Читать книгу Uinak tõllas - Eduard Vilde - Страница 2

„Siin ma seisan ja tõstan oma mõlemad käed süsimusta taeva poole ja vannun: kui mind head või kurjad vaimud sellest hädast päästavad, siis heidan praegusest tunnist peale eluaegseks karskuseseltsi liikmeks!... Esimest nädalat abielus, ja seesuguse näoga nooriku ette astuda!... Ma usun, ta ehmataks enda surnuks ja nutaks enese veel surnumaks… Aga see pole ammugi veel kõik. Ta ema, see põrguvürsti vanaema ämmade seast – see õhutaks tütre silmapilk abielu lahutamisele. Anna lahkumine aga oleks minu surm – ta on mulle magusam kui kõik maailma maiused. Ei, nõnda ei või ma mitte nende silma alla astuda – nõnda mitte!...”

Õnnetu, kes neid ahastavaid sõnu iseenesele kõneles – tal oli peaaegu nutt varaks polnud keegi vähem kui laialt tuntud rätsepmeister August Ahvison Pipra uulitsast. Ta seisis pilkasel pimedal sügiseõhtul maja ees, milles ta elas, ja püüdis oma lõtvunud keha laternaposti najal ikka ja ikka jälle sirgele ajada, mis jäi aga asjata vaevaks. Mainida olgu veel, et tema kõnes puudusid kõik r-id, muutudes l-ideks, ja et ta tegi ühtelugu laternapostile aupaklikke niksukesi.

August Ahvison oli tuntud kui kaine, korralik noormees. Täna aga oli ta kelmusele ohvriks langenud. Ta juhtus õhtul kogemata kokku kahe kaugemalt tulnud vana sõbraga, kes meelitasid ta väikesele teretusjoomingule trahterisse. Seal teadis neile meister oma noorest abieluõnnest nii vaimustatud lugu laulda – muuseas tõendas ta väga ettevaatamatult, et tema ja ta naisukese vahel veel ainust halba sõna ei olevat vahetatud, ei ainust varjutatud silmapilku ette ei olevat tulnud nii et mõlema sõbra põues, kes olid poissmehed, tärkas kadedus elule. Ning kadedus sigitas kurja nõu. Nad pilgutasid teineteisele kavalalt silma, ja asja lõpp oli, et nad panid noore naisemehe peas kõiksugu salalikkude jookidega suure kilgi laulma. Nõnda tahtsid needsinatsed kadedad sõbrad õnnelikule naisemehele mahti anda igavese päikesepaiste asemel ka kord päikesevarjutust ja mõnesuguseid sademeid näha saada.