Читать книгу Lunastus - Eduard Vilde - Страница 4

Sügisel ja talvel oli ikka veel pime, kui väike Jens Nielsen hommikuti ärkas. Enamasti tundis ta põske või kaela kipitavat, ja kui ta sealt käekesega üle äigas, jäi talle märga näppude alla ning ninna tungis vaenulikku haisu. Ta hüüdis siis ema, aga ema ei olnud. Ainult harukordadel – Jens kuulis sääraseid kordi kutsutavat pühapäeviks – hõikas ema teisest voodist vastu: „Jaa, Jens, jaa!” Jäi aga vastus tulemata nagu kunagi, siis hüüdis Jens veel mõne korra, lõpuks kindlas lootusetuses, ja andis nüüd vaba voli suurele haledusele, mis kiindus ta väikese südame ümber. Ta puges sängist välja ja kobas läbi pimediku kambrikese eelmise ukse taha. Sinna kükitas ta maha ja hakkas nutma. Ta nuttis aeglaselt ja asjalikult, ilma suurema kisata, samas pikalises rütmis, nagu muljuv valu ta hingekesest üle lainetas. Jens nuttis kui laps, kes teab, et teda ometi ei kuulata ja et pisarad seepärast midagi ei aita. Ukse all kükitas ta nii kaua, kui aken valgemaks lõi. Siis ronis akna ees seisvale lauale, kiskus eesriide üles ja kükitas ning nuttis siin edasi. Roosatriibulise rootsi riidest särgikese sisse kiskus ta oma kõhnad koivakesed könni, toetas lõua põlveotstele ja laskis pisaraid joosta, hambaid lõgiseda. Mida kauemini ta külma klaasi taga istus, seda sinisemaks lõid ta huuled, seda räpakamalt raputasid värinad ta keha ja seda vagusamaks rauges ta nutt. Tasasele ulgumisele järgnes nuuksumine, nuuksumisele kramplik luksumine.

Aga mitte üksi külm ei tõkestanud väikese Jens Nielseni nuttu, vaid ka valgus. Ta silm hakkas selitama välist maailma ja see viis ta mõtted igatsuse haledusest teisale. Palju seda maailma küll ei olnud, mis pimediku põlle alt nähtavale tuli, aga Jens Nielseni nõuded olid kasinad. Kohe akna all, meetrit kolm-neli eemal, seisis maja peldik, pisikesteks latriteks jaotatud pikergune puuhooneke, mille pikka ukserida varjas pruuniks vaabatud plank. Peldiku katusel istus ikka mõni kass või keksis mõni varblane ja üle kitsa prügitatud õue klõbises ikka üks või teine paar suuri puukingi peldiku poole, kord Jenseni-isa, kord Larseni-ema, teised korrad muude majaliste jalas. Uulitsapoolse maja köögi- ja tagatrepiaknad aga – viis rida ülestikku –, need seisid Jensikesel peaaegu kõik silma ees, kui ta natuke kaela tahtis sirutada, ja nende tumedate ruutude taga liikus rohkem päid, kui väikese üksiklase huvitamiseks vajagi oleks olnud. Siin ja seal kisti need tolmunud aknad lahti, vaibad, voodikotid, põrandariided tulid nähtavale, kepid hakkasid nende peal tantsima, ja siis läks ilm sealt kohalt nii halliks, et Jens pilgu jälle kuhugi nähtavamate olendite poole pööras. Tahmase näoga jäme poiss – Niels ta nimi – laaberdas, raualatt õlal, vilistades üle õue, sest mitte kaugel Jensi korterist, sama hoovipealse maja alumisel korral, oli Olseni sepapada; kuidas vasarate hoopide all alasi kiljatas ja kuidas ääsilõke lõõtsa puhkel vuhises, seda võis Jens üsna selgesti kuulda. Ja seepeale prahvatas vastasmajas kingsepp Anderseni räpane tagauks lahti, õpipoiss Lars lendas kahe saapapaariga välja, ning see, kelle põlveots ta lendama oli pannud – meister Andersen –, saatis talle lävelt veel mõned taani sarvilised järele. Ning lõpuks ilmus majaperemees Jörgensen, luud ja labidas käes, sinine tisleripõll ees, ja hakkas hoovi eilsest rämpsust kasima.

Seda kõike ja mõnda muudki nägi väike Jens oma aknast, kui see polnud liiga higine või härmas, või kui Kopenhaageni jääkülm udu, Öresundi tossav hingeaur, maharõhutud korstnasuitsuga segi, hoovikest väga liiga ei ummistanud. Mida aga Jens oma aknast kunagi ei näinud, see oli taevas. Sellest ei ulatunud siia alumise majakorra akendesse, Jensi kaelasirutamisest hoolimata, mitte kitsast siilugi. Nägematuks jäi muidugi ka päike, mis mujal nii ühetasaselt õigete ja ülekohtuste peale paistvat. Temast ei olnud Jörgenseni majade vaheõues naljalt muud märgata kui enam või vähem valvakat kuma, mis alumiste akende ees pealegi ämblikuvõrgu-karvaliseks videvikuks tumenes.

