Читать книгу Tumedam "Viiskummend tumedamat varjundit” läbi - Э. Л. Джеймс - Страница 7

Ma istun. Ootan. Mu süda peksab. Kell on 5.36 ja ma vahin läbi oma Audi privaatsusklaasi ta maja esiust. Ma tean, et tulin liiga vara, aga olen seda hetke kogu päeva oodanud.

Ma näen teda varsti.

Ma nihkun natuke külje poole. Õhkkond tundub pingeline ja ehkki püüan jääda rahulikuks, tunnen, kuidas ootus ja ärevus mu sisikonna sõlme keeravad ja rinda rõhuvad. Taylor on kõrvalistmel ja vaatab otse ette, ütlemata sõnagi, nähes välja tasakaalukas nagu tavaliselt, aga mina suudan vaevu hingata. See ajab närvi.

Kurat võtaks. Kus ta on?

Ta on majas – Seattle’i Sõltumatus Kirjastuses. Laiast kõnniteest eemal seisev hoone on räämas ja vajaks remonti, kunagi udustatud klaas on kohati laiguline ning firma nime pole hästi näha. Nende kinniste uste taga võiks olla kindlustusbüroo või raamatupidamisfirma – nemad ei pane oma kaupa nähtavale. Noh, seda asja saan ma parandada, kui kirjastuse üle võtan. See kuulub mulle. Peaaegu. Eelleping on alla kirjutatud.

Taylor köhatab ja ta pilk kohtub tahavaatepeeglis minu omaga. „Ma ootan väljas, sir,“ ütleb ta mind üllatades ja astub autost välja, enne kui jõuan teda peatada.

Võib-olla mõjub mu pinge talle rohkem, kui arvasin. Kas ma olen nii lihtsalt loetav? Võib-olla on tema pinges. Aga miks? Võib-olla sellepärast, et pidi viimastel nädalatel mu pidevalt muutuvaid tujusid välja kannatama ning ma tean, et minuga pole olnud kerge.

Aga täna on teisiti. Lootusrikas. See on esimene produktiivne päev, mis mul on olnud sellest ajast peale, kui ta mu maha jättis, või nii see vähemalt tundub. Mu optimism aitas mul innukalt koosolekutega toime tulla. Kümme tundi, kuni teda näen. Üheksa. Kaheksa. Seitse ... Kell, mis tiksub lähemale kohtumist preili Anastassia Steele’iga, on mu kannatuse proovile pannud.

Ja nüüd, kui istun siin üksi ja ootel, hakkavad haihtuma mu päevane otsustavus ja enesekindlus.

Võib-olla ta muutis meelt.

Kas see on taasühinemine? Või saab ta minuga lihtsalt tasuta Portlandi sõita?

Ma vaatan jälle kella.

5.38.

Kurat. Miks see nii aeglaselt liigub?

Ma mõtlen, kas saata talle meil, et ta teaks, et olen siin, aga kui hakkan telefoni kobama, taipan, et ei taha välisukselt pilku pöörata. Ma nõjatun tagasi istmele ja käin mõttes läbi ta viimased meilid. Ma tean neid peast, kõik on sõbralikud ja napisõnalised ning ilma igasuguse vihjeta, et ta on minu järele igatsenud.

Võib-olla ma olengi vaid tasuta sõidu pakkuja.

Ma heidan selle mõtte kõrvale ja silmitsen ust, soovides, et Ana välja ilmuks.

Anastasia Steele, ma ootan.

Uks avaneb ja mu süda hakkab kiiremini lööma, aga seejärel kiiresti ja pettunult lonkama. See pole tema.

Kurat küll.

Ta on alati lasknud mul oodata. Rõõmutu naeratus ilmub mu huultele: ootamine Claytoni juures, Heathmanis pärast pildistamist ja siis, kui saatsin talle need Thomas Hardy raamatud.

Tess ...

Ma mõtlen, kas tal on need veel alles. Ta tahtis need mulle tagasi anda, tahtis need heategevusse anda.

„Ma ei taha midagi, mis mulle sind meenutaks.“

Pilt lahkuvast Anast ilmub mu kujutlusse: ta kurb, kahvatu nägu, millel on valu ja segadus. See mälestus pole teretulnud. Valus.

Ma tegin ta õnnetuks. Ma viisin asja liiga kaugele, liiga kiiresti. See mõte täidab mind masendusega, mis on pärast ta lahkumist saanud liigagi tuttavaks. Ma sulgen silmad ja püüan keskenduda, aga pean silmitsi seisma oma kõige sügavama, kõige pimedama hirmuga: ta kohtas kedagi teist. Ta jagab oma väikest valget voodit ja kaunist keha kellegi neetud võõraga.

Kurat võtaks. Mõtle positiivselt, Grey.

Ära mõtle nii. Kõik pole veel kadunud. Sa näed teda varsti. Su plaanid on paigas. Sa võidad ta tagasi. Silmi avades vahin aknast välisust ja mu meeleolu on nüüd sama tume kui Audi tumendatud klaas. Veel rohkem inimesi lahkub hoonest, aga Anat pole ikka.

Kus ta on?

Taylor kõnnib väljas edasi-tagasi ja heidab pilgu välisukse suunas. Jeesus, ta näeb välja sama närviline, nagu mina end tunnen. Mis temal peaks sellega asja olema?

Mu kell näitab 5.43. Ta tuleb kohe. Ma hingan sügavalt sisse ja sätin mansette, seejärel püüan lipsu otseks seada, ent saan aru, et mul pole seda ees. Kurat. Ma tõmban käega läbi juuste, püüan kahtlustest vabaneda, aga need piinavad mind ikka. Kas ma olen lihtsalt hea võimalus, et tasuta sõita? Kas ta on minust puudust tundnud? Kas ta tahaks mind tagasi? Kas tal on keegi teine? Mul pole aimugi. See on hullem kui ta ootamine Marble Baris ja ma näen selles irooniat. Ma arvasin, et see oli kõige suurem asi, mis tuleb temaga kokku leppima, ja see ei kukkunud niimoodi välja, nagu lootsin. Mitte miski ei kuku preili Anastasia Steele’iga välja nii, nagu loodan. Paanika tahab jälle mu kõhus soolikad sõlme keerata. Täna pean selles suuremas asjas kokkuleppele jõudma.

Ma tahan teda tagasi.

Ta ütles, et armastab mind ...

Mu süda hakkab kiiremini peksma vastuseks adrenaliinile, mis mu keha üle ujutab.

Ei. Ei. Ära mõtle sellele. Tal ei saa minu vastu selliseid tundeid olla.

Rahune maha, Grey. Keskendu.

Ma heidan jälle pilgu kirjastuse väljapääsule, ja ta on seal, sammub minu poole.

Kurat.

Ana.

Šokk imeb mu hingetuks nagu löök päikesepõimikusse. Musta jaki all on tal seljas mu lemmikkleit, see lilla, ja jalas kõrge kontsaga saapad. Ta juuksed, mis säravad varaõhtuse päikese käes, lehvivad tuules, kui ta liigub. Aga mitte ta riietus ega juuksed ei köida mu tähelepanu. Ta nägu on kahvatu, peaaegu läbipaistev. Ta silmade all on mustad rõngad ja ta on kõhnem.

Kõhnem.

Mind haarab süütunne.

Jeesus.

Tema on ka kannatanud.

Mure tema välimuse pärast muutub vihaks.

Ei. Raevuks.

Ta pole söönud. Ta on viimaste päevadega kaotanud, mida, kaks-kolm kilo? Ta heidab pilgu mingile kutile oma selja taga ja too naeratab talle laialt. Ta on hea välimusega litapoeg, ennasttäis. Sitapea. Nende muretu pilguvahetus annab mu raevule hoogu juurde. Kutt vahib teda pealetükkiva meheliku tunnustusega, kui Ana auto poole kõnnib, ja mu viha kasvab iga ta sammuga.

Taylor avab ukse ja ulatab Anale käe, et aidata tal autosse istuda. Ja äkki on Ana minu kõrval.

„Millal sa viimati sõid?“ nähvan, püüdes oma viha tagasi hoida. Ta sinised silmad vaatavad üles mulle otsa, koorides mu paljaks ja jättes samamoodi avali nagu esimesel korral, kui teda kohtasin.

„Tere, Christian. Jah, sind on samuti tore näha,“ ütleb ta.

Mida. Kuradit.

„Ma ei taha, et sa hakkad praegu oma teravat keelt demonstreerima. Vasta mulle.“

Ta vaatab käsi oma süles ja mul pole aimugi, mida ta mõtleb, ning seejärel tuleb lagedale nõmeda vabandusega, et sõi jogurtit ja banaani.

See pole söömine!

Ma püüan, tõesti püüan end vaos hoida.

„Millal sa viimast korda päriselt midagi sõid?“ pinnin, aga ta ei tee väljagi, vaid vaatab aknast välja. Taylor sõidab tänavale ja Ana lehvitab sitapeale, kellega koos ta majast lahkus.

„Kes see on?“

„Minu ülemus.“

Nii et see on siis Jack Hyde. Ma tuletan meelde, mida tema kohta hommikul järele vaatasin: pärit Detroitist, stipendiumiga Princetonis, töötas end üles ühes kirjastusfirmas New Yorgis, aga on kolinud iga mõne aasta tagant, töötanud mitmel pool. Ta ei pea oma assistente kaua tööl – nad ei kesta rohkem kui kolm kuud. Ta on mu jälgimisnimekirjas ja ma lasen oma turvanõunikul Welchil tema kohta rohkem andmeid otsida.

Keskendu praegusele, Grey.

„Noh? Su viimane eine?“

„Christian, see pole tõesti sinu asi,“ sosistab ta.

„Kõik, mida sa teed, on minu asi. Räägi mulle.“ Ära loobu minust, Anastasia. Palun.

Ma pakun vaid tasuta sõitu.

Ta ohkab närviliselt ja pööritab silmi, et mind närvi ajada. Ja ma näen – ta suunurgas on väike naeratus. Ta püüab minu üle mitte naerda. Pärast kogu seda südamevalu on see nii värskendav, et murrab mu vihast läbi. Nii Ana moodi. Ma naeratan ise ka ja püüan seda varjata.

„Noh?“ Mu toon on palju leebem.

„Pasta alla vongole, eelmisel reedel,“ vastab ta vaikselt.

Jeesus Kristus, ta pole söönud pärast meie viimast ühist söömaaega! Ma tahaks ta põlvele võtta, kohe praegu, siinsamas SUVi tagaistmel – aga ma tean, et ei tohi enam kunagi teda niimoodi puudutada.

Mis ma temaga peale hakkan?

Ta vaatab alla oma kätele ja uurib neid, ta nägu on kahvatum ja kurvem, kui oli varem. Ja ma ammutan teda endasse, püüdes välja mõelda, mida teha. Emotsioon, mida ma ei taha, lööb mu rinnus õitsele, ähvardades mind enda alla matta, aga ma tõukan selle kõrvale. Teda vaadates on täiesti selge, et mu suurim hirm pole tõeks saanud. Ma tean, et ta ei joonud end purju ega kohanud kedagi. Vaadates, milline ta praegu on, tean, et ta on olnud üksi, oma voodis, nutnud kogu südamest. See mõte on lohutav ja piinav korraga. Mina vastutan selle eest, et ta on õnnetu.

Mina.

Ma olen koletis. Mina tegin seda temale. Kuidas saan ma kunagi teda tagasi võita?

„Ahaa.“ Sõnad pole kohased. Mu ülesanne tundub praegu liiga hirmutav. Ta ei võta mind kunagi tagasi.

Võta end kokku, Grey.

Ma surun oma hirmu alla ja palun teda. „Sa näed välja nii, nagu oleks sa sellest ajast saadik kaks-kolm kilo maha võtnud, võib-olla rohkem. Palun söö, Anastasia.“ Ma olen abitu. Mida ma veel saaksin öelda?

Ta istub vaikselt oma mõtetes ja vaatab otse ette ning mul on aega ta profiili vaadata. Ta on sama haldjalik, sama armas ja kaunis nagu mäletan. Ma tahan käe välja sirutada ja ta põske silitada. Tunda, kui pehme on ta nahk ... kontrollida, et ta on päris. Ma pööran end tema poole ja igatsen teda puudutada.

„Kuidas sul läheb?“ küsin, sest tahan ta häält kuulda.

