Читать книгу Valge rinne - Eduard Grosschmidt-Suursepp - Страница 5

Valge võitluse pikas ja keerukas ajaloos mängib esimese silmapaistva tegelasena kaalukamat osa kindral Kornilov, Vene vägede Kõrgem Ülemjuhataja 1917. a. teisel poolel, millal senine juht Brussilov õnnetu juulipealetungi järel jõuetult käsi langetades taganeb kohalt, suutmata vähimalgi määral pidurdada 20-miljonilise hiigelarmee järk-järgulist moondumist metsikuks, ei millegagi taltsutamatuks loomakarjaks.

Pärides oma eelkäijalt kindral Brussilovilt mitte enam sõjaväge, vaid miljoniliste massidena mässavaid, märatsevaid orje, omab Kornilov sellele vaatamata veel vaimujõudu ja meelekindlust, et kinnitada kogu Venemaale: andke mulle aega ja koondage mu kätesse täidesaatev, mitte kellegi poolt segamatu võim ja ma suudan peagi lükata rauad suhu peruksläinud hobusele, viia Vene sõjaväe tagasi ta võiduradadele...

Venemaal ei ole enam ammu kuuldud selliseid sõnu ja terve rahvas jääb pinevalt kuulatama, uskumata oma kõrvu: seni on nähtud ainult miitingumehi, ilukõnelejaid, ässitajaid ja süüdistajaid, kes küll kõik on lubanud Venemaad päästa, igaüks omamoodi, kuid keegi neist pole senini suutnud ega vist tahtnudki üle minna sõnadelt tegudele.

Seal on Kerenski, revolutsiooni kuldsuu ja miitingupubliku lemmik, suurusmaaniat põdev senitundmatu Petrogradi advokaat, kelle saatus upitanud sündmuste vahuvoogude harjalt suurima maailmariigi peaministriks; seal on enamlasist suurused, hulkade armualused Lenin, Trotski, Sinovjev oma uue, verise armuõpetusega; es-erride ninamehed Tšernov, Tšeidze, Tsereteli ja loetlematu arv teisi segaste aegade mudavetes õngitsema kippuvaid õnnekütte.

Kõigile neile hõiskab rahvas vaimustatult kaasa, tõstab kätele ja loobib õhku, aplodeerib tormiliselt ning jagab ovatsioone nagu osavaile, ammutuntud ja armastatud artistidele teatrilaval.

Õieti küll ei oodatagi neilt isehakanud rahvatribuunidelt mehiste sõnade kinnituseks ka mehiseid tegusid, pigem neile vaadatakse kui atraktsioonidele, mõnusale vahelõbule ja tsirkusnumbrile revolutsiooni mõõtmatul hiiglaareenil, kus nüüd ju igamehel on vaba voli lasta kukerpalli või visata mõnd muud vempu oskuste kohaselt - vaatlusjanuse pidurahva rõõmuks.

See tõestub kõige selgemini just miitinguplatsidel, kus üks ning seesama rahvajõuk ühevõrdse joobumusega võib veidral kombel vahettegematult kätele tõsta ja hosianna! hüüda küll Leninile, küll Kerenskile ...

Et aga Venemaa on hukkumas kiiskava pillerkaari muretusse, et rinnet ja sõjaväge pole õieti enam olemaski ning et vaenlane rühib pagevate revolutsioonisoldatite kannul üha lähemale Venemaa südamele, - seda tunnustab iga viletsaimgi väejooksik ning tagala vabadustes ringiaelev tööline.

Oodatakse mingit imet, mis laguneva, kraavi veereva vankri tõstaks tagasi ta õigeisse roopaisse, ning kui uue ülemjuhataja Kornilovi julged nõuded Ajutise Valitsuse ees saavad teatavaks üle maa, arvavad paljudki tuhanded paremad kodanikud, et see imetegu nüüd on sündimas.

Ülemjuhataja kohale astudes paneb Kornilov Ajutisele Valitsusele ette tingimused, milliseist ta ei luba taganeda mitte karvaväärtki: vabastatagu sõjavägi jalamaid kõigist komissaridest ja komiteedest, kõrvaldatagu agitaatorid rindelt, suletagu Petrogradi paralleelvalitsus - Tööliste ja Soldatite Nõukogu, suletagu enamlised lehed ning antagu temale, sõjaväe kõrgemale juhile, täisvõim sõjaväge tagasi suruda distsipliini alla ilma igasuguste revolutsiooniliste vahemeesteta.