Kui pisuke Jens Nielsen nõndaviisi särgiväel söögilaual kükitas, kriim näoke tapetud pisaraist, kaelake verine lõhkilitsutud lutikaist, rind täpiline öösiste vaenlaste salahammustustest, siis ei vahtinud ta mitte ainult välja, vaid kuulatas ka üles. Tulevad ju kõik head annid ülevalt, ka Jens Nielseni kohv tuli sealt. Kohv ja muu tarvilik abi. Iga kõbin väljas trepil tõstis ta kõrvad kikki. Aga paljugi pettust klobises puu- ja nahkkingades vanast nagisevast trepist alla, enne kui Jensi jänesekõrvakesed tõtt kuulsid ja ta hingest troostihoog läbi sööstis: Nüüd! Seda klobinat, mis temale kohvi tõi, polnud terasemal kuulatamisel raske ära tunda, sest kolmeni oskas Jens Nielsen juba varakult lugeda. Peterseni vanaema astus aga ikka kolm kompsu, kuna teised trepist alla tulijad astusid kaks. Ning kui tal vanaisa kannul oli – ja kunas poleks tal teda kannul olnud! –, siis sai kolmest kompsust veel kord kolm. Ikka: komps – komps – komps! ja tagantjärele kah: komps – komps – komps! Kestis muidugi kaunis kaua, enne kui need kahekordsed kolmik-kompsud trepist alla Jensi ukse taha jõudsid, sest Peterseni-vanade kuuest jalast olid ainult kaks tugevad ja väledad – need, mis olid puust. Teist nelja vedasid nad aga nii järele ja tõstsid neid astmelt astmele, nagu oleksid nad klaasist. Puust jalg, mida kumbki käes hoidis, erines teistest muuseas seeläbi, et ta tegi hoopis heledama kompsu: umbes nõnda nagu väikesed vasarad suurte seas Olseni sepapajas.

Nüüd viimaks: müdina vaikimine, lõõtsutav nohin, võtme kriuks. Jens on laualt juba maas, kui uks lahti läheb. Vahel ka mitte – ainult siis, kui ta aknast välja ei näe ja seepärast on veel täies nutuhoos. Siis peab teda maha tõstetama. Uksest aga venib Peterseni vanaeit toll-tollilt sisse, kahte jalga järele lohistades, kolmat kõpsutades ning Jensi kohvitassi nii väga läigitades, et sai teeb alustassi äärel ujumiskatseid ja kollane ojake niriseb eide kotiriidest põlle mööda alla.

„Poisu, vaene poisu … kas jälle nutt varaks?”

Suu, mis seda madala, tugeva mehehäälega ütleb, lõikub ilmatu pika kitsa praona näost läbi, mille pind ja karv küpsetatud linnasekoorikut meelde tuletab. Selle pruuni kooriku ülemisest osast välguvad kaks voldikeste vahele peidetud silma karusel lahkusel lõdiseva „poisu” peale maha.

Kuna Jens lepitatult veel paar lõpunuuksatust teeb, seab Peterseni vanaema kohvitassi ujuva saiakesega toolile ja ulatab käe Jensi pükste järele voodi otslaual. Eide käte vahel poeb Jens torukeste sisse, eit lausub ühtelugu: „Soo – sooo – sooo!” ja paneb nööbid pikalise pusimisega kinni. Õudse tundega vaatab Jens nüüd järgnevale paratamatule hirmusündmusele vastu. Vanaema kastab suure pesukäsna külma vette ja hakkab selle koleda piinariistaga Jensi nägu ja kaela nühkima. Seejuures siunab ta küll väga õiglaselt lutikaraipeid, kes poisu ihu on kublale hammustanud, aga või see suudab Jensi rasket kannatamist tasuda, millele ta puristades ja küünistades vastu võitleb. Kuid igal hädal on viimaks lõpp. On Jens ka kuue selga ja jalatsid jalga saanud, võib ta kohvile asuda, mis vaheaegu üsna külmaks on läinud. Vanaema aga komberdab lahkesti podisedes uksest välja. Tänaseks on ta talitus Jensine Nielseni pojakese kallal toimes. Nüüd algab väikese Jensi iseseisvus. See kestab lõunani, mil tuleb ema, ja siis õhtuni, mil jälle tuleb ema. Kui Peterseni-eidekesel just mahti juhtub olema, eks ta siis heida ka vahel silma pisukese hulguse peale; enamasti pole tal aga mahti, sest ennelõuna kulub äri, pärastlõuna aga jooksva ravimise peale.

Vanaeide kannul astub, kui tal aega, vahel ka vanataat hommikuti Jensi juurde sisse. Vaest nutjat naerunäol silmitsedes ja tema peakest paitades ajab ta korraga toruks keeratud keele suust ja kukub nagu kägu. Ei ta jäta enne kukkumist, kui Jens talle pisarate tagant korraks vastu naeratab. See lõbus vanamees kannab alati, suvel ja talvel, pikka sinist pluusi, mis kirju on nagu maailma kaart igakarvalistest suurtest ja väikestest lappidest. Et ta jäme kael on liiga lühike ja täiesti kange, siis ei pööra ta ilmaski pead üksi, vaid kogu kehaga ühes. Habemeta lõua all ripuvad tal kõrvuti kaks pehmet nahalotti nagu kukel, kuid selle vahega, et nad pole nii punased. Tema kepp on jämedam ja okslikum kui eide oma, eide ja taadi kõnnak aga nii ühesugune jalgade järelevedamine, et väike Jens naudib haruldast huvi, kui ta mõlemat teineteise taga või kõrval näeb kõndivat.

