Читать книгу Kupja-Kaarli adjustaadid - Eduard Vilde - Страница 3

Kui vana kupja-Kaarel viimasest kohast lahti lasti, ütles ta eidele:

«Mina nüid – miks ma uut kohta ei soa! Olen enne soand, soan nüid koa. Mul jo head adjustaadid.»

«Põlgavad ehk vanaks nagu meiegi oma,» ütles eit.

«Üks põlgab, teine ei põlga. Küll ma koha soan. Mul head adjustaadid.»

Ja kui ta uut kohta läks otsima ja teel inimestega kokku sai, siis rääkis, et ta otsivat uut kohta ja et tal olevat head «adjustaadid». Ja kellega sai pikemalt jutusse, sellele näitas oma adjustaadid ette. Ta poetas põuetaskust, südame kohalt, vana kulunud «tassenpuki» välja, mille nahksel vööl oli veel paelast vöö ümber. Tassenpukist tõi ta nähtavale kolm paberit, kaks vana ja koltunut, ühe uue ja valge. Aga et adjustaadid saksa keeli olid kirjutatud, siis pidid külamehed lugemata uskuma, et nad head on. Kirikutrahteris aga juhtus kord üks pottsepasell purjutama; see mõistis selgesti saksa keelt. Ta luges adjustaadid sorinal ära ja ütles ka teistele, mis ta oli lugenud.