Читать книгу Tallinna jutud. Kollid - Eduard Bornhöhe - Страница 4

See oli suvisel pühapäeval, pärast lõunat. Parun Stern-Himmelshauseni perekond ja tema külalised istusid sinises salongis ja rüüpasid tillukestest portselantassikestest kohvi. Lahtistest akendest kostis Oleviste kiriku kellade unine helin sisse, usklikku kogudust pärastlõunasele jumalateenistusele kutsudes. Vaiksel ja laisal Laial uulitsal liikus harva mõni vanaldane naisterahva kuju, kuldäärtega lauluraamat käes, auliselt ning aeglaselt kiriku poole.

Parun Stern-Himmelshausen elas juba mitmendat aastat Tallinnas, kus suured ja väikesed kodanikud (s.t. suur- ja väikekodanlased) tema kõrget kuju, pikki vurrusid ja ladusat viisi tundsid. Esivanematelt päritud mõisa oli ta toreda elulaadi, reiside ja õnnemängude kaastegevusel ammugi «paigale pannud» ja püüdis nüüd suure saksa vanapõlve endise vara riismetega võimalikult lõbusasti mööda saata. Ta oli kõige vanema rüütliseisuse liige, sest tema esivanemad olid nende kultuurikandjate seas olnud, kes meie isamaale hariduse ja orjuse valgust tõid, ja perekonnatraditsiooni järgi pidi koguni üks tuntud hommikumaa tarkadest^[1] tema suguvõsa alustaja olema. Sellepärast võis parun ka, kui tahtis, vabameelsuse tujusid ilmutada ja linnarahvaga läbi käia, nagu tänagi, kuna kodutohter Milde, «keegi» suurkaupleja-proua Steward nägusa noore tütrega ja pastor Schwalbe oma kolme üliküpse tütarlapsega tema külalised olid.

«Kus mina istun, seal on ikka esimene plats, ja keda mina oma küljele istutan, seda teen ka ise selle au vääriliseks» — see oli üks paruni armsamatest juhtsõnadest eluteel.

Sarnast tõelist vabameelsust näeme tihti oma mõisa-sakste juures ja nemad ise armastavad sellega kiidelda. Muidugi peavad need lihtsad surelikud, keda nad endale nii ligi lasevad, vähemasti nii mõistlikud olema, et nad näidatud aust lugu pidada ja seda ka hästi seatud sõnadega ilmutada oskavad.

Täna oli terve seltskond iseäralises rõõmsas ärevuses. Peenikesed kortsud vana paruni nahkses näos naeratasid, paruninna ümmargustel põskedel läikis käegakatsutav rõõmukuma, paruness Elise hallidel, muidu ikka tõsistel silmadel oli otsekui pehme soe kate peal, külaliste jooned avaldasid osavõtlikke ja uudisahneid tundmusi; isegi toapoiss Jaan, toaneitsi Liisa ja köögitüdruk Viiu piilusid paaril korral õnnelikult itsitades portjääri voltide vahelt sisse.

Kõige selle rõõmu sünnitaja, paruni ainus poeg Benno oli poole tunni aja eest võõras riides, kahvatult ja lõdisedes koju tulnud ja vanemate hirmunud küsimuse peale ainult kostnud, tema olla praegu suurest hädaohust pääsenud. Ilma pikema jututa oli ta toapoisiga oma kambrisse läinud, kust ta natukese aja pärast teises riides, vaigistatult ja peaaegu endises ilus õitsvalt jälle välja tuli, kuna kodakondsed ehmatuse ja uudishimu pärast vaevalt hingata suutsid. Nüüd istus ta pehme leentooli peal ema kõrval, kes aeg-ajalt tema kukalnappi silitas, sirutas oma tugevaid liikmeid, soojendas ennast tohtri nõul kohvi ja konjakiga ning jutustas oma suurt juhtumist:

«Kuidas see tuli? See on varsti ära räägitud. Ma jalutasin Kadrintalis, kuni igavus peale tuli. Siis käänasin sadamasse, võtsin purjepaadi mehega ja sõitsin lahe peale välja. Teatavasti on see ainus külg, millest see hale varesepesa Tallinn «Põhjamaa Naapoli» nime vähegi ära teenib. Mida kaugemalt sa teda näed, seda parem. Tuul oli vaiksepoolne, nõnda et meri vaevalt kananaha peale sai, aga paari tunniga jõudsime siiski Naissaare alla. Seal vaikis tuul peaaegu täiesti ära. Mul oli himu kaugemale sõita, sellepärast tüürisin saare ja mannermaa vahelt läbi, saare tagant paremat tuult leida lootes.»