Need ennekuulmatud nõuded tekitavad poolsotsialistlikus valitsuses tormilisi vaidlusi poolt ja vastu: peaminister Kerenski paneb ette otsekohe tagandada ,,reaktsiooniline“ kindral ülemjuhataja kohalt, nõuab koguni tema vangistamist, kuid valitsuse enamik loeb siiski Kornilovi ettepanekud ainukesiks, milliste varal veel päästa võiks lagunevat rinnet ja sõjaväge.

Imelikul kombel asub Kornilovi nõudeid valitsuses toetama ka tookordne sõjaministeeriumi juht, kurikuulus Boris Savinkov, kirjanik, provokaator, poliitikategelane ja kõik kokku ühes isikus. Demonstratiivselt teatab ta oma lahkumisest sotsiaal-revolutsionääride (eserride) parteist, paneb maha ka Tööliste ja Soldatite Nõukogu saadiku volitused ning hakkab ihu ja hingega tegema kihutustööd Kornilovi ettepanekute heaks.

Valitsus kutsub Ülemjuhataja 3. aug. 1917. Petrogradi, kus pidulikul istungil avaldab talle oma täit poolehoidu ning lubab peagi välja töötada uute seaduste põhialused sõjaväe distsipliini tõstmiseks, surmanuhtluse uuesti sisseseadmiseks rindel kui ka tagalas, nagu seda nõudnud Kornilov, ning otsustab esialgu kogu asja jätta valitsuse saladuseks, kuni 12. ja 13. aug. Moskvasse kokkukutsutava riikliku nõupidamiseni, millest kava kohaselt osa peavad võtma kõigi endiste nelja duuma ja senati liikmed.

Kerenski aga, kes kardab oma tähte langemas uue ülemjuhataja järjest suureneva populaarsuse säras, mängib esimese juudatembu sellega, et annab Kornilovi kirjalikult avaldatud ettepanekute täpse ärakirja tarvitada enamlaste häälekandjale „Izvestija”, kes trükib need ära juba järgmisel päeval, s. o. 4. augustil. Siitpeale algab ajakirjanduses metsik propaganda ja puretamine Kornilovi vastu, ning viimasele on selge, et valitsuse kaasabile suure päästeaktsiooni teostamisel ei või ta kuigi palju loota, niikaua kui selle valitsuse eesotsas seisab Kerenski.

Peaministri ja ülemjuhtaja vahekord ning vastastikune usaldamatus jõuab selleni, et kui 10. aug. Kornilov sõidab uuesti Petrogradi, kutsutuna sinna valitsuse koosolekule, võtab ta kaasa tugeva ihukaitsesalga endale truimast Tekinski polgust, pannes Talvepalee juurde välja valvetõkked kuulipildujatega, kuna ta on teateid saanud Kerenski salakavatsusist teda äkiliselt vangistada ning valitsus seada sündinud tõsiasja ette.

Valitsuse laua taga aga mõlemad rivaalid vahetavad lahke naeratuse saatel viisakussõnu ja kui Kornilov paneb ette juba lähemail päevil tuua Petrogradi valitsuse kaitseks ja oodatava enamlise väljaaste vältimiseks 3 ratsakorpust koos kasakate ja Metsiku Diviisi polkudega, nõustub Kerenski näiliselt sellegagi, kuid lansseerib hiljem ajakirjandusse nurjatu süüdistuse: Kornilov tahtvat oma löögiosi tuua pealinna vaid selleks, et kukutada siin valitsust ja lämmatada revolutsiooni ...

Vaenukinnas on seega heidetud ning kumbki pool jälgib suurima ettevaatusega vastase iga sammu. 12. ja 13. augustil 1917. a. Moskvas peetavale riiklikule nõupidamisele saabub Kornilov jällegi kaitsesalga saatel, ja Kerenski omakorda häirestab terve Moskva garnisoni lahingukorda, kartes, et kindralil on siingi mingeid kavatsusi.