„Kui ma ütleksin sulle, et hästi, siis valetaksin.“

Kurat. Mul on õigus, ta on kannatanud – ja see kõik on minu süü. Aga ta sõnad annavad mulle natuke lootust. Võib-olla on ta minu järele igatsenud. Võib-olla? Saanud julgust, klammerdun selle mõtte külge. „Mina ka. Ma tundsin sinust puudust.“ Ma hakkan ta kätt võtma, sest ei saa enam ühtki minutit olla, ilma et teda puudutaksin. Ta käsi on väike ja jääkülm minu soojas käes.

„Christian, ma ...“

Ta peatub, ta hääl katkeb, aga ta ei tõmba kätt ära.

„Ana, palun. Me peame rääkima.“

„Christian. Ma ... palun. Ma olen nii palju nutnud,“ sosistab ta ning need sõnad ja see, kuidas ta pisaraid tagasi hoiab, läbistab selle, mis on mu südamest järele jäänud.

„Oh, kallis, ei.“ Ma pigistan ta kätt ja enne kui ta jõuab vastu vaielda, tõstan ta endale sülle ja panen käed ta ümber.

Oh, see tunne.

„Ma igatsesin sinu järele nii väga, Anastasia.“ Ta on liiga kerge, habras, ja ma tahan nördimusest karjuda, aga selle asemel surun nina ta juustesse ja mind valdab ta joovastav lõhn. See on mälestus õnnelikest aegadest. Sügisene viljapuuaed. Naer kodus. Säravad silmad, täis nalja ja vallatust ... ja iha. Mu armas, armas Ana.

Minu.

Algul tõmbub ta pingule ja tahab vastu panna, aga hetke pärast lõdvestub, pea mu õlale toetumas. Ma saan julgust ja riskin ning silmi sulgedes suudlen ta juukseid. Ta ei rabele mu embuses ja see on kergendus. Ma olen selle naise järele igatsenud. Aga pean olema ettevaatlik. Ma ei taha, et ta jälle plehku paneks. Ma hoian teda, nautides tunnet, et ta on mu käte vahel, ja seda lihtsat rahuhetke.

Aga see on vaid väike vahepala – Taylor jõuab rekordajaga Seattle’i kesklinnas asuvale kopteriväljakule.

„Tule.“ Vastumeelselt tõstan ta sülest istmele. „Me oleme kohal.“

Hämmeldunud pilk otsib minu oma.

„Kopteriplats – selle hoone katusel.“ Kuidas me tema arust Portlandi saame? Kolm tundi läheks sõidule aega. Taylor avab ukse ja ma astun välja.

„Ma peaksin taskurätiku tagasi anda,“ ütleb ta Taylorile ujeda naeratusega.

„Jätke endale, preili Steele, koos mu parimate soovidega.“

Mis kuradi värk nende vahel toimub?

„Üheksa?“ segan vahele mitte ainult selleks, et talle meenutada, mis kell ta meid Portlandist ära toob, aga ka selleks, et ta Anaga enam ei räägiks.

„Jah, sir,“ vastab ta vaikselt.

Kuradi õige. Ana on minu tüdruk. Taskurätikud on minu, mitte tema asi.

Pildid sellest, kuidas Ana oksendab ja mina ta juukseid hoian, jooksevad läbi mu pea. Ma andsin talle tookord oma taskurätiku. Ma ei saanud seda tagasi. Ja hiljem tol ööl vaatasin, kuidas ta minu kõrval magab. Võib-olla on see tal praegugi olemas. Võib-olla kasutab ta seda ikka veel.

Stopp. Kohe. Grey.

Võttes ta käest kinni – see pole enam nii külm, aga ikka veel jahe –, viin ta majja sisse. Kui lifti juurde jõuame, meenub mulle meie kohtumine Heathmanis. Esimene suudlus.

Jah. See esimene suudlus.

See mõte äratab mu keha.

Aga uksed avanevad ja segavad mu mõtteid ning vastumeelselt lasen ta lahti, et ta sisse astuks.

Lift on väike ja me ei puuduta teineteist. Aga ma tunnen, et ta on siin.

Terve täiega.

Siin. Praegu.

Kurat. Ma neelatan.

Kas sellepärast, et ta on nii ligidal? Ta silmad tumenevad ja ta vaatab mulle otsa.

Oh, Ana.

Ta lähedus erutab mind. Ta hingab järsult sisse ja vaatab maha.

“Mina tunnen seda ka.“ Ma haaran jälle ta käe ja silitan pöidlaga ta sõrmenukke. Ta vaatab üles mulle otsa ja ta põhjatutesse silmadesse ilmub iha.

Kurat. Ma tahan teda.

Ta hammustab huulde.

„Palun ära hammusta huulde, Anastasia.“ Mu hääl on vaikne, tulvil igatsust. Kas ma tahan teda alati nii, nagu praegu? Ma tahan teda suudelda, suruda liftiseina vastu, nagu tegin meie esimese suudluse ajal. Ma tahan teda siin keppida, teha ta jälle enda omaks. Ta pilgutab silmi, huuled pisut paokil, ja ma surun maha oige. Kuidas ta seda teeb? Et võtab mu ühe pilguga rajalt maha? Ma olen harjunud kontrollima – ja vahin teda ihaldavalt, kui ta hambad huulde surub. „Sa tead, mida see minuga teeb.“ Ja praegu, kallis, tahan ma võtta sind selles liftis, aga ei tea, kas sa lased mul seda teha.

Liftiuksed avanevad ja külm tuulehoog toob mind praegusesse hetke tagasi. Me oleme katusel ja ehkki päev oli soe, on tuul tõusnud. Anastasia väriseb mu kõrval. Ma panen talle käe ümber ja ta surub end minu vastu. Ta tundub liiga õbluke ja ta väike keha mahub täiuslikult mu käsivarre alla.

Näed? Me sobime nii hästi kokku, Ana.

Me sammume mööda platsi Charlie Tango juurde. Tiivad liiguvad aeglaselt – ta on valmis õhku tõusma. Stephan, mu piloot, jookseb meie juurde. Me surume kätt ja ma hoian Anastasial ümbert kinni.

„Valmis, sir. Kogu täiega!“ hüüab ta üle helikopteri mootorimüra.

„Kõik kontrollitud?“

„Jah, sir.“

„Viid ta poole üheksa paiku minema?“

„Jah, sir.“

„Taylor ootab sind ukse ees.“

„Tänan teid, härra Grey. Head reisi Portlandi. Ma’am.“ Ta lööb Anastasiale kulpi ja läheb ootava lifti poole. Me kummardame rootorite juures alla ja ma avan ukse, võttes tal käest kinni, et aidata pardale ronida.

Kui ma ta turvavööga istme külge kinnitan, peatub hetkeks ta hingamine. See läheb otse mu niuetesse. Ma kinnitan rihmad eriti kõvasti, püüdes mitte välja teha oma keha reaktsioonist.

„See peaks sind paigal hoidma.“ See mõte läbib kiiresti mu pea ja ma taipan, et ütlesin seda valjusti. „Peab ütlema, et mulle meeldib, kui sa oled niimoodi kinni. Ära midagi puuduta.“

Ta punastab. Lõpuks tuleb ometi ta näole natuke värvi – ja ma ei suuda vastu panna. Ma libistan nimetissõrmega mööda ta põske, mööda seda joont, kuhu ilmus puna.

Jumal, ma tahan seda naist.

Ta kortsutab kulmu ja ma tean – sellepärast, et ta ei sa liigutada. Ma ulatan talle kõrvaklapid, istun oma kohale ja panen turvavöö kinni.

Ma teen lennueelset kontrolli. Kõik tööriistad on rohelised, ilma lisatuledeta. Ma sean gaasi lennurežiimile, sisestan transponderi koodi ja kontrollin, et hoiatustuled on sees. Kõik tundub olevat hästi. Ma panen klapid pähe, lülitan raadiosaatjad sisse ja kontrollin rootoripöördeid.

Kui Ana poole pöördun, vaatab ta mind pingsalt. „Valmis, kallis?“

„Jah.“ Ta silmad on suured ja ta on elevil. Ma ei suuda alla suruda oma hundiirvet, kui võtan ühenduse keskusega, et kindlustada – nad on ärkvel ja kuulavad.

Saanud stardiloa, kontrollin õli temperatuuri ja ülejäänud mõõdikuid. Need kõik töötavad normaalselt, niisiis tõstan tõusuhooba ning Charlie Tango, elegantne lind, kerkib sujuvalt taevasse.

Oh, kuidas see mulle meeldib.

Me lisame kõrgust ja ma tunnen end pisut enesekindlamalt ning heidan pilgu preili Steele’ile enda kõrval.

Aeg on teda pimestada.

Läheb etenduseks, Grey.

„Me ajasime taga päikesetõusu, Anastasia. Ja nüüd loojangut.“ Ma naeratan ja saan vastutasuks ujeda naeratuse, mis ta nägu valgustab. Lootus kerkib mu rinnus. Ta on siinsamas minu juures, ehkki mõtlesin, et kõik on kadunud, ja ta näeb praegu välja õnnelikum kui siis, mil ta oma kontorist välja astus. Ma võin ju olla lihtsalt tasuta sõidu pakkuja, aga püüan nautida igat kuramuse minutit sellest lennust koos temaga.

Doktor Flynn oleks minu üle uhke.

Ma elan hetkes. Ja olen optimistlik.

Ma suudan seda teha. Ma suudan ta tagasi võita.

Väikeste sammude haaval, Grey. Ära kiirusta.

„Peale õhtupäikese on seekord rohkem näha,“ ütlen vaikust katkestades. „Escala on sealpool. Boeing on seal – ja seal näed sa Space Needle’it.“

Uudishimulik nagu alati, küünitab ta oma saledat kaela, et vaadata. „Ma pole seal kunagi käinud,“ ütleb ta.

„Ma võin sind sinna viia – me võime seal süüa.“

„Christian, me läksime lahku.“ Ma kuulen ta hääles kohkumust.

See pole see, mida ma tahan kuulda, aga püüan mitte üle reageerida. „Ma tean. Ma võin su ikkagi sinna viia. Ja sulle süüa anda.“ Ma vaatan teda teraselt ja ta näole tõuseb ilus kahvaturoosa jume.

„Siin üleval on väga ilus. Aitäh sulle.“ Ta muudab teemat.

„Muljetavaldav, eks ju?“ Ma mängin kaasa – ja tal on õigus, ma ei väsi kunagi sellest vaatepildist siin üleval.

„See on muljetavaldav, et sa seda kõike oskad.“

Ta kompliment üllatab mind. „Kas see on meelitus, preili Steele? Aga ma olengi mitmeti andekas inimene.“

„Ma olen sellest täiesti teadlik, härra Grey,“ vastab ta turtsakalt ja ma surun maha muige, kujutades ette, millele ta viitab. Sellest on mul puudus olnud – tema lugupidamatust suhtumisest minusse, ja see teeb mind pidevalt relvituks.

Lase tal rääkida, Grey. „Kuidas uus töö tundub?“

„Tore, tänan küsimast. Huvitav.“

„Kuidas ülemus on?“

„Oh, täitsa tore.“ See ei kõla eriti innukalt. Kas see mees on Anaga proovinud midagi ebaviisakat?

„Mis viga on?“ Ma tahan teada, kas see emm on teinud midagi sobimatut. Ma lasen ta lahti, kui on.

„Peale ilmselge ei midagi.“

„Mis on ilmselge?“

„Oh, Christian, sa oled vahel tõesti väga juhm,“ ütleb ta lõbustatult, aga halvakspanuga.

„Juhm? Mina? Ma pole kindel, kas ma lepin teie tooniga, preili Steele.“

„Noh, ära siis lepi,“ torkab ta, olles endaga rahul. Mulle meeldib, et ta mind narrib ja kiusab. Tal on võime teha mind vaid oma pilgu või naeratusega meeter lühemaks või kümme meetrit pikemaks – see on värskendav ja millegi sellesarnasega pole ma varem kokku puutunud.

„Ma tundsin puudust su teravast keelest, Anastasia.“ Mulle tuleb äkki pähe pilt temast minu ees põlvili ja ma nihelen oma istmel.

Kurat. Keskendu, Grey. Ana pöörab pilgu ära, peidab naeratust ja vaatab alla äärelinnale, mis meie all möödub, ja ma kontrollin suunda. Kõik on hästi, me oleme teel Portlandi.

Ta vaikib ja ma heidan talle kiire pilgu. Ta nägu särab uudishimust ja ma mõtlen, kas ta vaatab maastikku enda all ja opaalikarva taevast. Ta põsed on pehmed ja kumavad õhtuvalguses. Ja hoolimata oma kahvatusest ja tumedatest rõngastest silmade all – tõend minu põhjustatud kannatustest – näeb ta vapustav välja. Kuidas ma võisin tal lasta oma elust minema kõndida?