«Ja leidsidki,» tähendas vana parun naeratades.

«Leidsin küll ja rohkem kui vaja. Ümber vaadates märkasin peagi, kuidas Lasnamäe tagant must pilv tõusma hakkas.»

«Vist seesama, mis meile linnas kange vihmasagara tõi,» heitis pastor Schwalbe sõna vahele. «Mina olin jumalateenistuse parajasti lõpetanud, kui tuul mühama ja kirikuaknad vihmast põrisema hakkasid. Ma ei pääsenud tükil ajal käärkambrist välja.»

«Siis võite isegi arvata, kuidas lugu merel oli. Minu paadimees piilus murega tõusva pilve poole ja tegi ümberpööramisest juttu, mina aga seletasin valjusti, et tüür minu käes on ja et ma ümber saare sõita soovin.»

«Sa oled ikka nii hirmus julge,» kurtis paruniproua poja kukalt ägedasti silitades. Vana parun keerutas oma pikki vurrusid ja ütles: «Tubli poiss, Benno! Sellest ma näen, et sa minu poeg oled. Argpükse pole meie sugukonnas iialgi olnud.»

«Mina armastan hirmsasti meesterahvaid, kes kartust ei tunne!» hüüdis pastori noorem tütar hõõgava vaimustusega.

«Siiski — liigjulgus on jumala kiusamine,» õpetas pastor enam oma kolmekümne-aastast tütrekest kui noort parunit.

Suurkaupleja Stewardi tütar ei teinud suud lahti, vaid vahtis üksisilmi läikival pilgul, kordamööda punastades ja kahvatades noore, suursugu kangelase otsa. Tema tundmused olid nii läbipaistvad, et paruness Elise, kes teda kõrvalt pilguga riivas, oma peenikesi huuli vähe arusaadavalt kräsutama pidi.

«Et arvamised veel enam lahku ei läheks, jutustan parem lihtsalt edasi,» ütles Benno, kui ta paraja lonksu kohvi konjakiga oli rüübanud. «Ma tüürisin põhjaõhtu poole, pilvele otse selga pöörates. Taevas läks imeliku kiirusega mustaks, nagu ma seda meie laiuskraadil enne pole näinud, kusagilt kaugelt kostis silmapilguks tume kohin ja siis sasis kange tuulehoog otse kui kehaliku hiiglakäega meie purjest kinni ja virutas ta sedamaid merre.»

«Ah!» karjatasid paruninna ja preili Steward ühest suust; ema hakkas tugevasti poja piha ümbert kinni, kui tahaks ta teda oma käega vette kukkumast hoida. Teiste pealtkuulajate nägudest paistis kõige suurem põnevus.

Benno naeratas meelitatult: «Sinu ehmatus, pai mammi, on vist suurem kui minu oma oli, kui paat ümber läks. See tuli kõik nii äkitselt, et ma oma mõtteid sugugi korraldada ei jõudnud. Ma ei teadnud midagi karta ega aimata ja olin ka siis veel täiesti külmavereline, kui oma nõretava pea külma vee seest välja pistsin. Ma sain ennast tüüri kaudu ülespoole vinnata, kuna vaene paadimees vist masti alla sattus ja ära uppus.»

«Jumalale tänu!» õhkas paruninna kergitatud rinna põhjast.

«Jumalale tänu, et paadimees ära uppus?» imestas Benno.

«Ei, et sina ennast ülespoole vinnata said,» seletas paruninna lapseliku ilmsüütusega. Paadimehe surm oli tema meelest nii täiesti ükspuha, et ta seda juhtumist silmapilgukski oma peaajus kinni hoida ei suutnud. Teised pealtkuulajad vahetasid kärme pilgu. Preili Elise punastas teadmata põhjuse pärast.

«Ema süda!» ohkas pastor Schwalbe tundmusrikkalt.