Moskva nõupidamine muide, millele mõnelt poolt pandud nii suuri lootusi, kujuneb tegelikult lärmikaks miitinguks, kus sõnavõttudega ilutsevad eelkõige Kerenski, Tšernov, Savinkov jt., ning kui ülemjuhataja astub kõnetooli, saadavad tema sõnu vahelehüüded ja Kerenski ähvardab tal mitmel puhul sõna ära võtta. Kuigi Kornilovile tehakse tormilisi ovatsioone nõupidamise parempoolsete saadikute poolt, ei suudeta koosolekul leida ühist keelt ja ülemjuhataja ettepanekud jäävad vähemusse.

Sellest momendist alates arvatavasti valmibki Kornilovi mõtteis plaan tõesti teostada seda, mida ta vaenlane Kerenski oma nahahoidmishirmus talle poolvägisi inspireerida püüdnud: tõugata väevõimuga teelt see käratsev, ilusõnade tulivärgis lohutust otsiv tahtejõuetu salkkond inimesi, kes end nimetab valitsuseks, suunata tugevad löögijõud Petrogradile ja likvideerida ühel ajal ka Tööliste ja Soldatite Nõukogu.

Moskva nõupidamiste lõpupäeval, 13. aug. on ülemjuhataja vagunis jutuajamine kindral Kornilovi ja kindr. Aleksejevi vahel, kes on samuti osa võtnud äsjalõppenud „miitingust”.

Mõlemad on rusutud meeleolus tulnud koosolekult ja tahavad vanade sõpradena vahetada nüüd mõned sõnad Venemaa saatuse üle, mis kummalegi paistab peidetuna tumedate kõuepilvede taha.

„Mis toob homne päev meile, Lavr Georgievitš? ...” õhkab Aleksejev istet võttes, hajameelselt silmitsedes oina saapaninasid.

„On siiski üks abinõu veel, Mihhail Vassiljevitš,” lausub Kornilov. „Tuleb kõiges toetuda ainult Ülevenemaalisele Ohvitseride Liidule. See oleks teie kätes paras relv. Asuge selle liidu etteotsa, kui arvate, et sellest mingit abi tuleb ... Teie olete vanem, olete tuntum ...”

„Ei, Lavr Georgijevitš!” tõrjub Aleksejev. „Mitte mina, vaid teie hakake nende juhiks, teil on seda kergem teha, olete ülemjuhataja.”

„Ons see teie tõsine mõte?” küsib Kornilov leekivail silmil. „Ons sellest tõesti kasu Venemaale?”

„Teie kätes ei lähe nad hukka, Lavr Georgijevitš! Kõik laguneb nüüd kiiresti, ja katsuge päästa Venemaale ta ohvitserid ...”

Mõlemad ülemjuhatajad, endine ja praegune, tõusevad istmelt ja suudlevad teineteist liigutatult.

„Olgu Issand meile teenäitajaks!” pomiseb Aleksejev lahkudes ja pühib äraandliku pisara silmist.

Ülemjuhataja sõidab tagasi Stavkasse Mogilevis, kuhu järgnevail päevil hakkavad kümnetena kokku voolama delegatsioonid igasuguseilt organisatsioonelt, tuues oma poolehoiuavaldusi ja palveid, et ülemjuhataja lubaks neid toeks tulla Venemaa uuesti ülesehitamisel. Tulevad Ohvitseride Liidu saadikud, Kasakate Liidu mehed, Georgi-kavalerid, semstvo- ja linnategelased, töösturite esindused, raudteelased, naisorganisatsioonid - kõigil üksainuke hinge haaranud mõte: toetada Kerenski poolt nii mustatud, kuid siiski veel tuhandete heade vene inimeste ainukest lootust Kornilovit.

Stavkasse astub kärsitult pärima aega, millal võib liikvele asuda Petrogradi poole, ka 3. ratsakorpuse ülem kindr. Krõmov, kelle otsesele juhtimisele kuulub muu seas kaukaaslaste Metsik Diviis, väeosa, mille ainus nimetaminegi ajab Kerenskile ning ta poolehoidjaile kananaha ihule.

Kuid Kornilov ei anna veel siiski käsku väeosade koondamiseks Petrogradi, loodab viimse silmapilguni kokkulepet Kerenskiga ja valitsusega, saadab oma voliniku kaudu peaministrile palve, et lõpetatagu vähemalt ässitustöögi tema vastu ajakirjanduses.

