Читать книгу Stoneberry aare - Donna Gacy - Страница 4

SÖÖR RICHARD, STONEBERRY KRAHV, saabus Greenbush Halli veidi enne õhtusööki ja suundus Rohelisse külalistetuppa, mis asus lossi läänetiivas. Ta ei vajanud teenijate abi, et oma abikaasa asukohta teada saada. Pika kooselu jooksul oli ta suutnud tundma õppida kõiki naisele omaseid harjumusi.

Nähes tuppa sisenevat abikaasat, asetas leedi Glenda kõrvale raamatu, mida ta oli lugenud. Tema nägu valgustas rõõmus naeratus.

“Richard, tulid täna harilikust nii palju hiljem, et jõudsin juba igatsema hakata.”

Krahv Stoneberry lähenes talle ja kummardudes tugitooli kohale, suudles naist õrnalt. Kolmkümmend abieluaastat ei olnud mitte vähematki nüristanud tema tundeid selle naise vastu.

“Vabandust, kuid tead ju ise – tuleb teha kõik võimalik, et pereäri vee peal hoida,” ütles ta väsinult, võttes istet tooli käetoel ja emmates naist õlgadest.

“Kas olukord on nii halb?” küsis leedi Glenda, olles mures mehe seisukorra pärast. Viimasel ajal ei lahkunud tema näolt murelik ilme.

“Tahad sa tõepoolest tõde teada?”

Söör Richard ohkas sügavalt ja ajas oma juuksed turri juba noorusest talle omase liigutusega.

“Loomulikult. Ma armastan sind ja kui meil on probleemid, pean nendega kursis olema, et mõelda, kuidas nendega toime tulla.”

Leedi Glenda patsutas julgustavalt mehe kätt. Krahv Stoneberry mõtles tänulikkusega, et saatus tegi talle hinnalise kingituse, kui viis kokku nende eluteed. Tal oleks olnud hea meel armsamat heade uudistega rahustada, kuid…

“Kõik on tunduvalt hullem, kui ma arvasin. Esimest korda kogu meie pere ajaloo jooksul keeldus pank laenu andmast enne, kui saab garantiikirja. Mul õnnestub seda esialgu saladuses hoida, kuid selle uudise pressi imbumisel kukuvad börsil meie ettevõtete aktsiate hinnad ja on jube mõtelda, mis siis meist saab.”

Mehe ärevus läks üle leedi Glendale ja ta küsis erutatult:

“Kas tõesti ei ole siis mingit väljapääsu?”

“On. Ka sina tead, milline. On sul juba õnnestunud Augustaga rääkida?”

“Olen terve päeva püüdnud seda teha, kuid ei ole saanud. Mul on raske sundida teda tegema seda, mida ma ise kunagi ei teeks. Abielu armastuseta! Mitte ükski ema ei sooviks seda oma tütrele.”

“Kuid, Glenda, see on meie viimane võimalus,” lausus söör Richard. “Kus ta on? Olen valmis vastutust enda peale võtma.”

“Meie tütar on raamatukogus.”

Leedi Glenda vaatas paluvalt mehele otsa ja lisas:

“Püüa talle mitte eriti peale käia.”

“Raamatukogus? Oleksin võinud seda ka ise arvata. Augusta suhtub liiga tõsiselt oma arheoloogiaharrastusse,” pomises krahv. Ta suudles veel kord naist ja suundus ukse poole.

“Soovi mulle edu.”

Leedi Glenda vaatas talle järele ja raputas murelikult pead. Pärast vestlust mehega ei suutnud ta mõelda millelegi muule kui sellele, et nüüd kohe juhtub midagi jubedat. Siiski tõrjus ta oma kartused teadvuse kaugeimasse nurka ja otsustas loota kõige paremat.

Söör Richard avas vaikselt raamatukogu ukse ja vaatas sisse. Nii oligi. Glenda ei eksinud.

