Читать книгу Sandor. Nutikas nahkhiir - Dorothea Flechsig - Страница 3

„Juba jälle!“ mõtleb Jendrik. „Kust see imelik heli küll tuleb?“ Jendriku pilk rändab otsivalt mööda klassituba, aga edutult.

Klassiõpetaja Schmidt hoiatab teda rangelt: „Jendrik, ära naksuta sõrmedega! Ja kui sul midagi öelda ei ole, ole palun vait!“

„See polnud mina!“ kaitseb Jendrik end. Õpetaja Schmidt pöördub tahvli poole ja jätkab tundi.

Jendrik istub tagumises pingis. Sandor elab vanas rulookastis tema kohal.

Kui Sandor valis rulookasti oma varjepaigaks, ei aimanud ta, mida kõike ta siin kogema hakkab. Oli koolivaheaeg ja päeval valitses siin mõnus vaikus.

Kuid ühe ropsuga said rahu ja vaikus otsa. Ühtäkki helises pea igal varahommikul koolikell ning kari lobisevaid ja täiest kõrist karjuvaid lapsi tormas kooli.

Sandor tahtis otsekohe välja kolida! Kuid siis kuulis ta esmakordselt seda sootuks omamoodi, erilist ja läbitungivat heli – kriidi kriuksumist tahvlil. See lõikab Sandoril luust ja lihast läbi. See kõditab kõhus, kiheleb küüntes ja paneb ta tiivaotsteni sügelema.

Niisiis otsustas Sandor koolis edasi elada.

„Tss, tss. Klikk-klikk! Sõrmedega saab naksutada. Mis imelikud käed need peavad olema, millega ei ole võimalik lennata, küll aga naksutada!“ imestab Sandor omaette. Ta piilub pea alaspidi prao vahelt tervet klassi.

Sandor on nahkhiir. Pisut omamoodi, aga see-eest üsna nutikas. Sandor oskab lugeda ja arvutada, akrobaatilisi lennutrikke teha ja imelisi lugusid jutustada.

Õigupoolest tahab Sandor olla hiirvaikselt, et keegi teda ei märkaks. Aga kui ta klassis sedasi tukub, juhtub vahel tahtmatult, et ta naksutab hammastega ja veidi krabistab. Õpetaja mõtleb iga kord, et vaene Jendrik naksutab sõrmedega.

Lugemise ja kirjutamisega oli lugu lihtne. Need õppis ta ära poolunes unistades või tukkudes. Vahel vaatas ta prao vahelt alla klassi. Kord parema, kord vasaku silmaga. Kaua jälgis ta niimoodi tunde, kuni õpitav talle lõpuks pähe jäi. Siis hakkas tal koolis huvitav ning ta otsustas magada öösel, et päeval klassis toimuvat jälgida.

Lastest meeldib Sandorile enim Jendrik, sest too oskab kõigist kõige paremini kriidiga tahvlil kriuksutada. Ja pealegi on Jendrik sageli üksi. Nagu Sandorgi.

„Täna harjutame otsekõnet!“ ütleb õpe-taja Schmidt. Ta kõnnib klassis ringi ja annab kõigile harjutuslehe.

Jendrikul pole aimugi, mida ta kirjutama peaks. Alati, kui mõni õpetaja teda kõnetab, hakkab Jendriku süda valjult pekslema.

Sandor vaatab ülevalt poisi tumeblondi pead. Ta jälgib Jendrikut. Ta näeb tühja harjutuslehte ning Jendriku pinalit, millel on nahkhiire pilt. See meeldib Sandorile.

„Jutumärgid, mida kutsutakse ka hanejalgadeks, all. Hei, ma olen siin! Hüümärk. Jutumärgid üleval. Nii näeb välja otsekõne!“ teab Sandor.

Kuid temalt ei küsi seda keegi. Klassis ei tea keegi Sandori olemasolust.