Ja seda näeb ta iseäranis huvitava vaatemänguna hommikuti, kui ta nendega pärast kohvijoomist välja on läinud. Hoovis seisab roheline kaarik, veekindel kast peal. Vanataat haarab käsipuu pihku ja hakkab kaarikut lükkama. Väravast välja, uulitsat mööda alla. Pahem käsi lükkab, parem kompsutab keppi. Temale tuleb eideke kepi najal järele. Ja nüüd võib väike Jens vahtida, kuidas nende rasked kanged jalad venides kive kaabivad – liiits – laaats, liiits – laaats! Annab päris oodata, enne kui teine jalg teisest mööda jõuab.

Lähemal uulitsanurgal peatuvad nad – keldri ees, mille uksepealset ehib sinine silt valgete kaladega. Keldris talitab nende tütar, lesk emand Neble. Nad hüüavad talle midagi alla ja tema hüüab neile midagi üles, mispeale mõlemad vanad põikuulitsast välja ja suure uulitsa keskele lääplevad, et sinna ootava vahtimisega kõrvuti seisma jääda.

Petersenide kalakeldri kõrval, Prins Jörgeni ja Griffenfeldti uulitsa nurgal, asetseb väike keldrikõrts. Selle uksele ilmub iga viie minuti tagant kõhn, lageda lõuaga mees värsket õhku nilpama – kõrtsmik Henrik Sörensen. Alati tossab tal piibukujulises pitsis püstiseisev sigar suus ja ta käsi klõbistab püksitaskus peent raha. Väikest Jenssi huvitab härra Sörenseni vahtimisviis. Härra Sörensen, nokaga laevamehemüts peas, ei vahi nimelt iialgi kauemini ühte külge või ühe inimese poole, vaid ta pisuke kitsas pea nõksub vahetpidamata sinna ja tänna, otsekui ivakesi otsival aral linnul. Iga kõbin, iga varjuke uulitsal muudab silmapilguks ta tähelepanemise suunda. Mida ta nii hoolega peaks otsima ja ootama? mõtleb väike Jens endamisi, ja tal on kahju, kui härra Sörenseni linnupea jälle keldrisse kaob.

Vastasoleval nurgal on härra Folmer Matthiasseni vürtskauplus. Ka punase peaga härra Matthiassen armastab oma kõverail jalgadel ukse ees seista, kui talle seks vähegi mahti antakse. Seistes hoiab ta oma tedretähelised käed tingimata pika saterkuue saba all ja Kopenhaageni vinge tuul võbistab terava otsaga punast karvatutti ta lõua otsas. Pilusilmil ning sügavas mõttes vaatab noor kaupmees üles taeva poole ja alla maa peale, ning pisike Jens Nielsen mõtleb oma peakeses: „Kuidas võib nii väikesel kõverajalgsel härral nii suur pood ja nii pikk kuub olla?”

Mitte kaugel Matthiasseni ärist, viiliti üle uulitsa, asub proua Johannseni riidekauplus. Seal riputab müüja, pikk, vitsjas neiu, naisterahva-jakkisid, -pluusisid ja -põllesid välja uste külge. Iga kord, kui ta midagi üles on riputanud – ta teeb seda ruttu ja ruttu –, vahib ta vilksti härra Folmer Matthiasseni poole ja Jens Nielseni ajuke sünnitab endale küsimuse: „Kui tal Matthiasseni-härrale midagi on öelda – miks ta siis ei ütle?”

Aga vaheajal on Petersenide oodatav pärale jõudmas. Peterseni taat tõstab näidates keppi, eit teeb seda järele, ja väike Jens hakkab tulijale oma nõrkadel jalgadel vastu vänderdama. Tulijaid on õigusepärast kaks – kaks ja veel palju rohkem. Nad pöörduvad praegu Nörrebro pealt Griffenfeldti uulitsasse – roheline kastvanker ees, siis Frederik Neble, siis must Nero. Veega täidetud kast aga, see on täis kihisevat elu, mille nähasaamise himu nüüd Jensi meeled vangi võtab. Ta teretab pikka Frederikki külmasinise, kohmetanud irvitamisega, sabaliputavat koera mõne silitamisega, ja tipib siis kaariku ratta kõrval, nina punane, tuldud teed tagasi joosta. Frederik Neble, Petersenide tütrepoeg, mustaverd kuivetanud poiss, käänab eide ja taadi vahelt loksuva vankriga läbi ümber Prins Jörgeni uulitsa nurga, kuni ta keldri ees, teise rohelise kaariku kõrval, peatub ning kübara peast võtab, et otsaesiselt higi pühkida. Põnevusega ootab Jens, millal ta kasti pealt kaane ära tõstab, ja teisi mudilasi, kes sedasama ootavad, koguneb ikka rohkem saladusliku vankrikese ümber. Aga Frederikil on mõlema vanaga ning emaga keldriuksel tänase püügi ja sisseostu üle veel mõni sõna juttu ajada, enne kui ta ootajate ihkamise täidab. Nüüd viimaks langeb saladusekate ja kõik põnnikesed seisavad kikivarbail ning ajavad kaelad pikale. Tumehallist veest paistavad ridamisi mustjad pikergused turjad ja liikuvad lõpused välja; siit ja sealt musta mulina seest lööb vahel nagu hõbedast välku. Üks ja teine väikestest uudishimulistest söandab näpuotsa vette pista, et seda lähemal pilgul kilgates tagasi tõmmata, mispeale ümberringi hele naerulagin lahti puhkeb. Tihe ring kalavankri ümber katkeb alles siis, kui Frederik vankri all rippuva plekkämbri kätte kahmab, sest nüüd algab vaatemängu huvitavam osa. Frederik tõstab kastist ämbri ämbri järel kalu täis ja valab nad ühes veega teise kalavankrisse, mis on tühi. Kuidas nad sabaga üle ämbri ääre salvavad ja tühjemas kastis esiotsa metsikult laksu löövad, seda kõik on suurepärane vaadata, ja salgakese vadinal ning uih- ja aih-hüüetel pole piiri. Väikesel Jensil on see veerand tundi tervest ennelõunast kõige lõbusam.

