Читать книгу Koidu ajal - Eduard Vilde - Страница 1

1

Оглавление

V. pooljaamas ja tema lähemas ümbruses valitses muidu unine igavus; jaamaülem istus oma toas, jõi teed, luges «Svet’ti» ja haigutas; ametis olev telegrafist mõtles nii kaua 20. kuupäevale, kuni ta pea aparaadilaua nurgale vajus ja silmad kinni läksid; stoorož küürutas pagasiruumis kaalul ja parandas oma pojakese kingi; ainult teemeister liikus venimisi jaama ees roobastel, andis roopaseadjale mõne käsu ning läks siis koju naise juurde; sirelipõõsastes, väikese kollase jaamahoone taga, säuksusid varblased, mõni põrnikas põrises noorte pärnade ja pihlakate ümber, alt metsa poolt kuuldus käo kukkumist – muidu oli kõik vagune, uinuv, tukkuv.

Aga kui olid reisijaterongid hommikuti ja õhtuti tulekul, siis elustus V. pooljaam otsekui mõni suurjaam – muidugi ainult suvel. Kõigil teeharudel, mis tulid põhjast ja idast jaama poole – ja neid oli kaunis palju – tärkas nähtavale valgeid kübaraid, helkjaid kleite, värvikaid päevavarje, iga karva meesterahvaülikondi roheliste puude ning põõsaste vahel, ja varsti valitses jaamaesisel priske liikumine, rõõmus vehkimine üksteisest mööda ja elav kõnesumin. Jaamamaja seinte najale kogunes ikka rohkem jalgrattaid, pärnade ja pihlakate alla hobuseid sadulas ja vankrite ees. V. pooljaamast paar versta eemal asetses nimelt üks uuemal ajal tekkinud suvituspaik, mille elanikele, eriti nooremaile, pakkus rongide tulek ja minek lõbusat vaheldust, seda enam, et jaama poole minevad, läbi kuusemetsa ja haljaste aasade viivad teed olid jalutamiseks nagu loodud.

T. suvituskohas asusid rikkamad linnakodanikud – seda võis näha nende tütardest ja poegadest jaamaesisel. Viimaste näod, riided, ehted, nende liikumis- ja kõnelemisviis, kogu nende olek eneste vahel ja muu ümbruse kohta – kõik hingas enesest teatavat ollust, mis sissepoole ühendab, väljapoole lahutab, mis tõmbab selle seltskonnaliigi ümber nähtamatu, aga selgesti tunduva piirjoone. Noor jaamaülem, kes toas «Svet’ti» lugedes igavuse pärast oli haigutanud, – kuis oli ta nüüd erksalt jalul, kuis teretas ta aupaklikult sinna ja aupaklikult tänna, kuis laenas ta viisakalt ja kannatlikult igaühele oma kõrva, kel temalt oli midagi küsida või soovida, ja kuis punastas ta õnnelikult, kui keegi noorte preilide hulgast teda mõne lahke küsimusega austas! Ja stoorož ja pakikandja – nad muutusid kõigi nende härraste alandlikeks teenijaiks, kummardavaiks ümmardajaiks, nad olid iga kord nagu hüppel, kui neile keegi härra, proua või preili mingi käsuga lähenes. Väsinud telegrafist, kes nii suure igatsusega palgapäeva ootas, oli unest ammugi ärganud, vahtis aknast poolaukartliku uudishimuga välja ning tundis kõditavat lõbu, et ta kõigi nende härraste seas, kes teda tähelegi ei pannud, inimese leidis, keda ta tohtis teretada, olgugi et see oli ainult ühe tohtriproua – bonne.

Sel neljapäevaõhtul, maikuu lõpul, mil Andrei Petrovitšit ootas aimamatu au, et Riesemanni preilid oma venna ja külalistega olid talle raudteele isiklikult vastu tulnud, pakkus V. pooljaam tavalist elustatud pilti. Perroonil jalutasid suuremais ja väiksemais salkades moodsalt friseeritud noored preilid kergeis helkjais suveriietes, noorhärrad valgete kübarate või kirjute spordimütsidega, ülespoole koolutatud vurrudega ja läikivate keppidega, siis mitmest vanuseliigist alaealised tütarlapsed lühikestes seelikukestes, lühemate ja pikemate patsidega, mida ehtisid värvikad lindid, ja lõpuks nooremad ja vanemad poisikesed, osalt õpilasemundrites, osalt õhukestes valkjates suveriietes. Vanemaid härraseid oli võrdlemisi vähe näha; need maitsesid kodus oma aedades ilusat sooja kevadeõhtut.

Andrei Petrovitš Kurbatov oli paari päeva eest kirjutanud, et ta saabub tänase rongiga. Härra Riesemann saatis talle kutsari sarabaniga jaama vastu. Et Riesemanni härrastest, kes rohkete külalistega parajasti pühitsesid Stella-preili sünnipäeva, keegi isiklikult ei tahtnud Eberhardi tulevast tunniandjat minna jaamast ära tooma, oli ainult loomulik. Seks polnud Eberhardil eneselgi lusti, sest esiteks tundis ta iga õpetaja, ka kõige pehmema vastu iseäralist õudu, ning teiseks oli see õpetaja, kes pidi tulema tema suvist priiaega kitsendama ja keda ta sellepärast südame põhjas juba ette vihkas, ainult vaene vene üliõpilane, kelle peale rikka vabrikandi ainus poeg ainult kui palgalise peale võis maha vaadata. Ent korraga hüüdis Stella-preili, kes oli täna oma ilusa peigmehe kõrval iseäranis heas tujus:

«Lapsed, lähme härra Kurbatovile jaama vastu! Tädi Agaate kirjutab Peterburist, ta olevat, hoolimata kõigest, üsna huvitav inimene.»

