Читать книгу Kolmkümmend aastat armastust - Eduard Vilde - Страница 3

Noor hingekarjane teab, et tähtis ei ole tuum, vaid koor. Tuuma ei taibatagi sageli, ei viitsitagi taibata, üheksakümmend protsenti kuulajaid laseb ta kõrvast sisse ja teisest kohe välja. Mida aga nauditakse, mis ajab kõrvad kikki ja suud lahti ja silmad vesiseks ja südamed soojaks – see on asja välispidine avang, see on jutlustaja hääl, diktsioon, žestikulatsioon, temperamentlikkus. On need omadused koos ja korras, siis võib ka protestantlik hingekarjane, see usuline viinavesistaja, kas või kõige vanausulisema vagatseja ekstaasi süüdata – pastor Tuvi teadis seda omast käest ning tavatses ametivendade seas väita, et sama tulemust võivat saavutada ka siis, kui jutlustaksid eesti kogudusele kirgiisi keeles.