Читать книгу Ärapõlatud peigmehed - Eduard Vilde - Страница 3

Jaanilaupäeva õhtu oli käes. Laanevere härrased sõitsid lähedale Mesiste naabermõisa jaanikule ja pidid alles hilisel õhtutunnil, sealsete härrastega ühes, tagasi tulema, et siis pidulikku ööd Laanevere tulede juures lõpetada. Jaaniõhtut pühitseti siin kui seal vana patriarhaalse kombe järgi teenijatega ühes. Perele jagati viina, õlut ja saia, mõni pillimees mängis, murul tantsiti, kiik õõtsus ja noored mehed paugutasid püsse. Mõisa ümbrus rõkkas aiva hõiskavast lõbust.

Laanevere härrased olid, kuidas öeldud, juba ära – „mitte saksa seemetki ei jäänud koju,” nagu mõlemad toatüdrukud rõõmuga teineteisele kinnitasid. Aga ära olid ka teised tubased teenijad: peremamsel valitseja-emanda juures kohvil, toapoiss ja kokk all Kivisilla kõrtsis purjutamas, köögitüdruk ja lapsetüdruk külas omaste pool. Härrasmaja oli tühi ning Tiiu ja Kadri tema ainumad elanikud ja valitsejad.

Seda soodsat seisukorda olid mõlemad ette näinud, kui nad Jaanile ja Kaarlile kutse saatsid. Õnnis ootepõnevus pani nende silmad särama ja põsed punama, nad lõid käed teineteise puusade ümber ning keerutasid ringiratast üle põranda nagu kaks ülemeelikut plikakest.

„Kas tead, Kadri,” tuli Tiiule äkki meelde, „ega me neid täna ometi endi tillukeses kuumas kambrikeses köögi kõrval hakka võõrustama, see on ju nagu tikutoos ja sumiseb kärbestest.”

„Kus siis?” küsis Kadri.

„Mis meil sakste tubades viga pillerkaaritada! Kui pidu on, siis olgu õieti!”

„Jumala pärast, kui keegi näeb!”

„Tühja kah! Pole ju tarvis aknast vahtida.”