Augusta istus näoga tema poole, olles võtnud sisse koha suures nahkses tugitoolis massiivse tammelaua taga. Kummardunud kaartide kohale, mõõtis noor naine midagi joonlaua ja sirkliga, liigutades hääletult huuli.

Teda valgustas rohelise klaasist kupliga laualamp, heites varju paksule Abessiinia vaibale, mis kattis peaaegu kogu põrandat ja summutas kõik sammud.

Võib-olla just sellepärast ei märganud Augusta isa tulekut. Too aga ei kiirustanud oma kohalolekust märku andma, imetledes tütre kaunidust. Tütart vaadates täitus söör Richardi süda iga kord uhkusega.

Kuidas siis teisiti? Oli ju tütar tema kõige suurem aare. Pealegi, kas võib mõni teine noor naine uhkustada nii kauni peahoiu ja nii täiusliku kehaehitusega?

Leedi Glenda naeris sageli tema kiidusõnade üle tütre kohta, teatades, et tema, nagu paljud teised isad, idealiseerib Augustat. Selle peale vihastas söör Richard alati ja hakkas talle vastu vaidlema, püüdes oma õigsust tõestada.

Objektiivselt võttes oli enamik mehi, kellel oli olnud võimalus Augustaga tuttavaks saada, krahv Stoneberryga ühel meelel.

Kas oli võimalik jääda ükskõikseks, nähes tema smaragdroheliste silmade pilku, tema helepunastel huultel mänglevat pimestavat naeratust või juhuslikult puudutada tema käte sametist nahka…

Ja juuksed – taljeni ulatuvad, tihedad, suurte spiraalidena lokkis ja värvilt loomulikud eredalt punakaspruunid, just sellised, mida on jäädvustanud suur Tizian oma lõuenditel. Tõsi, võimalust nende ilu nautida tuli söör Richardi meelepahaks küllaltki harva ette. Augustale meeldis keerata juuksed kuklasse tugevasse krunni, et need ei segaks teda väljakaevamiste ja raamatute lugemise ajal.

Ei, ükskõik, mida seltskondlikud kadekopsud ka ei ütleks, Augusta Stoneberry kuulus Londoni esikaunitaride hulka. Kuid see ei takistanud teda veel kolmekümneaastasena vallaline olemast. See kurvastas krahvi väga. Tema salajasim unistus oli lapselaps, kellele saaks kõik oma perekonna toimingud üle anda.

Muide, toimingutest…

Söör Richardile meenus, miks ta raamatukokku oli tulnud. Ta ohkas, tundes ette vestluse raskust.

Töösse süvenenud Augusta võpatas ja tõstis silmad.

“Isa? Ma ei kuulnudki, kuidas sa tulid. Kas juhtus midagi? Sa oled nii kahvatu.”

“Tahan sinuga rääkida, kallis. Saad sa mulle veidi aega pühendada?”

Söör Richard rääkis aeglaselt, häälestades end sunnitud vestlusele.

“Loomulikult. Millest jutt?” tundis Augusta huvi, jälgides, kuidas isa võtab sisse koha tema vastas tugitoolis.

Viimastel päevadel oli ta tundnud mõnesugust pinget maja atmosfääris ja aimas, et järgnev vestlus on kuidagi sellega seotud.

“Jumal näeb, et püüdsin sinu eest varjata meie peres tekkinud raskusi, lootes, et need mingil imeväel iseenesest lahenduse leiavad. Kuid olukord nõuab, et ma sinult abi paluksin.”

Söör Richard vaikis viivu, otsides püüdlikult järgmisi sõnu. Tundes hästi tütre iseloomu, kujutas ta ette protestitormi, mille need tütres esile võivad kutsuda.

Augusta vaikis ootavalt. Ta ei olnud veel kunagi isa nii mureliku ja ärritatuna näinud.

Kuhu on kadunud talle omane tasakaalukus? See sundis Augustat olema tähelepanelik ja tunnetama olukorra tähtsust.

