Читать книгу Tabamata ime - Eduard Vilde - Страница 3

(Juuli, vanaldane, veidi maalaadi tüdruk tõsise olekuga, millest aga ajuti kuiv huumor läbi murdub, pühib vaheldamisi räti, harja ja suletopiga igalt poolt tolmu. — Juta Laurits, 15-aastane jumekas tütarlaps, üle-ealise kasvutäidlusega, pruunis gümnaasiumikleidis, pealisjaki, kübara ja vihmavarjuga, ruttab keskuksest sisse, kärmest käigust veidi lõõtsutades.)

JUTA. Kas tulid?

JUULI (keelavalt käsi tõstes). Tssst — mitte nii väga… Tulid neh, aga mitte õhtu, vaid alles hommiku pool viiese rongiga.

JUTA (tasasemalt). Miks?

JUULI. Väike hiljaks jäämine teel; Tinapurgis, või kus tühja, polevat rongil otsekohest ühendust olnud.

JUTA. Siis käidi õhtu asjata vastas! — Kas neid palju olnud?

JUULI. Küllap vist, ja mitmed lilledega. (Käenäitega üle toa.) Näe, hea kaenlatäis saadeti siis siia meie omadele lisaks.

JUTA (ringi vaadates). Oo, kui pidulik, kui pidulik! — Ega neil öösi enam keegi vastas teadnud käia?

JUULI. Härra käis hea õnne peale — oligi õige.

JUTA. Ja nüüd — kõik magavad veel?

JUULI. Ainult külalised.

JUTA. Siin muidugi? (Tähendab vasema ukse poole.)

JUULI. Ja. — Kohe heitsid magama, nii puruväsinud olid. Mõtelge: kolm päeva ja kolm ööd vagunis! Tont teab, kus ilmaotsas see Kapsastnoobol õieti on!

JUTA. Budapest ikka!

JUULI. See ju peaaegu üks — ma vahetan need nimed ikka ära. — Aga miks teie siis õhtuks koju ei tulnud? Tahtsite ju ka vaksali minna.

JUTA. Kas te siis seda kärkimist ei kuulnud? Oh, niisugune sügisene äike on jäle! Nagu oleks kümme tuhat kuradit viha pärast lõhki kärisenud. Ja siis hakkas kui toobri-äärest valama — tule veel kolme versta tagant koju!

JUULI. No, aga enne sadu?

JUTA. Enne sadu oli seal hea olla! Ma ei olnud ka mitte­üksinda, kaks teist peglat tuli veel: Hilda ja Gerda. Sõime preili Marlandil suure potitäie mett ära ja tahtsime talle tasuks natuke teatrit teha ja tantsida.

JUULI. Ja siis jäite kolmekesi sinna ööseks! Vaene preili Marland! Tõepoolest, papa peaks teie eest Marlandi-preilile juba ammugi kosti- ja korteriraha maksma.

JUTA (naerdes). Seda arvan isegi.

JUULI. Hea veel, et täna vene püha on —

JUTA. Ja, see on päris õnn: õppimine oleks muidu kõik veel — (õlakehitus ja kentsakas lõust). — Aga ütelge mulle nüüd, kuidas ta välja näib. (Tähendab peaga vasema ukse poole.) Huvitav — mis?

JUULI. Kumb „ta“? Neid on ju kaks.

JUTA (kärsitult, hääle summutamist unustades). Mis mul nüüd naisterahvaga asja on!

JUULI (jälle käsi tõstes). Kuss! Jumal hoidku! Mind pandi siin vaikuse eest vastutama, võõras proua keelas mulle kas või peasügamise ära, ja teie kriiskate nagu metsas!

JUTA (jälle tasemalt). Lilli-tädi andis teile käskusid?

JUULI. Muidugi! Kunstniku-härra olla ju närblik.

JUTA. Soo? Nagu suured vaimud kunagi. (Silmitseb ja nuusutab siin ja seal lillesid.) Ehk oleks juba aeg, et ka mina närvid saan. — Aga tema välimus, Juuli? Ligitõmbav — võrgutav — mhh?!

JUULI (edasi töötades). Kuula aga tütarlast! Ei tea, mis temal naisemehe välimuse järele on pärida!

JUTA. Kunstnik ei ole naisemees — kunstnik on kõigi mees! Pange tähele, ma võtan ta tädi käest ära, kui ta mulle meeldib!

JUULI. Kõtt! Eks siis võiks iga kooliplika naiste käest mehed ää võtta! — Kas te’s teda ise enam sugugi ei mäleta?

JUTA. Ainult natuke läbi udu. Ma olen teda ju vist üksainus kord elus näinud, ja siis ma ei mõistnud veel poissi vaadata.

JUULI. Aga nüüd mõistate juba? (Pead noogutades.) Nah, see viljake tõotab varatselt looma hakata! — Eks näe, kas te oma tädigi veel ära tunnete.

JUTA. No, kuidas seegi siis nüüd on? Rääkige ometi! Ikka veel niisugune — niisugune boamadu? (Markeerib käega looklemist.)

JUULI. Küll te näete teda varsti isegi. Ei mina oska teile võõramaa inimesi silma ette sõnuda —

JUTA. Võõramaa inimesi?

JUULI. Noh, võõraks läinud inimesi! — Ja kui palju ma neid siis näha sain? Vaevalt paar minutit —

JUTA. Sõge! Ühest pilgust on küllalt! — Aga söögu teid susi! Ma lähen ennast nüüd natuke ilusaks tegema ja tahaksin ka pisut õppida — varsti tuleb preili Marland tundi andma.

JUULI (käed puusas, lühikese koriseva naeruga). Tund pidi ju eile preili Marlandi juures olema!

JUTA. Jah, pidi! Aga ei olnud. Teie kuulsite ju, et mul seal parematki teha oli. Ja nüüd taevas teiega! (Minnes.) Ma olen üleval oma kambris, kui keegi küsib. (Keskuksest ära.)