Читать книгу Mees kes ostis Londoni - Edgar Wallace - Страница 3

Hr. Tack seisis kassa kõrval rõivaste osakonnas. Ta näol oli inimese solvatud ilme, kes oli endale teinud meeldivaks ülesandeks olla ebaviisakas kellegi vastu, ent siiski kartis, et talt võetakse see võimalus.

„Ta ei tule; saame kell üksteist telegrammi, et ta on haige, või ta ema on viidud kliinikusse,“ ütles ta kibedalt, ja kolm talle meeldida püüdvat aupaklikul kaugusel seisvat ülemmüüjat, laitmatult rõivastatud täiuslikult istuvaisse viisitkuubedesse, tähendasid kuuldavalt, see olevat tõesti häbematu.

Nad oleksid naernud hr. Tack’i üteluse üle haigest emast, ent ei teadnud, kas talle meeldiks nende naer, sest hr. Tack oli veendunud kristlane ja tavaliselt vaatles haigust kui elu pühaliku rituaali tähtsat osa.

„Ükspuha mis on juhtunud, aga ta lahkub laupäev nädala pärast,“ ütles hr. Tack tigedalt, vaadates kella. „Ta lahkuks silmapilk, kui ma ainult võiksin leida kedagi ta asendamiseks praegusel hetkel.“

Üks ülemmüüja, tundes, et tema kauaaegse teenistuse tõttu talt oodati midagi, tähendas, ta ei teadvat, millega see küll kõik lõpeb.

Selle õnnetu grupi juurde ruttas õhetav ja veidi hingeldav Elsie Marion, umbsest rõivastusruumist, millise Tack & Brighten olid määranud oma naisteenijaile.

„Kahetsen tõesti väga!“ ütles ta avades kassa klaasukse ja asudes istuma oma kõrgele pukile.

Hr. Tack vaatas teda. Seal ta seisis, nagu Elsie oli ennustanud, kuld kronomeeter käes ja kõuepilv näol, igati rõhuv kuju.

„Kell üheksa olin ma siin, preili,“ ütles ta.

Elsie ei vastanud, avades oma lauda ja võttes välja oma töö abiriistu: rahaaluseid ja tšeki orasid.

„Kell üheksa olin ma siin, preili,“ kordas kannatlik hr. Tack, — kes õieti polnud kaugeltki kannatlik, vaid vastupidi, suurimas vihahoos.

„Mul on väga kahju!“ vastas tütarlaps.

Keegi noormees oli astunud kauplusse ja kuna ametnikud, kes pidid juhtima teda soovitavasse osakonda, sel hetkel moodustasid hr. Tack’i imetlevat kuulajakonda, ta kõndis ringi sihitult. Ta näis olevat terane poiss, pruunis tolmumantlis, pehme viltkübaraga kuklas. Tal olid kõik kombed ja hooletu kindlus, mida tavaliselt ühendatakse ühe teatud elukutsega maailmas — ja vaid selle ühega. Peagi lähenes ta väikesele grupile, evimata igasugust väär-tagasihoidlikkust.

„Teil on kahju!“ ütles hr. Tack, ohjendades end. Ta oli tüse väike mehike, läikiva kiilaspeaga ja tihedate kollaste vurrudega. „Teil on kahju! Noh, see on küll lohutus! Olete täiesti tähele panemata jätnud reeglid, — minu reeglid. Olete ignoreerinud minu erilist palvet, olla siin kell üheksa — ja teil on kahju!“

Ikka veel tüdruk ei vastanud midagi, ja noormeest pehmes viltkübaras hakkas asi väga huvitama.

„Kui mina võin siin olla, prl. Marion, siis ka teie võite siin olla!“ ütles hr. Tack.

„Mul on väga kahju,“ vastas tüdruk jälle. „Jäin magama. Tõtt öeldes, tulin isegi hommikueineta.“

„Mina võisin tõusta õigel ajal,“ jätkas hr. Tack.

Elsie Marion pöördus tema poole lõppenud kannatusega. See oli selle mehe viis — ta võis norida viimase lahkumishetkeni. Tütarlaps aimas juba lahtilaskmist ja tahtis teha lõppu.

„Arvate, et ma hoolin,“ küsis ta, solvatud vihale, „ajast, mil teie tõusete? Olete hirmus vana võrreldes minuga; sööte enam kui mina ja teil pole ka minu seedimist. Tõusete vist üles seepärast, et ei saa magada. Mina aga magan, sest et ei saa üles tõusta.“

See kõne oli võõras ta loomule, kuid näägutused ärritasid teda.