Mida ma ometi mõtlesin?

Kui lendame pilvede kohal oma mullis kõrgel taevas, kasvab mu optimism ja väheneb eelmise nädala rahutus. Aegapidi hakkan lõdvestuma, naudin kergust, mida ma pole tundnud tema lahkumisest saadik. Ma võiksin sellega ära harjuda. Ma olin unustanud, kui rahulolevana ma end tema seltsis tundsin. Ja värskendav on näha oma maailma läbi tema silmade.

Aga kui läheneme oma eesmärgile, hakkab mu enesekindlus kõikuma. Ma loodan, et mu plaan toimib. Ma pean viima ta kuhugi, kus saame omaette olla. Võib-olla õhtust sööma. Kurat küll. Ma oleksin pidanud kusagil laua broneerima. Tal on vaja süüa. Kui saan ta õhtust sööma, pean leidma õiged sõnad. Need viimased päevad on mulle näidanud, et vajan kedagi – ma vajan teda. Ma tahan teda, aga kas tema mind tahab? Kas ma suudan teda veenda, et ta annaks mulle teise võimaluse?

Aeg näitab, Grey – võta vabalt. Ära teda jälle minema hirmuta.

ME MAANDUME veerand tunni pärast Portlandi kesklinnas kopteriplatsil. Kui seiskan Charlie Tango mootorid ja lülitan välja transponderi, kütte ja raadioside, tõuseb jälle pinnale ebakindlus, mida olen tundnud sellest ajast peale, kui otsustasin ta tagasi võita. Ma pean talle rääkima, mida tunnen, ja see saab olema raske, sest ma ei mõista oma tundeid tema vastu. Ma tean, et tundsin temast puudust, et olen ilma temata õnnetu ja et olen valmis proovima suhet nii, nagu tema soovib. Aga kas tema jaoks sellest piisab? Kas minu jaoks sellest piisab?

Räägi temaga, Grey.

Kui olen oma turvavöö lahti teinud, kummardun tema oma valla päästma ja mu ninna tungib ta magus lõhn. Nagu alati lõhnab ta hästi. Ta pilk kohtub minu omaga ja see on varglik – kas see paljastab sobimatuid mõtteid? Mida ta täpselt mõtleb? Nagu alati tahaksin väga seda teada, aga mul pole aimugi.

„Tore reis, preili Steele?“

„Jah, tänan teid, härra Grey.“

„Noh, lähme siis selle poisi fotosid vaatama.“ Ma avan ukse, hüppan maha ja sirutan talle käe.

Joe, kopteriplatsi mänedžer, ootab, et meid tervitada. Ta on tõeline antiik: Korea sõja veteran, aga ikka veel kärme ja terav nagu viiekümnene. Miski ei jää tal märkamata. Ta silmad lähevad särama, kui ta mulle oma karmi näoga naeratab.

„Joe, hoia teda Stephani jaoks. Ta tuleb kaheksa-üheksa paiku.“

„Tehtud, härra Grey. Ma’am. Teie auto ootab allkorrusel, sir. Oh, ja lift on korrast ära. Te peate trepist minema.“

„Tänan sind, Joe.“

Kui suundume tuletõrjetrepi poole, silmitsen Anastasia kõrge kontsaga saapaid ja mulle tuleb meelde ta mitte eriti väärikas kukkumine mu kabinetti.

„Sul veab, et ainult kolm korrust – selliste kontsadega.“ Ma varjan oma naeratust.

„Kas sulle need saapad ei meeldi?“ küsib ta alla vaadates. Mulle torkab pähe meeldiv kujutlus, kuidas need on mu õlgadel.

„Mulle meeldivad need väga, Anastasia.“ Ma loodan, et see väljend ei reeda liigselt mu ulakaid mõtteid. „Tule. Me läheme aeglaselt. Ma ei taha, et sa kukusid ja kaela murraksid.“ Ma olen tänulik, et lift on korrast ära – see annab mulle hea vabanduse teda toetada. Ma panen käe ta piha ümber, tõmban ta endale lähemale ja me astume trepist alla.

Autos, kui oleme teel galeriisse, mu ärevus kahekordistub, me läheme ta niinimetatud sõbra näituse avamisele. Kui seda meest viimati nägin, püüdis ta Anale keelt kurku toppida. Võib-olla on nad viimastel päevadel rääkinud. Võib-olla on see nende kauaoodatud randevuu.

Kurat, ma polnud enne selle peale tulnud. Ma tõesti loodan, et see pole nii.

“José on ainult sõber,” selgitab Ana.

Mida? Ta teab, mida ma mõtlen? Ma olen nii selgesti loetav? Mis ajast peale?

Sellest ajast, kui ta mu raudrüü ära võttis ja ma avastasin, et vajan teda.

Ta vaatab mind ja mu kõht tõmbub pingesse. „Need kaunid silmad tunduvad su näos liiga suured, Anastasia. Palun luba mulle, et sööd.“

„Jah, Christian, ma söön.“ See ei kõla eriti siiralt.

„Ma mõtlen seda tõsiselt.“

„Tõesti või?“ Ta hääl on tulvil pilget ja ma pean oma käsi vaos hoidma.

On aeg temaga selget juttu rääkida.

„Ma ei taha sinuga tülitseda, Anastasia. Ma tahan sind tagasi ja ma tahan, et sa oleksid terve.“ Ta vaatab mind vapustatult, ainitisel pilgul.

„Aga miski pole muutunud.“ Ta kortsutab kulmu.

Oh, Ana, on küll – minus on toimunud seismiline nihe.

Me sõidame galerii ette ja mul pole enne avamist aega selgitada. „Räägime tagasiteel. Me oleme kohal.“

Enne kui ta jõuab öelda, et ta pole sellest huvitatud, astun autost välja, kõnnin ümber selle ja avan talle ukse. Ta näib olevat maruvihane, kui välja astub.

„Miks sa nii teed?“ hüüatab ta ärritunult.

„Mida ma teen?“ Kurat – mida see tähendab?

„Ütled midagi sellist ja siis lihtsalt lõpetad selle jutu.“

Ahaa – sellepärast oled sa vihane?

„Anastasia, me oleme kohal. Sa tahtsid siia tulla. Käime näitusel ära ja siis räägime. Ma eriti ei taha tänaval mingit stseeni.“

Ta surub huuled mossitades kokku ja ütleb vastu tahtmist „hea küll“.

Ma võtan tal käest kinni ja astun kiiresti galeriisse ning ta tuleb mu järel.

Ruum on eredalt valgustatud ja õhurikas. See on üks neist ümber tehtud ladudest, mis on hetkel nii moes – puitpõrandad ja tellisseinad. Portlandi kunstirahva koorekiht joob odavat veini ja kõik vestlevad vaikselt näitust imetledes.

Üks noor naine tuleb meid tervitama. „Tere õhtust ja tere tulemast José Rodrigueze näituse avamisele.“ Ta silmitseb mind.

See on ainult pealispind, kullake. Vaata mujale.

Naine on segaduses, aga kogub end, kui märkab Anastasiat. „Oi, see oled sina, Anastasia. Me tahaksime sinu arvamust ka kuulda.“ Ta ulatab Anale brošüüri ja viitab ajutise baari suunas. Ana kortsutab kulmu ja väike v-täht, mida ma armastan, tekib ta nina kohale. Ma tahan seda suudelda, nagu olen varem teinud.

„Sa tunned teda?“ küsin. Ana raputab pead ja ta kulmukortsutus süveneb. Ma kehitan õlgu. Noh, see on Portland. „Mida sa juua tahad?“

„Ma võtaksin klaasi valget veini, tänan.“

Kui suundun baari poole, kuulen elevil hüüet: „Ana!“

Ümber pöörates näen, et see poiss on käed ümber mu tüdruku pannud.

Kurat.

Ma ei kuule, mida nad räägivad. Aga Ana sulgeb silmad ja üheks kohutavaks hetkeks mõtlen, et ta purskab kohe nutma. Aga ta jääb rahulikuks ja kutt hoiab teda endast eemal, vaadates teda hindava pilguga.

Jah, ta on minu pärast nii kõhn.

Ma võitlen oma süütundega, ehkki tundub, et Ana püüab poissi rahustada. Kutt tundub olevat Anast kuradima moodi huvitatud. Liiga huvitatud. Mu rinnus tärkab viha. Ana ütleb, et ta on ainult sõber, aga on ilmselge, et poiss nii ei tunne. Ta tahab rohkemat.

Käed eemale, ta kuulub mulle.

„See töö siin on muljetavaldav, mida teie arvate?“ küsib minult üks kireva särgiga kiilanev noorsand.

„Ma pole veel ringi vaadanud,“ vastan ja pöördun baarmeni poole. „Kas see on kõik, mis teil on?“

„Jah. Punast või valget?“ küsib ta ükskõikselt.

„Kaks klaasi valget veini,“ pomisen.

„Ma arvan, et see avaldab teile muljet. Rodriguezel on silma,“ räägib mulle see ärritava särgiga ärritav jobu. Ma pöördun temast eemale ja heidan pilgu Ana suunas. Ta vaatab mind ainiti, silmad suured ja hiilgavad. Mu veri läheb keema ja võimatu on temalt pilku ära pöörata. Ta on siin rahvahulga keskel nagu majakas ja ma olen ta pilku kadunud. Ta näeb vapustav välja. Ta juuksed raamivad nägu ja langevad lainetes lopsaka kosena ta rindadele. Kleit, mis on vabamalt seljas kui mäletan, toob siiski ta kurvid esile. Võib-olla pani ta selle meelega selga. Ta teab, et see kleit on mu lemmik. Kas ikka teab? Seksikas kleit, seksikad saapad.

Kurat – kontrolli end, Grey.

Rodriguez küsib midagi Analt, kes on sunnitud katkestama pilgukontakti minuga. Ma arvan, et ta teeb seda vastumeelselt, ja see on meeldiv. Aga pagan võtaks, sellel kutil on täiuslikud hambad, laiad õlad ja peen ülikond. Ta on kanepinarkari kohta üks hea välimusega litapoeg, tuleb tunnistada. Ana noogutab millegi peale, mida kutt ütleb, ning naeratab talle soojalt ja muretult.

Ma tahaks, et ta minule niimoodi naerataks. Kutt kummardub ja suudleb teda põsele. Sitapea.

Ma põrnitsen vihaselt baarmeni.

Tee ruttu, mees. Tal läheb veini valamisega terve igavik, ebakompetentne lollpea selline.

Lõpuks saab ta tehtud. Ma haaran klaasid, ei tee väljagi mehest enda kõrval, kes räägib mingist teisest fotograafist või ajab mingit muud sellist jura, ning sammun tagasi Ana juurde.

Vähemalt on Rodriguez ta rahule jätnud. Ana on mõttes, seisab ühe foto ees. See on maastik, järv, üpris kena, nagu ma arvan. Ana heidab mulle valvsa pilgu, kui talle klaasi ulatan. Ma võtan enda omast kiire lonksu. Jeesus, kui vastik, soe, liiga tammine Chardonnay.

„Kas see vastab su standarditele?“ Ta tundub olevat lõbustatud, aga mul pole aimugi, millele ta viitab – näitusele, hoonele? „Vein,“ selgitab ta.

„Ei. Sellistel üritustel väga harva.“ Ma muudan teemat. „See poiss on andekas, eks?“

„Miks ma siis muidu palusin tal sinust portree teha?“ Ana on silmanähtavalt uhke. See pahandab mind. Ana imetleb teda ja on ta edust huvitatud, sest hoolib temast. Ana hoolib temast liiga palju. Inetu kibe tunne kerkib mu rinnus. Armukadedus, uus tunne, mida olen tundnud ainult Anaga seoses – ja see ei meeldi mulle.

„Christian Grey?“ Mingi rännumehe riietes tegelane suunab kaamera mulle näkku ja katkestab mu sünged mõtted. „Kas ma võin ühe pildi teha, sir?“

Kuradi paparatso. Ma tahaksin käskida tal uttu tõmmata, aga otsustan olla viisakas. Ma ei taha, et Sam, mu avalike suhete mees, peaks tegelema ajakirjanduse kaebustega.

„Muidugi.“ Ma tõmban Ana enda kõrvale. Ma tahan, et kõik teaksid, et ta kuulub mulle ... kui ta mind tagasi võtab.

Ära kiirusta, Grey.

