Читать книгу Üks leht «vanapagana» tähtraamatust - Eduard Bornhöhe - Страница 3

1

Päike paistis nii palavasti, kui ähvardaks ta maad ja taevast kokku sulatada, ja õhk oli kas või saagimiseks paks küll.

Kui kord omal ajal vana kreeka mõttetark ja naljakapukas Diogenes oma vaadi sees suuremat ilmalikku õnne ei kiitnud tundvat kui päikesepaistet, siis näisid ses asjas noorel mehel, kes praegu pikal sammul mööda kuiva väljateed läheda lepiku poole tolmas, hoopis teised mõtted olevat.

Nimetatud noormees, kes praegu päikest ja palavust ühe koha peale soovis, mille peale mõteldes juba igal ausal ristiinimesel jänesenahk selga tükib, kandis kaunis peeni riideid, millel aga kõigil säherdune iseäralik mood oli, et nende peremees ei kits ega kärner, see on ei linnakodanik ega talupoeg võinud olla. Isemoodi laia äärega viltkübar, sametist kuub ja suured sehkenduste kaaned kaenla all tunnistasid teda üheks neist lustlikudest rändavatest lindudest, kelle amet on kallist paberit ja linast riiet kalli värviga täis määrida ja jumala kena loodust inimese kätetöö peale nõiduda; lühidalt ütelda, räägitav Aadama laps ei olnud keegi muu ametnik kui maaler, või et tema au mitte müürivärvijaks arvamisega solkida, parem öeldud kunstmaaler.

Looduse põhiseaduseks on, et kui päike palavasti paistab, siis igal jumala loodud loomal palav on, olgu ta elevant või sääsk, eskimo või hotentott; meie ei hakka siin suurt aru tegema, missuguste nimetatud loomade kilda kunstmaalrit tuleb arvata, aga seda teame selgesti, et meie kunstmaaler nii suurt palavust tundis kui iial üks kunstmaaler õndsast Aadamast saadik.

Oma sametkuue oli ta juba ammugi laiali lahti teinud ja õlgade peale selja taha käärinud; kübar rippus veel suure vaevaga viimse peanuki otsas ja ähvardas iga silmapilk oma hooletust peremehest tallatud maapinda sõbralikult musutada.

«Puh!» rääkis noormees iseeneses, edasi kõndides, «niisugust palavust ma ei sooviks tõesti mitte va tahmaselegi, kui tal kord kogemata himu tuleks oma muidugi juba soojast pesast välja pugeda ja meie jumalakartlikku Eestimaa pinda oma võõrakstulekuga rõõmustada. – Aga – puh! – ma kardan, et ta praegu mu enese kallal on, sest vanasõna ütleb: «Kui sa kurjavaimu seina peale maalid, tuleb ta ise taga järele!» – Mina pole teda täna küll veel kusagile seina peale maalinud, aga selle eest tema tähtsat nime enam kordi pruukinud, kui teda terves testamendis leida on. Tule appi, kuidas siis muidu maaler säherdusse hädaohtu võiks langeda, et kõrtsi, seda kallist väsinud reisija taevalikku elustajat ja noorte naiste põrgu alustajat veel kusagil näha pole, kuna kirikutorn juba ammugi nii lähedalt paistab, et mõni kõrgete kandade ja madala aruga tuuletallaja prillide vahelt pilvedele hädaohtu ähvardava ninaga müüri sisse augu võiks pista. Naljakas – muidu, kui mina alles siin sõbralikkude seltsimeeste hulgas isalikke saapaid ja emalikke pükse lõhkusin, oli siin ikka kirikutorn kõrtsi rõõmustav ettekuulutaja ja tuletorn. – Hm! või elavad siin nüüd inglid? … Ohoo! sealt tuleb ju keegi ingel, sõites tolmupilvede peal! – hm! üks rasvane ingel!» –

Eemalt tuli kiirel sõidul kerge vanker, tuline ruun ees, ligemale; ta kandis ühtainust meesterahvast, kelle küljes muud suuremat tähelepanemiseväärt asja ei olnud, kui et ta kõigi looduse ja mõõtmise, raskuse ja raksumise seaduste järgi kerge vankri kohta natukene liiga suure kõhuga oli.

«Oi!» ütles rändaja iseeneses, pärast seda kui vanker möödas oli, «see mees on väga julge, et ta terve toidumagasini oma kerge sõiduriista peale julgeb laduda; kui pea ei võiks mitte säherdune kerge alus murduda ja siis ähvardavad Eestimaale Pompeii ja Lissaboni päevad tulla. – Hm! suur hooletus! – Maavärisemine pole ju väike asi.»