Читать книгу Edasi. Suvi 2020 - Edasi - Страница 10

ei valeta, mida ta vahel samuti teeb, aga see on natuke teine teema; ja ka tema valedel on oma loogika.)

Eesti

Miks see kõik Eesti jaoks oluline peaks olema? Sest oma suhtes sõnadega on Eesti siirderiik. Me tuleme keskkon-nast, kus sõnad lugesid palju, ning ole-me liikunud keskkonda, kus nad loe-vad palju vähem – aga ma ei tea, kas me sellest ise aru oleme saanud või õp-pinud oma sõnadele teistest allikatest tugevust otsima.

Nõukogude ajal, teadagi, oli sõna tu-gev. Julgeda mõni tõde välja öelda – see oli rohkem kui sõna, see oli tegu. Sõ-nastada midagi ridade vahel – samuti oluline. Võis kindel olla, et sõnum leiti üles. Peita midagi luulesse või laulu – hästi tehtud! Omad leidsid üles, võõ-rad ei pääsenud ligi.

Veelgi olulisem on, et sõnadega sai-gi muutusi esile manada. Meie elavas (hilisajaloolises) mälus on see koge-mus olemas ja olulisel kohal. Meie inimeste perestroika-aegsed sõna-võtud kõigi oma püüdlike metafoori-de ja vaimukuste, teinekord ka täitsa labase “ärapanemisega” – need ei ol-nud tühi vaimutsemine, tegutsemise hale aseaine, vaid need muutsidki elu ja ajalugu. Perestroika pea kogu sisu seisnes sõnades, asjade väljaütlemises ning oma nimedega nimetamises. Lõ-puks võis see üsna ära väsitada, aga muutus, mida sooviti, tuli; vabadus, mida Balti ketis manati, jõudis koha-le. Mil määral ta tuli sõnade tõttu, mil määral lihtsalt nende järel – selle üle saavad ajaloolased vaielda veel aas-taid. Aga inimeste kogemus on, et ta tuli, ja sõnad tõid ta.

Selle tõttu tekitab meis teatavat segadust keskkond, kus sõnad võivad omada teist funktsiooni – olla viis te-gevuse vältimiseks või tõsiduse puu-dumise varjamiseks. Meid on lihtne ära võluda hea kõnega meie jaoks olu-lisel teemal – ning me võime vabalt unustada uurida, kas kõnepidaja oma kauni visiooni teostamiseks ka mida-gi teinud on. Kui tuleb näiteks Briti peaminister ja räägib, et korruptsioon on halb ja Vene rahapesu on ohtlik, me noogutame nõusolevalt – aga kui paljud meist sealjuures meenutavad Vene musta raha hulka Londonis?

Hullem veel – me aeg-ajalt nagu usuks, et sõnad saavad teoks kuidagi iseenesest. Tegema ei peagi midagi, vaja lihtsalt õiged sõnad valida, ja kor-ras. Nii näiteks oleme kuulutanud ida-partnerlusmaade arengu oma välis-poliitiliseks prioriteediks. Aga kas me käitume vastavalt? Kas me oleme nen-de teemade parimad tundjad Euroopa Liidus, kelle nägemus ja strateegilised ettepanekud kujundavad Euroopa po-liitikat? Mitte ilmtingimata...

Või kui Venemaa annekteeris Krim-mi, siis sai Eesti ametiisikutel kom-beks erinevatel rahvusvahelistel koh-tumistel teatada, et “see ei ole halb ilm, see on kliimamuutus”. Me püüdsime rääkida oma angloameerika partne-rite moodi – kõvade sõnade ja eredate metafooridega. See kukkus välja na-tuke piinlikult, nagu igasugune imi-teerimine ikka. Meie mure oli tõeline, aga pole üldse kindel, et seda suurteks kõmisevateks sõnadeks voolides me seda parimal viisil edasi andsime. Väi-kesed, tihked ja täpsed sõnad võinuks ehk asjakohasemad olla. (Tagatuba-des, tõsi, tehti vist neid ka – ja hea on!)

Sõnad ja teod

Häda on selles, et vabas maailmas on sõna jõuga teistmoodi, kui oli Nõu-kogude Liidus. Võib-olla on see üldse igal pool teistmoodi – ka mittevabas maailmas. Võib-olla oli Nõukogude Liidu suhe sõnaga lihtsalt unikaalne: suur surve all olev katel, täis haritud inimesi, kes rääkisid luuletuste ja lau-lude keeles... Ma ei ole üheski teises mittevabas riigis kohanud inimesi, kes teaksid peast nii palju luuletusi, kui teadsid nõukogude intelligendid. (Venelased, kusjuures, teadsid roh-kem kui meie...)

Aga nüüd me ajame asju valdavalt vabas maailmas, ning seal ei anna

sõnadele jõudu mitte see, et nad on ilusad, vaimukad ja hästi valitud. Jõu annab see, kui nende taga on teod. Ini-mene, kes oma tõde elab, poliitik, kes oma retoorikat usub ja teostab – nen-de sõnades on vaikne jõud.

Ning ei ole tingimata nii – nagu meile meeldiks mõelda –, et sõna jõud on selle poolel, kelle poolel on õigus. Mäletan hästi näiteks üht päeva 2014. aastast, kui eri paigus pidid kõnet pi-dama nii Putin kui ka Obama. Obama kõne pidi olema pikk ja sisuline, Puti-nil lühike sõnavõtt – ning mina ja mu kolleegid, me kõik ootasime mureliku huviga justnimelt Putinit. Tema sõna-dest võis oodata teavet selle kohta, mida Venemaa Ukrainas järgmiseks ette võtab. Obama kõne... no see pidi olema ilus hea kõne, nagu nad Obamal ikka olid. Seda võis ka hiljem lugeda. Sest midagi kiireloomulist või poliiti-liselt olulist sealt vaevalt oodata võis.

Või siis sama teemaga seotud teine näide, 2015. aasta Müncheni konve-rentsilt. Kõik sarjasid Venemaad. Üks Ameerika senaator teise järel pidas vägevate metafooridega kõne. Siis tuli lavale Angela Merkel – saabudes otse Moskvast, Minski lepingu läbirääki-mistelt. Tal ei olnud mitte ühtegi head metafoori. Ei mingeid vaimukusi. Aga see oli tema, kelle sõnavõtt andis rea-listliku ettekujutuse sellest, mida üld-se Ukraina aitamiseks tol hetkel ette võtta sai.

Tegude ja tõsidusega saab sõnu tu-gevaks teha. Kui vaja või kui tahtmist on. Aga ega ei pea: toimetajad aval-davad neid teistsuguseid sõnu ka. Ja valijad... nemad ei pruugi ju nii ruttu aru saada, millised sõnad on tugevad ja millised lihtsalt ilusad. Läheb hulk aega, kuni teravmeelsuse talumatu kergus end nii kehtestab, et kõigile ilmseks muutub.

Aga nüüd me ajame asju valdavalt vabas maailmas, ning seal ei anna sõnadele jõudu mitte see, et nad on ilusad, vaimukad ja hästi valitud. Jõu annab see, kui nende taga on teod. Inimene, kes oma tõde elab, poliitik, kes oma retoorikat usub ja teostab – nende sõnades on vaikne jõud.

10

EDASI. Nr 5, suvi 2020