Читать книгу Tallinna jutud. Orelimängija - Eduard Bornhöhe - Страница 4
ОглавлениеMeie linna agulis seisavad kaks maja; üks on suur ja tore, seisab suure ja toreda aia sees; teine on väike, lämmakile vajunud ja seisab ka aia keskel, mille kõrged puud tema sammaldanud katust varjavad. Aedade vahel on laudadest plank, mis nii kõrge ja tihe on, et ühest aiast teise näha ei või.
Suures majas peab päratu rikas esimese gildi kaupmees[1] Westmann suvekorterit. Tema aias kasvavad hästiharitud viljapuud ja marjapõõsad ja nende vahel jalutavad siledatel liivateedel ka hästi haritud ja ehitud inimesed.
Väikeses majas elutseb oma tädi hoole all Hans Jung, 21-aastane noormees, kes midagi ei ole, ei mitte rikas meeski. Tema aias kasvavad haruldased puud ja põõsad, aga neid ei ravitse keegi, nad ei kanna suurt vilja ja aia omanik jagab sestki natukesest iga päev suure osa naabrirahva lastele, kes teda tänu pärast «Lolliks Hansuks» sõimavad. Ometigi kasvab aias üks puu, mille sarnast terves linnas leida ei ole; see puu kannab kullakarva õunu, mis klaasisarnaselt läbi paistavad ja suus magusasti sulavad. Majakese seest kuuldub aeg-ajalt ilus orelimäng.
Sügise poole, puuviljade küpsemise ajal, tuli ilmsiks, et kõrge plangu seest, mis aedu lahutas, üks või kaks lauda välja oli kistud — vist uulitsapoiste tegu, kes õunavargusel ühest aiast teise kippunud.
Peale lõunat juhtus kaupmees Westmanni 18-aastane tütar Elsa, kes pärast lõunasööki aias üksipäini jalutada armastas, räägitavast mulgust mööda minema. Mulgu kohal, teise aia sees, seisis selsamal ajal noor meesterahvas kehvas ja lohakas riides, aga peene näoga, kõrge otsaesise ja suurte silmadega, mis täis imestust naaberaia kenadusi ja nende seas ka jalutavat preilit vahtisid. Preili heitis pilgu sinnapoole ja ümises mööda minnes: «Planku tarvis parandada.»
Plank jäi aga parandamata ja teisel päeval peale lõunat eksis preili jälle kogemata sinna paika ja noor meesterahvas seisis jälle mulgu taga. Elsa kräsutas siledat kulmu. Seekord ei heitnud ta otsekohest pilkugi mulgu poole, vaid sammus uhkelt edasi. Kolmanda sammu pealt pööras ta järsku ümber ja küsis puudulikus eesti keeles:
«Kuule, kas sina elama seal pisikese majas?»
«Jah, mina elan seal,» kostis Hans ja läks näost punaseks.
«Kes seal orelit väga ilusasti mängima?»
«Mina.»
«Teie?»
Väikese asesõna vahetusega käisid kaks suuremat muudatust käsikäes: Elsa valge nägu läks nüüd roosi-karvaliseks ja tema suu hakkas korraga teist keelt rääkima. Ta oli õige Tallinna laps ja uskus, et inimesega, kes ilusti orelit mängib, eesti keelt ei võida rääkida.
