Читать книгу Petronella Õnneseen. Lugusid loomalastest. 3. raamat - Dorothea Flechsig - Страница 5

Viimaste nädalate jooksul on Õnneseente maja ümber juhtunud palju iseäralikku. Enamasti on isa seetõttu täiesti ebaõiglaselt Petronellat süüdistanud. Aiaplätud olid veetud juurviljapeenrasse, prügitünn segi sobratud, pesulõksud rohu sisse laiali loobitud ja kõik maasikad lihtsalt ära korjatud. „Mina pole veel ühtegi suhu pistnud!“ kinnitas Petronella. Aga keegi ei uskunud teda.

Petronella tahaks heameelega isale tõestada, et tema ei ole süüdi. Aga kes siis on?

Ümisedes lamab Petronella elutoa põrandal. Päikesekiired soojendavad kohevat narmasvaipa. Tema ees on lahti joonistusplokk. Tema ümber on laiali kõik värvipliiatsid, rasvakriidid ja vildikad. Petronella joonistab oma koera Niiti. Kui pilt saab valmis, seab Petronella selle aknalauale ja vaatab. „Päris hea!“ mõtleb ta.

Sel hetkel tuleb raskel sammul isa ja käratab vihaselt: „Petronella! Tule siia!“

Niit hüppab püsti ja jookseb saba liputades isa juurde.

„Mis siis nüüd jälle on?“ küsib Petronella.

Valjusti kirudes astub isa räpaste kingadega elutuppa. „All näeb välja nii, nagu oleks pomm plahvatanud. Mine otsekohe ja korista ära!“

Petronella ärritub. „Ma ei tea üldse, millest sa räägid!“ Ta osutab aknalaua poole. „Vaata, ma tegin selle pildi vanaemale!“

„Uhke!“ vastab isa. Kusjuures ta ei vaata pilti üldse. „Tule!“ käsutab ta. Isa hakkab ees astuma ja Petronella järgneb talle keldrisse.

Alla suurde pesukööki jõudes on Petronella imestunud. „Hoo, ohoo!“ tuleb tal tahtmatult suust ja ta kuulutab kähku: „Mina pole seda teinud!“

Põrand on täis savipottide kilde. Muruseeme on laiali puistatud. Turbakott on katki rebitud ja vedeleb suures pruunis loigus. Petronella teksad koos muu pesuga keset seda kõike maas, märjad ja räpased.

„Siin, palun väga! Korista ära! Ja kihku-kähku!“ Isa võtab luua ja surub selle Petronellale pihku.

„Aga mina pole seda tõesti teinud!“ ütleb Petronella vastu. „Võid Philine käest küsida!“

„Tema seda kindlasti ei teinud!“ väidab isa. „Millegi sihukesega võid ainult sina hakkama saada!“ Siis keerab ta ringi ja jätab Petronella üksi kogu tohuvabohu keskele.

Petronella mossitab. „Nii ebaõiglane!“ pomiseb ta. Meelega hästi aeglaselt pühib ta niisket lillemulda ja rohuseemet kokku. Potikillud eraldi hunnikusse. Solvunult tõstab ta oma räpased teksad, läbimärjad aluspüksid ja särgi pesukorvi ning juurdleb pahaselt selle üle, kes küll võis siin säärase kaose tekitada.

Kastekann on ümber läinud. See seletab veeloiku põrandal. Aga kes selle ümber lükkas ning siis turba ja veega plätserdas?

Petronella pudistab kokku pühitud märja mulla koos rohuseemnetega õuemuru pruunidele laikudele. Just sinna, kus mutid on oma hunnikuid kuhjanud. Potikillud viskab ta prügitünni. Valmis!

Isa tuleb uuesti keldrisse, kuid pole tulemusega üldse rahul. Selleks et kõik oleks puhas, enne kui Petronella ema koju tuleb, peseb isa ise keldripõrandat. Petronella koer Niit hüppab seejuures tema ümber, püüab põrandalappi napsata ja teeb aina uusi räpaseid jälgi. „Võta palun Niit kaasa,“ käsutab isa.

Petronella kuulab sõna ja meelitab Niidi vilistades aiatiigi juurde. Ta kummardub üle tiigi serva ja püüab käsi puhtaks küürida. „Mis see siis on?“ imestab Petronella. Keset tiiki ujub midagi sädelevat, hõbedaselt läikivat. Petronella ei saa aru, mis see on. Ta murrab sarapuupõõsast ühe oksa ja õngitseb läikiva asja kaldale.

See on rollmops, mis nüüd paistab küll pigem haletsusväärse heeringalatakana. See pole enam rullis, sel pole enam sinepit ja keskele torgatud tikku ning ühest nurgast on seda natuke näkitsetud. Petronella õngitseb veest ühtekokku neli säärast heeringat. „Öäk! Kuidas need meie tiiki sattusid?“

Petronellale tuleb meelde, et suur õde Philine kraamis hiljuti külmkapist mõned rollmopsid välja ja viskas kompostihunnikusse. „Need haisevad!“

„Heeringad lõhnavadki nii!“ oli isa vastanud ja nõudnud, et Philine vanad rollmopsid vähemasti korralikult prügitünni viskaks. Aga Philine ei tahtnud libedaid rulle mingil juhul enam puutuda. Mossitades oli ta küll kompostihunniku juurde läinud, kuid neile üksnes veidi mulda peale puistanud. Nii et need enam välja ei paistaks.

Ent nüüd olid need jälle välja tulnud!

„Mira armastab kala,“ mõtleb Petronella. „Võib-olla tassis tema vanad rollmopsid siia?“ Aga kass pelgab vett ning mitte iial poleks ta hakkama saanud sellega, mille Petronella nüüd avastab: suurel lamedal kivil on kenasti üksteise kõrvale seatud väikesed puutikud, mis tavaliselt rollmopse purgis koos hoiavad.

„On alles veider lugu!“ mõtleb Petronella ja otsustab isale sellest esialgu mitte rääkida. „Kui seda ei teinud inimene, siis oli see loom,“ kaalutleb ta. „Mis loom oskab tikud rollmopsidest välja tõmmata, sinepi maha pesta, aga on seejärel siiski liiga peps, et heeringad ära süüa? Mis loom lutsutab meelsasti turvast?“

Õhtul asub Petronella varitsema. Pidžaama seljas, taskulamp kaasas ja kaisukaru kaenlas, hiilib ta alla keldrisse. Ta kössitab ühel kummuli keeratud ämbril ja jälgib kassiluuki. Selle kaudu oli too salapärane keldrivaim ilmselt tulnud!