Читать книгу Kuub kahasse - Eduard Vilde - Страница 2

Viha ja ahastus möllasid kirjanik Jaan Rebase rinnas. Ta tiirles oma tikutoosi-suuruses kambrikeses, mis taevale ligemal oli kui kõik teised üürikorterid majas, metsikult nurgast nurka, nagu tahaks seinu ümberlangemisele hirmutada. Ja selle meeleheite põhjus? Kurb küllalt. Isand Rebane oli oma mõrsjakesele ja selle auväärt mammale eile kindla tõotuse andnud neid täna õhtul kell seitse „Vanemuise” aiapidule viia, ja nüüd käis kell juba tublisti kaheksandat tundi, aga Rebane ei võinud toast astuda: tal ei olnud kuube! Muidu oli mees minekuvalmis – habe aetud, pea soetud, saapad viksitud, püksid jalas ja vest seljas, kübargi juba peas – kuid särgikäistel, ilma ülikonna pealülita – ilma kuueta.

Rebasel oli nimelt kuub teisega kahasse. Ühelgi lugejal ei ole luba sest ilmutusest imestada. Kaljagi tehakse kahasse. Ja uuema aja kirjanikud teevad oma töid kahasse. Rebane aga oli uue aja laps, samuti nagu tema kahamees ja ametivend Jüri Togigi, kellega ta elas ühes korteris, sõi ühisest vaagnast, magas ühises sängis. See nende ühiskuub oli ühise võla peale tellitud ja tehtud, ühisel nõul ja jõul trööstiti rätsepat rahasaamise suhtes, ühisel otsusel viidi kuueke taoti pandimajja ja ühisel kulul toodi ta sealt jälle välja, kui juhtusid tulema rasvasemad päevad. Sellest kuuekraamist hoolimata olid meie noored sõbrad kõigiti tublid ja lugupeetud ühiskonna-liikmed, kellest keegi ei tohi paha mõelda, veel vähem rääkida.