Читать книгу Kolme tamme saladus - Edgar Wallace - Страница 3

„Kardab mida?” küsis Lexington kulme kergitades.

„Seda tahaksin isegi teada,” vastas Socrates rahulikult. „Kas nägid hädakella traati värava juures? Kas märkasid, et kabineti uksel on elekterlukk? Muidugi mitte, sest oled ju alles algaja. Kas panid tähele käepärast asetatud revolvrit nii magamistoas kui ka kabinetis ja kolme osaga peeglit kirjutuslaua kohal, nii et ta sellest võib näha kõik, mis toimub tema taga ja mõlemal pool? Mandle’il on hirm — surmahirm, kinnitan sulle. Ta silmis väljendub pöörane kartus.”

Lex ei osanud teha muud, kui vahtida avasui vennale otsa.

„Osaliselt ongi tema jõhkrus sellest tingitud, mistõttu pead seda vabandama — aga Bob Stone tulebki,” ütles ta äkki, sammudes üle muruplatsi külalisele vastu. Laiaõlaline, avameelse ja heasüdamliku näoga uustulnuk tervitas oma vana seltsimeest häälel, mida oleks võidud kuulda miilide kaugusele.

„Soc, sa oled kõhnem kui kunagi enne!” hüüdis ta. „Jumal hoidku, ainult luu ja nahk! Kas sa ei söö siis midagi?”

Socrates Smith naeratas, võttes teise hiiglasuure käe ja raputades seda.

„Oled samasugune lärmitseja kui ennegi, Bob,” ütles ta ja vaatas ringi, otsides John Mandlit.

„Ta ägab parajasti masseerija käte vahel,” teatas Lexington.

„See on siis su vend, — ma ei mäletanud teda enam. Ilus poiss, Socrates, tõepoolest ilus poiss. Eks ole õigus, miss Templeton?”

Neiu silmad sädelesid, märgates Lexingtoni kohmetust.

„Ma ei oska otsustada meeste ilu üle,” vastas ta tagasihoidlikult. „Peale isa ja teie ei näe ma ju kedagi.”

Bob Stone naeris mürisevalt selle pilkenoole üle ja plaksutas endale vastu põlvi, aga see liigutus meenutas talle sõbra haigust.

„Vaese Johni jalgadega on paha lugu,” ütles ta, „hirmus paha lugu. Ainult usk võiks tuua talle veidi kergendust.”

Socrates vaatas Stone’ile teravalt otsa.

„See on uus joon sinus, Bob,” tähendas ta.

„Mis, kas usklikkus? Jah, arvatavasti küll, aga viimasel ajal kaldun sinnapoole. Kahju, et te ei jää siia kuni meie suure palvekoosolekuni Godalmingis. Wales’i jutlustaja Evans külastab meid, — tõotab olla huvitav. Mina esinen ka.”

„Sina!” ütles Socrates üllatatult.

Bob Stone noogutas, suur nägu üleloomulikult pühalik.

„Jah, mul on see kavatsus,” vastas ta. „Taevas teab, mida pean kõnelema, aga küllap sõnad tulevad mulle suhu, ja narriks ma end juba ei tee. Halloo, John!”

Mandle oma ratastoolil tüüris nende poole ning noogutas tusaselt vanale seltsimehele.

„Palvekoosolek, nagu kuulsin sind ütlevat? Su hääl meenutab ingli sosinat, Bob.”

Viimane muigas.

„Jah, tuleval nädalal! on Godalmingis palvetund, kus esinen ka mina. Miks ei võiks sa tulla sinna, John, ning lasta ravida oma reumat?”

Mandle pomises midagi ebameelitavat palvetega ravimise kohta üldse ja Wales’i jutlustaja kohta eriti. Stone aga näis tõlgitsevat tema viha ainult naljana.

Oli ilus varasuvine päev ja seltskond viibis väljas nii kaua, kui võimalik.

Neiu, olgugi veidi kartlikult, oli jäänud teiste hulka ning isegi söandanud lausuda mõne sõna, olles üllatatud, et jõhker võõrasisa ei katkesta teda. Selle tagasihoidlikkuse eest tuli tal arvatavasti tänada Lexington Smithi, kuigi ta kartis kuulda salvavaid märkuseid, niipea kuni jääb türanniga üksi.

„Kas see ei meenuta teile „Kolme musketääri” kohtumist, miss Templeton?” küsis noormees. Neiu naeratas ja Lex jätkas:

„Kõnelevad oma möödunud päevade kahtlasest tegevusest ja mäletavad mõnuldes vaeseid kuradeid, keda nad on saatnud sunnitööle, võlla —”

„Peamiselt aga isikuid, keda meil ei õnnestunud saata sunnitööle,” katkestas teda Socrates. „Mälestustes on nurjumised palju huvitavamad kui kordaminekud, Lex. Küllap sinulgi oma vanas eas on jutustada õige rohkesti.”

„Tänan komplimendi eest,” vastas Lexington viisakalt.

„Teie vend meeldib mulle väga,” lausus neiu madalal häälel. „Millised kummalised silmad tal on!”

„Minu silmi peetakse ka kaunis kenadeks,” ütles häbematu noormees, ja neiu lõgistas naerda.

„Ei, Socrates väärib siiski suurt tähelepanu,” jätkas Lex tõsisemalt. „Ta on omal alal kõige tublim ning mitmekülgsem mees, ja ma olen alati vaimustatud tema üle. Kõnelesime teie isast —”

„Minu võõrasisast,” parandas neiu rahulikult.

„Palun vabandust — teie võõrasisast.” Polnud küll viisakas vabanduda mr. Mandle’i kuulmiskauguses, aga see jutustas parajasti huvitatult üht oma endist elamust ja ei märganudki Lexi hoolimatust.

„Soc kõneles mulle, et mr. Mandle ja mr. Stone olnud suurimad strateegid, kes üldse tegutsenud Scotland Yardis. Neil olnud viisiks töötada välja sõjaplaan vähimate üksikasjadeni, ja just seetõttu saavutanud nad alati edu.”

Kõik viibisid väljas, kuni gong kutsus õhtusöögile, mis möödus üsna lõbusasti. Bob Stone kuulus sünnipäraste vestluse­juhtijate hulka, ja tema lugude tagavara oli ammutamatu. Söömaaja jooksul naeratas isegi Mandle paar korda, kuigi kaunis hapukalt.

Lexington sõidutas ta siis saali bridžilaua juurde, aga noormehe rõõmuks Stone keeldus mängimast.

„See on üks neid kergemeelseid lõbusid, millest ma loobun,” ütles ta.

„Muutud vagatsejaks veel oma vanas eas, Bob,” pilkas Mandle, aga paks mees naeratas ainult.

Stone lahkus umbes tunni pärast; John Mandle arvustas siis oma kauaaegse sõbra uusi kalduvusi väga avameelselt ja teravalt.

„Sensatsioon iga hinna eest, — see on Bobi nõrkus,” ütles ta, närides süütamata sigarit. „Tema ainus halb omadus, millest olen asjatult katsunud teda võõrutada. Sensatsioon iga hinna eest! Oh, ta laostaks enda meeleldi, et nautida ainult kiiduavaldusi.”

„Ehk on ta tõepoolest muutunud usklikuks?” arvas Socrates. „Selliseid asju juhtub vahel.”

„Temaga mitte,” vastas John Mandle põlglikult.

„Kas ta on juba abiellunud?”

Mandle naeratas — vist kolmat korda sel õhtul — ja vaatas üle toa sinna, kus Molly istus Lexingtoniga.

„Ei, veel mitte,” vastas ta vaiksel häälel, „kuigi tal on kavatsusi ses suhtes.”

„Mõistan,” ütles Socrates rahulikult.

Aga Lexington kuulis neid sõnu ja kohkus.

„Ometi mitte teie kohta?” küsis ta neiult madalal häälel, aga see noogutas.

„Ja teie ise?”

Molly kehitas õlgu.

„Ta on muidugi väga kena ja meeldib mulle, aga mitte sel viisil; lootusetult naeruväärne lugu, mida olen talle ka ütelnud.”

„Mida arvab sellest teie isa?”

Neiu vaikis hetke.

„Nähtavasti kaotas ta kõik huvi asja vastu, kui märkas, et see ühendus ei meeldiks mulle,” vastas ta veidi kibedalt. „Kui isa oleks uskunud, et saan õnnelikuks, siis oleks ta muidugi teinud raskusi.”

Lexington ei ütelnud midagi. Neiu võlus teda, kuigi mitte seepärast, et tal seni oli olnud vähe tegemist naistega.

Neile kahele möödusid paar järgnevat tundi minuteina. Lexington üllatus ja pahanduski veidi, kui vend tõusis püsti.

„Mõtlen heita magama,” ütles Socrates. „Maaõhk teeb mu uniseks. Kas tuled ka üles, Lex?”

Noormees kõhkles.

„Jah,” vastas ta siis, märgates venna käskivat pilku.

„Kas astuksid natukeseks minu tuppa?” küsis Socrates, kui nad olid jõudnud trepist üles. „Arvatavasti tead, et lasksid John Mandle’it piinelda nagu kassi keevas vees?” ütles ta, olles sulgenud ukse.

„Kas tõesti?” küsis Lexington üllatatult.

„Kuula!” käskis Socrates kummardudes.

Tuba asetses saali kohal, ja sealt kostis pahaste häälte kõminat.