Kui pikk Frederik kalad kolme paika – mõlemasse vankrisse ja keldrianumasse ära on jaotanud, astuvad vanaema ja vanaisa tegevusse. Vankrit lükkavad nad vaheldumisi, aga väljahüüdmine on üsna eide asi. Seda mõistab ja jaksab ainult tema. Midagi ei jäänud Jens Nielsenile ta õrnemast lapsepõlvest nii mõnusa kentsakusega meelde kui Peterseni vanaema igahommikune kalaliturgia. Vankrit tõugates ja jooksvavigaseid jalgu järel lohistades liigub mullakarva eideke tigusammul Griffenfeldti uulitsat mööda alla ja laulab häälega, mille tugevus ja kõlavus kõigile Kopenhaageni köstritele kadeduse võiks peale ajada, pika laulu, milles kogu ta kalakaup tõugude headuse ja hinna järgi üles on loetud. Laulul on pühalik-vägev kindel viis, mis vahel ainult ühe või teise järgu võrra lühemaks muutub, kui näiteks angerjas või purikas kauba seast juhtub puuduma. Jens Nielsen ei oska enesele seletada, kuidas nii vanast, nõrgast, poolkõdunenud kehast võib hääl tulla, mida kuuldakse kõige paksemate müüride taha, nagu tunnistab ostjate ilmumine kaugeist hoovipealseist majadest. Ja veel millegi üle imetseb Jens: kui vanaema kaarikut lükkab, siis näib, nagu ei lükkaks mitte vanaema kaarikut, vaid kui tõmbaks kaarik vanaema.

Kõige suurem ime sünnib aga vahel vanaisaga. See võib teataval eeltingimusel pisut pead pöörata – pead üksi! See ime sünnib iga kord, kui Petersenide müügipiirkonnas keegi teine kalamüüja nähtavale kerkib. Siis hakkavad vanaisa silmad keerlema ja pea paindub iga minuti tagant peaaegu õlani ringi! Ja see ime kestab nii kaua, kui vastane kuhugi nurga taha on kadunud. Sääraseid pahandajaid on Petersenidel harilikult kaks: üks tuleb käsivankriga Blaagaards Gade, teine suure hobusevankriga Kapellvej poolt, ning viimane – keegi noorepärane, tugev mees – on paraku hea karjuja. Hobust suu kõrvalt talutades jalutab ta aeglaselt ühest uulitsasuust sisse, teisest välja ja laseb oma tenoritoru üürata. Ta näeb küll, kuis Peterseni-isa pea liigub ja kepp teda hurjutades näitab, aga ta patune ei tee sellest väljagi. Blaagaards Gade vanamehel, sel on ennem häbi. Võib olla, et ta ka sellepärast varsti nurga taha kaob, et ta võistluse Peterseni-ema vägeva laulu vastu lootusetu leiab olevat. Ehk küll pisikese Jens Nielseni nupukeses Peterseni-taadi ärevuse põhjus päris selge ei ole, tunneb ka tema oma põuekeses midagi vaenutaolist mõlema rahurikkuja vastu.

Kui Jens sel tunnil kalakeldri ligikonda jääb, siis teab ta juba ette ära, kuis kujuneb lugu Frederik Neblega ja tema musta koeraga. Niipea kui Frederik oma talitust vankri kallal ja keldris on lõpetamas, nõnda et ta emal müügiks kõik käepärast on, ilmub nagu maa alt Prins Jörgens Gade ja Griffenfeldti uulitsa nurgale väheldane punase ninaga noormees ja jääb sinna oodates seisma. Väike Nero, kes seni alatasa nagu must vari oma peremehe kontsade taga on liikunud ja keda Jensigi mahe meelitamine ainult silmapilguks truudusemurdmisele suudab ahvatella, jagab oma südame nüüd kähku kaheks: ta hakkab Frederiki jalust punase ninaga noormehe jalgu jooksma – ikka edasi ja tagasi ja lakub viimasel, kui see teda silitab, käsigi. Sest Nero peremehe sõber on ka Nero sõber. Ja nüüd kordub igal hommikul ikka seesama: Frederik kuivatab käed jämeda rätiku külge, kohendab kuklasse vajunud kübarat, viskab vildaku pilgu keldriuksest sisse ja on lähemal sekundil nurgalseisjaga ühinenud. Kõik kolm – Nero kordamisi kummagi kannul – kaovad varsti ühe kitsa ja kõvera põikuulitsa soppidesse. Pisike Jens murdis küsimuse üle, kuhu nad igal hommikul kolmekesi lähevad, nii kaua pead, kuni ta neile, et selgusele jõuda, kord salaja järele hiilis. Nad kobisid Solitüdevej vastas ühest keldritrepist alla, mille kõrval olevate akende peale pudelid ja vahutavad kannud olid maalitud. Nüüd ta teadis, kus nad käisid. Mõistatuseks jäi talle ainult, miks nad siia kaugele tulid ja mitte Henrik Sörenseni kõrtsi ei läinud, mis ju otse Frederiki ema kalakeldri kõrval oli. Natuke hiljem juhtus Jens kogemata ka teada saama, kus see imelik mees elas, kelle punane nina igal hommikul Prins Jörgens Gade nurgale sigis: ta nägi teda Kapellvej ääres tillukeses uulitsapoolses kambrikongis, mille aknapealne ja põrand vanu jalatseid ja naharäbalaid täis oli, katkist saabast paikavat, punane nina peaaegu saapa küljes kinni. Selle vaikse argliku mehega, keda Jens naljalt kunagi ei näinud juttu ajavat, jäi pikk, tõmmu jumega Frederik vahel kuni hilise ööni kõrtsi, ja kui ta koju tuli, oli ta vahel nii joobnud, et trepi peale magama heitis. Nero aga, tema lahutamatu seltsimees, leiti siis tema kõrval lamamas ja teda valvamas. Seda kuulis Jens naabrinaist emale nii mõnigi kord jutustavat.

