Читать книгу Kuupaiste heiastused - Edith Wharton - Страница 6

ansing viskas Streffordi kalli sigari koni järve ning kummardus naise kohale. Vaene laps! Juba jäi magama... Mees nõjatus tagasi ja vahtis taas hõbedaga üle külvatud taevasse. Milline imevärk – sõnulseletamatu imevärk – oli mõelda, et seda kuuvalgust kallas tema mesinädalate aegu! Kui mõni oleks aasta tagasi ennustanud, et ta niisuguse seikluse ette võtab, oleks ta vastanud palvega end ühiskonnast eraldada esimeste sümptomite ilmnemise korral...

Tema meelest polnud siiani kahtlusevarjugi, et kogu see seiklus on üks suur hullumeelsus. Susyle aga meeldis iga päev vähemalt kakskümmend korda talle meenutada, kuidas nad seda algatasid – ja miks peaks tema siis muretsema? Koguni nüüd, naise ettenägeliku taibukuse valguses ning ta enese praeguses heaolutundes teadis Lansing, et tulevik ei kannataks välja kaine mõistuse analüüsi. Ning istudes seal suvises kuuvalguses, naise pea põlvedel, üritas ta taas kokku võtta üksteisele järgnenud sündmusi, mis neid viimaks siia Streffy järve kaldale olid toonud.

Lansingi poolelt oli kahtlemata selge, et asi sai alguse tema Harvardist lahkumisel, kui mees oli otsustanud, et ei taha millestki ilma jääda. Seal seisis igihaljas elupuu, mille alt voolas neli jõge; ning igaühel neist neljast voolust tahtis ta lasta oma väikest lootsikut kanda. Kahes neist ei olnud ta kuigi kaugele jõudnud, kolmandas oleks ta äärepealt mutta kinni jäänud; kuid neljas oli teda otse võlumaale viinud. See voog oli tema väsimatu kujutlusvõime, püsimatu huvi iga ilu, kummalisuse ja narruse avaldumisvormi vastu. Selles voos, istudes oma tublis väikeses paadis, mille moodustasid tema vaesus, tähtsusetus ja sõltumatus, oli ta päris mitu olulist uurimisretke korda saatnud... Ja niisiis, kui Susy Branch, kelle ta oli New Yorgi seltskondlikul hooajal leidnud olevat kõige nägusama ja naljakama neiu, oli teda üllatanud vastuoksliku ilmutusega – esiteks oma moodsa ratsionaalsusega, teiseks vanamoodsa usuga helgesse tulevikku, oli mees tundnud vastupandamatut iha veel kord asuda merereisile teadmatusse.

Selle seikluse olemuse juurde kuulus, et pärast neiu üht lühikest visiiti tema juurde, oleks mees olnud sunnitud ikkagi pidama oma lubadust, et ei kohtu enam Susyga. Isegi kui neiu otsekohesus poleks sundinud teda võistlema hakkama, siis arusaam neiu raskest olukorrast oleks pidanud sundima teda kaasa tundma. Mees teadis, kui hapra niidi otsas ripub ilma pennita inimese populaarsus ja kui täbaralt oli Susy-taoline tüdruk teiste inimeste tujude ja kapriiside jahisaak. Osa tema – ja ka neiu – elu keerukusest seisneski asjaolus, et nad pidid tegema ebameeldivaid asju selleks, et teha meeldivaid. Ent lubaduse pidamine oli suurem vaev, kui Lansing oli arvanud. Sest Susy Branchist oli juba saanud ülimalt meeldiv vaheldus elus, kus enamus paikapandud asju ja olusid olid tuimad ja igavad, ning neiu kadumine oli talle järsku selgeks teinud, et tema ressursid muutuvad aina piiratumaks ja ahtamaks. Suurem osa kõigest, mis talle ennist üüratut lõbu oli pakkunud, ei olnud seda enam: arvestatav jagu tema võlumaailmast oli kokku kuivanud labaseks laadapalaganiks. Ning asjad, mille stimuleeriv vägi oli säilinud – reisid kaugetele maadele, kunstilised naudingud, kontaktid uute olukordade ja inimestega –, olid muutunud aina vähem kättesaadavaks. Kaastundest midagi enamat polnud Lansingil kunagi eriti olnud; ta oli liiga palju sellest ära kulutanud juba oma esimesel sööstul ellu ning parim, mis ees ootas, oli näruselt tasutud kirjatööga koormatud keskiga, vahelduseks vaid lühidad ja kasinad puhkepäevad. Mees teadis, et on keskmisest intelligentsem, ent juba ammu oli talle selge, et oma talentidega tal turule asja pole. Õhukesest sonettide kogumikust, mille avaldas üks sõbralik kirjastaja, oli müüdud vaid seitsekümmend eksemplari; ja kuigi tema essee “Hiina mõjud Kreeka kunstile” oli tekitanud mööduvat huvipuhangut, oli see suubunud vastuokslikku kirjavahetusse ning kutsetesse lõunale ilma olulisemat saavutamata. Lühidalt öeldes ei olnud ette näha, et ta kunagi raha tegema hakkab, ning see kitsas tulevik sundis teda suuremat väärtust omistama sõprussuhtele, mille võimaldas Susy Branch. Peale rõõmu seda neiut vaadata ning ta juttu kuulata – mida teised vähema kriitika, kuid sama suure rõõmuga hindasid – oli mehel tunne, et nende vahel areneb miskilaadne vandenõulaste varaküpse sallivuse ja iroonia õhkkond, justkui vabamüürlastel. Nad mõlemad olid juba varases nooruses mõõtnud maailma, kus nad juhtumisi elasid: nad teadsid täpselt, mida see on nende jaoks väärt, ning missugustel põhjustel. Nende põhjuste teadmise ühisosa andis nende intiimsele suhtele viimase peene lihvi. Ja nüüd, üksnes kellegi veel mitte küllastunud tobeda naisterahva armukadeda kapriisi pärast, kelle ees Lansing ei tundnud end rohkem võlgu olevat kui iga teine noormees, kes on hea söögi eest heade maneeridega maksnud, pidi ta ilma jääma ainsast täiusele lähedasest sõprussuhtest, mida ta iial tundnud oli...