“Kahe aasta eest tegin ma kapitalipaigutuse mitmete suurte hotellikomplekside ehitamisse Indoneesia saartel. Majanduslikud prognoosid tõotasid head kasumit, kuid hiljutise tsunami tekitatud kaos andis tuntava hoobi meie pere varanduslikule olukorrale.”

“Kui tuntava?” küsis Augusta, tundes isa sõnade taga mingit ütlematajätmist.

“Nii tuntava, et kui pank meile lähiajal laenu ei anna, tuleb müüki panna kaks kolmandikku meie ettevõtetest. Loomulikult tuleb sel juhul Stoneberry võimas sugu unustada.”

“Aga pank ei saa ju ometi ära ütelda. Juba sajandeid oleme me olnud nende kõige suuremad kliendid,” märkis Augusta, näidates üles teadlikkust perekonna asjadest.

“Olime,” parandas teda söör Richard. “Ärimaailmas tasub vaid pisut komistada ja…” ta tegi kõneka žesti, nagu ajaks kedagi välja. “Minu päringule krediidi saamiseks vastati eitavalt. Tõsi, küll mitte otseselt, kuid ikkagi anti mõista, et nad on kursis meie maksejõuetusega.”

“Kas tõepoolest ei saa midagi teha?” hüüatas Augusta laua tagant tõustes ja närviliselt mööda tuba kõndima hakates. “Mingi väljapääs peaks ju ometi olema.”

“Tegelikult just sellepärast ma otsustasingi sinu poole pöörduda.”

Lõpuks jõudis söör Richard selle juurde, millest tal oli tütrega keeruline rääkida, kuid teist lahendust tekkinud probleemile ta ei näinud.

“Loomulikult teen ma kõik endast oleneva,” kiirustas Augusta talle kinnitama. Ta armastas oma isa ja kui isa abi vajas, võis tütrega arvestada.

“Kas mäletad nõbu Jeremyd?” küsis söör Richard ootamatult teemat muutes.

“Leedi Foxcrofti poega? Loomulikult. Tõsi küll, viimast korda kohtusin temaga enam kui üheksateist aastat tagasi. Tõmmu, tumedajuukseline, kurbade silmadega poiss. Ta oli minust pisut vanem, kuid mängis harva teiste lastega, pea kogu aja veetis ta ema seltsis. Tundub, et ta põdes kogu aeg.”

“Jah, siinne kliima ei sobinud talle ja leedi Carolina sõitis arstide soovitusel Itaaliasse,” teatas söör Richard tütrele.

“Sa oleksid nagu Jeremy eestkostja olnud?” küsis Augusta, meenutades häguselt kunagi kuuldut.

“Ainult kahekümne esimese eluaastani, vastavalt tema isa testamendile,” vastas söör Richard ja lisas, “nüüd on ta juba täiskasvanud, iseseisev mees. Tema pangal on filiaale rohkem kui kolmekümnes riigis. Minu arvates ei saa heast perekonnast neiu soovida endale paremat partiid abieluks…”

“Milleks selline jutt, isa?” katkestas Augusta teda kahtlustavalt, tundes uudishimu.

“Asi on selles, et ma kutsusin Foxcrofti meile külla. Ta andis nõusoleku ja neil päevil peaks ta saabuma,” teatas söör Richard, pöörates pilgu püüdlikult kõrvale.

“Nüüd, kui me sinu sõnade kohaselt oleme laostumise äärel? Kas sulle ei tundu, et nõbu Jeremy saabumine Greenbush Halli on kujunenud olukorras pisut sobimatu?” ütles Augusta imestust varjamata.

“Just vastupidi, enam sobivamat olukorda teie kihluse korraldamiseks ma ei näe,” ütles söör Richard kiiresti ja ohkas kergendatult.

Kõik! Kõige tähtsam on öeldud, tuleb veel vastu pidada tütre pahameel, mis tema sõnadele kiiresti järgnes.

“Mida?!” karjatas Augusta ootamatusest paigale tardudes.