Fotograaf teeb mõne klõpsu. „Härra Grey, tänan teid.“ Vähemalt tundub, et ta on tänulik. „Preili ...?“ küsib ta, soovides ta nime teada saada.

„Ana Steele,“ vastab ta ujedalt.

„Tänan teid, preili Steele.“ Ta kiirustab minema ja Anastasia astub minust eemale. Pettunult lasen tal minna ja surun käed rusikasse, võideldes sooviga teda uuesti puudutada.

Ta vaatab mulle otsa. „Ma otsisin internetist pilte, kus sa oleksid koos kaaslasega. Seal pole ühtegi. Sellepärast Kate mõtleski, et sa oled gei.“

„See selgitab su sobimatut küsimust.“ Ma ei suuda vastu panna ja naeratan, meenutades Ana kohmetust meie esimesel kohtumisel: ta küsimusi ja kuidas ta ei osanud intervjueerida. Kas te olete gei, härra Grey? Ja mu enda ärritust.

See tundub nii kaua aega tagasi. Ma raputan pead ja jätkan. „Ei, kaaslased pole minu rida, Anastasia, ainult sina. Aga sa ju tead seda.“

Ja ma tahaksin palju, palju rohkemat.

„Nii et sa ei vii kunagi oma ...“ – ta madaldab häält ja vaatab üle õla, ega keegi ei kuule – „... alistujaid välja?“ Ta kahvatub selle sõna peale, tal on piinlik.

„Vahel viin. Mitte seltskonda. Poodidesse.“ Need käigud olid lihtsalt niisama, võib-olla auhind hea alistuva käitumise eest. Ainus naine, kellega olen tahtnud midagi rohkemat ... on Ana. „Sina oled mu ainus kaaslane, Anastasia,“ sosistan ja tahan saada kätte oma kohtuotsust, küsida temalt oma ettepaneku kohta, saada teada, mida tema tunneb ja kas ta võtab mu tagasi.

Aga galeriis on selleks liiga palju rahvast. Ana põsed muutuvad õrnroosaks nagu mulle meeldib ja ta vaatab maha. Ma loodan, et talle meeldib, mida ma ütlesin, aga ei saa kindel olla. Ma pean ta siit minema viima, nii et oleksime kahekesi. Siis võime tõeliselt rääkida ja midagi süüa. Mida varem me selle kuti tööd üle vaatame, seda varem saame lahkuda.

„Su sõber paistab olevat rohkem maastike, mitte portreede tegija. Vaatame ringi.“ Ma sirutan käe ja minu suureks rõõmuks võtab Ana selle vastu.

Me kõnnime ringi ja peatume põgusalt iga foto ees. Ehkki mulle on vastumeelt see kutt ja tunded, mida ta Anas äratab, pean tunnistama, et ta on üsna hea fotograaf. Me pöörame ümber nurga – ja jääme seisma.

Siin need on. Seitse suurt fotot Anastasia Steele’ist. Ta näeb välja vapustavalt ilus, loomulik ja pingevaba – naerev, kulmu kortsutav, mossitav, mõtlik, lõbustatud ning ühel neist igatsev ja kurb. Fotode kõiki detaile uurides tean ilma ühegi kahtluseta, et Rodriguez tahab olla midagi palju rohkemat kui sõber. „Tundub, et ma pole ainuke,“ pomisen. Need fotod on selle mehe austusavaldus Anale – tema armastuskirjad – ja kõik on galerii seintel väljas, nii et suvaline tõbras võib neid vahtida.

Ana silmitseb neid vapustatult ja vaikides, olles sama üllatunud kui mina. Noh, pole mingit võimalust, et need võiksid olla kellelgi teisel. Ma tahan neid pilte. Ma loodan, et need on müügiks.

„Vabanda mind.“ Ma jätan Ana hetkeks sinnapaika ja sammun vastuvõtulaua juurde.

„Kuidas ma saan teid aidata?“ küsib naine, kes meid saabumisel tervitas.

Tegemata välja ta värelevatest ripsmetest ja provotseerivast liiga punasest naeratusest, pärin: „Need seitse portreed, mis seal tagapool ripuvad, kas need on müügiks?“

Pettumus libiseb üle ta näo, aga muutub siis laiaks naeratuseks. „Anastasia kollektsioon? Vapustavad tööd.“

Vapustav modell.

„Muidugi on need müügiks. Las ma uurin hindu,“ ütleb naine innukalt.

„Ma tahan neid kõiki.“ Ma võtan rahakoti.

„Kõiki?“ Ta tundub olevat üllatunud.

„Jah.“ Ärritav naine.

„See kollektsioon on neliteist tuhat dollarit.“

„Ma tahaksin, et need nii ruttu kui võimalik kohale toimetataks.“

„Aga need peavad üleval olema, kuni näitus kestab,“ ütleb ta.

Vastuvõetamatu.

Ma kingin talle oma kilovatise naeratuse ja naine lisab, olles segaduses: „Aga ma olen kindel, et saame midagi ette võtta.“ Ta sehkendab mu krediitkaardiga ja tõmbab selle masinast läbi.

Kui Ana juurde tagasi lähen, leian ühe blondi kuti temaga vestlemas ja õnne proovimas. „Need fotod on vapustavad,“ ütleb ta. Ma võtan omandit kaitsva käega Ana küünarnukist kinni ja heidan kutile oma parima tõmba-uttu pilgu. „Sul on vedanud,“ lisab ta sammu tagasi astudes.

„On küll,“ vastan, jättes ta sinnapaika ja tõmmates Ana seina juurde.

„Kas sa ostsid just praegu ühe pildi?“ noogutab Ana portreede poole.

„Ühe?“ turtsatan ma. Ühe? Kas sa teed nalja?

„Sa ostsid rohkem kui ühe?“

„Ma ostsin need kõik, Anastasia.“ Ja ma tean, et see kõlab üleolevalt, aga mõtet, et need fotod kuuluvad kellelegi teisele, kes võib neid imetleda, on väljaspool arutelu. Ana huuled paotuvad hämmeldusest ja ma püüan mitte lasta end sellel häirida. „Ma ei taha, et mingid võõrad sind oma kodus iharalt vahivad.“

„Parem vahiksid ise?“ annab ta vastulöögi.

Ta vastus, ehkki ootamatu, teeb mulle nalja. Ta noomib mind. „Ausalt öeldes jah,“ vastan samamoodi.

„Pervert,“ ütleb ta hääletult ja hammustab huulde, ilmselt et naeru alla suruda.

Jumal küll, ta on julge ja vaimukas ja tal on õigus. „Ma ei saa sellele hinnangule vastu vaielda, Anastasia.“

„Ma arutaksin seda sinuga hiljem, aga olen kirjutanud alla lepingule, mida ma ei tohi avalikustada.“ Kõrgil ilmelt pöördub ta jälle fotosid uurima.

Ja ta teeb seda jälle: naerab minu üle ja naeruvääristab mu elustiili. Jeesus, küll ma tahaksin talle koha kätte näidata – eelistatavalt minu all või mu põlvedel. Ma kummardun lähemale ja sosistan talle kõrva: „Mida ma küll su terava keelega teeksin.“

„Ära ole nii toores.“ Ta on šokeeritud ja ta ilme on pirtsakas ning ta kõrvalestad lähevad võluvalt roosaks.

Oh, kallis, see on vana asi.

Ma vaatan jälle pilte. „Sa oled neil fotodel nii muretu, Anastasia. Ma ei näe sind sellisena just eriti sageli.“

Ta uurib jälle oma sõrmi, kõhkleb, mõeldes, mida vastata. Ma ei tea, mida ta mõtleb, niisiis astun ettepoole ja tõstan veidi ta pead. Ta ahmib hetkeks õhku, kui mu sõrmed ta lõuga puudutavad.

Jälle see hääl, ma tunnen seda niuetes.

„Ma tahan, et sa oleksid minuga koos samuti muretu.“ Ma kuuldun lootusrikas.

Kurat küll. Liiga lootusrikas.

„Kui sa seda tahad, siis pead mu hirmutamise järele jätma,“ nähvab ta, üllatades mind oma tunde sügavusega.

„Sa pead õppima minuga suhtlema ja ütlema mulle, mida sa tunned!“ nähvan vastu.

Kurat, me teeme seda siin, praegu? Ma tahan teha seda mõnes privaatsemas kohas. Ta köhatab ja ajab end sirgu.

„Christian, sa tahtsid mind alistujaks,“ ütleb ta vaikselt. „Selles meie probleem ongi. Sa meilisid mulle ükskord definitsiooni, milline alistuja olema peab.“ Ta vaikib ja põrnitseb mind tigedalt. „Minu mäletamist mööda olid need omadused „kuulekas, kergesti juhitav või mõjutatav, nõustuv, järeleandlik, passiivne, kannatlik, sõnakuulelik, taltsas, allaheitlik. Ma ei tohtinud sulle otsagi vaadata, kui sa polnud selleks luba andnud. Mida sa minust siis ootad?“

Me peame seda omaette arutama! Miks ta seda siin räägib?

„Sinuga koos olin ma kogu aeg segaduses,“ jätkab ta hoogu peatamata. „Sa ei taha, et ma sulle vastu vaidleksin, aga samas sulle meeldib mu „terav keel“. Sa tahad kuulekust ja vahel mitte, et mind siis karistada. Ma lihtsalt ei tea, milline tuju sul parajasti on.“

Hästi, ma näen, et see võib segadusse ajada – aga ikkagi ei taha ma seda siin arutada. Me peame lahkuma.

„Tubli, hästi tehtud nagu alati, preili Steele.“ Mu toon on jääkülm. „Tule, lähme sööma.“

„Me oleme ainult pool tundi siin olnud.“

„Sa oled fotod ära näinud. Selle poisiga rääkinud.“

„Ta nimi on José.“

„Sa oled Joséga rääkinud – selle mehega, kes viimane kord, kui ma teda nägin, tahtis toppida oma keelt sinu vastupunnivasse suhu, kui sa olid purjus ja sul oli süda paha.“ Ma kiristan hambaid.

„Tema pole mind kunagi löönud,“ tasub ta kätte, raev pilgus.

Mida kuradit? Ta tahab teha seda praegu.

Ma ei suuda seda uskuda. Kurat, ta küsis minult, kui halvaks asi võib minna! Viha pääseb mu rinnust nagu vulkaan. „See on löök allapoole vööd, Anastasia.“ Ma vahin teda vihaselt. Ana nägu läheb punaseks ja ma ei tea, kas häbist või vihast. Ma tõmban käega läbi juuste, et ma temast kinni ei haaraks ega uksest välja ei tiriks, et saaksime jätkata seda vestlust omaette. Ma hingan sügavalt sisse.

„Ma viin su sööma. Sa lihtsalt närbud mu silme all. Leia see poiss üles ja ütle talle head aega.“ Mu toon on ebasõbralik, ehkki püüan oma viha kontrolli all hoida, aga Ana ei liiguta end.

„Palun jääme veel natukeseks?“

„Ei. Mine. Kohe. Ütle head aega.“ Ma suudan tema peale mitte karjuda. Ma tunnen ära selle põikpäise jonnaka suu. Ta on metsikult vihane ja hoolimata sellest, mille olen viimastel päevadel läbi elanud, on mul sellest jumala savi. Me lahkume, kui ma ka peaksin ta sülle võtma ja minema tassima. Ta heidab mulle hävitava pilgu ja pöörab järsult ringi, ta juuksed lendlevad, lüües mind vastu õlga. Ta läheb Rodriguezt otsima.

Kui ta lahkub, püüan tasakaalu tagasi saada. Mis see on, mis kõigile mu nuppudele vajutab? Ma tahan teda noomida, talle laksu anda ja keppida. Siin. Praegu. Ja selles järjekorras.

Ma libistan pilgu üle ruumi. See poiss – ei, Rodriguez – seisab imetleva naisteparve keskel. Ta märkab Anat, unustab oma fännid ja tervitab teda, nagu oleks Ana kogu ta neetud universumi keskpunkt. Ta kuulab tähelepanelikult Ana igat sõna, seejärel võtab ta oma käte vahele ja keerutab.

Võta oma paksud käpad mu tüdruku küljest ära.

Ana heidab pilgu minu suunas, seejärel paneb käe poisi juustesse ja surub põse tema põse vastu, sosistades talle midagi kõrva. Nad jätkavad vestlust. Lähedalt. Tema käed ümber Ana. Ja ta mõnuleb Ana valguses.

Enne kui mulle kohale jõuab, mida ma teen, sammun lähemale, valmis selle kuti käsi ja jalgu ükshaaval otsast rebima. Tema õnneks laseb ta Ana lahti, kui lähemale jõuan.