Viimane sünnibki, ajalehed muudavad järsult tooni ja korraks näib juba, et tüliasi on lahenemas ja peaminister leplikult kätt ulatamas Kornilovile: nimelt saadab Kerenski 24. aug. Stavkasse sõjaminister Savinkovi, et ülemjuhatajale tutvustada valitsuse poolt kavatsetavaid seaduseelnõusid, milliste aluseks võetud Kornilovi nõuded.

Need ei ole veel küll alla kirjutatud valitsusliikmete poolt, kuid Savinkov kinnitab, see sünnib kohe ta tagasijõudmisel pealinna, ja teatab, et Kerenski on lõplikult nõustunud ka Petrogradi linna ja ümbruse sõjaseisukorda kuulutamisega, milleks palub valitsuse nimel kiiremas korras läkitada Petrogradi vajalisi väeosi julgeoleku tagamiseks võimaliku enamlaste väljaastumise vastu.

Liigutatud neist teateist, raputab ülemjuhataja rõõmsalt Savinkovi mõlemaid käsi ja palub edasi anda Kerenskile:

„Ütelge peaministrile, et ma olen alati valmis teda toetama kõigi abinõudega ja kõigest südamest, kuna see on ju vajalik meie isamaa hüvanguks!”

Savinkov viib selle vastuse Petrogradi, kuna Kornilov hakkab kiirelt tegema korraldusi erilise Petrogradi armee loomiseks, kes peab alalisele valvele jääma Petrogradi ja ta ümbrusse kuni asutava kogu kokkutulekuni.

3. ratsakorpus, mille osad asuvad laiali pealinna ligemas ümbruses - Luugas, Pihkvas, Oudovas, Tallinnas, Valgas, antakse kindral Krasnovi käsutusse ja senine 3. korpuse ülem kindr. Krõmov saab käsu moodustada uus võimas löögikorpus, kuhu kuuluvad Kaukaasia mägirahvaste inguššide, ossetiinide, abhaaside, kabardiinlaste, dagestanlaste jt. polgud, Doni kasakad, Georgi-risti kavaleride eripataljonid ja Kornilovi-nimeline surmapataljon, mis koostatud enamikult ohvitserest ja sõjakoolide kasvandikest.

Nende jõudude pealinna koondamiseks ei anna Kornilov ühelegi väeosa-ülemale muid ülesandeid kui ainult valitsuse ja tulevase asutava kogu kaitsmise eesmärke, kuid polkude ja diviisiülemad, samuti ka korpusejuhid Krõmov ja Krasnov loevad sellest välja Kornilovi varjatud sihi - Ajutise Valitsuse kukutamise - alates oma ühikuis ägedat sellelaadilist kihutustööd.

Ühtlasi asutatakse ohvitseride poolt kõigis Petrogradile lähemais väestaapides ja garnisonides vandeseltsid „Kornilovi asja” läbiviimiseks, kuigi Kornilov ise pole andnud selleks vähimaidki korraldusi. Avaliku saladusena räägitakse ja levitatakse kõikjal „otseallikast” saadud uudiseid, et ülemjuhataja kuulutab end kõrgema riigivõimu kandjaks, nimetatakse juba ministrite nimesidki, kes Kornilovi isiklikul valikul pääsevad uude, isamaalikult häälestatud valitsusse, teatakse kõnelda ka oodatava riigipöörde tähtpäevagi.

Kornilovi tulised pooldajad on nii kõik oma konspiratsiooni viinud avalikule turuplatsile sõelumiseks, talitades, kuigi küll suurest isamaa-armastusest juhituna, sootu risti vastu ülemjuhataja soovidele, kes Kerenski kukutamist on ette näinud vaid kõige viimase abinõuna, kui läbi proovitud on kõik vähimadki võimalused sõbralikuks koostööks.

Samal ajal tuuakse vastuluure poolt Stavkasse vääramatuid tõendeid, et Kerenski ja Kornilovi vahelist tüli on ära kasutada otsustanud enamlased, tehes palavikulisi ettevalmistusi võimu ülevõtmiseks juba lähemate päevade jooksul, mille nad loodavad sooritada enamliste madruste ja Petrogradi lodevate varupataljonide abil.