Kasutades tekkinud pausi, hakkas söör Richard välja tooma argumente oma otsuse kaitseks:

“Mõtle ise, kui pank saab teada vaid minu tulevase väimehe nime, võin ma julgelt ükskõik millisele krediidile loota.”

“Uskumatu!”

Augusta suutis vaevu oma meelepaha tagasi hoida.

“Sa otsustasid mind mehele panna, tundmata isegi huvi, kas ma seda tahan.”

“Kallis, ma olen kindel, et Jeremyst saab sulle tubli mees, pealegi ei ole meil muud väljapääsu.”

Ootamatult tõmbus söör Richard kühmu, nagu oleks tema õlgadel olev koorem saanud reaalse kaalu.

Augusta vaatas isa ja alles nüüd märkas ta, kui kurnatud isa on. Tal hakkas häbi, et andis voli raevule, selle asemel et isa mõista ja toetada.

Samal ajal, olles kasvanud sõltumatuse ja vabaduse tingimustes, ei saanud ta isa pakutud tehinguga nõustuda. Augusta mõtted heitlesid palavikuliselt, otsides väljapääsu, mis lubaks tal vältida meheleminekut ning samaaegselt perekonda aidata.

Ootamatult turgatas tal midagi pähe. Talle meenus see, mille isa ilmselt unustanud oli, ning ta hüüatas:

“Aga kuidas on kuulsa Stoneberry aardega?”

“See on vaid müüt.” Söör Richard naeratas kurvalt. “Muinasjutt, mis on kunagi välja mõeldud väikeste laste lõbustamiseks enne uinumist.”

“Aga ma mäletan, kuidas leedi Victoria veidi enne oma surma sellest rääkis.”

Augusta ei kiirustanud päästvat mõtet peast heitma ja püüdis üksikasjalikult taastada vanavanaema jutustust.

“Ma sain tollal just viisteist. Me istusime tema magamistoas ja ta rääkis, et üks meie eellastest, üllas söör William, kaheteistkümnes Stoneberry krahv hüüdnimega...”

“Mehkeldis,” jätkas söör Richard. “Kartes perekonna varanduse pärast Napoleoni armee võiduka sõjakäigu ajal mööda Euroopat, peitis ta selle kindlasse kohta. Kuid tema hirm ei olnud õigustatud. Napoleon saadeti Elbale ja inglased vältisid õnnelikult prantslaste okupatsiooni. Sellegipoolest ei kiirustanud söör William aaret peidupaigast välja tooma. Enne surma rääkis ta oma pojale sellest, kus aare asub, kuid too toimis analoogselt. Niimoodi anti põlvest põlve edasi perekonna rikkuse saladus, mis on varjul kusagil Greenbush Hallis.”

Söör Richard hingas sügavalt ja raputas pead, nagu sooviks endast eemale tõrjuda kiusatust uskuda just enda poolt räägitut.

“Kahju küll, kallis, kuid see on ikkagi üks paljudest perekonnalegendidest, millel ei ole reaalset alust, kuidas me ka vastupidist uskuda ei tahaks.”

“Kuid leedi Victoria kinnitas, et ta teab, kus peidik asub,” ei andnud Augusta alla.

Aarde leidmise idee oli teda haaranud ja ta ei kiirustanud sellest lahti ütlema.

“Samas ei tohi unustada, et hetkel, kui minu memmeke sulle sellest pajatas, oli ta juba üheksakümne viie aastane. Vanus mängib vahel inimteadvusega kummalisi mänge, sundides soovitut tõe pähe võtma.”

”Ja ikkagi...” jätkas Augusta oma joont.

”Mina kuulsin juba poisikesena seda lugu ja tuhnisin kõik Greenbush Halli nurgad läbi, püüdes aaret leida.”

Söör Richard tõusis ja läks ühe raamatukapi juurde paljudest. Ta näpud jooksid mööda kullast pressmustriga kaunistatud paksude perekonnakroonikate selgi, otsides vajalikku ja asetades selle tütre ette lauale.