Mida Stella-preili sõnaga «hoolimata kõigest» mõtles, selle jättis ta teistele seletamata, tema ettepanek aga leidis vastukõla. Kõigepealt muidugi härra Göbleri poolt, kel oli põhimõtteks peiupõlves oma ilusa mõrsja soove pirnesi täita; siis Heinrich Bergmanni poolt, kes, olles ise üliõpilane, tundis sellepärast uudishimu Peterburi kommilitooni tundma õppida, keda Stella oli huvitavaks nimetanud; paar noort neidu ja üks härra külalistest olid jalutamisega kah nõus, ning Eberhardi kaasamineku otsustas filosoofiline kaalutlus: Mida varemini vaenlast näed, seda varemini võid talle hambaid näidata … Ainus tõrkuja oli preili Riita Riesemann, kes, mossitades oma ilusaid huuli ja vaadates etteheitlikult õe otsa, ütles lõikaval, torkaval toonil, mis talle oli nii omane:

«Aga mõtelge ometi, mida hakkab see inimene enesest arvama, kui me temale vastu läheme! Me rikume ta ju otsekohe ära!»

«Paperlapapp,» vastas Stella, «ta hakkab ju meiega koos elama, meiega ühes sööma, meiega läbi käima. Ja lõpuks: ta on üliõpilane, ning nagu tädi Agaate kirjutab, heast perekonnast, kuigi vaene.»

«Ja ta võib ju üksinda vankril koju sõita, kuna meie tuleme jala tagasi,» lisas härra Göbler juurde.

Riita vaatas küsivalt Heinrich Bergmanni, oma austaja peale; see näis kahevahel olevat, silitas korraks oma tärkavat habemeudu ülemisel mokal, lükkas oma rohelise värvimütsi, mida ta maal katteta kandis, veidi teisele kõrvale ning pajatas oma venitaval, uhkel-hooletul kõneviisil:

«Peab ometi teadma, kellega tal on tegemist, ja kui tema ei tea, eks siis tea meie.»

«Vähemalt peame aga küsima, mis arvab mamma,» puikles Riita edasi, ehk küll järeleandlikumalt. Kuid juba oli Stella Osvald Göbleri käsivarrel minekut teinud ja teised tegid nende kannul sedasama, nii et nooremale preili Riesemannile, kes ju muidu oli jalutuskäigu poolt, muud nõu järele ei jäänud, kui oma üliõpilasega seltskonnale järgneda.

Nüüd nad kõndisid jaamaesisel edasi-tagasi ja viitsid aega tuttavaid teretades, vähem tuttavaid vaadeldes ning kritiseerides ja kergelt-ükskõikselt lobisedes. Rong oli eelmisest jaamast juba välja helistatud, signaalilaud üles tõmmatud.

Stella Riesemann pidi täna olema tõesti lõbusas tujus, sest tema, kes ta oma õe kõrval oli muidu nii tagasihoidlik, nii tõsine, peaaegu kuiv, hüüdis korraga vallatult ja naerval suul:

«Lapsed, kes tahab minuga kihla vedada? Ma väidan, et ta on musta verd!»

«Kes nii?» küsis Göbler.

«Andrei Petrovitš muidugi.»

«Eberhardi tulevane koolmeister?»

«Jaa, jaa!»

«Aga Stella, mis on meil siis selle inimese juustekarvaga tegemist?» käis Riita hääl nagu pisukese ratsapiitsa nips. «Sul näib ju hoopis iseäraline huvi tema kohta olevat.»

«Ongi,» naeris Stella. «Kas teate, ma olen kõigist neist nägudest, mida meie siin iga päev näeme, – neist igapäevanägudest siiamaani tüdinud!» Ta tõmbas endal esimese sõrmega üle kurgu. «Ma olen ka teie kõigi nägudest tüdinud – palun vabandada!»

«Minu omast ka?» küsis härra Osvald Göbler teeseldud ehmatusega, kusjuures ta oma ilusa õrna härrasnäo selle täiel ilul ning õrnusel pruudi poole pööras ja talle oma suurte sõstrakarva silmadega etteheitlikult otsa vaatas.

«Võib-olla – ma näen sind ja kõiki teisi liiga sagedasti,» vastas Stella, kuna ta sinine pilk kelmikalt ja ühtlasi hellalt peigmehele heitis. «Ma näen teid liiga sagedasti, see nürib mu nägemisvõime, ja miski pole loomulikum, kui et ma igale uuele näole, mis minu piirkonda ilmub, huviga vastu vaatan … Ma väidan, Andrei Petrovitš on musta verd; kes vaidleb vastu ja lööb minuga käe?»

Muidugi tundis härra Osvald Göbler, kel oli põhimõtteks peiupõlves pimesi kõiki mõrsja soovisid täita, enese kohustatud olevat kihlvedu vastu võtma.

«Ma väidan, et ta on valget verd – päris linavalge, just nagu sinu papa tallipoiss Janka; silmaripsmedki on tal valged nagu –» härra Osvald Göbler hakkas valjusti naerma ja jättis sõna pooleli, kuna ta Stellaga käe kokku lõi. Kihlveo hinnaks määrati midagi magusat – ühelt poolt kaks naela šokolaadi, teiselt poolt – sosistatud kokkuleppel – teatav arv mususid.

«Kas teate,» võttis Tartu korporant Heinrich Bergmann pahase preili Riita kõrval paljutõotava venitamisega sõna, «kui teie, preili Stella, tahate selle Andrei Petrovitši välimuse kohta ustavat kirjeldust saada, siis võin mina selle teile anda!»

«Teie? Teie ei tunne teda ju!»

