Читать книгу Tallinna narrid ja narrikesed - Eduard Bornhöhe - Страница 3

19-mal aastasaja lõpul oliwad Jaan Tatikas ja Salomon Wesipruul ilma kahtlemata kõige suuremad waimukangelased Tallinnas — kui mitte terwe maailma, siis ometigi kumbgi ühe inimese silmas, ja need inimesed oliwad nemad ise.

Kui Jaan Tatikas mitte üle maailma kuulsaks ei ole saanud, siis ei ole see tema laisa tahtmise süü. Tema on selle tarwis sala soowisid salwede kaupa, palawat higi pangede kaupa ära kulutanud. Ta sündis oma esimesel elupäewal ja ilmutas kohe kindlat nõuu, kuulsaks meheks saada, sest temal oli pahema käe küljes paljalt neli sõrme. Wõib olla, et Tatika looja tema loomise ajal kuni wiieni selgesti lugeda ei mõistnud; wõib ka olla, et ta lapsele kohe tulewase kuulsuse pandi kaasa tahtis anda; olgu see, kuda tahes, aga nii palju on tõsi, et Jaanil pahemat pöialt, mõnede teatuste järele ka üht tarwilikku kruud pää küljes ei olnud ja et see asi kohe hulga inimesi temast rääkima pani. Ja see’p see kuulsus ongi. . .

Nii kaua kui Jaani mähkmetes peeti, oliwad tema kõrged püüdmised ning waba liikumine takistatud; oma paha meelt selle üle awaldas ta wäga walju hääle ja säherduste tegudega, millede järeldused harimist nõuawad. Nii pea kui ta oma enese jalgade pääl kõndida tohtis, ilmus ka kohe tema selge ja kindel tahtmine oma nime inimeste suhu sobitada, nimelt sel wiisil, et ta keelu wastu akna pääle ronis ja säält wälja kukkus. Aken oli wäga kõrges ja Jaan oleks kergesti oma kuulsuse himu ohwriks wõinud saada; aga tema õnneks läks just sel silmapilgul Wene aednik, ilmatu lai sõstra-korw pää pääl, akna alt mööda; Jaan kukkus korwi sisse ja muutis sõstrad — sõstra-moosiks. Kui teda säält wälja aidati, oli ta terwe, aga pisut uimane ning suure sisse tehtud pirni nägu. Uulitsapoisid lakkusiwad ta suure isuga puhtaks. Terwe nädali jooksul ei räägitud Tallinnas muust kui sõstratega sisse tehtud poisikesest. Jaani wanemad oliwad selle juhtumise üle nii kohkunud, et nad kohe kõrge elupaiga maha jätsiwad ja linna wiimses otsas tillukese maja ostsiwad.

Kui Jaanike kaheksa aastat wana oli, astus ta odawasse rahwakooli, et ennast suurel mõõdul oma tähtsale ülesandele ette walmistada. Koolis tuliwad tema kõrged püüdmised mitmel näol walguse ette. Ta nikerdas kõik lauad ja pingid nii naljakaid wigurid täis, et keegi erapooletu päältwaataja naeru ei wõinud pidada. Koolmeister aga oli kärsitu ning kiusliku loomuga mees, kes laste iseloomust õiete lugu ei mõistnud pidada. Tema wõttis ühel ilusal suwehommikul Jaani käsile ja joonitas talle selle paiga pääle, kus selg ja jalad korraga nime kaotawad, teist moodi wigurid, mis Jaanile suuremat nalja ei teinud. Jaan ilmutas nõuu, mõnda mõistlikumat kooli oma sisseastumisega auustada, ja et Jaani wanemad, nagu see nende kohus oli, ikka ja igas asjas poja tahtmist täitsiwad, siis sai Jaanike teise kooli pandud. Siin jättis ta lauad ja pingid peaaegu puutumata, kiskus aga selle eest oma kaasõpilaste raamatutest lehed wälja, tegi paberist kuulisid, kastis need tindi sisse ja pani neid salamahti sõrmede abil igale poole lendama, kus mõni inimese pääluu märgiks ees juhtus olema. Ühel päewal lendas nii-sugune kuul just koolmeistrile otsekohe suhu, kui see just seletamas oli, kuda täht a laulmise juures peab kõlama. Jälle riputati Jaanile põletamata kasetuhka selja pääle; sel ajal tehti seda üleüldse üpris sagedasti, palju sagedamini, kui seda kannatajate poolt ihaldati.

