Читать книгу Kaks jõuluõhtut - Eduard Vilde - Страница 3
Algus
Оглавление«Tilde, ma toon vitsa, kui sa mitte kohe tuppa ei tule. Mitu korda pean sind kutsuma?»
«Oh, mamma, las ma veel natukenegi vaatan!»
«Sa oled juba küllalt vaadand! Kolmveerand tundi seisad juba nagu vahisoldat seal lumehange otsas! Oota, tüdruk, kui jälle köhima ja läkastama hakkad!»
«Mamma, mul ei ole külm, mul pole mitte sugugi külm!»
«Kas pole laps käest ära! – Mis sul seal vahtida ongi? Sa oled seda ju ennegi näind!»
«Kui ilus, mamma, kui ilus!»
Ma astusin parajasti hooviväravast sisse, kui see sõnavahetus mulle kõrva puutus. Kõrge kivimaja kahest suurest aknast voolas hele kuma alla hoovi ja selle valguse paistel nägin kojamehe Tildet õuekoera onnikese kõrval lumes seisvat ning pärani silmil nende valgustatud akende poole üles vahtivat. Parema käega villast rätti rinna eest koos hoides silitas ta pahema käega Sultani suurt musta pead. Ilm polnud liiga külm, aga vinge tuul puhus väikese neiu kitsast kogust üle, ja ma panin tähele, kuis Tilde oma räti sees tasakesi värises. Minu iseäralist tähelepanu äratas aga, kui olin ligemale astunud, tütarlapse sinakas, kahvatanud nägu, millest välja särasid kaks suurt tumesinist silma isevärki soniva, nagu kaugele võõrasse maailma nägeva pilguga.
