Читать книгу Jumala tahe - Eduard Vilde - Страница 2

Kuuendikumehe hurtsikuke Harjus, nagu neid seal palju. Ta toetub tagumise küljega elutüdinult kadastikuga kaetud kruusase seljandiku vastu ja on tahmane, suitsunud oma sammaldunud õlgkatuse all, mis seisab räämas ja turris nagu mustlase juuksed. Viltu on ta madal uks, längu ta nurgad ja vajunud ta otsad, ja kaks mustavat auku – üks ees-, teine tagapoolses seinas – mis tahavad olla aknad, on nõega nii paksult võõbatud, et päikese helk saab ainult kollaka uduna hurtsiku sees nähtavaks.

Laest tolgendab tahm, seintel ta hiilgab, nagu oleksid need kivisöe kihid. Hurtsiku sisemus tuletabki söekaevandust meelde. Paekivist põrand, sauega üle potsitud, vahed kivikillukestega täis topitud, aga siiski auguline ja roopaline, täis kõiksugu konaraid. Ukse ees akna kõrval seisavad elatanud ja ussitanud kangasteljed, takune kangas on üleval. Selle ukse kõrval, mis viib toast rehe alla, laiub seina ääres õlgedega täidetud avar poludi. Suur kõhukas ahi ruumika koldega, mis tuhka täis, võtab kolmanda seinaääre enda alla. Nõnda jääb toa keskel kolmele inimesele ruumi seista, kui nad üksteisele hästi ligi hoiduvad.