«Tunnen. Vähemalt nii palju, et teda võin kirjeldada. Ma tunnen paljusid Andrei Petrovitšeid ja nad on kõik ühesugused. Meie Tartu kubiseb neist ju nüüd, nagu tuttav … Pange aga tähele, preili Stella: Andrei Petrovitš Kurbatov kannab punast särki paigatud pükstel, ja kui tal on mundrikuub seljas, siis võite sellest kodus kõige parema tagajärjega lasta seepi keeta, ja kui lisate mantli veel juurde, siis saate rohkem seepi, kui teie pesunaine aastas jõuab ära kulutada. Mis puutub aga Andrei Petrovitš Kurbatovi ilusaisse juustesse, mille karva ma teile paraku ei tea nimetada, siis ulatuvad need tal kõige luulelisemais käharsalkades õlgadeni ja on nii tihedad, et neist rehagi läbi ei tungi, mis tuleb osalt ka sellest, et nad pole aastat kolm ei kammi ega reha näinud.»

Terve seltskond, peale Stella, naeris; kõige südamlikumalt preili Riita Riesemann, kes pooltänulikult, pool-imestades oma naljaosavale austajale silma vaatas. Heinrich Bergmanni kirjeldus oma hoolimata teravuses, jah, jämeduses, oleks muidu vahest läilalt mõjunud, aga see noormees oskas pilgates nii heasüdamlikku, pahamõtlemata tooni tarvitada, et see ta sõnade vastikut mõju vähendas ning pehmendas. Ka Stella ei pahandanud, aga et ta kord opositsioonis oli, siis ei tahtnud ta vastust võlgu jääda.

«Ma ei tea mitte, Heinrich, kui õige on teie kirjeldus härra Kurbatovist,» ütles ta tõsiselt, kuid teravuseta; «teie peate aga tunnistama, et siledaks soetud pea ja nõelasilmast tulnud kuub ei küüni veel mitte inimliku väärtuse hinnanguks, ei tee meest veel mitte meheks ega huvitavaks ammugi mitte.»

Heinrich Bergmann kummardas sügavasti.

«Nüüd sain!» ütles ta alandlikult.

Kuid Riita ei tahtnud võitu lasta nii kergelt õe kätte minna: ta viskas, nagu tal sellisel puhul viisiks oli, oma kitsad, kuid verekad huuled põlglikult üles ja nipsas:

«Nah, mis puutub minusse, siis seltsin ma ennemini kasitud ja haritud tölplasega kui poolmetsiku suurvaimuga; mul pole kord lugupidamist räpase ja nadise inimese vastu.»

«Maitseasi, armas Riita,» naeris Stella-preili; «ma tean ju, et sa hindad inimesi nende hilpude järgi ja pead vaimu üldse kaunis üleliigseks asjaks.»

Vaidlusele tõi lõpu rongi tulek. Jaamakella lõikav helin surmas Riita-preili vastuse. Konduktorid hüppasid platvormidelt, et avada vagunite uksi; rongi aknast vahtis välja palju tolmunud nägusid; mahaastujaid oli ainult vähe.

Riesemannide seltskond pidas silmas teise klassi vaguneid, üksnes Heinrich Bergmann mitte; see näis Andrei Petrovitš Kurbatovit kolmandast klassist ootavat välja astuma, ja tal oli õigus. Kestis küll kaunis kaua, enne kui nähtavale tuli isik, keda ta üliõpilasmundri järgi võis Eberhardi tulevaseks tunniandjaks pidada, sest tal oli suur ning raske reisikohver vaguniukse ja platvormitrepi vahelt välja pingutada ja alla kanda; aga et see oli ainus üliõpilane, kes rongist üldse ilmus, siis ei võinud kahtlust olla, et raske reisikohvri omanik on Andrei Petrovitš Kurbatov.

Tema vastuvõtjate seas tekkis kõhklev arupidamine, kas läheneda talle kõik koos või jätta seda härradele, või jälle Eberhardile üksi ülesandeks. Aga enne kui selles otsusele jõuti, astus võõras üliõpilane, kui ta oma kohvri perroonile maha oli pannud, Eberhardi juurde, kes kandis reaalkooli õpilase mütsi, ning küsis kerge vene kõlaga saksa keeles: «Kas te mitte vabrikant Riesemanni poeg ei ole?»

Poiss tõstis poolimetlemisi silmi ja vastas jaatavalt.

«See rõõmustab mind,» kõneles võõras seepeale vene keeli edasi ja sirutas sõbralikult käe. «Mina olen Andrei Petrovitš, sinu tulevane seltsimees ja sõber. Minuga kõneldes ütle mulle sina, nagu mina ütlen sinule. Ja nüüd näita mulle, kus seisab vanker, millele ma võiksin oma kohvri panna; kui tee pole kauge ja sina mitte väsinud, siis läheme jala koju. Kas oled nõus?»

Eberhard ei teadnud isegi, millest see tuli, aga ta oli oma tulevase õpetaja teretusest nii kohmetu, et ei märganud midagi vastata ja vaatas nagu nõu ja abi otsides veidi eemal seisvate õdede ja nende külaliste poole.

«Või ei ole sa mitte üksinda?» küsis Andrei Petrovitš kelle pilk siirdus poisi vaatesihi poole, mispeale seltskond Stella juhtimisel temale hakkas lähenema. «Kui õieti näen, on sul koguni palju kaaslasi,» lisas ta naeratades ning astus nüüd, mütsi peast võttes, preilidele ja härradele elaval sammul vastu.

Mees, kes esitles end Riesemanni daamidele ja nende külalistele, tegi Stella kihlveos võitjaks, sest Andrei Petrovitšil olid mustjad, kõrvade ümber halliga segatud juuksed ja samasugune täishabe, millest siit ja sealt ka väikesed vöödikesed hõbekiude valendasid. Aga Heinrich Bergmanni kirjeldus oli tema kohta ainult vähesel määral pihtaminev. Härra Kurbatovi juuksed olid lühikeseks pöetud, ta tihe habe ümarikuks piiratud, ta riided küll veidi kulunud ja pleekinud, aga mitte määrdunud ega paigatud, ja särki ei kandnud ta mitte pükstel, vaid mantli alt, mille ta lahtiselt üle õlgade oli võtnud, paistis välja valge kanepiriidest tužurka. Ainult ta müts võis vahest nõudlikule nägijale nurisemiseks asja anda: päike, vihm ja tuul olid selle algvärvi ammu hävitanud ja talle näo ning kuju andnud, millel enam mingit kindlust ega ühtlust ei olnud.