«Minul on sellest mehest kahju,» kõneles Benno iseäraliku rõhuga edasi. «Tema oli mõnus vanamees, kellega ma tihti merel sõitmas käisin. Ma oleksin teda heameelega päästa katsunud, aga nüüd hakkas meri nii kurjasti möllama, et mul enesel peenike pihku tuli. Teie ei usu, kui raske see on, külmetanud kätega vee sees loksuvast libedast paadipõhjast kinni hoida. Jääkülmad lained uhtusid mu keha vuredaks ((külmast) tuim, kohmetanud.), sõrmed jäid kangeks, aga ma hoidsin visalt kinni. Kuna äkiline hädaoht mind sugugi ei kohutanud, tundsin nüüd väga hästi, kuidas see pikaldane vaevlemine surmasuus mulle aegamööda külma, meeleäraheitliku ahastuse peale ajas.»

«Kas siis mõtlesid ka ema peale?» küsis paruniproua.

«Mõtlesin kah, aga — õigust ütelda — mu peamõte oli siiski: kuidas ma siit viimaks välja pääsen. Kanged tuulehood ajasid mind rannast ikka kaugemale, lahtise Soome lahe poole, jäme vihm peksis mu pea uimaseks, veest tumestatud silmad ei seletanud eespool mingit pääsemist. Ma ei tea õieti, kui kaua see kestis, võib-olla pool tundi. Siis lõppes vihmasadu ja ma nägin üsna ligidal suurt aurulaeva, mis läänest tulles otse minu otsa joosta ähvardas. Ma hakkasin täiest kõrist kisendama ja kätega kordamööda vehkima. Kole mõte pani mu südame kangesti, valusünnitavalt tuksuma: mis siis, kui laev otse minu peale või minust mööda sõidab? Aga ei — mind oli tähele pandud. Laeva käik jäi tasemaks, lael oli elavat liikumist näha. Ma märkasin veel, et seal paati välja heitma hakati, aga enne kui sellega toime saadi, kadus mu viimne jõud. Ma tundsin magusat väsimust enese peale tulevat, lasksin käed lahti ja vajusin vette.»

Jälle tuli karjatus naisterahvaste huultelt ja ka vana paruni nägu vahetas seekord karva. Pastor ja tohter vangutasid päid ja pomisesid kaastundlikult: «Oo, oo!»

«Ma ei tea, kas ma meelemõistuse täiesti kaotasin,» jutustas Benno edasi, «aga ma ei mäleta ka midagi sellest, mis minuga sündis, enne kui laevalael lamades silmad lahti ajasin. Minu ümber seisid ja poputasid mitu inimest. Nende seas silmasin ma ühte, kelle riided veest tilkusid. Minu esimene mõte oli: jumal tänatud, et paadimees ka päästetud! — aga siis märkasin, et mehel võõras nägu oli. Varsti sain ka seletuse, mispärast mehe riided märjad olid. See oli minu elupäästja. Enne veel, kui paati alla lasta jõuti, oli tema minu allavajumist nähes kõrgelt pardalt vette hüpanud ja mind välja toonud.»

«Braavo!» kiitis vana parun ja pastori noorem tütar lisas vaimustatult juurde: «Vaat niisuguseid mehi mina armastan!»

«Ei tea, kas teie armastusel kestust oleks, kui teda ligemalt näha saate,» naeratas Benno. «See on kahtlemata väga julge, aus ja haruldane mees, aga oma näojoonte poolest mitte just noorte preilide ideaali laadi. Küllap näete ise — ta lubas varsti siia tulla.»

«Kas täna veel?» küsis paruninna veidi murelikult.

«Ta võib viie minuti pärast siin olla.»

«Kes ta siis on?»

«Seda ma ei tea.»

«Vist mõni madrus?»

«Ei ole.»

«Mis ta siis siia tuleb?»

«Mina ise kutsusin teda ja oleksin ta heameelega kohe kaasa võtnud, aga ta pidi enne võõrastemajasse sõitma.»

«Sul polnud vist parajaks jootrahaks küllalt kaasas,» ütles parun Stern-Himmelshausen vana inimesetundja peenikese naeratusega.

Ka Benno naeratas: «Jootraha? Sina, papa, oled parandamatu oma inimeste-põlgamises ja vaatad oma kõrgelt seisupaigalt umbusaldusega kõige peale, mis sinuga mitte vähemasti ühekõrgusel seltslikul astmel ei seisa.»

«Tänan õpetuse eest, mu poeg.»

«Võta heaks, armas papa. Selle poolest eksid sa küll vägevasti, kui arvad, et vaene või alamat sugu inimene ennast ainult jootraha eest ohverdada võib.»

