Читать книгу Laadalelled - Eduard Vilde - Страница 3

1

Pole ma kusagil nii palju hobuseparisnikke näinud kui Virumaal. Seal on vist iga kolmas inimene parisnik. Külad on neid täis ja mõisavalitsejail, kirjutajail, aidameestel, aednikel ja isegi kokkadel ei ole kirglikumat iha, kui härralt hobuse pidamiseks luba saada, et siis lahjalt ostetud noort looma mõisa moonaga rammusaks nuumata ja lähemal laadal hea kasuga ära müüa või hea pariga vahetada. Kui tahad kiriku-esistel parisniku hobust ära tunda, siis vaata, kas ta on esimeste jalgadega künka otsa aetud, kas ta riistad ka on hästi „vases” ning lakk ja saba hoolsamini kammitud kui parisniku emandal või tütrel.

Igal alal võib inimene meieaegu kuulsaks saada, nõnda ka hobuseparistamises. Kavalad ja osavad parisnikud on väikesed kuningad. Nende riik on laadad, nende alamad hobused. Ükski kroonitud pea, ükski luuletaja, tantsija, näitleja, veiderdaja ei ole nii üldiselt tuttav, nii rahvalik kui nutikas ja rikas parisnik, eriti laadarahva seas. Piits on tema valitsuskepp. Piits vöö vahel, müts kuklas, kulm ärikortsudes – nõnda longib, poeb, piilub, varitseb, hiilib ta laadaplatsil. Ta näeb kõik, ta kuuleb kõik, ta teab kõik. Ta tempab, kus teda ei aimatud, ning vajub, kui teda alles hõlmast hoiti. Ta on nähtav ja nägematu. Tahab ta hobust osta, siis peibutab ta müüja võistluse eest varjatud paika kõrvale ja hakkab seal tema peale tormi jooksma; on tal enesel hobune müüa, siis jätab ta naise, poja või hea sõbra vankrile ja segab enda ise ostjate sekka pakkuma. Ja ta oskab sada kunsti, tuhat kriugast ja konksu, kuidas hobust teise käest odavalt saada, enda looma talle aga kallilt müüa ning vahetamisel teda pügada. Parisniku suu teeb vastase noore ja terve looma vanaks vigaseks kronuks, enda vana vigase kronu aga nooreks ja terveks. Õige parisnik ei puudu kunagi laadalt, olgu see ligidal või kaugel, Virus või Harjus, Sakalas või Võrus. Peaks teda aga mingi äpardus keelama laadale minemast, siis on ta haige ja õnnetu sest kahjust. Iga laada eel on ta elevil ja kehkvel: ta unustab söögi, joogi ja une. Mingi asi siin ilmas ei rõõmusta teda aga nii kui teise mehe õnnestunud tüssamine; midagi ei lõika talle nii kibevalusalt südamesse kui tüssatasaamine teiselt.

See on viru parisnik.

Kaks niisugust olid Rooviku Mart ja Tohupalu Aabram, esimene Simuna, teine Väike-Maarja kihelkonnas, mõlemad jõukad peremehed. Kahe suure parisniku vahel ei või iialgi juttu olla iseäralisest südamesõprusest – Mart ja Aabram aga olid otse verivaenlased, ja seda juba viiet aastat.

Nende vaen oli muidugi hobuste kaudu tekkinud, kuid viimaste auks olgu öelda, et nad selles mitte meelega süüdi ei olnud.

Rooviku Mart oli tol mainitud ajal Rakvere laadale musta ruuna viinud, kellel oli see ebavoorus, et ta kohe tantsima hakkas, kui inimene ta juurde latrisse astus. Ruun tantsis viru valtsi korralikus taktis ja rütmis ning pealegi ilma vähema kui pillimänguta; ta oleks igale tsirkusele au teinud ja Tsiniselli juures Peterburis kahtlemata rohkem loorbereid saanud kui kaeru. Tantsimisest endast ei olekski nii suurt paha olnud – ruun oli muidu mõistlik ja auväärt hobune, kes kündi ega sõnnikuvedugi alatuks tööks ei pidanud ent nurjatu oli temast see, et ta tantsides peremehele iga jumalakord jala peale astus. Ta oli nagu pühaliku vandega tõotanud seda nalja ei ühegi valtsi puhul tegemata jätta. Ja kuidas ta oskas tabada! Ikka ja alati leidis vääramatu sihikindlusega Mardi pahema jala suure varba. Vaene varvas oli juba päratu laiaks ja tohutu õhukeseks litsutud ning Mardil ei nähtud Pahemas jalas enam kunagi saabast, mille nina oleks terve olnud. Ei aidanud tantsukirgliku ruuna vastu mingi karistuslik või kasvatuslik abinõu – tema kunst käis tal üle kõige. Mart pidas talle esialgu pikki noomituskõnesid, mis nii mõnegi mureda kuradiga algasid ja lõppesid, ent ruun raputas iga kord kangekaelselt pead, nagu ei tahaks ta olla tervest jutlusest midagi aru saanud (mis aga päris vale oli, sest ta mõistis kõik), või nagu hämmastaks teda Mardi madal vaim, mis tema kunstist põrmugi ei oimanud lugu pidada.