Kõige uudishimulikumalt heitis Stella-preili pilgu võõra peale ja leidis, et Andrei Petrovitš on inetu mees. Viimase kollakaskahvatu nägu oli kergete rõugearmidega kaetud, ta paksuhuuleline suu lai, ta tugev nina tönts; elu ja valgust selle jumetu näo üle laotasid aga ta mustjad, kaunis suured silmad, mille pilk igaühe peale nii rahulikult ja uurivalt heitis, nii usaldust jagades ja usaldust nõudes. Andrei Petrovitši keskmine, aga tugev kasv oli laitmatu, ta liikumine vaba ja kindel. Seevastu äratas ta piinlikku tähelepanekut, kui ta teretuseks oma parema käe välja sirutas; Riita-preili põrkas ehmatusekarjatusega tagasi ja ka Stella võttis selle käe ainult tõrkumisi vastu.

«Te peate sellega harjuma,» ütles Andrei Petrovitš naeratades; «ma olen näinud, et sellega üsna ruttu võib harjuda.»

Härra Kurbatovi paremat kätt kattis nimelt üleni, välja arvatud paari sõrme otsad, kaugelt käsivarrelt tulev sinakaspunane sünnimärk. Äkitselt nähtavale tulles äratas see käsi tõesti kohutava oletuse, kui oleks ta naha alt täidetud tardunud verega.

«Ta peaks ometi kindaid kandma – see on ju hirmus!» sosistas preili Riita Heinrich Bergmanni poole, kui ta näo oli jälkusemärkidega kõrvale pööranud.

Nagu oleks Andrei Petrovitš neid sõnu kuulnud, tõmbas ta taskust paari valgeid puuvillkindaid ja pani kätte.

«Ma ei kanna suvel mitte heameelega kindaid, selle pärast vabandage,» ütles ta rahulikul toonil seltskonna poole.

Vaheajal oli Riesemanni kutsar perroonile ilmunud, et koolihärra kraami vankrile viia, mis ka Stella-preili juhatusel sedamaid toimus.

«Me jalutasime jala jaama ja läheme ka jala tagasi, nagu teeme seda harilikult iga päev ajaviiteks; teie aga, härra Kurbatov, soovite vististi teile vastu saadetud sarabaniga sõita?» ütles Stella Riesemann, kes siin majaproua asemiku osa näis enese peale võtnud olevat.

Härra Kurbatov vaatas aga oma tulevase õpilase peale ja ütles:

«Selle üle otsustab minu noor seltsimees, kellega tahaksin ühte jääda; Eberhard, kas sõidame või läheme jala?»

«Ma lähen teistega ühes jala,» ütles poiss, vahtides altkulmu võõra peale ja siis temast mööda.

«Siis lähen ka mina teiega ühes jala,» tähendas Andrei Petrovitš”.

Riita-preili kortsutas kulmu, kehitas Heinrich Bergmanni suunas tusaselt õlgu, väristas pead ja astus paar sammu edasi, nagu tahaks ta seltskonnast eralduda. Heinrich Bergmann astus talle järele, tema tundmusi nähtavasti jagades. Osvald Göbler vaatas oma ilusate silmadega küsivalt mõrsja ja siis teiste neidude ning nende kaasalise, härra John Mühlbachi poole; Stella Riesemann otsustas aga ruttu ja teisi tähele panemata:

«Väga hea, härra Kurbatov, tulge meiega! – Jüri, vii koolihärra kohver vankrisse ja sõida koju, koolihärra läheb jala.»

Polnud ime, et Riita Riesemann Heinrich Bergmanniga seltskonna ees minekut tegi ja viimasest teel ikka mõnekümne sammu võrra lahku hoidus. Neile järele tõttasid ka teised, nii et ainult Stella-preili, Göbler ja Eberhard viimane õe salaja antud käsul – Andrei Petrovitši juurde jäid. Vahel juhtus koguni, et Stella ja Kurbatov olid üksinda, sest Göbler käis John Mühlbachilt sagedasti paberossi peale tuld laenamas ja sattus temaga siis jutusse, kuna Eberhard tarvitas silmapilke, mil Stella venelasega elavamalt vestles, eemaleminemiseks.

Stella-preili lahkuse üle võõra vastu ei imetsetud palju. See oli üks tema «tujudest», ja Riesemannide sõpruskonnas teati, et Stella on tujukas. Tujukas ning isemeelne ja mitte harva kangekaelne. Ta ilmutas vahel mõtteid ning arvamisi ja tegusidki, misüle naeratades või koguni pahandades pead raputati, iseäranis sõpruskonna vanema õrna soo 1iigis. Stellale näis sageli nalja tegevat just seda heaks tunnistada, mida teised hukka mõistsid. Öeldi, ta põdevat vasturääkimistõbe, ja et ta kaunis osavasti vastu rääkis, siis kardeti temaga vaidlusse sattuda ning püüti parem selleta läbi saada. Seda tegi iseäranis härra Osvald Göbler, kel oli põhimõtteks peiupõlves kõiki mõrsja soove pimesi täita, ja paljud teised noored mehed. Kõik vabandasid Stella-preilit sellega, et ta on tujukas – tujukas ja isemeelne.

