Читать книгу Ettevaatlik kosilane - Eduard Vilde - Страница 3

Kiisa külale lähenes kerjaja. Kõle talvine tuul, mis lõõtsus üle lumise lagendiku, pani ta suure, aga tühja kaelkoti, ta paigatud kuue hõlmad, ja pikad juuksed ja sassis habeme lehvima ning lipendama. Sagedasti haaras ta pahema käega, mida kattis päratu suur labakinnas, oma tulipunasest ninast kinni, sest tuul nüsis teda nagu nüri noaga. Paremat kätt toetas sant jämeda kepi najale. Õnneks oli õhtu kuupaistene, nii et ta nägi teed ja küla selgesti enda ees.

Kui oleks kedagi olnud, kes selle kerjuse lähemalt vaatlusele oleks võtnud, ta oleks ühte nähtust imetella saanud.

Seesinane kerjus kõndis nimelt kiiresti ja kindlal vedurjal sammul, kui talle maanteel ühtegi inimest silma ei puutunud; niipea aga kui ta ees või taga – ta vahtis tihti enese ümber – tuli nähtavale mõni teeline, sai rutulisest kõnnist vilets roomamine, kindlast sammust hale komberdamine. Siis oli kerjaja vaene vigane, kel kordamisi olid kõverad ning valusad nii parem ja pahem jalg kui vist ka mõlemad käed.

Küla algul jooksis talle vastu väike poiss.

„Ütle mulle, hea laps, kus on siin Tiidu pere?“ küsis sant väriseval häälel.

„Neljas siit,“ vastas terane poiss. „Aga miks sa siis kohe esimesega peale ei hakka? Läbi käid ju ometi kõik!“

„Ma lähen ainult sinna, kus on heldemad inimesed.“

„No siis mine aga peale Tiidule!“ naeris poiss ja pistis edasi.

„Miks ta nii pilkavalt naeris?” mõtles kerjaja, varjutades palet. „Tiidu Toomas on ju jõukaim peremees vallas – kas seal siis puruvigase kerjaja vastu heldust ei peaks tuntama? Rumal jõmpsikas! Kuigi kõigil teistel ehk südant ei ole, minu Liisi on hellahingeline, selle eest annan oma pea.“