„Hoiame kontakti, Ana. Oh, härra Grey, tere õhtust,“ pomiseb poiss alandlikult ja pisut hirmunult.

„Härra Rodriguez, väga muljetavaldav. Mul on kahju, et me ei saa kauemaks jääda, aga me peame tagasi Seattle’isse minema. Anastasia?“ Ma võtan ta käe.

„Nägemiseni, José. Veel kord palju õnne.“ Ana tõmbub minust eemale, suudleb meest õrnalt tolle punastavale põsele, ja ma saan kohe südameataki. Ma pean end kõvasti pingutama, et mitte Anat üle õla visata. Selle asemel haaran tal käest kinni ja tirin ta välisukse juurde ning sealt tänavale. Ta koperdab minu järel, püüdes sammu pidada, aga ma ei hooli sellest.

Just praegu. Ma lihtsalt tahan ...

Siin on kõrvaltänav. Ma kiirustan sinna ja enne kui saan aru, mida teen, olen Ana vastu majaseina surunud. Ma haaran ta näo oma käte vahele, surun ta keha vastu enda oma, kui raev ja iha minus uimastava plahvatusohtliku kokteilina segunevad. Ma haaran suuga ta huulest ja meie hambad põrkavad kokku, aga mu keel on ta suus. Ta maitseb odava veini ja imehea armsa Ana järele.

Oh, see suu.

Ma olen selle suu järele igatsenud.

Ta süttib. Ta sõrmed on mu juustes ja tirivad kõvasti. Ta oigab mulle suhu, lubades mul kaugemale minna, ning suudleb mind vastu, ja ta kirg on valla pääsenud, keel minu omaga kokku põimunud. Maitstes. Võttes. Andes.

Ta nälg on ootamatu. Iha plahvatab mu kehas ja limpsab nagu metsatulekahju kuiva puitu. Ma olen nii erutatud – ma tahan teda kohe, siinsamas kõrvaltänaval. Ja suudlus, mida mõtlesin omamise demonstratsioonina, muutub millekski teiseks.

Tema tahab seda ka.

Tema on ka seda igatsenud.

Ja see on veelgi erutavam.

Ma mõmisen, ma pole veel lõpetanud.

Ühe käega hoian teda kuklast, kui suudleme. Teine käsi rändab mööda ta keha allapoole ja ma tutvun uuesti ta kurvidega: rinnad, vöökoht, tagumik, puusad. Ta oigab, kui mu sõrmed leiavad ta kleidipalistuse ja hakkavad kleiti kõrgemale tirima. Mu eesmärk on see üles tõsta ja teda siinsamas keppida. Teha ta jällegi enda omaks.

See tunne.

See on uimastav ja ma tahan teda nii, nagu pole tahtnud kunagi varem.

Kaugusest, läbi oma iha udu, kuulen politseiauto sireeni.

Ei! Ei! Grey!

Mitte niimoodi. Võta end kokku.

Ma tõmbun tagasi, vaatan teda ning hingeldan nagu hull.

„Sa. Oled. Minu. Oma!“ urisen ma igat sõna rõhutades. „Jumala pärast, Ana.“ Ma kummardun, käed põlvedel, püüdes hinge tagasi tõmmata ja oma ihalevat keha rahustada. Mul on praegu tema pärast valusalt kõva.

Kas keegi on mulle niimoodi mõjunud? Kunagi?

Jeesus! Ma peaaegu keppisin teda kõrvaltänaval.

Armukadedus. See tunne on niisugune: mu sees pöörab ja olen nagu marraskil, enesekontroll puudub. Mulle ei meeldi see. Mulle ei meeldi see üldse.

„Mul on kahju,“ ütleb ta kähedalt.

„Peabki olema. Ma tean, mida sa tegid. Kas sa tahad seda fotograafi, Anastasia? Selge see, et tal on sinu vastu tunded.“

„Ei.“ Ta hääl on vaikne ja katkendlik. „Ta on ainult sõber.“ Lõpuks kõlab ta kahetsevalt ja see rahustab mind mõnevõrra.

„Ma olen kogu oma elu jooksul püüdnud vältida mis tahes äärmuslikke emotsioone. Aga sina ... sa tood minus esile tunded, mis on mulle täiesti võõrad. See on väga ...“ Mul pole enam sõnu. Ma ei suuda leida sõnu, mis mu tundeid kirjeldaksid. Mul pole enda üle kontrolli, ma olen segaduses. „Rahutukstegev,“ suudan öelda. „Mulle meeldib tugev enesekontroll, Ana, ja sinuga koos see lihtsalt ...“ – ma ajan end sirgu ja vaatan talle otsa – „... haihtub.“

Ta silmad on pärani ihast ja ta juuksed on sassis ja voogavad seksikalt ta rindadel. Ma hõõrun kukalt, tänulik, et olen saavutanud midagi enesekontrolli sarnast.

Vaata, milline ma sinuga olen, Ana. Näed?

Ma tõmban käega läbi juuste ja hingan sügavalt sisse, et mõtteid korrastada. „Tule, me peame rääkima.“ Enne kui ma sind kepin. „Ja sa pead sööma.“

Siin lähedal on üks restoran. See pole see, mille oleksin valinud meie taasühinemise tähistamiseks, kui see peaks õnnestuma – aga käib küll. Mul pole pikalt aega, sest Taylor tuleb varsti.

Ma avan Anale ukse. „See koht peaks sobima. Meil pole eriti palju aega.“ Restoran näeb välja selline, nagu teenindataks siin kunstigalerii publikut ja võib-olla tudengeid. On irooniline, et seinad on sama värvi nagu minu mängutuba. Aga ma ei heieta seda mõtet edasi.

Innukas kelner viib meid omaette laua juurde ja naeratab Anastasiale kõigest väest. Ma heidan pilgu kriidiga kirjutatud seinatahvlile. Otsustan tellida enne, kui kelner lahkub, andes teada, et meil on vähe aega. „Võtame keskmise küpsusega veisesteigi bearnais’ kastmega, kui teil on, lisandiks friikartulid ja mis tahes rohelised köögiviljad ... ja tooge mulle veinikaart.“

„Jah, sir,“ ütleb ta ja kiirustab minema.

Ana hammustab pahaselt huulde.

Mis nüüd?

„Ja kui mulle steik ei maitse?“

„Ära hakka pihta, Anastasia.“

„Ma pole laps, Christian.“

„Noh, ära siis käitu nagu laps.“

„Ma käitun nagu laps, sest mulle ei maitse steik?“ Ta ei varja oma pahurust.

Ei!

„Sest sulle meeldib mind meelega armukadedaks ajada. See on lapsik. Kas sa oma sõbra tunnetega üldse ei arvesta, kui sa teda niimoodi takka utsitad?“

Ta põsed lähevad roosaks ja ta uurib oma käsi.

Jah. Sa peaksidki piinlikkust tundma. Sa ajad ta segadusse. Isegi mina näen seda.

Kas ta teeb seda minuga ka? Utsitab mind takka?

Aja jooksul, mil olime lahus, on ta võib-olla lõpuks aru saanud, milline võim tal on. Minu üle.

Kelner saabub veinikaardiga, andes mulle võimaluse rahuneda. Valik on keskmine: menüüs on vaid üks joodav vein. Ma heidan pilgu Anastasiale, kes mossitab. Ma tean seda pilku. Võib-olla tahtis ta ise oma toidu valida. Ma ei suuda vastu panna soovile teda veidi narritada, teades, kui vähe ta veinidest teab. „Soovid ehk ise veini valida?“ küsin ja tean, et see kõlab pilkavalt.

„Vali sina.“ Ta surub huuled kokku.

Jah. Ära mängi siin minuga mingeid mänge, kallis.

„Kaks klaasi Barossa Valley Shirazi, palun,“ ütlen kelnerile, kes ootab.

„Ee ... me müüme seda veini ainult pudeliga, sir.“

„Siis pudel.“ Sa tobe jobu.

„Sir.“ Ta läheb minema.

„Sa oled väga sünge,“ ütleb Ana. Kahtlemata on tal kelnerist kahju.

„Ei tea, millest see tuleb?“ Ma ei lase oma ilmest midagi välja paista, aga kuulen, et nüüd kõlan mina lapsikult.

„Noh, ilmselt see ongi õige toon intiimseks ja ausaks jutuajamiseks tulevikust, või mis sina arvad?“ Ta kingib mulle magusa naeratuse.

Oh, teed mulle tagasi, preili Steele. Ta esitab mulle jälle väljakutse ja ma pean imetlema ta enesekindlust. Saan aru, et meie nääklus ei vii kuhugi.

Ja mina olen sitapea.

„Palun vabandust,“ ütlen, sest tal on õigus.

„Vabandus vastu võetud. Ja mul on hea meel sulle teatada, et ma pole vahepeal, pärast meie viimast söömaaega, otsustanud taimetoitlaseks hakata.“

„Kuna see oli üldse su viimane söömaaeg, siis ma arvan, et see väide on vaieldav.“

„Jälle see vaieldav.“

„Vaieldav,“ ütlen hääletult. See sõna, muidugi. Ma mäletan, et viimati kasutasin seda siis, kui arutasime laupäeva hommikul meie kokkulepet. Sel päeval, kui mu maailm kokku kukkus.

Kurat. Ära mõtle sellele. Võta end kokku, Grey. Ütle talle, mida sa tahad.

„Ana, viimane kord, kui me püüdsime asju arutada, läksid sa minu juurest minema. Ma olen pisut närvis. Ma olen sulle öelnud, et tahan sind tagasi, ja sina pole vastanud ... mitte midagi.“ Ta hammustab huulde ja värv kaob ta näost.

Oi ei.

„Ma igatsesin sinu järele ... tõesti igatsesin, Christian,“ ütleb ta vaikselt. „Nendel viimastel päevadel on olnud ... keeruline.“

Keeruline naine.

Ta neelatab ja hingab sügavalt sisse. See ei kõla hästi. Võib-olla on mu käitumine viimase tunni jooksul ta lõplikult eemale tõuganud. Ma lähen pingesse. Kuhu ta sellega jõuda tahab?

„Mitte miski pole muutunud. Ma ei saa olla selline, nagu sa tahad.“ Ta ilme on nukker.

Ei. Ei. Ei.

„Sa oled selline, nagu ma tahan.“ Sa oled kõike seda, mida ma tahan.

„Ei, Christian, ei ole.“

Oh, kallis, palun usu mind. „Sa oled ärritunud selle pärast, mis eelmine kord juhtus. Ma käitusin rumalalt, ja sina – sina samuti. Miks sa turvasõna ei kasutanud, Anastasia?“

Ta tundub olevat üllatunud, nagu poleks ta selle peale varem mõelnud.

„Vasta mulle,“ käin peale.

See on mind kummitanud. Miks sa ei öelnud turvasõna, Ana?

Ta närbub oma istmel. Kurb. Löödud.

„Ma ei tea,“ sosistab ta.

Mida?

MIDA?

Ma olen sõnatu. Mulle on see olnud tõeline põrgu, sest ta ei öelnud turvasõna. Aga enne kui toibun, paiskuvad sõnad ta suust. Vaikselt. Tasa, nagu ta tunnistaks üles, nagu tal oleks häbi. „Seda kõike oli liiga palju. Ma püüdsin olla see, kes ma sinu jaoks pidin olema, ma püüdsin valuga hakkama saada, ja see läks mul meelest ära.“ Ta pilk on siiras, ta kehitab kergelt ja vabandavalt õlgu. „Tead ... ma unustasin.“

Mida kuradit?

„Sa unustasid!“ Ma olen jahmunud. Kogu see jama sellepärast, et ta unustas?

Ma ei suuda seda uskuda. Ma haaran kinni lauanurgast, et miski hoiaks mind praeguses hetkes, kui seedin seda rabavat informatsiooni.

Kas ma tuletasin talle turvasõnu meelde? Jeesus. Ma ei mäleta. Mulle meenub see meil, mille ta mulle saatis esimest korda pärast seda, kui teda nahutasin.

Ta ei peatanud mind tookord.

Ma olen idioot.

Ma oleks pidanud talle meelde tuletama.

Oota. Ta teab, et tal on turvasõnad. Ma mäletan, et rääkisin talle seda rohkem kui ühe korra.

„Meil pole allakirjutatud lepingut, Anastasia. Aga me oleme piiride üle arutlenud. Ja ma tahan üle korrata, et meil on turvasõnad, eks?“

Ta pilgutab paar korda silmi, aga ei ütle midagi.