Jaan läks kolmandamast koolist suuremat õigust ja haridust otsima. Aga ta oli esimeste õpetajate eksituste läbi kooliskäimise himu sootumaks ära kaotanud; tema istumise paik koolitua wiimses pingis jäi nädalite kaupa soojentamata ja tema raamatute sees rõõmustasiwad koid kõige rahulisema pesapaiga üle, mida nad iales maa päält leidnud. Aasta lõpul oli Jaani õppimiste arvustus-nummer — 0 ja tema õppimise himu weel kaks wõi kolm korda wähem. Nõnda astus siis Jaan Tatikas wanemate loaga koolipoisi seisusest walja, kui ta 16 aastat wana oli. Tema oli kõrge hariduse pulga pääle jõudnud, sest ta rääkis Tallinna murdega Saksa keelt, luges suurt trükki selgesti ja mõistis wigadega kirjutada. Kuulsuse ihaldus, mis seni pool teadmata tema põues oli hinganud, ärkas nüüd wägewal wiisil. Et ta kuulsaks meheks sündinud oli, selle poolest ei olnud Jaanil mingisugust kahtlemist. Küsimus oli üksi: mil wiisil? kui kergesti?

Kümme aastat otsis Tatikas asjata kostmist nende küsimiste pääle. Tööd ei teinud ta selle ajaga küll mitte kõwerat körtgi; aga ta mõtles wäga palju, magas wahel 24 tundi järjesti ja hakkas siis jälle mõtlema. Wanemad nägiwad, kui raskesti poeg ennast waewas, ega sundinud teda wägise igapäewasele tööle; neil oli õnneks nii palju jõudu, et oma õrna kuulsuse taimet mureta wõisiwad kosuda lasta. Wiimaks suriwad mõlemad ära; poeg waotas nende silmalaod kinni ja wõttis nõuuks, enese silmad nüüd alles hästi lahti teha.

Kord lamas ta harjunud wiisil mere ääres kõhuli maas ning wahtis mõtterikka näoga wagusalt wulisewate woogude pääle. Ta silm jäi ühe paadi pääle seisatama, mis madala koha pääle sattunud oli, nii et kaks meest, kes sees istusiwad, teda milgi wiisil paigast liigutada ei saanud. See’p see suur silmapilk oligi, kus tulewiku tee ja kuulsuse läige korraga Tatika waimusilma ees wilkusiwad.

„Mikspärast ei ole paadid nii tehtud, et nendega wee ja kuiwa maa pääl ühtlasi wõiks sõita?” ümises Tatikas, oma nina otsast kinni hakkates. „Mikspärast ei ole merelaewad mitte ühes tükis ka õhulaewad? Seda mõtted ei ole weel kellegile pähe tulnud.

Seda kidetud inimeste tarkust! Tuustiwad maa ja taewa läbi, aga tõde jääb ikka kahe silma wahele... Tänu Jumalale! Ma tean nüüd, mis mind ühe pauguga kuulsaks teeb. Ma tahan ühe sõiduriista teha, millega ühel hoobil maa pääl, wees ja õhus wõib sõita... Mmm! Ma olen suur wäljamõtleja. Kahju et mu esimene leidus nii hirmus lihtlabane on!”

Tatikas kargas püsti ja tormas koju, nii et tolm taga oli.

Sest saadik uuris Tatikas looduse salawägesid ning püüdis neid oma auuks ja teiste kasuks tarwitada. Ta ostis enesele Saksa keeli raamatu, nimega „Elementarkursus der Physik”, kus kõik looduse saladused otsekui lahtise peo pääl wälja laotatud oliwad, 24 poognat kirjutuspaberit, tsirkli ja pliiatsi ning hakkas plaanist joonistama. Plaanide järele lasi ta raud- ja puuseppadest masina jaod walmis teha ja seadis nad ise kokku. Töö edenes kiiresti. Kolme aasta pärast oli uus sõidu-, ujumise- ja lendamise-masin walmis.