«Soo-soo. Sa näitad ju vaeste ja alamate seltsis õige rohkesti elutarkust kogunud olevat.»

Benno punastas teadmata põhjusel ja lõi silmad maha.

«Kas vähemasti tead, kuidas selle... elupäästja nimi on?» küsis paruninna.

«Mister Jostson,» vastas Benno, nime inglise keele-viisil välja rääkides.

«Kuidas? Misterdshister?»

«Mis-ter Džost-son,» veeris Benno.

«On ta inglane?»

«Ei, ameeriklane.»

«Siis ei või ta vaene olla,» naljatas vana parun. «Ameeriklased on kõik rikkad. Vahest võime temale päästmise-medali muretseda.»

«Sa võid mind uskuda, papa, härra Jostson ei tarvita jootraha ega päästmise-medalit, vaid ta tuleb kui viisakas, haritud mees vaatama, kuidas inimese käsi käib, keda tema oma elu pandiks pannes surmasuust päästis,» ütles Benno tõsiselt. «Ma ei tea, kui rikas tema on, aga ta reisib esimeses kajutis ja ülikondasid on tal nii rohkesti, et ma tema omadest kohe ühe välja valida ja selga tõmmata võisin, kuna minu märjad vatid laeva pealt siia lubati saata. Peale selle on ta minust palju paremini koolitatud, tunneb maailma ja oskab huvitavalt juttu vesta. Selle tunni ajaga, mis laev veel sadamasse jõudmiseks tarvitas, saime meie vanadeks sõpradeks... Aga nüüd» — Benno tõmbas uuri taskust — «peaks ta õigusepärast juba siin olema. Ameeriklased ei ole teatavasti ajaraiskajad.»

Naisterahvaste pilgud libisesid kähku ülikondade üle. Pastori tütred tõusid püsti ja tegid — muidugi ilma mingi ettearvamiseta — peeglite ees tegemist. Mõned minutid läksid peaaegu vaikselt mööda. Kõik koosolijad seisid põneva ootuse mõju all.

Uksekell kõlises. Benno kargas kui nõelatult püsti, lippas toapoisist ette, tegi oma käega ukse lahti, aitas tulijal palitu seljast võtta ja talutas ta käe alt kinni võttes saali. Sinna oli ka vana parun juba uuele külalisele vastu läinud, missugune viisakus lihtlabase «misteri» vastu tema poolt palju tähendas.

«Minu isa — härra Jostson,» esitles Benno.

Parun Stern-Himmelshausen raputas õige tugevasti võõra kätt.

«Ma olen teile tõsist tänu võlgu,» ütles ta soojemalt, kui see muidu tema viis oli. «Ma ei täna teid mitte ainult selle eest, et teie minu poja ja suguvõsa viimase alalhoidja elu päästsite, vaid et teie oma vapra, suur-meelse teoga õiget rüütlimeelt ilmutasite, mis — paraku! — nüüdsel ajal maailmast niihästi kui kadunud on.»

«Kui teie minu usaldust oma ujumiskunsti sisse rüütli meeleks tahate nimetada, siis ei ole see nüüdsel ajal sugugi veel nii haruldane asi,» vastas ameeriklane naeratades. Ta rääkis saksa keelt puhtasti, kuigi veidi inglase libiseval kõneviisil.

Vana ja noor parun talutasid külalise, teda eneste keskele võttes, salongi.

«Meie tänane päevakangelane mr. Jostson,» esitles vana parun.

Naisterahvad silmitsesid võõrast pilusilmil. Ei, ilus ja esimesel silmapilgul külgetõmbav ta küll ei olnud, iseäranis mitte kena Bennoga kõrvu seistes. Näost lai, kaunis lopergune ja üleliiga päevitanud, kehast jämedavõitu, ka juba julgesti oma 30 aastat või rohkem vana, aga laitmata riides ja ladusa liikumisega. Kummardus oleks võinud natuke sügavam olla, aga palju sa ameerika misterist loota võid? Paruniproua tõmbas kergemalt hinge, tema südamelt veeres mure, et ameeriklane seltskondlikku kokkukõla liiga tölbaka olekuga rikkuda võiks. Jumal tänatud, seda ei olnud otsekohe karta. Ka ei jätnud mr. Jostsoni saapatallad mingit jälge läikiva parketi peale ja istudes ei kiigutanud ta tooli ega sirutanud jalgu laua peale. Aga kes ta oli ja mis ta oli? See küsimus ei tohtinud kõigepealt seletamata jääda. Sa kallis aeg, meie ajal tikub ju iga rikkaks saanud käsitööline, iga tööstuserüütel ja iga õnnekütt kõrgemasse seltskonda, iseäranis kui ta jumal teab kust ilma-nurgast tuleb!