Mehe mõtted rändasid edasi. Talle meenus pikk sombune kevad New Yorgis pärast Susyst lahkuminekut, viimaste artiklite vaevaline tähenärimistöö, lõputud arutlused teemal, milline oleks kõige odavam ja kõige vähem tüütu viis suve mööda saata; ning siis äkitselt, viimasel minutil sülle langenud õnn, et sattus ühel pühapäeval Nat Fulmeri juurde New Hampshire’i kolkasse ning leidis sealt Susy – tüdruku, kellest Lansing poleks iial arvanud, et ta tunneb kedagi Fulmerite ringkonnast!

Neiu enesevalitsus oli olnud täiuslik – nagu mehelgi –, ent nad olid ilmsesti ülearu liiga rõõmsad üksteist nähes. Ning pealegi oli üsna sobimatu ja võimatugi omavahele jääda niisuguses majas nagu Fulmerite oma, kaugel eemal laiast luksuslikust ümbrusest, millega nad mõlemad olid harjunud, kitsukeses majakeses, kus peremehe ateljee oli verandale sisse seatud ning kus perenaine harjutas viiulit elutoas ning kus justkui kõikjal viibivad rahutud lapsed ringi jooksid, karjusid, puhusid oma mängupasunaid ja ujutasid konnakulleseid veekannudes, ning kus keskpäevane eine jäi alati kaks tundi hiljaks ja oli sellevõrra viletsam – kuna nende itaallannast kokk pidi Fulmerile poseerima.

Lansingi esimene mõte oli, et Susyt niisugustes tingimustes kohates saavad nad mõlemad kiiremas korras oma kahjutunnetest terveks ravitud. Fulmerite juhtum oli hirmus õppetund, mis võib juhtuda noorte inimestega, kes pea kaotavad; vaene Nat, kelle pilte keegi ei ostnud, oli hirmsasti alla käinud ning Grace, kahekümne üheksa aastane, ei saa kunagi millekski enamaks kui naiseks, kelle kohta öeldakse: “Ma mäletan teda veel sellest ajast, kui ta oli nii kaunike-kaunike.”

Kuid asja iva oli selles, et Nat polnud iial varem olnud nii hea seltsiline kui nüüd ning Grace nii hoolimatu kõige muu suhtes peale muusika; ning see asjaolu, vaatamata kogu korratusele, segadusele, halvale toidule ja üldisele kitsikusele, andis võimaluse nende seltskonnast suuremat rõõmu leida kui enamusest külluslikest dineedest, mille Susy ja Lansing olid pidanud haigutusi alla surudes üle elama.

Kuid noormehele oli üsna suur kergendus, kui nende teisel õhtul tõmbas preili Branch ta kitsukesse eeskotta ning ütles: “Ma lihtsalt ei talu enam Grace’i viiuli ja noore Nati autopasuna duetti. Lipsame minema, enne kui kontsert läbi saab.”

