Читать книгу Aiša - Eduard Bornhöhe - Страница 2

Lord Augustus Killmore oli õige inglane, nimelt ka selle poolest, et ta kõik teisiti tegi kui muud surelikud inimesed, kes mitte kuninganna Victoria alamad ei olnud. Esimese lihavõttepüha hommikul, kuna Jeruusalemmas kõik muud ristiinimese nime kandjad Hauakirikusse ja teistesse palvekodadesse tõttasid, rändas tema ainuüksi linnast välja Gordoni künkale, mida inglased õigeks Kolgataks arvavad. Seal seisis ta, uur käes, just viisteistkümmend minutit, vaatas kordamööda uuri sihverplaadi ja päikese paistel särava püha linna peale ning kuulas sadade kellade helinat, mis väga armsasti siia üles kostis. Kui veerandtund möödas, pistis lord Augustus Killmore uuri tasku, ümises «very nice» ja kirjutas pliiatsiga taskuraamatusse:

«Täna, sel ja sel kuupäeval ühe veerandtunni õigel Kolgata mäel seisnud.»

Selle peale sammus ta tõsiselt ja aeglaselt mäest alla ja läks Damaskuse väravast linna. Rebase näoga kreeklase, kes ennast temale mitmes tuntud ja tundmata keeles teejuhiks pakkus, tõrjus ta lihtsa kulmukarvade liigutamisega eemale, aga teise päevavarga vastu, kes temale imekspandava visadusega kive Jeremia koopast, karvu Sauli isa eksinud eesli sabast ja muid haruldasi asju müüa pakkus, pidi ta käsivarre jõudu tarvitama, enne kui mees kahjatsedes taganes.

Muhameedlaste linnajagu, kuhu lord Killmore nüüd sattus, oli inimestest peaaegu tühi, sest muhameedlased olid tuhandete kaupa kõrbesse Moosese haua juurde rahvapidu pühitsema läinud. Lord läks üle Valu tee ja jõudis ühest kõverast uulitsast teise põigates Templi platsi naabrusse, kus jälle rohkem elu näha oli. Ühes kohas lamas ja kükitas terve rida kerjuseid tee ääres. Seal oli pimedaid ja kurtisid, jalutuid ja pidalitõbiseid. Uhke inglase lähenemine sünnitas nende keskel imet: kurdid kuulsid tema sammude kõminat, pimedad nägid teda, jalutud kargasid püsti ja tõttasid temale väljasirutatud kätega vastu. Lord viskas peotäie peenikest raha uulitsale ja sammus külmavereliselt edasi, kuna tema selja taga kibe lahing algas.

Lord käänas vaiksesse põikuulitsasse ja komistas mõne sammu pärast üle koeraraipe. Hommikumaa uulitsatel ei ole sarnane juhtumine kellegi imeasi. Lord oleks vaevalt kulmu kergitanud, oleks tema jalge ees surnud elevant maas olnud. Veidi suuremal mõõdul äratas teine nähtus tema tähelepanemist. Eemalt tuli temale eesel vastu, kes oma väiksuse kohta määratut koormat kandis. Mõlemal küljel kolksusid suured kompsud ja kompsude keskel istus laia kerega beduiin, kelle pahema õla üle ilmatu pikk püssiraud vahtis. Musta pearätiku voltide vahelt paistis tõmmukas ja tige nägu suure konksninaga. Eesli kõrval kõndis saleda, noorust ilmutava kehaga naisterahvas euroopa moodi riides, nagu Jeruusalemma tütarlastekoolide kasvandikud seda kannavad; pea ja näo ümber oli tihe loor seotud, kuid loori prao vahelt läikisid suured süsimustad silmad. Uhke näoga ja kõrge kujuga eurooplast nähes näis naisterahvas kohmetavat ja sammu viivitavat.

«Edasi, edasi, oh emaeesli tütar!» karjus beduiin kurjasti. Ühtlasi tõstis ta malakat, mis tal eesli hirmutuseks käes oli, ei löönud aga mitte eeslit, vaid hoop laksatas piki naisterahva selga. Raske teotuse all nõtkus naisterahvas põlvist, aga ei teinud häält.

Lord Augustus Killmore oli kalgi iseloomuga inglane, kes araablasi kui alamaväärilist rahvatõugu põlgas ja nende hädadest vähe hoolis. Ta oleks praegu nähtud asjast külma õlakehitusega mööda läinud, poleks mitte noore naisterahva Euroopa moodi ülikond ja see imelik, pisarate läbi armupaluv pilk teda vähekese liigutanud. Ta oli Kairos seisva Inglise jalaväe ohvitser ja sellepärast araabia keele ja kõneviisiga pealiskaudselt tuttav. Ilma sammu kiirendamata astus ta ligemale ja ütles: