Читать книгу Klamanni emanda kosilased - Eduard Vilde - Страница 2

1

Emand Klamanni leina-aasta oli täna lõpule jõudnud – tähtis päev noorele, elurõõmsale lesele. Maha seljast must kleit, maha must kübar musta looriga! Kadugu leinakortsud näost, ilusad huuled tilkugu kurbuse asemel jälle rõõmust!

Ja emand Klamann seisis peegli ees ja naeratas. Helkjas lillekirju kleit, mille ta oli selga pannud, valge tanu, mille ta oli pähe pannud, ning punane roos rinnas – oh, kuis oli see kõik palju kaunim kui kõik see igavene must!

Koputati ukse pihta, üsna tasakesi, üsna argselt. „Sisse!”

Ja sisse astus aeglaselt ja ettevaatlikult – esimene kosilane. Ta oli vanaldane mees tõsise, alandliku näoga, punakate juuste ja punase kikkhabemega. Juuksed ja habe olid mingi õliga nii ohtrasti niisutatud, et karvadel piisad otsas rippusid. Külaline kummardas peaaegu maani ja sosistas magusasti: „Tere hommikut, Klamanni-proua!”

„Tere hommikut, kirjutajahärra, tere hommikut, isand Mõtus!” hüüdis noor lesk heatujuliselt. „Võtke aga istet ja kõnelge, Mis asja pärast teie mind jälle kord vaatama tulite.”

Isand Mõtus kobis kohmetult tooli juurde, mille poole emand käega oli näidanud, istus kõige viimase nurgakese peale, vahtis häbelikult kübara sisse, mida ta käes hoidis, ja algas tasase, kaebliku häälega:

„Austatud ja armastatud emand! Ma käisin viie nädala eest siin vaatamas, aga teie leina-aasta ei olnud veel mööda. Kui ma kolme nädala eest käisin, ei olnud ta ka veel mööda. Kahe nädala eest käisin ka siin, aga siis ei olnud teid kodus. Mineval nädalal oli teie uks lukus. Täna tulin jälle kuulama, kas teile õnne tohin soovida. Ma oleksin üleeila ja eila ka tulnud, aga ma olen loomu poolest tagasihoidlik ja taktiline ega julge naisterahvast nii sagedasti käia tülitamas. Täna ei võinud ma aga tulemata jääda, sest mulle tuli selgesti meelde, et teie õnnis mees just täna aasta eest silmad kinni pani. Küllap siis täna ka teie leina-aasta mööda on, ja ma tulin teile seks õnne soovima. Jah, seda ma tulin.”