“Kuidas nad seda välja kannatavad, ma ei mõista?” lausus mees nagu iseendale, kui järgnes neiule laudteel maja taga.

“Oleks vist väärt seda välja uurida,” vastas neiu lõbusalt.

Kuid mees jäi resoluutselt skeptiliseks. “Oh, aasta või paar veel ja nad kukuvad kokku...! Ta ei müü iial ühtki pilti, tead küll. Ta ei tee enam üht näitustki.”

“Ju vist mitte. Ja ta naine ei saavuta oma muusikaga enam midagi olulist.”

Etteulatuval kaljurahnul, kus kükitas maja, olid nad jõudnud liivasele eendile mändide all. Kõikjal nende ümber laius tühi ja elutu maastik, mille moodustasid ebamäärase kujuga metsased künkad. “Mõelda, et siin peaks redutama terve aasta!” ägas Lansing.

“Ma tean. Aga mõtle, kui peaks ümber maailma reisima mõne teatava inimese seltskonnas!”

“Oh taevake, jah. Näiteks minu India-palveränd Mortimer Hicksi ja ta prouaga. Aga see oli ainus võimalus ja mida pagana päralt peab inimene tegema?”

“Soovin, et teaksin!” ohkas neiu, kellele meenusid Bockheimerid; mees pöördus ja vaatas teda.

“Teaksid mida?”

“Vastust sellele küsimusele. Mida peab inimene tegema – kui juba taipab probleemi mõlemat tahku? Või kõiki võimalikke tahke, tõele au andes?”

Nad olid end ähvardavalt maast välja turritavale kaljunukile istuma seadnud, ent Lansing ei suutnud hetkel näha siit avanevat vaadet, kuna neiu põsel värelesid pruunid ripsmekarvad.

“Kas sa arvad, et Nat ja Grace on saanud ikkagi parima, mis võimalik?”

“Kust ma seda tean, kui ütlesin, et näen kõiki tahke? Aga muidugi,” lisas Susy kiiruga, “mina ei saaks nädalatki nii elada nagu nemad. Aga imeasi on see, kui vähe see neid nüristanud on.”

“Kahtlemata pole Nat kunagi varem nii särav olnud kui nüüd. Ja Grace’il läheb justkui veel paremini,” mõtiskles Lansing. “Me mõjume neile hästi, julgen arvata.”

“Jah – või nemad meile. Ei tea, kumbapidi see on.”

Peale seda tundus Lansingile, et mäletab järgmist: nad istusid päris kaua vaikides, ning et tema järgmine vihane sõnavaling oli poisikeselik protestiavaldus maailma asjade korralduse vastu, millele aga kohe järgnes piinlik küsimus, miks, kuna ei tema ega Susy suuda seda muuta; ning kuna neil mõlemal oli kombeks näha fakte sellistena, nagu need on, ei oleks nad täielikud lollpead, kui nad ei riskiks saada õnnelikuks ainsal teel, mis neile lahti oli. Lansing ei mäletanud, et selle väljakutse peale oleks Susy midagi konkreetset vastanud; ent järgmise vaikusehetke järel, kui kogu maailm näis koonduvat äkilise suudluse uima, kuulis ta naise järelemõtlikku sosinat: “Ma ei usu, et seda oleks kunagi enne proovitud, aga me võiksime...” Ning sealsamas ja tol korral oligi naine talle teinud ettepaneku läbida eksperiment, mille ohtlikus mõjuväljas nad viibisid.

Susy juures polnud märkigi arglikust rõõmujoovastusest, ta alustas lihtsalt ja selgelt; ning esitas oma argumendid tavapärase läbinägeliku objektiivsusega. Esiteks, kunagi peaks ta abielluma ning kui see tehing sõlmitaks, siis peab see olema aus; teiseks, mis armastusse puutub, ei anna ta end kellelegi, kellest ta tõeliselt ei hooli, aga kui niisugune õnn peaks kunagi tulema, ei taha ta, et poole selle kirkusest pügaks maha vajadus valetada, salamisi sepitseda või vigurdada.

“Ma olen säärast asja liiga palju näinud. Pooltel mulle teada naistest, kellel on armukesed, on need olnud petu ja valetamise lõbu pärast; ja teine pool on lihtsalt õnnetud. Ja mina olen õnnetu.”