Augusta vaatas kaant. See oli ”Greenbush Halli kroonika”, mille sisuga oli ta tutvunud juba seitsmeteistkümneaastaselt. Kroonikale lisandus piinliku täpsusega koostatud plaan, mis näitas kõigi ehitiste asukohta, mis oli kunagi mõisa territooriumile püstitatud.

Samal ajal jätkas söör Richard:

“Ma olen avastanud palju huvitavat. Telliskividega kinni laotud väljapääsud lossist, piinakambri, mis on salaukse taga veinikeldris… Isegi katoliikliku kellatorni, mis on rajatud neitsist kuninganna ajal. Samas mingeid jälgi, mis viitaksid aarde asukohale, ei ole ma leidnud.”

Ta kavatses veel midagi ütelda, kui raamatukogu uksele koputas vaikselt Headly ja teatas, et härra krahvi kabinetis ootab teda usaldusmees, kes on tulnud Londonist tähtsate uudistega.

Enne tütrest lahkumist embas söör Richard teda ootamatult ja sosistas:

“Anna andeks, kallis, kui sinu illusioonid purustasin. Elu on vahel väga karm ja nõuab meilt tegutsemist, mis sageli ei klapi sellega, mida tunneb süda.”

Augusta vaatas, kuidas uks isa järel sulgus ja pöördus tagasi laua juurde, et tööd jätkata, kuid keskendumist järjekordsele arheoloogilisele ekspeditsioonile Süüriasse segas teda mõte eelseisvast abielust nõbu Jeremy Foxcroftiga.

Ta püüdis endale ette kujutada, kuidas too praegu, pärast nii paljude aastate möödumist, mil nad kohtunud ei ole, välja näeb, kuid ilma erilise eduta. Vaatamata kõigile pingutustele kerkis tema silme ette habras kümneaastane poiss lühikestes pükstes, kes harva naeratas ja kogu aeg ninaga luristas.

“Ilmselt sarnaneb ta noormeestele, kes elavad Londoni keskuses,” pomises Augusta, meenutades, kuidas nad sõbrannadega ükskord ärirajoonis klubisse sattusid.

Kahvatud noormehed Marks & Spenceri laitmatutes ülikondades ja nahast kohvrikestega käes ei avaldanud talle erilist muljet. Hoopis rohkem meeldisid talle päevitunud musklilised pakikandjad, kes saatsid nende uurimisgruppi teekonnal Damaskusest Laodikeiasse.

Kui Augustal oleks olnud valikuvõimalus, oleks ta kindlasti sidunud oma elu nendetaolise – tugeva, meeletu, temperamentse mehega. Kuid valikuvõimalus tal antud hetkel puudus.

“Tuleb loota, et nõbu Jeremy mulle esimesel kohtumisel vastik ei ole. Võib-olla osutub ta huvitavaks kaasvestlejaks?”

Augusta püüdis end rahustada, kuid mitte eriti edukalt.

Ootamatult kostis tema kõrvu mingi arusaamatu müra. Ta tõusis, läks ukse juurde ja väljus koridori. Mitu häält, mille hulgast ta tundis ära ema oma, rääkis millestki valjusti.

Segaduses Augusta kiirustas häälte suunas, mis tõid ta isa kabineti ukse juurde. Ta kavatses just siseneda, kui sealt hüppas välja hirmunud köögitüdruk ja tuiskas ülepeakaela alla köögi suunas.

Augusta süda tõmbus raskest eelaimusest kokku, jalad muutusid sõnakuulmatuks, nagu ei olekski need enam tema omad. End kokku võttes avas ta ukse ja tardus ehmunult.

Keset kabinetti lebas isa. Tema pea oli ema põlvedel, too silitas mehe juukseid ja tema kõrvale lähemale kummardudes sosistas midagi rahustavalt. Nurgas seisis tundmatu mees, kes katkendlike lausetega telefoni teel kellegagi vestles.

Arvata võib, et see ongi seesama usaldusmees Londonist, kellest ülemteener teatas, mõtles Augusta, püüdes mõista, mis siin tegelikult oli toimunud.