Jens Nielseni hommikused nähtused olid umbes kella kümneni enam või vähem ikka needsamad, mispärast nad talle nagu mälusse joonistatult meelde jäid. Siis aga läks ilm ta ümber nii kirjuks, nii sirimiriks, et see juba mõni iseäranis haruldane sündmus pidi olema, mis ta peake selle uduse pöörluse seest ärapildina tallele suutis panna. Nimetatud ajal hakkas ka Nörrebro linnajaos suurlinna elu voogama. Uulitsad muutusid lainetavaiks ja kohisevaiks jõgedeks. Inimesi igal pikkusel ja paksusel, iga karva hobuseid ja koeri, iga suurusega sõidu- ja veoriistu, iga tõugu kaupa ja kraami paisati kõik kohad nii kubinal täis, et Jens Nielseni usk enda olemise sisse kaduma kippus. Ta sai veel palju pisemaks, kui ta juba muidugi oli, nii putukpisikeseks, et ta kuhugi prao vahele pidi pugema, kui ta tahtis oma allesolemise kohta teadvusele jääda. Mõnest väravanurgast või ukselävelt vahtis ta siis pelglikult ning laia imestamisega selle lainetuse sisse: ta otsaesine oli mõttes ja kitsad huulekesed liikusid hääletut juttu ajades. Jens jagunes nende vaiksete, kinniste, pikaliste laste kilda, kelle sisemine iseelu nähtuserikkas ümbruses, paljude mõjundite all, soiku jääb, nagu tupe sisse poeb. Kuna elavad lapsed ta ümber vallatasid, oma elu elasid, silmad kihava ümbruse vastu ainult pooleldi lahti, konutas Jens oma nurgakeses ja vahtis, vahtis, vahtis! Ainult harva tegi ta mõne jooksu, mõne ronimise, mõne ühise mängu uulitsal kaasa. Ainult harva tõi ta oma vähesed mänguasjad suure kihina sisse, kuna ta nendega toas või üksikus õues vahel kestva ning sügava huviga võis mängida, enamasti üksi või mõne loomusugulasega kahekesi. Muidugi polnud tal sel lool palju sõpru; hoopis vastupidi, ta tagasihoidlikkus tekitas talle väikesi vastaseid, kes teda ta tossuse pärast kippusid tõukama ja krääpama.

Aga Jensile meeldis uulitsal. Niipalju kui ilm lubas, püüdis ta ikka seal olla. Tema elustatud nägu ja sosistav suu tunnistasid, et ta mitte tühjalt ega tuimalt sesse podisevasse patta ei vahtinud, mis tal iga päev silma ees seisis. Ja vahel laienesid ta silmad pärani, palgele ilmus põnevus, suuke unustas liikumise – ta pidi rohkem nägema, kui ta nägi, ta pidi nähtusi jätkama, selle poolest täiendama, mis talle nende küljes nägematuks või arusaamatuks jäi: väike Jens lisas olevale maailmale oma peakesest arvatavat maailma juurde. See aga ülendas nähtusi lihtsast huvitavusest laia imestavuseni.

Tüdis Jens vaiksest paigalolemisest, siis hakkas ta luusivaid käike mööda kõnniteid tegema. Jaamaks oli talle iga äriline vaateaken. Esiotsa tõmbasid teda k õ i k niisugused ehitud aknad ligi, siis kinkis ta oma tähelepanu iseäranis piltidele ja mänguasjadele. Aga mida pikemale aeg venis, seda magnetilisema mõju said tema suhtes kompveki-, koogi- ja saiaaknad, mille juurde tulid lõpuks liha- ja vorstiaknad. Vesise suu ja söövate silmadega seisis ta nende ees, kaua, kaua ei raatsinud ta pilku nende küljest lahti kiskuda, ja kui ta ruudu taga ostjaid nägi, kellele kõiki neid taevalikke asju kotti pakiti, ilma et nad kohe sealsamas midagi oleksid suhu pistnud, siis käis säherdune vastuseismisjõud tema mõistusest üle – ta vahtis säherdusi isikuid nagu ime-elukaid. Ja imeks pani ta ka müüjaid, kes kõige selle külla sees talitasid ja keda ta siiski ilmaski ei näinud midagi suhu pistvat. Kuis võisid nad seda ometi välja kannatada?