Olles jõudnud sellesse punkti, esitaski Susy oma plaani. Miks nad ei peaks abielluma, kuuluma üksteisele avalikult ja auväärselt, kui ka väga lühikeseks ajaks ning kindla arusaamisega, et mil iganes ühel neist võiks tekkida võimalus parem partii teha, annab üks teise vabaks otsekohe ja küsimusi esitamata? Nende riigi seadus on sellised vahetused üsna lihtsaks teinud ning ühiskond on hakanud sellele vaatama sama järeleandlikult kui seaduski. Susy läks oma kõnest õhinasse ning hakkas arendama nende lõputute võimaluste teemat.

“Nii saaksime mõlemad üksteist aidata rohkem kui teineteisele koormaks olles,” seletas ta tuliselt. “Me mõlemad teame neid piiranguid ülimalt hästi; mida üks meist mõistab, seda teine ei pruugi – võimaluste osas, ma mõtlen. Ja abielludes oleksime moekaup. Oleme mõlemad ebatavaliselt populaarsed – miks mitte öelda avameelselt! – ning dineede korraldajatele oleks suisa õnnistus arvestada paarikesega, kellest kumbki pole tühi koht. Jah, ma arvan tõesti, et võime olla rohkem kui kaks korda sama edukad kui oleme nüüd... vähemalt,” lisas Susy muiates, “kui leidub sihukesel määral arenguruumi. Ma ei tea, kuidas sina tunned; mehe populaarsus on palju vähem ebakindel kui neidude oma – aga ma tean, kuidas see mind määratult värskendaks, kui ilmun taas välja, seekord abielunaisena.” Ta vaatas kaugesse pikka orgu nende jalge ees ning lisas siis kainemalt: “Ja mulle meeldiks, kas või lühikeseks ajaks, tunda, et mul on elus midagi päris oma – miskit, mis pole laenatud nagu uuema moe järgi tualetid või autod või ooperikostüüm.”

See ettepanek oli Lansingile esmalt tundunud niisama hullumeelne kui lummav: see oli teda tõsiselt ehmatanud. Kuid Susy argumendid olid ümberlükkamatud, tema leidlikkus väsimatu. Kas Nick on selle kõik läbi mõelnud? küsis ta. Ei. Noh, tema on; ja kas ta palun ei segaks vahele? Esiteks, kõik pulmakingid. Kalliskivid ja auto ja hõbedane teeserviis, kas ta mõtleb seda? Mitte midagi sellist! Ta mõistab, et mees pole kõike korralikult läbi mõelnud. Tšekid, mu kallis, ei midagi muud kui tšekid. Tema omalt poolt mõtleb tõsiselt, et võib arvestada umbes viiekümnega – ja ta oletab, et mees võib kokku kraapida veidi rohkemgi? Noh, kõik see oleks lihtsalt taskuraha! Sest neil oleks küllaga kohti, kus elada – küll ta näeb. Inimestel on alati hea meel laenata oma maja vastabiellunud paarile – see annab neile rõõmu ja teeb romantiliseks. Neil on vaja üksnes need pakkumised vastu võtta – minna terveks aastaks mesinädalatele! Mida siin peljata on? Ega ta ei arvanud, et nad on piisavalt õnnelikud, et mitte tahta seda koormat kanda? Ja miks mitte vähemalt katsetada – kihluda ja siis vaadata, mis juhtub? Isegi kui tema plaan on algusest peale vale ja see kukub läbi, siis kas poleks päris kena, noh, ütleme kuu või paar, fantaseerida, et kavatsevad saada õnnelikuks? “Olen sellest ise palju unistanud,” ütles Susy kokkuvõtteks, “aga koos sinuga unistamine oleks kuidagi nii hirmus teistmoodi...”

Ja nii see algas: ja selle järveäärse unelmani olid nad viimaks jõudnud. Fantastiliselt ebatõenäolised, nagu naise ettearvamised olid olnudki, need kõik osutusid tõeks. Kui selles ahelas leiduski mõni lüli, mida Lansing lõpuni ei mõistnud, mingeid korraldusi ja kavalaid võtteid, mis nõudsid edasist läbivalgustamist, siis ah, ta oli laisalt otsustanud need kunagi selgeks teha, aga vahepeal oli nüüdne olukord väärt kõike, mis see minevikus võinuks maksma minna, nagu ka iga karistust, mis tulevikul talle veel varuks oli; lihtsalt istuda siin vaikuses ja rahus, naise suikuv pea ta põlvil, sulgunud oma rõõmu karikasse, kui uinuv maailm ujus kuupaistes.

Lansing kummardus ja suudles naist. “Ärka üles,” sosistas ta, “aeg magama minna.”