Mis puutus Eberhardi, siis ei meeldinud talle põrmugi ta uus piinaja, kelleks ta pidas ju iga õpetajat. Ta leidis tema olevat inetu ning labase ja põlgas teda sellepärast; ja ta vihkas teda ta julge, iseteadliku oleku eest, mis tuli muuseas ka selles nähtavale, et Andrei Petrovitš temale, Eberhard Riesemannile, vabrikant Riesemanni pojale, kohe esimese lausega oli öelnud sina. Ja ta polnud tema p ä r i s õpetajagi, vaid ainult ajutine tunniandja suvisel priiajal. Et Andrei Petrovitš talle loa oli andnud ka ennast sinatada, seda pidas poiss maitseta naljaks. Eberhard Riesemann vihkas ning põlgas Andrei Petrovitšit, seepärast murdis ta teel oma väikest ja mitte liiga tarka peaaju küsimusega, kuidas vastasele juba varakult hambaid näidata. Ta tegi sellega varsti hakatust.

«Te sõitsite kolmandas klassis, härra Kurbatov, aga papa saatis teile teise klassi jaoks reisiraha,» hammustas Eberhard Riesemann oma piinajat ühel silmapilgul, mil suurem osa seltskonnast juhtus neile nii ligidal olema, et see võis iga sõna kuulda.

Tekkis vaikus. Stella vaatas laial, ehmunud pilgul poisi otsa, leidmata vaimuerkust teda hurjutada või tema sõnade mõju kuidagi nõrgendada. Teised pistsid pead kohmetul muhelemisel vargsi kokku. Kahju, et Riita Heinrich Bergmanniga oli liiga kaugel eemal, ta oleks asja leidnud vennakese meeleteravusest südamlikult rõõmutseda – vähemalt esimesel silmapilgul, sest teisel silmapilgul kostis Andrei Petrovitš juba:

«Ma sõitsin kolmandas klassis, sest et ma teel tahtsin juttu ajada; raha eest, mis sinu papa saadetud summast järele jäi, ostsin sinule, Eberhard, väga tulusa raamatu kingituseks. Kas armastad raamatuid, sõber?»

Ei, see «sõber» v i h k a s raamatuid, aga et ta enese löödud tundis olevat ja nüüd püüdis kurja nõu vaga näo taha ära peita, siis vastas ta, et armastavat raamatuid.

«See rõõmustab mind,» ütles härra Kurbatov, kätt seltsimehelikult poisi õlale pannes, «sest ka mina armastan raamatuid üliväga; nad on mu kallimad sõbrad, kellest ma ei suuda lahkuda. Seepärast tõin palju raamatuid kaasa – minu raske reisikohver on neid täis, ja sa võid neist lugeda, mida soovid ja millest aru saad. Mul on mõnigi raamat, mida mu senised õpilased on suure isu ja kasuga lugenud.»

Eberhard piilus hirmunud pilgul selle kardetava raamatumehe otsa ning tarvitas esimest parajat silmapilku, et tema ligikonnast pääseda. Stella Riesemann, jäädes jälle peaaegu üksinda Andrei Petrovitši kõrvale, võttis jutulõnga uuesti üles, kuigi teisest kohast.

«Te sõitsite kolmandas klassis, sest et tahtsite juttu ajada,» ütles ta häälega, millest kuuldus veel nagu vabandamispalve venna üleannetuse pärast. «Kuidas tuleb seda mõista, härra Kurbatov? Ka teises klassis võib ju leida jutukat seltsi.»

«Mulle on huvitavam ja õpetlikum juttu ajada rahvaga, ja rahvast leian kolmandas klassis,» kostis Andrei Petrovitš.

«Ahah, üks rahvasõber!» mõtles Stella Riesemann ja ta naeratamine seejuures polnud vaba pilkest.

«Aga teie jutlemine rahvaga ei võinud kaua kesta, sest niipea kui rong sõitis üle Narva jõe, hakkas teile rahva keel vististi takistust tegema.»

«Mitte nii väga, preili Riesemann. Ma oskan kaunisti eesti keelt. Ma olin kolm aastat Viljandi maakonnas kodukooliõpetajaks, ja et mulle keele õppimine raske pole, siis õppisin eesti keele oma ümbruse abil kätte , Teie olete vististi eestlane, preili Riesemann?»

Stella-preili vaatas kähku Kurbatovi otsa. «Kuis tulete sellele arvamisele?»

«Teie näojoonte järgi. Aga ma võin eksida,» vastas Andrei Petrovitš rahulikult, kuna Stella-preili nägu, mida võõras – vististi teadmata ja tahtmata – nii raskesti oli teotanud, kattus sügava, tõmmu punaga.

«Enese teada olen sakslane,» vastas preili Riesemann veidi karedal, aga isevärki kindluseta toonil, kuna ta vargsi Kurbatovi otsa vaatas, nagu kartes selle näolt leida umbusalduse märke.

Andrei Petrovitši nägu oli aga ükskõikne ja rahulik, sealt polnud midagi lugeda.

Kui sügav mõju on mõnel pealiskaudsel, sihita pillatud sõnal. Andrei Kurbatov võis vaevalt aimata, et ta oma lihtsa, suu servalt libisenud sõnaga oli ainsa inimese seltskonnas, kes temale oli eelarvamiseta, peaaegu sõbraliku huviga, osavõtmisega lähenenud, ära pahandanud, oma vastaseks teinud. Stella Riesemann tundis enese olevat solvatud. Sel venelasel pidi ometi teada olema – nii arutas noore neiu peake esimesel ärevusel et eestlase näolaadi mitte ilusaks ei peeta, ja Kurbatov oli tema, Stella Riesemanni, kes luges oma näojooni õigusega jumekate sekka, näo poolest eestlaseks tunnistanud! See oli esimene konks. Stella pidi seda inimest kõige vähemalt hoolimatuks, taktituks pidama. Aga veel enam. Kui Kurbatov tõesti mõne aasta oli Baltimaal elanud, siis pidi ta teadma, et siinseis jõukais ning haritud seltskonnakihtides keegi ei taha eestlane olla, et seda peetakse alandavaks, teotavaks, et sõnaga «eestlane» mõeldakse ainult talupoega ja teisi madalamat liiki, harimata või vähe haritud inimesi. Teadis aga Kurbatov seda, siis oli ta Stella Riesemanni meelega tahtnud alandada ning haavata. Muule otsusele ei võinud vabrikant Riesemanni tütar, kelle silm oma seltskonna koplikese aiast üle ei ulatunud, loomulikult jõuda. Aga Stella Riesemann tundis sel hetkel ka veel ühe kolmanda põhjuse pärast vaenu Andrei Petrovitši vastu. Ta oli tema pärast halba kitsikusse sattunud. Stellal oli karta, et tema vale välja tuleb. Kui Kurbatov balti inimesi ja olusid vähegi tundis – ja vististi tundis ta neid seevõrra siis pidi ta varsti aru saama, et vabrikant Martin Riesemann on seda tõugu sakslane, kes ei taha olla eestlane. Vabrikant Riesemann mitte ainult ei kõnelnud väga ladusat ja otse talupoeglik-lopsakat eesti keelt, vaid ta kõneles ka saksa ja vene keelt nii väga eesti kõla ja käänetega ja tegi neis keelis taoti nii häbemata karakterlikke grammatikavigu, et tema rahvuse kohta võis ainult see kahevahele jääda, kes ei teadnud, et üldse maailmas on eestlasi. Ja Stella Riesemann oli Kurbatovi vastu väitnud, ta olevat sakslane!

Nende jutule tuli vaheaeg, mis aga ainult noorele neiule sai piinlikuks. Andrei Petrovitš veetis kõige rahulikuma näoga aega ümberkaudse looduse vaatlemisega. Päike loojus parajasti metsa taha, millele nad lähenesid, ning soetas tumerohelisele kuusikule, mis aasade palistusel kaskede, leppade ja pihlakatega segunes, tulekarva hõõguva tagaseina. Kollakaspunane kuma tungis särava kullavõrguna läbi puude ja põimis nende latvade ümber õhetavad, virvendavad kiirtekroonid. Õhk oli tiinelt täidetud igasuguse õilme- ja heinamaalt imbuva värske rohu lõhnaga, läbi luha lookleva oja pinnalt hakkas tõusma kerge valge uduvine. Üksik lind sirtsus kurva, igatsust äratava kaebega kuskil puu otsas, lehtmetsa padrikust kuuldus ööbiku metalline nuuksumine, vaheldudes üksiku, laulja rinnast nagu vägisi üleskeeva rõõmu- ja lootusehõiskega; oli ju jälle kord kevad – oh, et ta teed rajaks armsale, soojale, viljakale suvele!

«Noh, pealinna kaasvõitleja, kuis seisavad siis lood praegu poliitikaga?»

Andrei Petrovitš vaatas üles, ärgates nagu kergest unest. Ta silm langes Heinrich Bergmanni värvimütsile, mille alt talle vastu valendas noormehe peen, päevitumata nägu iseteadliku heasoovija poolkõrgi, poolsõbraliku ja veidi pilkava muigega, kuna Bergmanni lõdvalt upitatud kõnetoon just neidsamu omadusi avaldas. Noor üliõpilane oli ees minevast seltskonnast maha jäänud, nagu tahtes kuulda, millest on juttu venelase ja Stella Riesemanni vahel.

«Poliitikaga?» küsis Kurbatov. «See on teile ju vististi tuttav.»

Bergmann kõngutas poolpõlastavalt pead, popsides peent kollakat sigarit merevaigust pitsi otsas põlema.

«Meie ei võta poliitikast osa – see on ju teada,» vastas ta, pannes sõna «meie» peale selgitava rõhu.

«Aga siis ei huvita teid ju asi, mille järele küsite.»

«Noh, ajaviiteks tahaks ju ikka kuulda saada, millal on lähem mürgel. Niisugune asi teeb nalja.»

«Kahetsen, härra Bergmann. Sellest ei tea ma teile midagi rääkida. Kõige parem on: oodake ära!»

Heinrich Bergmanni pilk pöördus vilksti venelase näole. Kurbatov aga vahtis ükskõikselt enda ette maha, nii et aru polnud saada, kas pidi ta vastuses peituma midagi torkavat või mitte. Noormees, kes nägi, et ta valitud jutuainega pealinna koolivenna tundmaõppimises kaugemale ei saa, vormis teise, rohkem hariliku küsimuse. Ta päris järele, kui kaua on härra Kurbatov juba ülikoolis ja millal ta selle loodab lõpetada.

«Nende hõbekiudude järgi otsustades, mis ehivad teie habet, pean teid aukartusega lugema sammalpeade sekka,» lisas ta naeratusega, millest oli pilkemaik kadunud; «või astusite sisse alles küpsemais aastais?»

Andrei Petrovitš andis teed kahele rattasõitjale ja ühele ratsalisele, enne kui kostis, misjuures ta oma nüri habeme korraks läbi pihu libistas:

«Ma olen juba kümme aastat ülikoolis. Varakult halliks jäämine näib aga olevat meie perekonna omadus; minu kadunud isa oli kolmekümne viie aastaga veel hallim kui mina.»

«Kümme aastat olete ülikoolis? Kas ikka ü h e s sadulas?» hüüdis Heinrich Bergmann.

«Ei, juba kolmandas, ja kui tahate, neljandas; ma astusin nimelt vaimulikust akadeemiast ülikooli – esmalt õigusteaduskonda, pöördusin siis ökonoomia ja riigiteaduste poole ning õpin praegu arstiteadust.»

«Ja siis järgneb?» naeratas Bergmann.

«Seda ma veel ei tea.»

«Aga kuhu te kõige selle tarkusega siis kord lähete?»

«Sinna, kus temast puudus on, kus ma teda võin kõige tulusamalt tarvitada.»

«Enese või teiste kasuks?»

«Teiste ja enese kasuks.»

«Teie tahate minna r a h v a sekka, nagu käib tuttav lööksõna?»

«Seal ma juba olen.»

«Kas lõpetasite mõne eelmise kursuse?»

«Jaa, ma olen õigusteaduse kandidaat.»

«Ning tahate saada ka veel praktiliseks arstiks?»

«Nimelt.»

Stella Riesemann oli Bergmanni lähenemisel, mis tuli kogemata nii soovitud silmapilgul, astunud Kurbatovist veidi eemale, kuid mitte nii kaugele, et ta nende vestlust poleks kuulnud. Nüüd ta nihkus, tuska nähtavasti unustades või maha surudes, temale jälle ligemale.

Heinrich Bergmann piilus kõrvalt noore neiu poole, pilgutas talle silma, ja see nagu kadedusse kastetud, kokkupitsitatud muie, mis roomas ta ilusa, rõõsa näo üle, näis Stella-preilile ütlevat: «Ega see kõik tõsi ole, mis ta lobiseb! Hoopleb ainult ja püüab meile imponeerida!» Andrei Petrovitši poole pöördudes pajatas aga hästikasvatatud korporant niisama viisakal kui uskuval toonil:

«Ja missuguse ameti valite endale kord tegelikuks elukutseks, härra Kurbatov? Ühe või koguni kõik korraga?»

«Seda ma ei tea,» vastas Andrei Petrovitš. «Mul pole viisiks oma tulevikku kindlasti ärapiiratud, ette valmis sepitsetud plaani pigistada. Ma arvan ainult, et ma kogutud teadust nii ühes kui teises kutses võin tarvitada, pidades neid kas ükshaaval või korraga.»

Nüüd arvas preili Stella Riesemann parajaks sõna võtta, sest ta tundis, et tema äkitselt tulnud vaikimine kippus kahtlaseks minema. Tema silmadel oli kummaline väljakutsuv läige, kui ta ütles:

«Kas poleks aga tulu, mida soovite teistele ja iseendale saavutada, suurem, kui oleksite uurinud ainult ü h t e teaduseosa ja pühendaksite edaspidi enda ka ainult ü h e l e elukutsele, oma jõudu õppides ja pärast töötades killustamata?»

Andrei Petrovitš pööras täie näo noore neiu poole, vaatas silmapilgu vaikides talle otsa ja ta pilgust paistis nagu meelehea rõõmlik kuma.

«Teistele saadetav tulu on minu arvates seda suurem, mida rohkem ma ü l d i s e l t tean, mida vähem ühekülgne ma olen. Mida enam mul on p a l j u d e l e anda, seda parem. Ma tahaksin olla ennem halb advokaat ja halb arst kui elu ja inimeste halb mõistja, kui halb nõuandja ja halb arvustaja. … Mis aga puutub minu isiklikku tulusse, siis oleks aineliselt mulle muidugi kasulikum ühtainust ametit põhjalikult mõista ja teda killustamata jõul põhjalikult pidada. Aga ma pole midagi vähem kui praktiline inimene, preili Riesemann, ja see tuleb minu teadmisest, et ma ka praktiline ametipidaja ei suuda olla. Mul puudub meelekindlus, vastupidavus, kannatus elada ühele ja samale kutsele, teha ühte ja sedasama, mõelda ühe ja sama asja peale, jääda eluajaks ühe ja sama naha sisse. Ma suudan rohkesti tööd teha, aga mitte alati sedasama tööd. Kui arst või advokaat tunneksin varsti kadedust puuraiuja või katusetõrvaja üle ja ma jätaksin oma ameti kus tühi ja läheksin nende juurde töösse.»

«Kuid mitte jäädavalt,» naeris Stella – jah, ta võis juba jälle naeratada!

«Ei, mitte jäädavalt.»

Teist korda luuras Heinrich Bergmanni silm noore neiu poole ja ta seekordne naeratus ütles selgesti: «Püüab ennast huvitavaks teha!» Kuid seekord ei pannud Stella tema pilku ega naeratust tähele, tal oli tegemist ainult Andrei Petrovitšiga.

«Kuidas juhtusite vaimulikku akadeemiasse, härra Kurbatov?» küsis ta.

«Sinna pandi mind.»

«Pandi?»

«Jaa. Minu isa oli kõrgem vaimulik ja ta soovis, et minagi saaksin niisuguseks. Ma püüdsin tema soovi täita, sest ma armastasin teda.»

«Tulevane elukutse teile aga ei meeldinud?»

«Ma ei tahtnud saada ühekülgseks.»

«Ja siis tegite isa soovi vastu?»

«Jaa.»

«Pärast isa surma?»

«Ei, tema eluajal. Ta andis mulle andeks.»

«Ja kui ta seda mitte poleks teinud?»

«Ma oleksin oma otsuse juurde jäänud. Mul polnud elada mitte isale, vaid iseenesele ja tulevasele kaasmaailmale.»

Stella-preili silm viibis seekord kauemini Kurbatovi rõugearmilisel näol; ta oli natuke aega mõttes, enne kui küsis:

«Kuidas meeldib teile siis teie praegune pedagoogiline tegevus?»

Andrei Petrovitši tõsise palge üle levis äkitselt nagu hele päikesepaiste, mis võlus ta näo peaaegu ilusaks, ja ta kuiv, rabe hääl sai isevärki sooja ning pehme kõla.

«Seda tegevust armastan kõigest kõige enam; minu meelest on vahel, nagu oleks see töö ainus, mis kannab vilja ja tasub tegija vaeva.»

«Aga just see töö öeldakse nõudvat kõige rohkem kannatust, vastupidavust ja meelekindlust.»

«Väga õige. Aga seks tööks jätkub mul neid omadusi, on siiamaani vähemalt jätkunud. Ma ei oska endale mõelda lõbusamat tundmust, kui on see: hakata märkama, silmaga nägema ja kõrvaga kuulma, kuis seeme, mida sa ivahaaval oled külvanud, lööb noores hinges idanema, tärkama, õilmitsema ja küpseb viljaks! Sa tunned enese loojana. Sest seda, mis seal kasvab ja küpseb, on loonud sinu s õ n a , ainult sinu sõna, preili Riesemann! Missugune meelitav tundmus imet teha sõnaga, inimesi ümber muuta sõnaga, inimesi soetada sõnaga!»

Stella-preilil jooksis rinnast läbi kummaline vool. Ta vaatas jälle võõra üliõpilase peale ja pidi eneselt imestusega küsima, kuis see pealtnäha nii kinnine, kaine ja kuiv inimene oma põues säherdusele aatelisele sonimisele maad võis anda. Ja millele sonis ta vastu? Koolmeistriametile! See oli ju peaaegu ebaloomulik. Stella oli kooliõpetajate, meeste ja naiste suust siiani alati kuulnud, et igavamat, tüütumat, vaimu surmavamat, närve laostavamat ametit enam ei olegi kui õpetajaamet! Neist ei olnud keegi veel l o o j a – tundmusi ilmutanud ja looja- v a i m u s t u s t ammugi mitte. Nad igatsesid terve aasta kirglikult suvist puhkeaega ja kogu hommikupoolel vaba pärastlõunat. Nad pidasid endid meeleldi seltskonna piinatud märtriteks ja kõnelesid suure suu ning haleda häälega oma raskest vaeva- ja vastutusrikkast orjusest. Õnnelikku, rõõmsat, vaimustatud koolmeistrit polnud Stella Riesemann veel näinud.

Ja Heinrich Bergmann ka mitte. Ning Osvald Göbler, kes vaheajal jälle mõrsja juurde oli ilmunud, ka mitte. Heinrich ja Osvald vaatasid Kurbatovi sonimist kuuldes teineteise otsa, naeratasid, ja kummagi pilk oli täis õiglast umbusaldust. Ja kui Göbler pruudiga oli venelasest veidi eemale sattunud, hakkas ta Stella käsivarrest hellalt kinni, heitis mõtleva neiu peale uuriva pilgu ja ütles poolsosinal:

«Ega sa’s ometi kõike usu, mis ta sulle hambasse puhub! Näib olevat inimene, kes püüab omapärasusega ennast tähtsaks teha. Ma tunnen sedasorti inimesi.»

Kus ja kuidas härra Osvald Göbler, linna suurkaupmehe poeg ja ise kaupmees, kes läbi käis ainult ärimeestega, «sedasorti inimesi» oli tundma õppinud, jättis ta seletamata. Stellal oleks kerge olnud teda selle ebatõe pealt tabada, aga ta ei pannud oma peigmehe sõnu tähelegi, ta mõte oli kinni veel Kurbatovi kõne küljes, ja ilma et Göbler seda oleks saanud takistada, lähenes neiu uuesti venelasele, et jutulõnga temaga edasi heietada.

«Ma olen uudishimuline, kas teie meie Eberhardist asja saate – teie looja,» ütles ta naerdes, jah, pilgates, aga imelikul viisil – vahest Stella enese tahtmise vastu – polnud tema toonis kõige vähematki, mis oleks võinud torgata, uskmatustki ilmutada. Sõna «looja» tuli nii heasüdamlikult, peaaegu meelitavalt ta huulte üle, nagu ei kahtleks neiu oma südame põhjas sugugi, et Andrei Petrovitš on «looja» ja saab asja Eberhardist.

«Miks ei peaks ma teie vennast asja saama?» küsis Andrei Petrovitš. «Ta on ju terane poiss.»

«Vahest liiga terane, härra Kurbatov! Ta teeb teie elu kibedaks oma terasusega, küll näete, sest see muutub sagedasti väljakannatamata üleannetuseks. Peale selle on ta hooletu, laisk ja kangekaelne. Teie ülesanne ei ole kerge, härra Kurbatov, ja ma ei paneks sugugi imeks, kui teie kannatus, vastupidavus ja meelekindlus just selle poisi kallal lakkab ja seega ühtlasi teie usk oma loojakutsesse! Ma kardan, et teie külvatud seemnest tärkab siin vähe idusid.»

«Siis pole teil minu koolmeistri-võimise kohta suuremat usaldust?»

«Ma tunnen oma vennakest.»

«Kas tunnete ka tema seniseid õpetajaid?»

«Vähe.»

«Siis ei tunne te ka oma venda küllalt.»

«Nah, annaks jumal, et teie oma õpilase juures need head küljed üles leiaksite, mida teised kooliõpetajad seni asjata on otsinud!»

Nüüd pilkas Stella. See oli ka Kurbatovile selgesti tunda. Viimane ei lasknud end aga oma iseteadvuses kõigutada, vaid kostis niisama kindlalt kui soojalt:

«Ma pole seni ainsagi inimesega kokku puutunud, kel head küljed täiesti ja tõesti puuduksid. Sagedasti nad ainult n ä i k s e puuduvat, nad on peidetud, ja et neid igakord ei leita, tuleb sellest, et neid ei otsita, et neid õ i e t i ei otsita, et neid otsida ei viitsita. Inimene on suurem, kui inimene arvab, ka kõige väiksem ning halvem inimene on suurem. Ja kui teie vennake on väike ning halb inimene, mida ma aga veel ei usu, siis muutub mulle minu töö tema kallal seda huvitavamaks, minu otsimine tema heade külgede järele seda põnevamaks. Ja et ma need head küljed leian, selle peale võite olla niisama julge, kui olen ise.»

Koidu ajal

Подняться наверх