Villu võitlused

Оглавление

Eduard Bornhöhe. Villu võitlused

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

Отрывок из книги

Mitusada aastat on sest nüüd mööda läinud ja mõistlik lugeja usub vist ilma meie tunnistuseta, et selle jutu kangelast enam elus ei ole. Aga kui ta tänapäev veel elaks, armastaksime me teda vist niisama, kui terve Sakalamaa omal ajal teda armastas. Vaenlasi ei võinud temal õiguse pärast ollagi; ja kui neid siiski juhtus olema, siis võisid need ainult inimesed olla, kes tema sõpruse väärilised ei olnud.

Kõik vanad sõnumid on sepp Villu kiitust täis; kõik tunnistavad järeletegemisväärse ühtlusega, et sepp Villu kõige priskem, jumekam, tugevam, ausam ja rõõmsam mees kogu Viljandimaal olnud. Üksainuke ajalookirjutaja — vist veetõbine — teab veel juurde lisada. Villu olevat oma alalist rõõmsat tuju kangete jookidega alal hoidnud. Meie arvame seda tühjaks laimujutuks. Et Villu, kui tal janu oli, kolme mehe eest jõi, see on sula tõsi; et aga Villu siis ka kolme mehe jõuga, kui tahtis, kuue mehe töö ära tegi, see on veel vähem vale. Temal ei olnud mingisugust põhjust oma head tuju kangete jookidega alal hoida. Sarnane mees nagu meie Villu ei võigi muud kui heas tujus olla. Mõtelge ise: mees sündimisest saadik terve kui kala vees, peale kuue jala pikk, keha nagu tamme tüvi, käsivarred päris karu käpad, reied kui sambad, juuksed — küpse rukki väli, nägu rõõsk ja hästi joones, silmad lahked ja sügavad kui suvine taevas. Kas säherdune mees võib nukra loomuga olla? Tohoo, siis peaks ju vast selgest taevast vihma sadama!

.....

Sepp Villu esivanemad olid ikka esimeste seas olnud, kes ennast ristimisveest puhtaks pesid, niipea kui ristijad selja pöörasid. Sellepärast oli Villu pärisorjade võsu ja ise Viljandi lossi pärisori. Siiski oli ta orjust ainult lapsepõlves tunda saanud. Kehajõu ja näidatud osavuse pärast oli teda hädaajal sõjameheks võetud ja ordurüütlite seltsis oli ta venelaste, poolakate, leedulaste ja piiskoppide vastu sõdinud. Ta oli tark ja vapper sõjamees, kellest karutükke räägiti. Oma peremehe, Viljandi komtuuri Goswin Herike, oli ta korra leedulaste keskelt välja raiunud, aga sellejuures ise vangi sattunud. Vangist pääses ta imelikul viisil lahti ja põgenes Saksamaale. Siin õppis ta peenema sepakunsti selgeks ja käis keiser Ludwigi väega Itaalias, kus papistid ta valusaid põhjalase hoope kaua mäletasid. Rändamishimu kihutas teda maast maasse; kui tugev sõjamees ja osav sõjariistade sepp oleks ta päriselt võõrale maale võinud jääda ja toredasti elada. Aga igatsus isamaa järele ärkas ja läks aegamööda nii tungivaks, et sepp Viljandisse tagasi tuli ja ise ennast jälle orjusesse pakkus. Komtuur Herike oli aus mees ja mõistis tanulik olla. Ta ehitas oma elupäästjale linna sisse sepapaja ja andis selle täiesti Villu hooleks; orjapäevi ei nõudnud temalt keegi. Aga Villu ei võinud kõrgete kivimüüride vahel elada; ta hakkas kidunema ja läks laisaks. Siis laskis komtuur talle ligi kaks penikoormat Viljandist eemale, põlise laane keskele, vana Pärnu maantee äärde uue sepapaja ehitada.

Siin tegi Villu nüüd juba viiendat aastat tööd; ta nimi oli kaugele üle Sakalamaa piiride kuulsaks saanud. Liivi landmeister Eberhard von Monheim ise oli tema töökoda vaatamas käinud ja tema juures enesele mõõga teha lasknud, millega, nagu mitmed tahtsid näinud olla, rauda laastudeks võidi raiuda. Sepp tegi kõige peenemaid töid ja võttis nende eest rikaste käest ka head hinda. Tingimine ja nurisemine ei aidanud põrmugi — oli sepp kord hinna nimetanud, siis oli ta vähema pakkumise vastu kurdim kui surnu pealuu. Vägivald, mis sel ajal meie maal kõiki asju õiendas, ei olnud siin ka mitte kohane, sest sepp ja tema kolm selli olid kõvad mehemürakad ja mõistsid ainult seda nalja, mida nalja pärast tehti; pealegi seisis sepp vägeva komtuuri ja landmeistri enese kaitse all. Viljandi lossi jaoks tegi ta maksuta tööd, ja kui mõnel talutaadil kabjarauda või tosin latinaelu vaja oli, siis sai ta neid sepa käest sagedasti jumalamuidu ja paraja lonksu õlut pealekauba.

.....