Väikese Jens Nielseni kõht oli nimelt alati tühi. Tal näris ning näkitses rinnakile all ikka see mõistatuslik tige loom, keda ta ei näinud, seda enam aga tundis. Jens polnud ju mitte söömata: ta leidis, kui koju viitsis joosta, kapist leiba, millele vahel margariinigi peale oli võitud, ja hommikul oli ta saanud kohvi saiaga. Aga kõigest sellest ei piisanud. Kilealune vaenlane hammustas valusamini ja ikka valusamini, Jensi suuke jooksis vett, ta silmad sõid terved aknapealsed toitudest puhtaks. Võitlus selle täitmatu ja rahuandmatu sisemise vaenlase vastu, kellele leivast küllalt ei saanud, kes räpakalt ka liha, suhkrut, võid ja piima nõudis, viitis tal kõik selle aja, mis talle ta „vaimsete” huvide rahulduseks järele jäi. Ta kartis muidu väga üht toidupoekaupmeest Slotsgade nurgal, sest et selle valge räpane kuub eest alati verine oli, kuna tal pikk haljas nuga nagu mõrtsukal käes välkus. Aga kui vägivaldne elanik kõhus märatsema hakkas, siis kaotas Jens iga kartuse verise mehe ees ja neelas tema vaateaknalt silmadega kõik seakintsud ja vasikapraed niisama südilt ära, nagu ta muidki aknaid rüüstas.

Räägitav vaenlane tõi talvel veel teise kaasa. See oli külm. Mida tühjemaks läks Jensi kõht lõuna või õhtu eel, seda enam hakkas külm teda raputama. Sel oli kerge tema külge teed leida. Kingade taldadest tungis ta aukude kaudu porise märjana väikese mehe jalgade, läbi katkiste pükste ja õhukeste kuubede tema kõhna, verevaese ihu kallale. Ka selle vaenlase vastu ei leidnud ta toast tarvilikku abi, sest üksnes lõuna ajal söögitegemiseks pisut köetud raudne pliitahjuke seisis vaevalt tunni aega soe; muidu oli hingeauru toas peaaegu niisama näha nagu väljaski. Et väike Jens sel lool sagedasti köha ja nohuga võitles, oli niisama vähe ime, kui et ta kõik muudki külmetamisest, toidu ja hoole puudusest tekkivad kergemad ja raskemad lapsehaigused järgemööda läbi põdes.

Nende haiguste vastu polnud Jensil midagi. Ei – oli tunde, kus ta vaimunatukesest salasoov läbi lõikas: peaksin ma jälle haigeks jääma! Sest siis oli tal kõik, mis tal nüüd puudus. Tal oli ema, tal oli süüa ja juua. Ema oli siis terve päeva tema juures kodus, ja mis ta haigele hammustada või rüübata andis, oli haruldane ning maitsev. Mida Jens muidu paksu klaasi tagant kaupmehe vaateaknal kui kättesaamatut kallist vara ihaldusepiinas vesise suuga oli vahtinud, sellest sai talle nüüd üks või teine asi tõesti osaks. Seepärast oli üsna loomulik, kui Jens kord pärast tervekssaamist emale ütles: „Ema, Jens tahaks jälle haigeks jääda!” – „Miks?” –”Siis on Jensil jõulud.” – Kuid vist mõtles Jensine Nielsen pühadest, milleks Jens oma haiguseaega pidas, teisiti, sest poja ütluse üle naeratades vajutas ta käeseljaga põsel kaks hõbedast haavlitera laiaks.

Kui Jens Nielsen oma ennelõunastel luusimistundidel kaupluste aknaid imestles, hakkas ta sel määral, kuidas liiklemiskihin uulitsail kasvas, ikka terasemalt kõrvu kikkis hoidma. Ta kuulatas, kas mitte vabrikute torud juba hüüdma ei hakka: üks õige jämeda kõriga kahehäälne eel, teised ühehäälsed ning heledamalt huilgavad tagajärel. Sest siis tuli ema! Niipea kui jämeda toru nagu raske vajutise alt lahtipääsev üürg väikese ootaja kõrvu puutus, pani tugev elektrivool mehikese siputama ning lähemal pilgul pistis Jens Nielsen jooksu surnuaia poole. Ema tuli nimelt Nörrebro platsi poolt kõnniteed mööda, mille äärt piirab Assistentsi surnuaia müür, vahel ka laia paplipuiesteed mööda, mis käib surnuaialt pikuti läbi. Surnuaia värava ees sai ta siis pojakesega harilikult kokku. Mõlemad tõttasid lennul teineteisele vastu, käsi haaras käekese pihku ja lennul tõtati koju, sest Jensine Nielsenil oli üksainus tunnike lõunaaega. Selle tunnikesega pidi olema söök tehtud, söödud ja tee edasi-tagasi käidud. Ei vudistanud Jensi väsitatud jalad küllalt väledasti käia, siis kahmas ema ta käsivarrele ja – edasi!