„Mis need on?“ nõuan.

Ta kõhkleb.

„Mis need turvasõnad on, Anastasia?“

„Kollane.“

„Ja veel?“

„Punane.“

„Pea need meeles.“

Ta kergitab kulmu ja tahaks justkui midagi öelda.

„Ärge hakake jälle oma terava keelega pihta, preili Steele. Või ma kepin teid, kui olete põlvili. Kas te saate aru?“

„Kuidas ma saan sind usaldada? Üldse?“ Kui ta ei suuda minuga aus olla, mis lootust meil siis on? Ta ei tohi mulle rääkida seda, mida ma tema arvates kuulda tahan. Mis suhe see selline on? Mu tuju langeb. Ongi probleem, kui suhelda kellegagi, kes seda elustiili ei järgi. Ta ei saa sellest aru.

Ma poleks pidanud hakkama teda taga ajama.

Kelner saabub veiniga, meie vaatame umbusklikult teineteisele otsa.

Võib-olla oleksin pidanud talle seda paremini selgitama.

Kurat küll, Grey. Lõpeta see negatiivne suhtumine.

Jah. See on praegu kõrvalise tähtsusega. Ma tahan proovida suhet Anaga tema tingimustel, kui ta nõus oleks.

See jobu ajab mind närvi, tal läheb pudeli avamisega liiga palju aega. Jeesus. Kas ta tahab meile siin mingit etendust korraldada? Või ainult Anale muljet avaldada? Lõpuks on pudel lahti ja ta valab mulle maitsmiseks veini. Ma võtan kiiresti lonksu. Vein peab hingama, aga muidu on joodav.

„Sobib.“ Mine nüüd minema. Palun. Kelner täidab meie klaasid ja lahkub.

Ana ja mina pole teineteiselt pilku pööranud. Me mõlemad püüame ära arvata, mida teine mõtleb. Ana vaatab esimesena kõrvale ja võtab lonksu veini, sulgedes silmad, justkui püüdes midagi välja mõelda. Kui ta silmad avab, näen ta kurbust. „Mul on kahju,“ sosistab ta.

„Millest sul kahju on?“ Kurat. Kas nüüd on minuga kõik? Kas lootust pole?

„Et ma turvasõna ei kasutanud,“ ütleb ta.

Oh, jumal tänatud. Ma arvasin, et meil on kõik läbi.

„Me oleksime võinud kõiki neid kannatusi vältida,“ pomisen vastuseks, püüdes oma kergendust varjata.

„Sinuga näib kõik korras olevat.“ Ta hääl väriseb.

„Välimus võib petlik olla. Miski pole korras. Mul on tunne, nagu oleks päike looja läinud ja pole enam viis päeva tõusnud, Ana. Mul on lõpmatu öö.“

Ta hingab kuuldavalt.

Kuidas ma end tema arvates tunnen? Ta läks minu juurest ära, kui peaaegu anusin teda jääma. „Sa ütlesid, et ei lähe kunagi ära, aga kui asi muutus keeruliseks, siis olid uksest väljas.“

„Millal ma ütlesin, et ei lähe kunagi ära?“

„Unes.“ Enne kui läksime purilennukiga lendama. „Ma polnud ammu midagi nii rahustavat kuulnud, Anastasia. See hajutas kõik pinged.“

Ta hingab kiiresti sisse. Ta armsal näol on aus ja avatud kaastunne, kui ta veiniklaasi võtab. See on minu võimalus.

Küsi temalt, Grey.

Esita talle see küsimus, mille üle ma pole lubanud endal mõelda, sest tean, et kardan ta vastust, mis see ka poleks. Aga ma olen uudishimulik. Mul on vaja teada saada.

„Sa ütlesid, et armastad mind,“ sosistan, ja need sõnad peaaegu lämmatavad mind. Ta ei saa seda minu vastu tunda. Või saab? „Kas see on nüüd minevik?“

„Ei, Christian, ei ole,“ ütleb ta, ja see mõjub jälle nagu ülestunnistus. Ma pole valmis kergendustundeks, mis mind läbib. Aga see tunne on segamini hirmuga. See ajab mind segadusse, sest ma tean, et ta ei saa armastada koletist.

„Tore,“ pomisen. Ma ei taha sellele praegu mõelda, ja kelneril on hea ajastus, kui ta meie söögiga tuleb.

„Söö,“ nõuan ma. Seda naist on vaja toita.

Ana uurib taldrikut vastikusega.

„Jumala eest, Anastasia, kui sa ei söö, siis ma võtan su põlve peale siinsamas restoranis. Ja sellel pole midagi pistmist mu seksuaalsete eelistustega. Söö!“

„Hea küll. Söön. Peida ära oma sügelev peopesa.“ Ta püüab nalja teha, aga ma ei naera. Ta jääb niimoodi nõrgaks. Ana võtab kangekaelselt ja vastumeelselt noa ja kahvli, aga pistab suutäie suhu, sulgeb silmad ja lakub rahulolevalt huuli. Piisab ta keele välgatusest, et mu keha reageeriks – mis on juba niigi kõrgendatud olekus meie suudluse tõttu kõrvaltänaval

Kurat küll, jälle! Ma püüan oma reaktsiooni peatada. Selleks on hiljem aega, kui Ana jah ütleb. Ta võtab teise suutäie ja siis veel ühe ning jätkab söömist. Ma olen tänulik selle eest, et toit viib mõtted kõrvale. Ma lõikan oma streiki, võtan suutäie. Pole paha.

Me jätkame söömist, vaadates teineteisele otsa, aga ei ütle midagi.

Ta pole mul käskinud uttu tõmmata. See on hea. Ja teda vaadates taipan, kui väga ma naudin lihtsalt tema seltsis olemist. Hästi, mul on igasuguseid üksteisega vastukäivaid emotsioone ... aga ta on siin. Ta on koos minuga ja sööb. Ma tõesti loodan, et mu ettepanekust tuleb midagi välja. Ana reaktsioon mu suudlusele tänaval oli ... siiras. Ta tahab mind ikka veel. Ma tean, et oleksin võinud teda sealsamas keppida ja ta poleks mind peatanud.

Ta katkestab mu tiirased mõtted. „Kas sa tead, kes laulab?“ Restorani kõlaritest kostab noore naise pehme lüüriline hääl. Ma ei tea, kes ta on, aga me mõlemad nõustume, et ta laulab hästi.

Kuulates seda lauljat meenub mulle, et mul on Anale iPad. Ma loodan, et ta lubab mul selle talle kinkida ja et see talle meeldib. Lisaks muusikale, mille eile üles laadisin, veetsin hommikul aega veel mõningate lisanditega – fotod mudellennukist mu laual ja meie kahekesi lõputseremoonial ja mõni äpp samuti. See on minu vabandus ja ma olen optimistlik, et see lihtne sõnum, mille olen lasknud graveerida tagaküljele, annab edasi mu tunded. Ma loodan, et ta ei pea seda nõmedaks. Ma pean iPadi kõigepealt talle andma, aga ei tea, kas me niikaugele jõuame. Ma surun alla ohke, sest alati on tal olnud mu kingituste vastuvõtmisega raskusi.

„Mida?“ küsib ta. Ta teab, et mul on midagi plaanis, ja see pole esimene kord, kui mõtlen, kas ta suudab mu mõtteid lugeda.

Ma raputan pead. „Söö ära.“

Säravad sinised silmad uurivad mind. „Ma ei taha rohkem. Kas ma olen piisavalt söönud, sir?“

Kas ta püüab mind meelega närvi ajada? Ma uurin ta nägu, aga see näib siiras ja ta on söönud rohkem kui poole sellest, mis ta taldrikul oli. Kui ta pole viimastel päevadel midagi söönud, siis ilmselt piisab sellest täna õhtuks.

„Mul on kõht tõesti täis,“ kordab ta.

Justkui tellimise peale vibreerib telefon mu pintsakutaskus, teatades sõnumist. See on Taylorilt, ilmselt on ta praeguseks juba galerii lähedal. Ma vaatan kella.

„Me peame varsti minema. Taylor saabub kohe ja sa pead hommikul tööle minema.” Ma polnud selle peale enne mõelnud. Ta ju töötab – ta peab saama magada. Mul on ehk tarvis oma plaanid ja keha ootused uuesti üle vaadata. Mõte sellest, et pean oma iha edasi lükkama, ei meeldi mulle.

Ana tuletab mulle meelde, et mina pean samuti tööle minema.

„Mina saan hakkama palju vähema unega kui sina, Anastasia. Hea, et sa nüüd midagi söönud oled.”

„Kas me ei lähegi Charlie Tangoga tagasi?”

„Ei, ma olen mitu klaasi veini joonud. Taylor võtab meid peale. Pealegi, niimoodi saan ma sind vähemalt autos mitu tundi endale hoida. Peale rääkimise me muud ju teha ei jõua?“ Ja ma saan teha talle selle ettepaneku.

Ma nihelen toolil. Kampaania kolmas osa pole läinud nii sujuvalt, nagu olin oodanud.

Ta tegi mu armukadedaks.

Ma kaotasin enesekontrolli.

Jah. Nagu tavaliselt on ta mu rööpast välja viinud. Aga ma võin autos rääkida.

Ära anna alla, Grey.

Ma kutsun kelneri ja küsin arve ning helistan seejärel Taylorile. Ta vastab kohe.

„Me oleme Le Picotinis, Kolmandal avenüül,” teatan talle ja lõpetan kõne.

„Sa oled Tayloriga nii järsk, tegelikult enamiku inimestega.”

„Ma lihtsalt asun kiiresti asja juurde, Anastasia.”

„Täna õhtul pole sa asja juurde asunud. Mitte miski pole muutunud, Christian.”

Braavo, preili Steele.

Ütle talle. Ütle talle kohe, Grey.

„Mul on sulle ettepanek.”

„Ettepanekuga sa ju alustasidki.”

„Teistsugune ettepanek,“ selgitan.

Ta tundub natuke skeptiline, aga võib-olla ka uudishimulik. Kelner tuleb tagasi ning ma annan talle krediitkaardi, aga keskendun Anale. Noh, vähemalt on ta mõnevõrra huvitatud.

Tore.

Mu süda hakkab kiiremini lööma. Ma loodan, et ta võtab selle ettepaneku vastu ... või muidu olen ma kadunud. Kelner ulatab mulle krediitkaardi kviitungi, et ma alla kirjutaksin. Ma annan suure jootraha ja kirjutan uhke allkirja. Kelner näib olevat äärmiselt tänulik. Ja mõjub ikkagi ärritavalt.

Mu telefon sumiseb korraks ja ma heidan sellele pilgu. Taylor on kohal. Kelner annab mu kaardi tagasi ja kaob.

„Tule. Taylor on väljas.”

Me tõuseme ja ma võtan Ana käe. „Ma ei taha sind kaotada, Anastasia,” pomisen ma ja tõstan ta käe ning suudlen ta sõrmenukke. Ta hingamine kiireneb.

Oh, see hääl.

Ma heidan pilgu Anale. Ta huuled on paokil, põsed roosad ja silmad suured. See vaatepilt täidab mind lootuse ja ihaga. Ma surun oma impulsi maha ja viin ta läbi restorani välja, kus Taylor kõnniteeservas Q7 autos ootab. Mulle tuleb mõte, et Ana võib-olla ei taha rääkida, kui Taylor on eesistmel.

Mul on idee. Ma avan tagumise ukse, lasen ta sisse ja kõnnin ümber auto. Taylor astub välja ja avab mulle ukse.

“Tere õhtust, Taylor. Kas sul on oma iPod ja kõrvaklapid kaasas?”

“Jah, sir, ma ei lahku ilma nendeta kunagi kodust.”

“Suurepärane. Kasuta neid, kui koju sõidame.”

“Hästi, sir.”

“Mida sa kuulad?”

“Puccinit, sir.”

“Toscat?”

“”Boheemi”.”

“Hea valik.” Ma naeratan. Ta suudab mind üllatada. Ma olen alati oletanud, et ta muusikaline maitse on kusagil kantri ja roki kandis. Sügavalt sisse hinganud, istun autosse. Ma hakkan oma elu kõige tähtsama tehingu üle läbirääkimisi pidama.

Ma tahan teda tagasi.

Taylor vajutab autokõlarid mängima ja Rahmaninovi mahe muusika kõlab vaikselt taustal. Taylor heidab mulle korraks peeglis pilgu ja sõidab tänavale, kus on õhtuselt harv liiklus.

Anastasia jälgib mind ja ma pööran näo tema poole. „Nagu ma ütlesin, Anastasia, on mul sulle ettepanek.”