Hr. Tack oli jalust rabatud. Siin olid vähemalt kuus ütlust, mõned neist mõeldamatult solvavad, mis nõudsid karistust.

„Olete lahti lastud,“ norskas ta.

Tüdruk libistus alla pingilt, kalbe näost.

„Mitte nüüd — mitte nüüd!“ hüüdis hr. Tack kiirelt. „Laupäev nädala pärast.“

„Läheksin meelsamini praegu,“ ütles Elsie vaikselt.

„Jääte nii kauaks, kui mulle meeldib,“ ähkis hr. Tack, „ja siis lahkute ilma soovituseta.“

Kummaliselt rõõmsana ronis tüdruk jälle üles pukile.

„Siis peate aga kohe jätma oma näägutamise,“ ütles ta julgelt. „Ma täidan oma kohut, kuid ei lase end hirmutada. Ma ei taha kuulda teie vürtspoodniku sarkasme,“ jätkas ta hoolimatult, julgustatud pehme viltkübaraga noormehe osavõtlikust naeratusest, „ega teie raskekaalulisi noomitusi. Olete ühe vastiku asutise pea, milles teie palgalised teotavad kaitsetuid tütarlapsi. Ükspäev ma viin kogu Tack & Brighten’i kaubamaja loo Monitorile.“

See oli haihtuvast julgusest sündinud hirmus ähvardus, sest tüdruk oli kiirelt kaotamas oma ajutise triumfi hetkel tekkinud rõõmutunde, ent hr. Tack, kes polnud psühholoog ega uurinud sündmuste algpõhjusi, muutus valgeks ja punaseks. Juba Monitor oli viidanudki lubamatuile olukorrile „ühes õitsevas, oma teenijaid ekspluateerivas kaubamajas Oxford Street’il,“ — ja hr. Tack evis õiglase mehe hirmu avalikkuse ees.

„Teie — teie julgete!“ puristas ta. „Teie — teie olge ettevaatlik, preili, — küll ma teid siit välja viskan, pagana pihta! Jah — kõige täiega! Millega võiksime teenida, mu härra?“

Ta pöördus äkitselt viltkübaras noormehe poole, olles just silmanud teda.

„Mu nimi on Gillett,“ ütles noormees ükskõikselt, „ja ma olen Monitori esindaja — ee — tahaksin kõnelda selle daamiga paar minutit.“

„Käige kuradile!“ ütles hr. Tack trotsivalt. Noormees kummardus.

„Peale seda, kui olen saanud intervjuu sellelt daamilt,“ vastas ta.

„Keelan teil andmast teateid minu ärist sellele mehele,“ pahvatas tulivihane«osanik. Reporter sulges tüdinult silmad.

„Vaene mees,“ ütles ta, raputades pead, „ma ei taha ju kõnelda selle daamiga sugugi teie äri, vaid King Kerry’ asjus.“

Hr. Tack’il avanes imestusest suu.

„Hr. King Kerry?“ hüüdis ta. „Aga see on ju mees, kes ostab meie äri!“

Nüüd ta oli selle välja lobisenud — nii kiivalt hoitud saladuse. See seletas ühe lausega kõik säästude põhjused, müügid poole hinnaga, kogu möödunud kuude õnnetu ja hukatusliku loo.

„Ostab selle äri, tõesti?“ ütles Gillett rahulikult. „See pole ju veel midagi! Ta tapeti peaaegu Oxford Street’i allmaa-raudteejaama juures poole tunni eest ja ostis juba kõik majad Portland Place’il peale seda!“

Ta pöördus kohkunud tüdruku poole:

„Ta käskis mul tulla siia ja üles otsida teid. Kirjeldas teid nii, et oli võimatu eksida.“

„Mis ta tahab?“ küsis Elsie värisedes.

„Tahab, et tuleksite einestama Savoy’sse,“ ütles hr. Gillett, „ja ütleksite, kas maksab osta Tack & Brighten’i nende poolt küsitud hinna eest.“

Hr. Tack ei minestunud. Aga sammudes oma erakabineti poole kõikus ta ebakindlalt, ja müüja siidpaelte osakonnas, kes oli sõimamisvastase seltsi liige, kuuldes hr. Tack’i kõnelust iseendaga, toppis ruttu sõrmed kõrvu.