „juurvilja pole ma kümme viimast aastat ostma pidanud”, räägib ta vaimustusega, kui lauda istume. „Ainult need faasanid siin teevad mulle muret.” Serge balansseerib suure rostbiifitaldriku meie vahelt lauale.

„Tõstke ette.”

Päev hiljem sõidame koos temaga põhja poole. Pärast pooletunnist autosõitu ta peatub ja tirib oma furgoonautost kaks rabelevat kotti päevavalgele. „Need faasanid õgisid minu seemneid. Ma pidin nad lõksu püüdma, muidu poleks mu juurviljadest varsti peaaegu midagi järel.”

Varsti lendab üks faasan teise järel tiibu lagistades minema. Serge irvitab. „Arvan, et need linnud teavad väga täpselt, kus suunas minu aed asub…” Ja nii kordub linnupüüdmise ja – vabastamise kassi-hiiremäng iga paari nädala tagant. „Ei raatsi kuidagi neid maha lasta.”

Sellisest külalislahkusest on raske loobuda. „Jääge veel mõneks päevaks. Võiksime korraldada veel väljasõidu üles Ninety Mile Beachi juurde,” teeb Kathleen Simon ettepaneku. Kuid minu matkakihk ei anna enam asu. Tahaksin lõpuks teele asuda. Selleks me ju endale Aucklandi kesklinnas kaardid ja matkainfo hankisime. Õhtul istume kolmekesi veel õdusalt aias. Kathleen varustab meid nõuannetega ja annab sõprade aadresse, keda tuleb tingimata külastada.

Juliana kummardub koos minuga kaardi kohale. Nuputame välja marsruute, heidame mõned kõrvale. Magistraalteest hoiame surmkindlalt kõrvale. Sajad vaatamisväärsused, mille vastu kindlasti huvi tunneksime, langevad selletõttu välja. Kuid meid ei paelu kilomeetrite neelamine. Tahame tunda Uus-Meremaa südametukseid, kohata siinseid inimesi, koos nendega laagris lõkke ääres istuda, ja kusagil kindlasti ühele või teisele Uus-Meremaa vulkaanile tõusta. Otsustame, et esimese etapi sihiks saab Taupo järv. Sellest kuulsast forellijärvest kagu pool, Tongariro rahvuspargis asuvad Uus-Meremaa kauneimad ja kõrgeimad, türkiissiniste kraatrijärvedega lumised vulkaanid.

„Ülehomme asume teele.”

Homseks olime kokku leppinud kohtumise Motuga.

Uksekella helin nõuab tungivalt meie tähelepanu. „See peab küll teie sõber olema!” ütleb Kathleen Simon, kui maja eest kostvad metalsed köhatused meid võpatama panevad.

Tühja sellest puuduvast summutist. Motu logisev Datsun ei sõiduta meid sellel päeval mitte ainult Northlandi poolsaare avarasse ja kaunisse loodusesse, vaid ka Uus-Meremaa ajalukku.

„Ma näitan teile täna, kust ma pärit olen.” Motu juhib oma monstrumi Northlandi idaküljele, vahelpeal sõidab lausa piki kallast, siis jälle tuleb pisut sisemaad, mööda lahtedest ja laguunidest, aga ikka põhja poole Whangareist edasi, Pahia ja Waitangi suunas, läbi metsade, kus võimsate puude habemetaolised samblikud ulatuvad peaaegu maani, rohelisi ümaraid künkaid pidi, mida lambad kollaste värvitupsudena katavad.

Kui küsime, miks ta meid nii kaugele põhja poole viib, vastab Motu naeratades: „Kui ma teid kahte esimesel õhtul Harbour Bridge’i juures nägin, ainult kahe jalgrattaga uhke autoelamu asemel, ja kui kuulsin, et Hiltoni asemel magate telgis, siis mõtlesin, et need kaks tahavad tõepoolest minu maad tundma õppida. Ja kui ma ütlen minu maad, siis pean eelkõige silmas oma rahva maad. Sellepärast kutsusin teid Waitangisse.”

Muidugi ma teadsin, et Waitangis sõlmiti leping, mille kohaselt valged võtsid kaitse alla maooride kultuuri, nende elu ja selle, mis iseseisvast identiteedist inglaste domineerimise juures veel alles oli jäänud.

„Kaitse?” Motu naerab. „Peaaegu 1000 aastat enne esimesi valgeid tulid siia minu esivanemad Hawaikist. Ma ei tea, kus see asub. Keegi ei tea. Antropoloogid väidavad, et minu rahvas on pärit Aasiast ja olevat enne Uus-Meremaale tulekut 2000 aastat Lõunamerel ristelnud.”

Vahepeal oleme jõudnud Bay of Islandsi äärde. See on kaugele maa sisse ulatuv laht 150 saarega, mis albatrossi silmis peaksid Vaikse ookeani sina taustal välja nägema nagu sädelevad rohelised nefriidist kalliskivid.

Pärimuse kohaselt astus Kupe siin esimese maoorina Uus-Meremaa pinnale. Tema oli see, kes andis maale nimeks Aotearoa – Pika Valge Pilve Maa. Kui aga maadeavastaja ja uurija kapten Cook 1769. aastal Uus-Meremaa idarannikule astus, kuulutas ta avastajale omase enesestmõistetavusega maailma selle osa Inglise krooni omandiks.

Motu seisab Juliana ja minu vahel. Meie varbad mängivad liivaga, mida uhuvad väsinult sulisevad lainekeeled.

„Lihtsalt niimoodi…” Motu teeb käega laia kaare ja üle alati lõbusa näo vilksatab korraks sünge vari. „Lihtsalt niimoodi tegi kapten Cook.” Ja ta laseb oma käel veel kord lennata läbi õhu, üle lahtede, saarte, üle mere, randade ja liiva. „Selle käeliigutusega sai minu esiisadest ja nende maast Briti impeeriumi osa.”

