Читать книгу Vigased pruudid - Eduard Vilde - Страница 3

Leena ja Miina nutsid nii, et ninad punased. Seks oli neil ka põhjust küllalt. Taat oli äsja Mulgimaal käinud ja neile seal peigmehed valmis kaubelnud, ilma et tütred kosilasi eluajal oleksid näinud. Pealegi oli mõlemal õel juba omas külas armuke valitud. Leena armastas Kärje Juhanit, naabriperemehe nägusat poega, ja Miina oli südame juba ammugi eneste tublile sulasele kinkinud, kelle nimi oli Joosep. Isa oli aga raudse peaga mees, kes mõttesse võetud plaanidest iialgi vaksa võrd ei taganenud. Ja ammusest ajast oli tema kindel nõu olnud tütardele Viljandimaalt mehed muretseda, sest ta ise oli mulk, kes viieteistkümne aasta eest Läänemaale oli asunud, ja armastus endise kodupaiga ning liialdatud lugupidamine sealsete inimeste vastu oli algusest saadik tema nõrkus olnud. Oma suures mulgiuhkuses ei pidanud ta teisi eestlasi ei Läänes ega Harjus, ei Virus ega Järvas üldse täiteks meesteks. Ta teadis väga hästi, et Leena ja Miina silmad Läänemaa poiste peale olid langenud, teadis ühtlasi, et Kärje Juhan oli viisakas mees ja jõuka isa poeg, kellele keegi mingit süüd ei võinud anda; ta pidas ka oma kauaaegsest sulasest Joosepist kui ustavast, hoidlikust poisist lugu ja teadis, et see tuleval aastal kogutud varaga enese peremeheks tahtis hakata, aga, aga – nad ei olnud mulgid ja seega olid nad Lipuvere peretütardele kõlbmatud. Oma õepojad oli ta väimeesteks valinud. Üks pidi noore naise isakoju viima, teisel oli väike ostetud koht. See ühendus oli mõlemate isade poolt õieti juba kindlaks kavatsetud, kui lapsed alles koolis käisid. Nüüdsama oli siis Lipuvere Mart veel õemehel külaliseks käinud ja asi oli mõlema vahel lõplikult küpseks tehtud. Vennaksed pidid varsti kosja tulema, nagu Mart koju jõudes tütardele iseteadlikult ja endalemeeldivalt kinnitas. Ei ta pannud neiude pisaraid ega palveid tähele, lõi ainult rusikaga laua peale ja hüüdis: „See peab nõnda sündima, ja nüüd vaikus majas!”

Ning täna oli postimees kirja toonud, milles kosilaste isa Lipuvere sugulastele teada andis, et poisid nelipühi laupäevaks pärale jõudvat! Nagu öeldud, Leena ja Miina nutsid kas või silmad peast. Oh, Juhan ja Joosep olid nii kallid poisid, et nendest ilmajäämine neiudele nagu surma mõte oli. Oma südame ahastuses ei teadnud nad esiotsa muud teha, kui kutsusid Juhani ja Joosepi endid trööstima, sest lesk isa oli kirikusse sõitnud ja tuli, nagu tavaline, alles hilja õhtuks koju.

Noormeeste ehmatus ja kurbus oli muidugi suur, kui nad kuulsid, et ammugi kardetud päev on nii ligidal. Juba nädala pärast pidid Mulgimaa kosilased ilmuma! Juhani ja Joosepi viimased lootused kadusid. Nii lühikese ajaga ei olnud enam midagi ära teha, kõige vähem võidi loota isa valju südant liigutada; ta ei võtnud juba mõnda aega selles asjas kedagi enam jutulegi.