Kui siis mr. Jostson kõigiga tutvustatud ja istet võtnud, esimese tänuavalduse tormi oma kõrvust mööda lasknud ja kohvitassi kätte saanud oli, arvas paruniproua paraja silmapilgu tulnud olevat, et ääri-veeri mööda oma peasihti kätte püüda.

«Teie ei pane vist mitte pahaks,» algas ta väga lahkesti, «kui ma teile ühe veidi lapsiku küsimuse ette panen. Niipalju kui mina siiamaani ameeriklastest kuulnud olen, kirjeldatakse neid ikka kui kalgi südamega ärimehi, dollariküttisid ja kõigi paleuste põlgajaid, kelle meelest võõras elu midagi ei maksa. Nüüd aga olete teie, mr. Jostson, oma kallimeelse teoga minu arvamist kõige kaunimal viisil parandanud. ... või ei olegi teie vahest mitte päris ameeriklane?»

Jostson naeratas kentsakalt. Naisterahvad märkasid imestusega, et tema teravad hallid silmad väga ilusaks läksid, kui ta naeratas.

«Mina olen Ühendriikide kodanik,» oli tema lühike vastus.

«Aga vist mitte kaupmees ega vabrikant,» kobas paruninna uurimise teel edasi. «Vabandage. ... ma ei või enesele kõige parema tahtmisega suurkaubanduse asemikku (esindaja.) ette kujutada, kes võhivõõra inimese pärast mässavasse merre hüppaks.»

«Miks mitte? Ka suurkaupleja võib osav ujuja olla.»

«Tõsi küll, kuid oma osavuse ilmutamiseks valiks ta vist sündsama paiga,» tähendas vana parun pilklikult. «Õigust ütelda — minagi oleksin teie pärast vaevalt külma vette hüpanud. Ma ei karda surma, aga seda enam kardan ma nohu ja kopsupõletikku.»

«Sel härral on vahest niisugune amet, mis tema keha haiguste vastu teritab,» algas paruninna uuesti. «Kõik ameeriklased ei või ju ka mitte kaupmehed ega vabrikandid olla — eks ole tõsi, härra... Johnson?»

«Jostson,» parandas ameeriklane lahkesti. «Armuline proua leiab väga teravalt ja õigesti, et Ameerikas, mis suuruse poolest teine maailmajagu on, mitte ainult kaupmehed ja vabrikandid ei või elada. Muidugi on meil ka oma kerjajad ja hulgused, põlluharijad ja käsitöölised, kindralid ja ministrid. Meil on ülepea kõik ametid olemas nagu teilgi, ja meil ei põlata ühtegi ametit.»

«Maha arvata need, mis vähe sisse toovad,» tähendas vana parun.

«Ja missugune amet teil siis on?» küsis paruninna, keda mr. Jostsoni sissejuhatus head aimata ei lasknud, nüüd juba otsekoheselt.

Jälle libises kentsakas naeratus üle ameeriklase näo.

«Mina? Ma olen mõndagi katsunud. Praegu olen ma vasekaevaja, aga hiljuti olin veel karjane ja looma-kaupleja.»

Kohvitass paruninna käes põrises hädaohtlikult ja tema laialiaetud silmist paistis nii õiglane ehmatus, et vana parun seda nähes naeru ei suutnud pidada, kuna Benno ja Elise veidi kahetseva pilgu vahetasid.

«Teie olete naljahammas, mr. Jostson,» ütles parun Stern-Himmelshausen heatujuliselt. «Minu abikaasa näeb juba vaimus, kuidas teie pikka piitsa plaksutades loomi mööda maanteed linna ajate.»

«Vuih, Ferdinand!» sähvas proua häbi pärast punastades vahele.

«Härra Jostson oli muidugi nõndanimetatud ran-cher,» püüdis Benno seltskonna eksitatud arvamist õiendada. «Tema loomapeade arv ulatus kümnetesse tuhandetesse ja maad oli tal rohkem kui meie suuremal majoraadil^[2].»

