Читать книгу Minu esimesed triibulised - Eduard Vilde - Страница 3

Olin seitse aastat vana, kui mulle esimene suur au osaks sai, mis minu iseteadvust märksa tõstis. Parun ja paruniproua olid pika arupidamise ja sisemise võitluse järel otsusele jõudnud valida mind oma ainuma pojakese mänguseltsiliseks – mind, aidamehe Eedit, kõigi teiste mõisalaste seast! Toatüdruk kutsus ühel päeval ema „üles” – nõnda nimetati meil härrastemaja –, ja kui ema jälle „alla” tuli – nõnda nimetati meil teenijatemaja –, tõi ta minu toa tagant vihmaloigust välja ning ütles mulle ärevusest väriseva häälega:

„Poiss, tule, ma pesen su puhtaks; sa pead noorhärraga mängima minema – noorhärraga, kas kuuled!”

Põhimõtteliselt polnud mul jumala vee vastu midagi, kui see mu alumisi kehaliikmeid niisutas ja kas või kaenla alla ulatus, aga nägu ja kaela – iseäranis kaela märjaks teha lasta, pealegi kui seejuures seepi tarvitati, mis mulle iga kord silma läks, see oli mu surm, selle vastu tõrkusid kõik mu sisemised tundmused. Ema ja minu vahel algas siis – nagu igal hommikul – meeleheitlik võitlus, mis paraku tugevama võiduga lõppes, ja see tugevam polnud mitte mina. Varsti olin otseti pesuvaagnas, suud-silmad seebivahtu täis, ja ema nühkis ja küüris, nagu oleks tal minu asemel piimapütt või koorekirn käte vahel. Minu ulguvat protesti ei pandud mikski – hoopis selle vastu, mulle käis paar lahmakat selleks loodud tallermaa peale, nii et tolm aga lendas...