Ta vaatab närviliselt Taylori poole, nagu ma arvasingi.

„Taylor ei kuule sind.”

„Kuidas?” Ta on segaduses.

„Taylor,” hüüab Christian. Taylor ei vasta. Ma hüüan jälle, kummardun seejärel ettepoole ja koputan talle õlale. Taylor võtab kõrvaklapi kõrvast.

„Jah, sir?”

„Tänan sind, Taylor. Kõik on hästi, ma lihtsalt kontrollisin su kuulmist.”

„Sir.”

„Oled nüüd rahul? Ta kuulab oma iPodi. Puccinit. Unusta ära, et ta siin on. Mina juba unustasin.”

„Kas sa meelega palusid tal seda teha?”

„Jah.”

Ta pilgutab üllatunult silmi. „Hästi … su ettepanek,” ütleb ta kõhklevalt ja kartlikult.

Mina olen ka närvis, kallis. Niisiis. Ära riku seda ära, Grey.

Kuidas alustada?

Ma hingan sügavalt sisse. „Las ma küsin sinult kõigepealt midagi. Kas sa tahad regulaarset vaniljesuhet, milles poleks üldse kiiksuga keppi?”

„Kiiksuga keppi?” piiksatab ta uskumatult.

„Kiiksuga keppi.”

„Ma ei usu oma kõrvu.” Ta vaatab jälle närviliselt Taylori poole.

„Noh, usu ikka. Vasta mulle.”

„Mulle meeldib su kiiksuga kepp,” sosistab ta.

Oh, kallis, mulle ka.

Ma tunnen kergendust. Esimene samm … hästi. Ole rahulik, Grey.

„Seda ma arvasingi. Aga mis sulle ei meeldi?”

Ta vaikib hetkeks ja ma tean, et ta uurib mind möödavilksatavate tänavalampide valguses ja varjus. „Hirm julma ja ebatavalise karistuse ees,” ütleb ta.

„Mida see tähendab?”

„Noh, sul on kõik need ...“ Ta peatub, heites jälle pilgu Taylorile, ja ütleb vaiksemalt: “Kõik need asjad su mängutoas, kepid ja piitsad ja igasugune muu värk, need hirmutavad mu poolsurnuks. Ma ei taha, et sa neid minu peal kasutaksid.”

Sellest olen ma ise ka aru saanud.

„Hea küll, niisiis ei piitsu ega keppe – või rihmu, kuna nendest oli juttu,” lisan, ja mu hääles on pilge, mida ma ei suuda maha suruda.

„Kas sa püüad siin jälle keelde paika panna?” küsib ta.

„Mitte just nii. Ma lihtsalt püüan sind mõista, saada selgemat pilti, mis sulle meeldib ja mis mitte.”

„Põhimõtteliselt, Christian, on mul raske toime tulla sellega, et mulle valu tekitamine teeb sulle rõõmu. Ja et sa teed seda sellepärast, et ma olen ületanud mingi suvalise piiri.”

Kurat. Ta tunneb mind. Ta on näinud seda koletist. Ma ei võta vedu, või muidu ei tule meie kokkuleppest midagi. Ma ei tee ta esimesest märkusest väljagi ja keskendun teisele punktile. „Aga see pole suvaline, reeglid on kirjas.”

„Ma ei taha neid reegleid.”

„Üldse mitte?”

Raisk – ta võib mind puudutada. Kuidas ma end selle eest kaitsen? Ja kui ta teeb midagi rumalat, nii et riskib ise?

„Mitte mingeid reegleid,” teatab ta pead raputades, et seda rõhutada.

Hästi, miljoni dollari küsimus.

„Aga sul pole selle vastu midagi, kui ma sulle laksu annan?”

„Millega?”

„Sellega.” Ma tõstan käe üles.

Ta niheleb ja vaikne magus rõõm kerib end mu sisimas lahti. Oh, kallis, mulle meeldib väga, kui sa niimoodi niheled.

„Ei, tegelikult mitte. Eriti koos nende hõbekuulidega ...”

Mu riist liigutab selle mõtte peale. Kurat. Ma tõstan jala üle teise. „Jah, see oli tore.”

„Rohkem kui tore,” lisab ta.

„Nii et sa saad mõningase valuga hakkama.” Ma ei suuda lootust oma häälest eemal hoida.

„Jah, ilmselt küll.” Ta kehitab õlgu.

Hästi. Niisiis võime selle oma suhte aluseks võtta.

Hinga sügavalt sisse, Grey, räägi tingimustest.

„Anastasia, ma tahan uuesti alustada. Teha seda vaniljevärki ja võib-olla siis, kui sa mind rohkem usaldad ja mina võin kindel olla, et sa räägid mulle ausalt kõigest – siis võime edasi liikuda ja teha mõningaid asju, mida mulle teha meeldiks.”

Ongi kõik.

Kurat. Mu süda hakkab kiiremini lööma, veri trummeldab kõrvus, kui ta vastust ootan. Mu heaolu sõltub sellest. Ja ta ei ütle ... midagi! Ta vaatab mind, kui tänavavalgustuslambi alt läbi sõidame, ja ma näen teda selgelt. Ana takseerib mind. Ta silmad on võimatult suured ta ilusas, kõhnemas, kurvemas näos.

Oh, Ana.

„Aga mis karistustest saab?” küsib ta lõpuks.

Ma sulgen silmad. See pole ei. „Karistused jäävad ära. Mitte ühtki.”

„Ja reeglid?”

„Reegleid pole.”

„Mitte ühtki? Aga sul on oma vajadused ...” Ta vaikib.

„Sind vajan ma rohkem, Anastasia. Need viimased päevad on olnud täielik põrgu. Kõik mu instinktid ütlevad mulle, et ma peaksin sul minna laskma, räägivad, et ma ei vääri sind. Need fotod, mis see poiss tegi – ma saan aru, kuidas tema sind näeb. Sa paistad nii muretu ja kaunis, mitte et sa poleks praegu kaunis, kui sa siin istud. Ma näen su valu. Nii raske on teada, et mina olen see, kelle pärast sa valu tunned.“

See tapab mu, Ana.

„Ent ma olen isekas inimene. Ma olen tahtnud sind sellest ajast peale, kui sa mu kontorisse kukkusid. Sa oled oivaline, aus, soe, tugev, tark, võluvalt süütu. See nimekiri on lõputu. Ja ma olen sinust vaimustuses. Ma tahan sind ja kujutluspilt, et keegi teine saab su endale, tekitab tunde, nagu pöörataks nuga mu pimedas hinges.”

Kurat. Ilusad sõnakõlksud, Grey! Tõepoolest.

Ma olen nagu kurjast vaimust vaevatud. Ma hirmutan ta eemale.

„Christian, miks sa arvad, et sul on pime hing?“ hüüatab ta mind üllatades. „Ma ei ütleks seda. Kurb, võib-olla, aga sa oled hea inimene. Ma näen seda – sa oled suuremeelne, sa oled lahke, sa pole mulle kunagi valetanud. Ja mina pole eriti püüdnud. Eelmine laupäev oli mulle suur šokk. See oli äratus. Ma taipasin, et sa oled minuga sinnamaani õrnalt käitunud ja et ma ei saa olla selline inimene, nagu sina tahad. Seejärel, pärast äraminekut sain ma aru, et füüsiline valu, mida sa mulle tegid, polnud nii hirmus kui valu, et ma su kaotasin. Ma tõesti tahan sulle meele järgi olla, aga see on raske.”

„Sa oled mulle kogu aeg meele järgi.” Millal ta sellest aru saab? „Kui palju ma pean sulle seda rääkima?”

„Ma ei tea kunagi, mida sa mõtled.“

Ta ei tea seda? Kallis, sa loed mind nagu üht oma raamatutest, ent mina pole kangelane. Minust ei saa kunagi kangelast.

„Vahel oled sa nii endassetõmbunud, nagu üksik saar,“ jätkab ta. „Sa hirmutad mind. Sellepärast ma olengi vait. Ma ei saa aru, mis tujus sa oled. See muutub sada kaheksakümmend kraadi sekundi murdosa jooksul. See ajab mind segadusse ja sa ei luba mul end puudutada ja ma tahan nii kangesti sulle näidata, kui väga ma sind armastan.”

Mu rinnus pääseb valla ärevus ja süda hakkab kõvasti peksma. Ta ütles seda jälle – need kolm võimsat sõna, mida ma ei suuda taluda. Ja puudutamist. Ei. Ei. Ei. Ta ei tohi mind puudutada. Aga enne kui jõuan vastata, enne kui pimedus võimust võtab, teeb ta turvavöö lahti ja ronib mulle sülle. Ta võtab mu pea oma käte vahele, vaatab mulle otse silma ja ta hingamine katkeb.

„Ma armastan sind, Christian Grey,“ ütleb ta. „Ja sa oled valmis tegema kõiki neid muutusi minu pärast. Mina olen see, kes sind ei vääri, ja mul on nii kahju, et ma ei suuda sinu jaoks kõiki neid asju teha. Võib-olla aja jooksul ... ma ei tea ... aga jah, ma võtan su ettepaneku vastu. Kuhu ma alla kirjutan?” Ta paneb käe mu kaela ümber ja kallistab mind, ta soe põsk on vastu minu põske.

Ma ei suuda uskuda, mida kuulen.

Ärevus muutub rõõmuks. See kasvab mu rinnus, süütab mu pealaest jalatallani, levitades soojust. Ta proovib. Ma saan ta tagasi. Ma ei vääri teda, aga saan ta tagasi. Ma võtan ta ümbert kinni ja hoian teda kõvasti, surudes nina ta lõhnavatesse juustesse, samal ajal kui kergendus ja värviliste emotsioonide kaleidoskoop täidab tühjuse, mida olen kandnud endas sellest ajast peale, kui ta lahkus.

„Oh, Ana,” sosistan ma ja hoian teda oma embuses, liiga vapustatud ja liiga ... küllastunud, et veel midagi öelda. Ta poeb mulle lähemale, ta pea on mu õlal, ja me kuulame Rahmaninovi. Ma mõtlen ta sõnadele.

Ta armastab mind.

Ma katsetan seda fraasi oma peas ja südames, nii palju kui sellest alles on, ning neelan alla hirmuklombi, mis kurgus tekib, kui need sõnad minus vastu kajavad.

Ma suudan seda teha.

Ma suudan sellega elada.

Ma pean. Ma pean kaitsma teda ja ta haavatavat südant.

Ma hingan sügavalt sisse.

Ma suudan seda teha.

Peale puudutamise. Seda ma ei suuda. Ma pean tegema nii, et ta mõistaks – ja liiga palju ei loodaks. Ma silitan õrnalt ta selga. „Puudutamine on minu jaoks keeld, Anastasia.”

„Ma tean. Ma tahaksin aru saada, miks.” Ta hingeõhk kõditab mu kaela.

Kas rääkida talle? Miks ta peaks tahtma seda jama kuulda? Minu jama? Võib-olla saan talle natuke mõista anda.

„Mul oli kohutav lapsepõlv. Üks narkolibu kupeldajaid ...”

„Seal sa oledki, väike värdjas.“

Ei. Ei. Ei. Mitte põletamist.

„Emme! Emme!“

„Ta ei kuule sind, sa kuradi tõuk.“ Ta haarab mul juustest ja tirib mu köögilaua alt välja.

„Ai. Ai. Ai.“

Ta suitsetab. See lõhn. Sigaretid. See on räpane lõhn. Vana, vastik. Ta ise on räpane. Nagu rämps. Nagu solgitoru. Ta joob mingit pruuni vedelikku. Pudelist.

„Ja isegi kui kuuleks, pole tal sellest sittagi,“ karjub mees. Ta karjub alati.

Ta käsi lööb mind vastu nägu. Ja jälle. Ja jälle. Ei. Ei.

Ma hakkan talle vastu. Aga ta naerab. Ja võtab mahvi. Sigaretiots kumab erepunaselt ja oranžilt.

„Põletus,“ ütleb ta.

Ei. Ei.

Valu. Valu. Valu. Lõhn.

Põletus. Põletus. Põletus.

Valu. Ei. Ei. Ei.

Ma ulun.

Ulun.

„Emme! Emme!“

Mees naerab ja naerab. Tal on kaks hammast läinud.

Ma judisen, kui mu mälestused ja õudusunenäod hõljuvad koos nagu suits ta äravisatud sigaretist, mis teeb mu aju uduseks ja tirib mind tagasi sellesse hirmu ja võimetuse aega.