«Ma mõistan,» ütles vana parun, «ja nüüd olete muidugi suure vasekaevanduse omanik, trusti liige ja tulevane presidendi-ameti kandidaat — eks ole tõsi?»

«Mis ma olen, seda ma juba ütlesin, mis tulevik toob, seda ei või ma teada,» vastas ameeriklane külmavereliselt. «Meie ärikeel on luulevaene, meie ei kaunista oma leivateenistust nimedega, mis ametist ilusamad on. Euroopa suurpõllumehed ja loomakasvatajad nimetavad end ka veel rüütliteks, krahvideks ja vürstideks; meie anname asjale ühe nime ja sellest on küll.»

Nüüd lendas ka vana paruni näo üle vari, kuna Jostsoni vesihallid silmad täit ilmsüütust, elurõõmu ja rahulolemist vastastikuse seisupaiga selgituse pärast ilmutasid. Piinlikku vaikust, mis tema viimased sõnad sünnitasid, ei näidanud ta tähelegi panevat. Pastor trummis sõrmedega laua pihta, tema tütred piilusid salahirmuga kohmetanud paruniproua poole, noor tohter kortsutas paruni eeskujul viisakalt kulmu, ehk ta küll vahest niisama kui proua Steward salarõõmu selle jämeda ameeriklase üle tundis. Paruness Elise tõmbas oma endise kooliõe preili Stewardi pea oma suu juurde ja sosistas: «Paras papale, kes käsib karu narrida? Aga see karu hakkab mind huvitama.»

Preili Steward raputas oma kunstlikult kräsutatud titepead. Kuidas võis see lakkumata karu jumaliku Benno kõrval kedagi naisterahvast huvitada?

Benno ei kaotanud oma head tuju. Tema oli esimene, kes vaikuse murdis:

«Kas tead ka, papa, et härra Jostson suur kütt on,kelle eest meie oma jänese- ja põdrajahtidega nurka pugeda võime?»

Parun Stern-Himmelshausen mõistis oma poja näpunäidet ja tuletas sedamaid meelde, et viisakus külalise vastu rüütlisoost mehe esimene kohus on.

«Soo?» ütles ta kähku pead tõstes ja ennast väikese naksuga vägivaldselt tusast välja raputades. «Siis tunnete muidugi ka karujahti?»

Jah, mr. Jostson tundis ka karujahti ja oskas lõbusasti jutustada. Ta kirjeldas imelikke sündmusi ja nende vägevat raami, Ameerika kaljumägede ja otsata rohtlaante loodust nii kaasakiskuvalt, soolas oma juttu ameerika kuiva naljaga nii sütitavalt, et kuulajad põnevusest ja naerust välja ei pääsenud. Seltskonna olek ja tuju muutusid kui nõiduse sunnil. See ameeriklane oli ju päris tore poiss! Küll oleks mõnus, kui niisugune «värske inimene» unist seltskonda iga päev elustama tuleks! Ta ei ole ka sugugi enam inetu — seda mõtet sosistasid vähemasti pastori tütred üksteisele kõrvu, kuna nende silmad lustlikult läikisid. Ja kui Jostson vana paruni küsimuste peale Ameerika rahavürstide ettevõtmise-julgust, nende määratut rikkust ja muinasjutulist toredust kirjeldas, siis põlesid ka paruni silmad ja tema tiivustatud mõte lendas kitsast linnakorterist välja kuhugi marmorist säravasse vürstilossi lõunamere õitsval rannal, Pariisi ooperi kulisside taha, Monte Carlo mänguparadiisi saalidesse.. . Oh seda õnne — veel kord rikkaks saada, veel kord vähemasti sedasama esivanemate vara kätte saada, mis kolmekümne aasta eest nii imeliku kiirusega sulama hakkas, kuni sellest muud järele ei jäänud kui see alaline koll, mis paruni söögiisu rikkus ja teda rahulisti magada ei lasknud: vaesus, mille taga võlapärijad varitsevad!... See ameeriklane kõneles nii külma verega miljonitest — vist oli tal enesel neid küllalt. Mr. Jostsoni väärtus tõusis paruni silmis ikka kõrgemale, ameerika «mister» muutus tema arvamises peaaegu auvõõraks, kelle torkavad kõnekäänud mitte ei haavanud, vaid ainult vaimurikkust ilmutasid.