Oma täielises lojaalsuses Kerenski vastu läheb Kornilov isegi nii kaugele, et samal ajal kui Kerenski tõstab juba ajakirjanduses hädakisa „Kornilovi mässust” ja „kodusõja ohust”, paneb ülemjuhataja talle ette ühes sõjaminister Savinkoviga sõita Mogilevi Stavkasse, kus lubab neile tagada täielise julgeoleku seniks, kui inimeste meeled on rahunenud, enamlaste väljaastumisoht kõrvaldatud, ning tema, ülemjuhataja, kogu maailmale näidata suutnud, et tal pole mingitki kavatsust võimu haaramiseks, niikaua kui koostöö võimalused pole veel kadunud.

Hirmunud Kerenski loeb aga sedagi puhtsüdamlikku ettepanekut ainult uueks „alatuks tõenduseks”, kisendab valitsuse koosolekul hüsteerikasse sattunud naisena, et Kornilov ähvardavat teda tappa, milleks muuks siis see Stavkasse kutsumine ja milleks kõik need poolavalikud vandeseltsid, milliste olemasolust talle toodud teateid kõigist suuremaist väekeskusist.

Et veelgi kindlamaid süüdistusi saada ülemjuhataja vastu, saadab Kerenski 26. aug. Kornilovit usutlema oma usaldusmehe, endise ministri Lvovi, kes Mogilevi ilmudes eeskätt satub Kornilovit ümbritsevate staabimeeste hulka.

Nende jutte, arvamusi ja oletusi kuulatades jääb Lvovile kindel mulje, et Kornilovil on riigipöördega tõsi taga: Stavka juures viibiv valitsuse komissar Savoiko, ehtne provokaatoritüüp „à la Azef”, sosistab talle koguni kõrva, et ülemjuhatajal on juba valmis une kabineti nimestikki, mille ta siinsamas viskab pliiatsiga paberile. Ülemjuhataja ultimaatum valitsusele koosnevat 3 punktist: 1) kõige sõjalise ning kodanliku võimu üleandmine Kornilovile; 2) Ajutise Valitsuse viibimatu kohalt lahkumine; 3) Petrogradis piiramisseaduse väljakuulutamine.

Ülemjuhataja enese suust aga Lvov kuuleb sootu teist: et ta ei soovi muud kui kindlustada valitsuse seisukorda, kõrvaldada enamline hädaoht pealinnast, ning veel sedagi, et kui valitsuse lahkumine üldse võib kõnesse tulla, siis ainult peaministri enese nõusolekul. Samuti kinnitab Kornilov Lvovile veel kord, et ta on Kerenskit Mogilevi kutsunud ainult puhtinimlikest tunnetest juhituna, tahtes sellega tagada tema puutumatust Petrogradis puhkeda võiva enamlise mässu puhul.

Lvov sõidab tagasi pealinna, räägib Kerenskile kõigest kuuldust-nähtust Mogilevis ja katsub peaministrit veenda Kornilovi riigipöördejuttude tõelises alusetuses, ülemjuhataja enese sõnade kohaselt. Samas pistab ta aga Kerenskile pihku komissar Savoikolt saadud „uue kabineti” nimestiku ja seletab ka „Kornilovi ultimaatumi” 3-st eeltoodud punktist, pooliti naljatoonil, nagu mõnd värsket anekdooti.

Kerenski kahvatub, lugedes kortsunud paberitükikest värisevail sõrmil.

„Kas olete valmis tõendama oma allkirjaga, et oma kõrvaga kuulsite Kornilovi ultimaatumi kolme punkti?” küsib ta järsult, astudes sammu ligemale täiesti kohmetunud Lvovile.

„Niipalju, kui seda kuulsin Savoikolt ja staabiohvitserelt,” kogeleb Lvov.

„Pange see kirja ja kirjutage alla!” nõuab Kerenski.

Ehmunud Lvov istub laua taha ja kirjutabki:

„1) Kuulutada Petrogradis välja sõjaseadus. 2) Kõik sõjaline ja kodanlik võim peab üle antama kõrgema ülemjuhataja kätte. 3) Kõik ministrid, välja arvamata ka peaminister, peavad lahkuma kohalt. Ajutine võim peab üle antama ministriabidele kuni uue valitsuse moodustamiseni kõrgema ülemjuhataja poolt.“ V. Lvov. Petrogradis, 26. aug. 1917. a.

Võiduka naerumuigega peidab peaminister tähtsa „dokumendi” taskusse, et juba samal õhtul esineda selle vääramatu süütõendiga, nagu ta ütleb, valitsuse koosolekul.