Samal ajal ilmusid kabinetti uued inimesed: ülemteener, enne siin olnud toatüdruk ja veel üks meesterahvas, kelles Augusta tundis ära arsti lähedal asuvast külast. Arst laiendas oma praksist Greenbush Halli elanikele.

Palunud väljuda kõigil peale leedi Stoneberry ja ülemteenri, asus ta asja juurde.

Väljunud koridori, hakkas end juba koguda jõudnud Augusta usaldusmeest küsitlema, püüdes juhtunule selgitust saada.

“Ma ei tea isegi, miss, kuidas see juhtus,” jutustas ta Augustale. “Ma andsin krahvile vaid ümbriku meie peakontorist. Ta luges kirja ja samas langes südamest haarates põrandale…”

Edasist Augusta enam ei kuulnud. Palju rohkem tegi talle muret see, mis toimus kabineti suletud uste taga.

Sealt väljus arst ja tegi korralduse kanderaam tuua. Augusta pöördus tema poole:

“Mis isaga on?”

“Praegu on seda raske öelda. Krahvil oli tugev verevalum ajju, mille tagajärjel on ta täiesti halvatud. Ta ei saa liikuda ega rääkida. Kui kaua selline olukord kestab, ei oska ütelda. Minu praktikas on olnud selliseid juhtumeid ja kinnitan teile, et kõik ei ole veel kadunud.”

Tänanud arsti, sisenes Augusta tema loal kabinetti. Nüüd lebas isa seina ääres oleval nahkdiivanil, ema istus tema kõrval, surudes oma peopesade vahel isa liikumatut kätt. Augusta läks ema juurde ja kallistas teda julgustavalt.

Leedi Glenda peitis näo tütre õlale ja alles nüüd andis pisaratele voli:

“Jumal, kuidas ma kardan teda kaotada. Richardita kaotab minu elu mõtte. Ta tundus alati nii tugev ja ma arvasin, et temaga ei juhtu kunagi mitte midagi. Mul on hirm.”

“Kõik on hästi, emake,” püüdis Augusta teda rahustada, kuigi liikumatut isa vaadates tungisid ka tema silmi pisarad.

Hiljem, kui söör Richard üleval magamistoas ühiste pingutustega voodisse oli pandud, läks Augusta tema juurde, et talle head ööd soovida.

Pidžaamasse riietatud isa oli voodis poollamaskil. Mugavuse pärast oli tema selja alla asetatud mitu patja. Isa käed lebasid elutuna tekil, näole oli tardunud kiretu ilme. Ainult silmad oli säilitanud endise reipuse, laskmata mööda midagi, mis tema ümber toimus.

“Kuidas on? Kas on mingeid muutusi?” küsis Augusta toatüdrukult, kes täitis põetaja ülesandeid seni, kuni Londonist jõuab kohale professionaalne medõde.

Naine raputas eitavalt pead ja väljus toast, et krahvile sooja piima tuua.

Augusta läks voodi juurde ja võttis sisse koha voodi äärel, silitades sõrmedega isa kätt.

“Tere,” lausus ta, püüdes tagasi hoida silmi tikkuvaid pisaraid. Tal oli raske näha tugevat meesterahvast nii abitus seisundis:

“Kuidas sul läheb?”

Söör Richard vaatas tütrele otsa… ja pilgutas ootamatult silma, justkui öeldes – kõik läheb hästi. Ma ei saa mingi aja liikuda, kuid see on ajutine. Ei ole nii keerulisi asju, millega ma hakkama ei saaks.

“Ma armastan sind,” sosistas Augusta, surudes oma huuled isa käele, ja lisas, “ole rahulik, ma saan kõigega hakkama. Olen ju lõppude lõpuks sinu tütar. Luban, et kui ma ei leia muud väljapääsu, siis abiellun nõbu Jeremyga. Stoneberry ausõna.”

Söör Richardi pilgus, mis oli suunatud tütrele, vilksatas midagi uhkuse taolist.