„Aimasin, et tüdruk saab tõrelda,” ütles Socrates rahulikult.

„Aga miks?”

„Taevas teab,” vastas Socrates, võttes kuue seljast. „Mandle nähtavasti ei salli, et neiule osutatakse mingisugust tähelepanu, aga sina, Lex, kuigi just ei õginud teda silmadega, nagu üteldakse romaanes, olid ometi otsekui liimitud tema kõrvale.”

„Kas see on siis haavav?” küsis Lexington sarkastiliselt. „Või ebaloomulik?”

„Isegi väga loomulik, Lex,” vastas Socrates naeratades. „Johni käitumine perekonnapeana ei meeldi mulle sugugi. Harilik mees oleks uhke sellise tütre üle, olgugi ta ainult võõrastütar. Aga hirm on viinud Mandle’i tasakaalust välja.”

„Jääd ikka selle teooria juurde?” küsis Lexington.

Socrates noogutas.

„Kas nägid teenrit äsja tulevat sisse? Noh, tol mehel on käsk käia ringi ümber krundi ja seada korda kõik traadid ning muud vahendid, millega Mandle on kindlustanud oma maja.”

„Kas küsisid seda temalt endalt?”

Socrates raputas pead.

„Pole mõistlik pärida kelleltki tema hirmu üle,” vastas ta. „Sellest ainest ei kõnele keegi just meeleldi.”

Siis kuulsid nad neiut kiirel kõnnakul mööduvat ja varsti pärast seda kahe teenri raskeid samme, kes kandsid mr. Mandle’it voodisse.

„Head ööd, John!” hüüdis Soc, kui ta oli jõudnud nende ukse kohale.

„Head ööd,” vastas see urisevalt.

„Head ööd, mr. Mandle!” ütles Lexington, aga ei saanud vastust.

„Oled vihastanud teda üsna tublisti,” tähendas Soc muheldes.

Oli ilus kuuvalge öö; vennad istusid suitsetades lahtise akna juures, kuni kogu maja jäi vaikseks ja isegi teenijate rasked sammud ei kõigutanud enam lage nende kohal.

Nad vestlesid tasa inimestest, maastiku ilust sellisel ööl ja nõnda edasi; Lex pidi parajasti haigutades püsti tõusma, kui vend küsis:

„Mis maja see on?”

Ta osutas suurt valget hoonet teispool orgu, mis kuupaistel oli selgesti näha.

„Imelik, et küsid just seda ainsat maja siin ümbruses, mille kohta võin sulle vastata,” ütles Lexington. „Pärast lõunat murul jalutades nägin teda ja kuulsin aednikult, et omanik on keegi mr. Jetheroe, filantroop, erak ning miss Templetoni sõber, kuigi isa arvatavasti ei tea nende suhteist. Molly —” Ta ei saanud lõpetada oma lauset.

Valge maja ühes suures aknas välgatas äkki midagi. Õigemini öelda, aken lõi korraga üleloomulikult helendama, aga kustus silmapilkselt.

„Mis see oli?” küsis Lexington.

Jälle helendas aken ja muutus uuesti pimedaks. Siis järgnes kiirelt mitu välgatust.

„Keegi signaalib; see on Morse tähestik,” vastas Socrates ja luges — „t-u-l-e”. Järgnevaist sõnadest ei saanud ta aru; alles natukese aja pärast sai ta uuesti mõttelõngast kinni. „Olm tamme,” luges ta, tõlgitsedes seda „ kolm tamme”.

„Kes pagan ometi peaks vahetama neid salateateid?” küsis ta.

„Võin anda sulle kolm seletust,” vastas Lexington naeratades ja püsti tõustes. „Aga kui oletame, et seda teeb demobiliseeritud sõdurist teener, kes on oma kallimale selgeks õpetanud signaalimis­kunsti, siis tabame vististi naela pihta.”

„Vaata!” sosistas Socrates — tema kohta erutatult.

Sale, peaaegu viirastuslik kogu hiilis vargsi piki muruplatsi äärt, hoidudes põõsastara varju.

Lexi silmad muutusid ümmarguseks. See oli Molly Templeton, kes kandis käes väikest kohvrit.

Peagi oli ta kadunud, ja mehed vaatasid teineteise otsa.

„Pole ometi mingit põhjust, miks ta ei võiks teha praegu jalutuskäiku,” tähendas Socrates, ja Lex noogutas.

„Head ööd, Soc, vana vennas, maga hästi!” ütles ta püsti tõustes. „Hüüa mind hommikul, kui lähed hulkuma, nagu ähvardasid. Loodetavasti polnud ometi paljas hooplemine, et lubasid minna varakult jalutama?”

„Küllap saad näha,” vastas Socrates süngelt.