Kui Jostson oma kirjelduse Ameerika imelikust edenemisest lõpetanud oli, ütles parun Stern-Himmelshausen õhates: «Ameerika Ühendriigid nagu ka Saksamaa ja Inglismaa edenevad kõigepealt sellepärast, et nende valitsevad rahvad germaani sugu on. Germaanlased on inimesesoo õilmed, kõige maailma loodud valitsejad. Peaaegu kõigil Euroopa troonidel istuvad saksa rüütlite järeltulijad. Oleksid need ikka kokku leppinud — see maakera oleks germaanlastele ammugi liiga väikseks mängupalliks. Teie, härra Jostson, näete meie Baltimaad vist esimest korda, ja teile saab siin mõndagi silma puutuma, mis teid imestama ja võõrastama paneb. See maa pole veel rahvarikas ja ometi ei jaksa ta oma loomulikke peremehi, saksa mõisnikke, enam õieti toita. Edust pole juttugi — meie kiratseme ja kängume. Kust see tuleb? Kõik sellest, et ainsalt valitsev ja juhatav võim meie, germaanlaste käest ära võetakse. See maa õitses ja oli kuulus, kuna meil siin veel eeskujulik saksa aadli-vabariik^[3] oli. Nüüd aga rõhub meid väljastpoolt toores, mõistmatu võim ja kodus puuduvad meil kõlblikud, arukad ja virgad töölised.»

«Mina olen kuulnud, et selle maa pärisrahvaid, eestlasi ja lätlasi, suures Vene riigis kõige paremate tööliste sekka loetakse,» heitis Jostson vahele.

«Teie tarvitate sõna «pärisrahvas» ekslikus mõttes,» õiendas parun. «Meie, saksad, oleme siin niisama pärisrahvas, sest meie elame siin juba seitsesada aastat. ... Aga olgu peale — need nõndanimetatud pärismaalased on igapidi madalamat tõugu inimesed, iseseisvale haridustööle kõlbmatud poolmetsikud ja loomu poolest orjad. Meie, saksad, oleme neid niikaugele harinud, et neist vähemasti kõlblikud orjad on saanud. Selles piiris võib küll ütelda, et neil ka omajagu häid omadusi on. Paari aasta eest suri minu vana kutsar Jüri, kes mind ja minu isa kuuskümmend aastat truult oli teeninud. Keegi rikkaks saanud sugulane pakkus temale mitmel korral palju paremat kohta, aga Jüri vastas loomukindlalt: «Ei, sina pole kellegi saks ja omasugust ma teenima ei hakka; saksateenistus on ikka aus teenistus!. ... » Kus sarnaseid inimesepärleid veel olemas on, seal ei või veel ütelda, et terve rahvas hukka on läinud. Aga praegustel oludel peab ta hukka minema, nagu hea koer, kes oma õige peremehe juurest ära jookseb.»

«Missugustest märkidest näete teie, et see rahvas hukka minemas on?» küsis ameeriklane.

«Oo, neid märkisid võite iga sammu peal näha. Ma ei taha pikemalt arutada, kuidas rahva mõistus ja tööjõud vähenevad, kuna ülbus, laiskus, joomine ja kuritööd kasvavad. Teie pruugite ainult natuke aega selle linna uulitsatel kõndida, siis paistab teile juba ilmatu vahe endise ja nüüdse aja laste vahel silma. Teie näete seal vanu ja noori. Vanad, kes veel sakslastelt õpetust on saanud, on alandlikud ja viisakad, kannavad oma vanu riideid, nende näomood on aus, nende joonedki peenemad. Seda tuleb harva ette, et niisugune vanamoodi inimene aukartust oma sündinud isanda ees unustab, muutugu tema seisupaik seltsielus kuidas tahes. Mul on seda üksainuke kord elus juhtunud, et minu endine ori mind austada ei taha. Meil on siin rikas kaupmees, nimega Langberg. ... »

«Kuidas — Langberg?» küsis ameeriklane järsult.