Toatüdruk tuli tagasi ja Augusta, suudelnud isa veel kord, läks trepist alla, et toetada ema, keda, nagu ka kõiki teisi Greenbush Halli asukaid, ootas pärast juhtunut ees unetu öö.

Ta ei suutnud kuidagi ema leida, kuni ta juhuslikult läks mööda kohvitoast, vanavanaema Victoria lemmikkohast. Külalistetoas oli pime ja Augustale tundus algul, et seal ei ole kedagi. Siis ilmus pilve tagant kuu ja heitis läbi akna tuppa valgust. Augusta eristas ema habrast figuuri ühes kamina juures olevatest tugitoolidest.

Krahvinna istus, põlved surutud vastu rinda, emmates neid kätega, pilk vastasseinale suunatud. Augusta silmad, mis olid juba hämarusega harjunud, nägid seal kahte portreed. Need olid Harold ja Gloria Fanshawe, Glenda vanemad. Ta tuli siia alati, kui elus olid rasked hetked ning ta vajas nõu ja toetust.

“Ema,” hüüatas Augusta vaikselt, “kuidas sinuga on?”

Krahvinna võpatas nagu oleks ta unest ärganud ning pööras end tütre poole.

“Ära muretse, kallike, minuga on kõik korras. Kõik toimus lihtsalt liiga äkki ja tabas mind ootamatult.”

Leedi Glenda naeratas väsinult ja osutades kõrval olevale tugitoolile, ütles:

“Istu minuga. Me peame mõtlema, kuidas seni pere asju ajada, kuni su isa paraneb.”

Otsustades veendunud tooni järgi, ei kahelnud krahvinna mehe paranemises, või lihtsalt varjas tütre ees oskuslikult oma hirmu.

Võtnud ema kutse vastu, istus Augusta tema kõrvale ja ütles:

“Isa teatas mulle oma plaanidest korraldada minu abielu nõbu Jeremyga.”

“Noh ja mida sina sellest arvad?” küsis krahvinna.

Augusta ohkas enne emale vastamist sügavalt.

“Alguses tekitas tema otsus minus nördimust. Siis aga mõistsin, et kui tal oleks teine väljapääs, ei võtaks ta kasutusele nii äärmuslikke vahendeid.”

“Sul on õigus. Isa armastab sind liiga palju selleks, et ilma tõsise põhjuseta sinu ellu sekkuda. Peale selle, sinu vanuses peaks juba tõepoolest oma perekond olema. Kui see, mida Richard mulle Jeremy Foxcroftist rääkis, on tõsi, saab temast sulle suurepärane mees.”

“Ei arvanud kunagi, et otsustan abielluda kainel kaalutlusel. Muide, ma ei plaaninud üldse mehele minna.” Augusta naeratas ja vangutas pead. “Mulle on kogu aeg meeldinud selline elukorraldus nagu mul on olnud pärast seda, kui ma ülikooli lõpetasin ja arheoloogiaga tegelema hakkasin. Lõputud sõidud, uued maad ja mineviku saladused… Kas tõesti pean ma kõik selle jätma rahuliku pereelu pärast?”

“Miks mitte?” vaidles krahvinna vastu. “Aga võib-olla sinu tulevane mees suudab sind mõista ja jagada sinu kirge.”

“Kahtlen selles.”

Augusta huuled kõverdusid skeptiliseks muigeks.

“Omades panka, on ta vaevalt romantilise natuuriga. Tema iseloomus ilmselt puudub selline joon nagu avantürism.”

“Ära kiirusta järelduste tegemisega,” püüdis leedi Glenda teda rahustada, “Jeremy võib osutuda täiesti meeldivaks nooreks inimeseks. Samas ei pea kainetel kaalutlustel sõlmitud abielu tingimata õnnetu olema. Luba meenutada, et sinu isa ja mina abiellusime tingimustel, mis olid kirjas testamendis, kuid me ei pidanud seda kordagi kahetsema.”