Ma räägin Anale, et mäletan seda kõike, ja ta võtab minust kõvemini kinni. Ta põsk on mu kaelal. Ta pehme soe nahk minu naha vastas toob mind tagasi praegusesse hetkesse.

„Kas ta oli vägivaldne? Su ema?” Ana hääl on kare.

„Seda mitte. Ta oli ükskõikne. Ta ei kaitsnud mind oma kupeldaja eest.”

Ema oli hunnik õnnetust ja see mees oli haige värdjas.

„Pigem hoolitsesin mina tema eest. Kui ta lõpuks end ära tappis, läks neli päeva aega, enne kui meid leiti. Ma mäletan seda.” Ma sulgen silmad ja näen ähmaselt oma ema tummalt maha vajumas ja ennast teda oma tekiga katmas ja tema kõrval end kerra tõmbamas.

Anastasia ahmib õhku. „See on nii õudne.”

„Viiskümmend varjundit.“

Ta surub mu kaelale õrna suudluse. Ja ma tean, et see pole haletsus, mida ta pakub. See on lohutus, võib-olla isegi mõistmine. Mu armas kaastundlik Ana.

Ma võtan tema ümbert kõvemini kinni ja suudlen ta juukseid, kui ta end mu käte vahele kerib.

Kallis, see oli kaua aega tagasi.

Väsimus saab minust võitu. Mitu magamata ööd, täis õudusunenägusid, on võtnud oma osa. Ma olen väsinud. Ma tahan mõtlemise peatada. Ana on mu unenäopüüdja. Mul polnud kunagi õudusunenägusid, kui ta mu kõrval magas. Ma nõjatun tagasi, sulgen silmad ega ütle midagi, sest pole enam midagi öelda. Ma kuulan muusikat ja pärast selle lõppemist Ana kerget ühtlast hingamist. Ta magab. Ta on kurnatud. Nagu minagi. Ma taipan, et ei saa koos temaga ööd veeta. Ta ei saa siis üldse magada. Ma hoian teda, nautides ta raskust endal, mul on see au, et ta minu peal magab. Ma muigan endaga rahulolevalt. Ma tegin selle asja ära. Ma olen ta tagasi saanud. Nüüd pean teda vaid hoidma, ja see on piisav väljakutse.

Mu esimene vaniljesuhe – kes oleks võinud arvata? Silmi sulgedes kujutlen ilmet Elena näol, kui sellest talle räägin. Tal on selle kohta palju öelda, tal on alati ...

Ma tean selle järgi, kuidas sa seisad, et sul on mulle midagi öelda.

Ma heidan Elenale kiire pilgu ning ta erepunased huuled kõverduvad naeratuseks ja ta paneb käed risti rinnale, piits käes.

Jah, ma’am.

Sa võid rääkida.

Mul on Harvardis koht olemas.

Ta silmad välgatavad.

Ma’am, lisan kiiresti ja vahin oma varbaid.

Ahaa. Ta kõnnib ümber minu. Ma seisan alasti ta keldris.

Jahe kevadõhk paitab mu nahka, aga ootusärevus sellest, mis varsti toimub, paneb iga mu juuksekarva peas püsti seisma. Ja ta kalli parfüümi lõhn. Mu keha reageerib sellele.

Ta naerab. Kontroll! nähvab ta ja piits hammustab mu reisi. Ja ma püüan, tõesti püüan oma kehaga midagi ette võtta. Ehkki sind tuleks ehk hea käitumise eest tasustada, nurrub ta. Ja ta lööb mind jälle, seekord rinda, aga õrnemalt, palju mängulisemalt. Harvardisse sisse saada, see on suur saavutus, mu kallis, kallis loomake. Piits vihiseb jälle ja naksab mu tagumikku, ja mu jalad värisevad selle peale.

Ole paigal, hoiatab ta. Ja ma seisan sirgelt, oodates uut hoopi. Niisiis jätad sa mu maha, sosistab ta, ja piits lööb mulle vastu selga.

Mu silmad lähevad suureks ja ma vaatan teda ärevalt.

Ei. Mitte kunagi.

Silmad maha, kamandab ta.

Ja ma vahin oma jalgu, kui paanika mind haarab.

Sa jätad mu maha ja leiad mingi noore tudengiplika.

Ei. Ei.

Ta haarab mu näo oma käte vahele, ta küüned tungivad mu nahka.

Leiad küll. Ta jääsinised silmad põletavad mind, ta erepunased huuled kõverduvad irveks.

Ei iialgi, ma’am.

Ta naerab ja lükkab mu eemale ning tõstab käe.

Aga lööki ei tule.

Kui ma silmad avan, seisab Ana mu ees. Ta silitab mu põske ja naeratab. Ma armastan sind, ütleb ta.

Ma ärkan ega saa aru, kus ma olen, ja mu süda mütsub ning ma ei tea, kas hirmust või elevusest. Ma olen auto tagaistmel ja Ana on mul süles.

Ana.

Ta on jälle minu. Ja hetkeks hakkab mul pea ringi käima. Ma naeratan tobedalt, suu kõrvuni, ja vangutan pead. Kas ma olen kunagi midagi sellist tundnud? Ma olen tuleviku pärast elevil. Ma olen elevil, sest tahan näha, kuhu meie suhe liigub. Milliseid uusi asju me proovime. Nii palju on igasuguseid võimalusi.

Ma suudlen ta juukseid ja panen lõua ta pealaele. Kui vaatan aknast välja, märkan, et oleme jõudnud Seattle’isse. Taylori pilk kohtub peeglis minu omaga.

„Kas sõidame Escalasse, sir?“

„Ei, preili Steele’i juurde.“

Ta silmanurkadesse ilmuvad kortsud. „Me oleme viie minuti pärast kohal,“ ütleb ta.

Oo. Peaaegu kodus.

„Tänan sind, Taylor.“ Ma magasin kauem, kui oleksin pidanud auto tagaistmel võimalikuks. Ma mõtlen, mis kell on, aga ei taha selle vaatamiseks kätt liigutada, sest hoian Anal ümbert kinni. Ma vaatan oma magavat kaunitari. Ta huuled on kergelt paokil, tumedad ripsmed tekitavad näole varje. Ja ma mäletan, et vaatasin Heathmanis, sellel esimesel korral, kuidas ta magab. Ta näis tookord nii rahulik, ta näib praegu ka rahulik. Ma ei tahaks teda segada.

„Ärka üles, kallis.“ Ma suudlen ta juukseid. Ta silmalaud värelevad ja ta avab silmad. „Tere,” ütlen tasa.

„Vabandust,” pomiseb ta ja ajab end istukile.

„Ma võiksin igavesti vaadata, kuidas sa magad, Ana.” Pole tarvis vabandada.

„Kas ma rääkisin jälle unes?” Ta näib murelik.

„Ei,“ rahustan teda. „Me oleme juba peaaegu sinu juures.”

„Me ei lähegi sinu juurde?” Ta tundub olevat üllatunud.

„Ei.”

Ta ajab end sirgu ja vaatab mulle pahaselt otsa. „Miks mitte?”

„Sest sa pead homme tööl olema.”

„Aa.” Mossitamine ütleb ta pettumuse kohta kõik. Ma tahaksin valjusti naerda.

„Miks sa küsid, kas sul oli midagi muud plaanis?” narritan teda.

Ta niheleb mu süles.

Uhh.

Ma hoian teda paigal.

„Noh, võib-olla,” ütleb ta, ilma et mulle otsa vaataks, ja näib pisut uje. Ma ei saa midagi parata ja naeran. Ta on nii paljude asjade puhul julge, ja teistes nii uje. Kui ma teda vaatan, taipan, et ma pean saama ta nii kaugele, et ta oleks minuga seksi suhtes avameelne. Kui tahame olla teineteise vastu ausad, peab ta mulle ütlema, kuidas ta end tunneb. Rääkima mulle, mida ta vajab. Ma tahan, et ta oleks piisavalt enesekindel ja väljendaks oma soove. Kõiki.

„Anastasia, ma ei puuduta sind enne, kui sa mind palud.”

„Mida!” Ta tundub pisut pahane.

„Sa pead mind usaldama õppima. Järgmine kord, kui me armatseme, räägid sa mulle täpselt ära, mida sa tahad, üksikasjaliselt.”

See annab teile mõtteainet, preili Steele.

Ma tõstan ta sülest ära, kui Taylor maja ees peatub. Ronin välja, kõnnin ta ukse juurde ja avan selle. Ta on unine ja imeline, kui autost välja astub.

„Mul on midagi sinu jaoks.”

No nii. Kas ta võtab mu kingituse vastu? See on viimane osa mu kampaaniast ta tagasi võita. Ma avan pagasiruumi, võtan kingituskarbi, milles on ta Mac, telefon ja iPad. Ta vaatab kahtlustavalt karpi ja mind. „Tee see alles toas lahti.”

„Sa ei tule sisse?”

„Ei, Anastasia.” Kui palju ma seda ka ei tahaks. Me mõlemad peame magama.

„Aga millal ma sind näen?”

„Homme?”

„Mu ülemus tahab, et ma temaga homme õhtul dringile läheksin.”

Mida kuradit see sitapea tahab? Ma pean Welchi üles otsima, et ta Hyde’i kohta uuriks. Temas on midagi kummalist, mida ta tööregister ei peegelda. Ma ei usalda teda mitte üks põrm. „Tahab või?” Ma püüan öelda seda ükskõiksel toonil.

„Et mu esimest töönädalat pühitseda,” ütleb Ana kiiresti.

„Kus?”

„Ma ei tea.”

„Ma võin sulle sinna järele tulla.”

„Hästi. Ma saadan sulle meili või sõnumi.”

„Tore.”

Me kõnnime koos uksest sisse ja ma vaatan lõbustatult, kuidas ta kotis sobrab ja võtmeid otsib. Ta teeb ukse lukust lahti ja pöörab ringi, et head aega öelda – ja ma ei suuda talle enam vastu panna. Ma kummardun ja võtan ta lõua pihku. Ma tahan teda kõvasti suudelda, aga hoian end tagasi ja katan ta näo õrnade suudlustega – laubalt suunurgani. Ta oigab ja see armas hääl läheb otse mu riistani.

„Homseni,” ütlen ja mu hääles on kuulda iha.

„Head ööd, Christian,” sosistab ta ja ta igatsus on samasugune kui minul.

Oh, kallis. Homme. Mitte praegu.

„Mine sisse,” käsutan, ja see on üks raskemaid asju, mida olen kunagi teinud: lasen tal minna, teades, et ta kuulub mulle ja ma võin ta võtta. Mu keha ei tee väljagi mu rüütellikust žestist ja jäigastub ootusärevalt. Ma vangutan pead, olles jälle vapustatud, kui väga ma Anat tahan.

„Nägudeni, musi,” hüüan talle järele, pööran ringi ja sammun tänavale auto juurde, olles otsustanud mitte tagasi vaadata. Autos luban endal vaadata. Ana seisab ikka veel ukse juures ja jälgib mind.

Tore.

Mine voodisse, Ana, käsin teda mõttes. Justkui ta kuuleks mind, sulgeb ta ukse. Taylor käivitab auto ning me sõidame koju Escalasse.

Ma nõjatun istme seljatoele.

Kuidas mõni päev võib kõike muuta.

Ma muigan. Ta on minu, jälle.

Ma kujutan ette, et ta on oma korteris ja avab karpi. Kas ta saab pahaseks? Või on tal hea meel?

Saab pahaseks.

Ta ei võtnud kingitusi kunagi kenasti vastu.

Kurat. Kas see oli liiga suur samm?

Taylor sõidab Escalas garaaži ja me pargime vabale kohale Ana A3 kõrval. „Taylor, kas sa viiksid preili Steele’i Audi homme kohale?“ Ma loodan, et ta võtab auto ka vastu.

„Jah, härra Grey.“

Ma jätan ta garaaži oma asjadega tegelema ja lähen lifti poole. Liftis kontrollin telefoni, kas Ana on midagi kingituste kohta öelnud. Kui liftiuks avaneb ja ma oma korterisse astun, saabub meil.

Kellelt: Anastasia Steele

Teema: iPad

Kuupäev: 9.06.2011 23:56

Kellele: Christian Grey

Sa panid mu jälle nutma.

Ma armastan seda iPadi.

Ma armastan neid laule.

Ma armastan Briti raamatukogu äppi.

Ma armastan sind.

Tänan sind.

Head ööd.

Ana xx

Ma muigan. Õnnepisarad, suurepärane!

Ta armastab mind.

Ta armastab mind.