«Jah, Langberg. ... Teie teda muidugi ei tunne, aga siin linnas on ta oma veidruste ja kuulmata ihnuse pärast väga tuntud. Kolmekümne aasta eest oli tema minu juures aidameheks, minu varaga on ta oma rikkusele aluse pannud ja nüüd ei tereta ta mind enam!. ... See on üksik näitus vanade hukkaminemisest, aga need noored! Need ajavad riietes linnauhkust taga, aga nende liikumised on lohakad, kõneviis hirmus toores, näod loomasarnased, täis rumalust ja häbemata suurustamist. Nad tunnevad väga hästi oma õigusi, mis lühikese nägemisega maailmaparandajad neile kinkinud, aga kohustest pole juttugi. Mõtelge — mina olen mõnikord käimateelt maha pidanud astuma, et ennast mitte sarnase räpaka lurjuse küljes hõõruda!»

«Selle vastu on minul hea abinõu,» ütles noor kodutohter. «Ma pidin eile kahe nädala kohta juba kolmanda kepi ostma — kaks endist olin ma nende eesti lurjuste seljal puruks löönud.»

Pastori tütred itsitasid ja vahtisid aukartusega noore tohtri otsa, kelle nägu küll mitte täiesti saksa laadi ei olnud, kes aga saksa ülikoolist paraja portsu rüütlimeelt kaasa oli võtnud.

Parun kehitas õlgu: «Teie, doktor, olete noor ja tugev, aga ka teie taevaserval heljub meie kõige uuem kollitaja — vene rahukohtunik.^[4] Endisel ajal mõisteti meil lihtsamat kohut ja sellega olid kõik rahul. Läks alam ülema vastu häbematuks, siis andsime temale vitsu, et nahk suitses. See mõjus ikka, see parandas inimest jäädavalt.»

«Aga kui ülem alama vastu häbematuks läks, mis siis?» küsis Jostson.

«Siis sai jällegi alam naha peale,» naljatas Benno.

Parun läkitas pojale kõlbmata nalja pärast noomiva pilgu ja pööras enese jälle ameeriklase poole: «Teie, mr. Jostson, räägite ikka oma Ameerika seisupaigast, kus germaanlasel germaanlasega tegemist on. Ma usun küll, et germaanlane ennast ihunuhtluse läbi parandada ei lase, kuid aastasajad õpetavad, et meie maarahvale vits kõige parem kasvatamise abinõu on.»

«Vähemasti kõige lihtsam,» ütles Jostson külmalt. «Teie meelest on germaanlaste kõrval kõik muud rahvad kui lapsed, aga ükskord kasvab ometi iga laps vitsahirmu alt välja. Satub ta siis kohe kurjale teele, nagu teie selle maa pärisrahvast tõendate, siis näitab see ometi, et kasvatuse viisil viga sees oli. See rahvas ei ole ju veel palju omal jalal seisnud ega oma vaimuomadusi iseseisvalt avaldada jõudnud. Andke talle vähegi aega ise ennast kasvatada, vahest näete siis aegamööda ka paremat vilja.»

«Ei iialgi!» kinnitas parun häält tõstes. «Kui meie neid õnnetuid enam kasvatada ega karistada ei või, siis langevad nad paarikümne aastaga oma aasia toorusesse^[5] tagasi.»

«See on täiesti kindel,» lisas dr. Milde juurde. «Mina võin kui asjatundja tõendada, et neis madalates põikpeades jumalik säde iialgi ei või süttida. Kui niisugune mongolinägu oma töntsnina püsti ajab, ütelda tahtes: mispoolest sina minust parem oled? — siis keeb minu sees päris kehalik vastumeel üles, ja kuidas see tegelikult ilmub, sellest teavad minu räägitud kepid jutustada.»

Jostsoni silm välkus. Ta silmitses teravasti tohtri jumekat nägu ja ütles iseäralise rõhuga: «Teie räägite keppidest ja selle maa pärisrahvast, kui oleksid need lahutamata kokku kasvanud asjad. Ka mina tunnen natukese rahvaste-näoteadust ja ei karda mitte eksida, kui ütlen, et teie soontes vähemasti suur osa eesti verd tuksub. Ega te selle pärast ometi ennast — lööma ei hakka?. . . Jääge rahule, mul on veel sõna ütelda. Vaadake, minu pealuu ei ole ka mitte ümmargune, mu nina seisab loomu poolest natuke püsti, ma küsin teilt praegu meelega: mispoolest olete teie minust parem? — ja kõigepealt. ... ma olen sündinud eestlane. Teie kolmas kepp on veel terve — kuidas arvate?»