Kodu läks nüüd küll kõik kirinal-kärinal. Söed ja süütepilpad olid ahju ees kastis juba valmis, puhas pann või kastrul pliidikese tuleaugul ootel ja keeduvõi küpsetuseaine tõi ema tulles kaasa. Muidugi pidi see olema ruttu söögiks tehtav – tükike sealiha või mõned munad, või piim, millest sai mannaga kerge supp. Vahel ei jätkunud aga aega sellekski ja siis söödi poest ostetud külma toitu ning joodi keetmata piima peale. Lihaleem ja kõik muud toekamad toidud jäid pühapäevasteks maiusteks, sest õhtud kulusid emal palju hädalisemate koduste talituste peale, kui oli söögitegemine. Jensine Nielsen ei liialdanud, kui ta vahel kurtis, talle ei jäävat lõunaajast ja enamasti ka äripäevaõhtust niigi palju järele, et võtta pojakest korraks sülle ja vaadata, kas tal on kõik luud-liikmed veel alles. Enamasti pani ta lõunalt minema, enesel puru veel suus ja teine käsivars jakikäisest väljas. Pidi ta ju vabrikuvärava suus olema, kui toru jälle hüüdis, – hiljaksjäämine tõi trahvi.

Seega algas Jens Nielseni pärastlõunane ulaelu. Jälle oli uulits väikese hulguse maailm. Mida see meeldivat ja vastikut, lõbustavat ja kohutavat nähtavale tõi, seda hingas poisike silmadega sisse. Muist jäi hingesse pildikestena rippuma, muist kustus varem või hiljem nagu krihvlikiri tahvlilt niiske käsna all.

Jens jooksis puujalaga leierkastimehele, kelle pillil istus väike ahv, hoovist hoovi järele, ja kui keegi viskas aknast paberisse mässitud raha alla, võttis ta selle üles ja viis vanamehele kätte, mis aga mitte võistluseta ei sündinud, sest et teised lapsed ahvimehe vastu niisama tänulikud püüdsid olla. Ahv tegi Jensile palju nalja, aga miks ta oli ahela otsas kinni? Ahel oli vangi kaela ümbert kõik karvad juba maha nühkinud ja poos teda iga kord, kui ta tahtis natuke kaugemale keksida. Niisugune vali mees! Aga kui Jens nägi, kui upakile see vali mees vajus, kui ta leierkasti selga võttis, siis andis ta temale andeks. Ja veel enam: Jensi meelest oli, nagu peaks vanamees iga kord valusasti aietama, kui ta oma puujala, millele ta „haige” põlveots oli seotud, kivist maa vastu tõukas, ja et vanamees ei aietanud, siis aietas Jens tasakesi ise.

Ahvile järgnesid apelsinid ja banaanid. Neid müütas punase peaga ja tigeda näoga mehenäss kaarikult, millele helesiniseks värvitud kõrge võllas peale oli ehitatud. Selle võlla küljes kõlkusid suured kollased banaanikaunade kobarad, kuna punavad apelsinide kuldkerad vankri keret täitsid. Kuis nad naeratasid ja kutsusid! Müüja kiitlevat hõiskamist poleks vajagi olnud. Ja üks laps ja teine laps tuleb ja ostab. Neil on imelikul viisil raha, aga Jensil ei ole. Jens seisab juba veerand tundi ammuli suuga nõidusliku vaatepildi ees – banaanid on veel uudis põhjamaa linnale. Seal sünnib kord midagi, mis talle kestvalt meelde jääb. Tigeda näoga räpase linase kuuega kaupmees, kes siblib oma jämedate töntside kätega ühtelugu kauba sees, pistab korraga Jensile pika kollase kauna pihku. Ise ei vaata Jensi pealegi – siblib aga ja möirgab edasi. Jens punastab kõrvuni, pistab jooksu ja mõtleb: „Mis sel tigedal mehel ometi meelde tuli!”

Kuna ta Henrik Sörenseni trahteri ees banaani-kauna seest magusat, armsasti lõhnavat võid nosib süüa, tuigub keldriuksest välja mees, kes on nii joobnud, et langeb Jensi ette rentslisse ja heidab enesest kõik välja, mis ta Henrik Sörensenilt raha eest on ostnud. Linnavaht tuleb ja tassib ta ära – lapsed nagu kajakad ümber. Ja teine kord puhkeb Kristenseni kõrtsis, natuke maad eemal, purjus meremeeste vahel kaklus, mis ahvatleb uulitsatäie suuri ja väikesi inimesi akende taha. Kõrtsis lendavad pudelid ja toolid. Aknaruut kliriseb kildudeks. Uksest prahvatab välja mütsita madrus, kelle näo üle voolab veri. Ja kolmas kord, kui Jens Aa bulvaril ümber luusib, tekib äkitselt inimeste kokkujooks. Sortedami järvekese poolt, keerleva rahvakobara seest, sigib välja põgeneja, kes jookseb hirmsa iiliga bulvarit mööda üles, Jensile otsekohe vastu. Üheainsa pilgu saab Jens temale heita, siis on mees temast mööda. Põgenejale järele punuvad kaks linnavahti – lõõtsutades, näod punased – ja nende järel, tallates väikese Jensi peaaegu jalgade alla, kari inimesi, kelle seast karjutakse: „Varas, varas!” Kui Jens tüki teed kaasa on jooksnud, näeb ta, kuis keegi kolmas linnavaht kitsas uulitsasuus tee põgeneja ees kinni paneb ja mehe vangi võtab. Tema käed seotakse selja taha ja rahvahulga saatel viivad mõõgamehed ta ära.