Tatikas kutsus sõbrad ja tuttawad kokku ja tegi nende nähes esiti kuiwa maa pääl sõidu katset. Katse oleks ilma kahtlemata wäga hästi korda läinnd, poleks mitte masinal üks tühine, kõrwaline wiga olnud, nimelt see, et ta koguni liikuda ei tahtnud; alles siis, kui Tatikas talle südame täiega tugewa jalahoobi andis, ärkas masin unest, wärises ühe silmapilgu ja — heitis teise külje pääle...

Siis tegi Tatikas weesõidu proowi. Kergesti oleks ta otsekohe Australiasse wõinud sõita, kui jällegi pisukest äpardust ei oleks juhtunud. Juhtus aga nii et Tatikas oma uue laewaga, mida käte ja jalgega wõis sõuda, mere põhja waos, enne kui ta weel õieti sai pääle istuda. Suure waewaga saiwad suremata leidja ja leidus uppumise surmast päästetud. Tatikas lubas nüüd otsekohe õhu sisse purjetada ja aega-mööda kõige majakraamiga kuu pääle elama kolida. Kui masin jälle kuiw oli, istus Tatikas tema pääle ja hakkas elawasti üht wänta keerama, mis lennu-masina tiiwad liikuma pidi panema. Masin kriiksus ja kääksus wäga kardetawalt; wist oleks ta lähemal silmapilgul kerkima hakanud, aga just sel silmapilgul astus Tatikas jälle maha ja ütles külma werega:

„Siin on wähe tuult.”

Ta wiis masina koju ja seadis ta oma maja katuse pääle üles. Parajal ajal puhus kange tuulehoog ja Tatikas mõõtis silmadega maa ja kuu wahet. Lennumasin kõikus, kerkis ja — lendas oma leidjaga taewa? Ei lennanud, waid kukkus suure praginaga katuselt maha ning lagunes mitmeks tükiks. Tatikas ise oleks peaaegu siisgi kaelamurdmise teel õhu elanikkude liiki sattunud, aga tema praeguseks ja maailma tulewaseks õnneks ei olnud katus mitte kõrge; nii pääsis suur wäljamõtleja nikastatud liikmete, kriimustatud põskede ja rõhutud südamega.

Ta jättis selle leiduse mõneks ajaks seisma ja hakkas teisi masinaid ehitama. Tema leidused oliwad igapidi täielikud ja kasulikud, aga neil oli kõigil see ainuke wiga, et neid keegi kusagi, kunagi ega millagi tarwitada ei wõinud. Tatikast ei eksitanud misgi äpardus; üksi see oli paha, et ta warandus pikkamisi otsa lõppes, kuna keegi, ka mitte kõige targemadgi inimesed temale poolt kopikat wäljamõtlemise hääks kinkida, weel wähem laenata ei tahtnud. Tatika maja, millel kõigest kõiki kolm kambritest oli, kubises küll imelikkudest torudest, ratastest ja kraanidest, aga toiduwara oli säält wäga harwa leida. Tatikas ja tema suur koer Pontu oliwad maja ainsad elanikud; mõlemad oliwad nii lahjad ja õõnsad, et neid mõnede kentsakate masinate mudeliteks wõis pidada; ajuti kui nälg neid liiga näpistas, wahtisiwad nad niisuguste silmadega teine teise pääle, mis kummagile palju hääd ei tõotanud.

Omas wäljapidises olekus näis Tatikas lihtsaid ja algupäralisi moodisid armastawat. Wähemast olen mina näinud, et ta ühe korra terwe talwe läbi õlekübaraga meie linna uulitsate pääl hiilgas; teinekord äratas ta minu imestusega segatud auukartust selle läbi, et ta palawal suwe ajal nendesamade uulitsate pääl paksu talwepalitu sees ilmus, mis temale kuni taldade alla ulatas ja lõuast kuni jalawarwasteni osalt nööpide, osalt nööpnõeltega kinni pandud oli. Ma ei tea, kust ta selle imeliku ülikuue oli wõtnud; ei ma ole ka ialgi aru saanud, kas ta teda selle pärast kandis, et ta sarnast riide näomoodi kõige kaunimaks pidas, wõi selle pärast, et ta oma rättsepa wiga katta tahtis, kes tema püksa õigeks ajaks walmis ei olnud teinud.