Veel tänagi räägivad arvukad maooride kohanimed piki Islandsi lahte maooride endisest, aga ka praegusest elust. Waikare, Kerikeri, Manawaora või Purerua. Cooki esimene külaskäik ja samuti kaks järgmist olid lühiajalised. Kuid suur seilaja vallandas laviinitaolise arengu, mis lõppes Waitangi lepinguga ja ühe rahvuse loobumisega iseendast. Maadeuurija Cookile järgnesid vaalapüüdjad ja laevaehitajad. Väga kiiresti levis uudis, et Bay of Islandsis ei olnud mitte ainult kaitstud sadam, vaid et siin kasvavad hiiglaslikud sajanditevanused kauripuud olid ideaalne laevaehitusmaterjal.

Ikka rohkem pakehasid – nii nimetasid maoorid valgeid – tungis edasi sisemaale ja võttis endale kõik, mida hing ihaldas. Osaliselt kasutasid nad vahetuskaubana relvi, ja neid hakkasid maoorid varsti ka üksteise vastu kasutama. Pealegi saabusid koos valgetega ka haigused. „Selle tulemusena on minu kaasmaalastest, keda kapten Cooki saabudes 19. sajandil oli ligikaudu 120 000, järele jäänud ainult pool. Ilus koht Russel, mis asub nooleteravikuna Islandsi lahte tungival maaninal, tähistas tookordset eriti sünget peatükki Uus-Meremaa ajaloos,” kõneleb Motu.

„Siis oli selle paiga nimi Karorareka. Mõned needsid seda ka kui Vaikse ookeani põrguauku.” Suhtumine muutus väheke pärast seda kui anglikaani preester Samuel Marsden Bay of Islandsisse paikseks jäi. Kuid alanud arengut polnud enam võimalik peatada ja see edenes peadpööritava kiirusega. „6. veebruaril 1840 kirjutati alla Waitangi leping,” jätkab Motu. Ta naeratab irooniliselt. „Seda sündmust pühitseme tänapäeval kui Waitangi päeva. Kuid sellega loobusime meie, maoorid, oma maa iseseisvusest ning tunnustasime pakehasid.”

Hiline õhtupäike helgib Aucklandi põhjapoolse äärelinna majade akendel, kui me Motu vana veoautoga tagasi Takapuna poole veereme. Olen juba ammu harjunud selle köhiva ja krõbiseva autoveidriku kummaliste kiiksudega. Motu osutab hõõguvale päikesekettale: „Meie, maoorid, oleme täna Uus-Meremaa osa. Viimastel aastakümnetel on meid lõpuks märgatud. Kuigi vahekordade selgitamisel on mõnikord ka rusikad käiku läinud. Meie õigust maale on tunnustatud, Uus-Meremaa ja koguni Briti kuninganna on minu rahvalt vabandust palunud. See on hea…”

Automürin on Kathleen Simoni välja meelitanud.

Motul ei ole kahjuks enam aega, et sisse astuda ja õhtusöögist osa võtta. „Töö sadamas ootab mind,” ütleb ta.

„Tänan, Motu,” vastan talle.

„Kui te läbi Uus-Meremaa sõidate, siis vaadake seda maad läbi maoori silmade, kes saabus siia paljude põlvkondade eest, kui saarel elasid veel suured moa-linnud, aga mitte lambad.” Ta vakatab hetkeks. „…ja te avastate kordumatu paradiisi, nagu tookord Kupe, kui ta oma suure kanuuga esimest korda Uus-Meremaa kallast puudutas ning maale nime Aotearoa andis.”

Kohtumine Motuga on mind muutnud mõtlikuks, aga ka uudishimulikumaks. Nagu meie saabumise päevalgi lasub linna kohal õitelõhn. Tähistaevas ulatub sel õhtul nii madalale, nagu tahaks ta maale suud anda, kui ainult naabermajade katused ei segaks. Juliana on meie reisikotid juba ära pakkinud, mina olin kettidele veel pisut õli lisanud ja kummidesse õhku pumbanud. Oleme valmis teele asuma.

Meil on kavas suunduda Aucklandist lõuna poole. Esimene etapp jääb selliseks, nagu juba mitu päeva varem otsustatud. Kõigepealt vulkaaniline kõrgustik Tongariro rahvuspargi ümber, siis Rotorua oma kuulsate geisrite ja keeva mudaga. Teine etapp kulgeb kava kohaselt Lõunasaarel. Kuid plaanide ja turismiobjektidega on, nagu on… Eriti siis, kui ühel maal on neid niivõrd palju nagu Uus-Meremaal. Reisijuhid pakuvad teineteise võidu teavet kauneima, suurima, kordumatu kohta sellel maal. Et see hittide loetelu vastab tõele, selles ma ei kahtle. Kuid mis kasu on ratturil, kellel aega vaid mõni kuu, kõige erakordse teadmisest, kui ta mõtleb sellele, et Uus-Meremaa põhjapoolseimast punktist lõunapoolseimasse on 1770 kilomeetrit. Euroopa mõõtkavasse ülekantuna võiks seda võrrelda vahemaaga Hamburgist Rooma. Jalgrattaga reisimise kunst seisneb ka siin vähesega rahuldumises. See on hea, nii jääb meile veel mänguruumi spontaanseteks otsusteks ja ehk ka mõneks hulluks ideeks.

Kui uusmeremaalaste külalislahkus on edaspidi samasugune kui seni, siis võib arvata, et ajakavast kinnipidamine läheb raskeks. Aga kui ainult see… mõtlen ja langen murul Lõunaristi all une hõlma.