Seesugused ja teised nendesarnased sündmused kopsasid pisukesele Jens Nielsenile nagu nuiaga hinge pihta. Nähes oksendavat meest, keda ta haigeks pidas, uulitsarennis, tõmbas ta näokese nutule ja pani laial silmal imeks, miks inimesed õnnetule appi ei läinud. Nähes verise peaga madrust, lõi ta mõlemad käed hirmunult ümber pea, nagu jookseks tal enesel veri juuste seest. Ja tagaaetud inimesest, keda nad nimetasid vargaks, jäi Jensile kohutavalt meelde, kuidas selle inimese silmad nagu keerlevad luumunad pea seest välja tikkusid ja kuis ta näost halliks läks, kui politseinik ta kinni püüdis. Jens nägi neid järgmistel öödel unes; kord oli tal „haige mehega”, kord silmipööritava „vargaga” või veriseks pekstud madrusega sedavõrd tegemist, et ta karjatades unest ärkas, külm higi otsmikul. Kahvatasid need muljed ta mälus, siis tulid teised. Kes uulitsal elab, elab silmadega küllas. Järgnes pagaripoiss, kes jäi saiakorviga trammi alla, järgnesid müürissepad, kes murduva tellinguga kõrgelt maja küljest maha sadasid, järgnes tulekahi, mil põlevast majast süsinenud laps välja kanti.

Ja ihulised hädaohud ei jätnud ka Jensikest ennast tänavaelu murdlainetuses tabamata. Õhtuti, kui hakkasid gaasituled laternates ja kaupluste akendel särama, armastas ta laial, liikumisest uhaval Nörrebrogadel vahtida, kuis läikivad tõllad ehitud härrastega mööda veeresid. Üle uulitsa joostes sattus ta kord niisuguse tõlla alla ja kanti murtud jalaluuga õnnetusejaama, kust ema ta alles teisel päeval koju viis. Ja mõni aeg hiljem ajas talle samal tänaval üks rattasõitja selga, nii et ta peaga vastu kõnnitee serva põrkas ja kõrva äärde samasuguse verdvoolava haava sai nagu pekstud meremees. Ema tuli parajasti töölt ja leidis kokkuvalgunud inimeste kobarast oma pojakese. Võis veel õnne tänada, et teise seegi kord jälle võõrasemalt-uulitsalt enam-vähem elusalt tagasi sai. –

Ema õhtul! See oli Jensi päeva pidulik lõpp. Siis oli tuba täis sooja sõprust, täis paitavat pehmust, ja igast nurgast näis vahtivat naeratav nägu. Ema tõi enesega kaasa midagi magusat, ühes tubakalõhnaga, mis ta riietest, käte küljest, isegi juustest salaja välja imbus ja millega Jens oli harjunud – harjunud imikueast saadik, kus ta seda lõhna emarinnast oli hinganud.

See magus soojus, mis ema kaasa tõi, sulatas Jensi muidu nii kinnise suukese lahti; see hakkas voolama nagu ojake kevadisel päikesepaistel. Jensil oli palju jutustada ja veel enam pärida. Mis päev talle vähegi iseäralikku oli toonud – kõik muutus kõneks ja küsimiseks: puujalaga leierkastimees ja ahelas ahv, „haige mees” ja haavatud madrus, tagakihutatud silmapööritaja ja tellingutelt kukkunud müürissepad, tulde jäänud lapsuke ja rataste alla sattunud pagaripoiss, kuhu juurde tulid siis veel kõik need koerad, hobused, soldatid, linnavahid ja muud avalikud tegelased, kes ühel või teisel viisil olid Jensi tähelepanu äratanud. Kentsakal kombel selgus ema vastustest, et tema kõike seda imelikku sugugi nii imelikuks ei pidanud. Ta rääkis peaaegu, nagu peaks see nõnda olemagi, nagu oleks kõik üsna igapäevases korras. Ahvil oli ahel kaelas, sest et ta muidu ära jookseks, ja leierkastimehel puust jalg, sest et ta õige jalg sõjas puruks oli lastud; haige mees oli viinajoomisest haige ja haavatud madrus peksasaamisest haavatud; varas võeti kinni, sest ta oli kurja teinud, ja müürissepad kukkusid alla, sest nad olid liiga nõrga tellingu peale läinud; põlenud lapse aga oli jumal enda juurde kutsunud, ja pagaripoiss – see poleks trammi alla jäänud, kui ta oleks ettevaatlikum olnud, nagu ka Jens ise tõlla ja jalgratta alla poleks jäänud, kui ta oleks ema sõna kuulanud ja ilusasti toas või hoovis mänginud. Need vastused täitsid Jensi imestusega. Mis temale uus, suur, mõistatuslik ja ärarääkimata tähtis oli, kuivas selle suure inimese silmas halliks tolmuks kokku, sai millekski, mis nagu ei võinud teisiti ollagi, kui ta oli. Jens jäi mõttesse ja üsna norgu. Vahel päris ta aga edasi ja siis läksid ta küsimised nii kaugele ja laiali, et ema tarkus otsa lõppes. Hakkas aga ema „ma ei tea” vastama, siis tüdis Jensi suu viimaks kinni.