Читать книгу Minu postipoiss - Eduard Vilde - Страница 2

Vähemalt kolm korda aastas – lihavõtteks, nelipühiks ja jõuluks – sõitsin endisel ajal ühest Balti raudteejaamast postiküüdiga paarkümmend versta Soome lahe poole. Kaks või koguni kolm korda juhtus mulle sama postipoiss küütijaks, pärast soovisin teda jaamapidajalt ise selleks ning minu soovi täideti sõbralikult, kui Hindrek kodus ning sõitmiseks prii juhtus olema.

Me olime headeks tuttavateks saanud. Et ma küllalt baltlane ei ole, kes pikemat jutuajamist teenijate inimestega kombe- ja seisusevastaseks peab, siis lühendas lobisemine postipoisiga mu igavat teekonda märksa. Hindreku jutt meeldis mulle. Sel oli mõnu. Igaks toiminguks on vaja annet ning maitset, kui see peab meeldima, isegi saapa jalgatõmbamiseks, isegi nina nuuskamiseks. Hindreku kõnelemisest märkasin mõlemat. Ta ei olnud pooltki sõnaküllane muliseja, ta kõneles kaunis vähe, aga mis ta ütles, see oli hästi öeldud, see käis pihta.

«Minu postipoiss», nagu teda taotsesin hüüda, oli ühe käega. Vist oligi see tema kehaline viga eelkõige mu huvi tema kohta äratanud ja aegamööda säilitanud. Imetlesin juba esimesest sõidust peale seda osavust, seda tõket tundmata väledust, millega Hindrek oma ühe käega kõiki neid talitusi sooritas, milleks teistel kahest käest vahel küllalt ei ole. Harjumuse ja harjutamise mõjul oli ta oma puuduva kehaliikme nähtavasti ammugi unustanud. Kus vaja, seal tarvitas ta teise käe asemel hambaid, lõuga, rinda, jalgu. Ta rakendas hobused ette üksinda, juhtis nelja hobust oma ainsa ning pealegi pahema käega, lühidalt – tegi kõik, mida teevad kahekäelised, ja isegi enam. Parem kuuekäis, õlani tühi, seisis tal alati vöörihma vahel kinni. Niipea kui ta sealt vallandus ja hakkas lipendama, pistis pahem käsi ta uuesti rihma vahele.

Ma ei teadnud, missuguse õnnetuse läbi Hindrek nii tarvilikust liikmest ilma oli jäänud; kord küsisin selle järele, aga vastusest, mis mulle anti, märkasin, nagu oleks Hindrekul vastumeelt asjast lähemalt kõnelda. «Jäi veski vahele,» kohmas mees, «olin siis veel poisike.» Ta hakkas hobuseid nõõtama ja tegi siis teist juttu.

Sellest oli juba peale aasta möödunud, kui ühel kevadisel õhtul jälle Hindrekuga tuntud teed sõitsin. Ei tea, kuis see juhtus, aga suu lipsatas mul taas küsida Hindreku kadunud käsivarre järele. Minu üllatuseks kostis aga postipoiss seekord: «Käisin jahil, püss läks käest lõhki, põletik lõi haavale sisse …»

Kas ta oli vahest tüdinenud kõigile järelepärijaile ühte ja sedasama vastamast või oli tal asja oma õnnetuse õiget lugu salata, seda võisin nii ja teisiti oletada. Kuid ma olin uudishimulikuks saanud ning ütlesin seepärast sõbralikul toonil: «Kuule, sõber, sa luiskad. Kord jäi su käsi veski vahele, kord jälle lõhkes sul püss. Tunnista mulle nüüd, kumb jutt on vale, või on seda vahest mõlemad?»

«Kas ma’s rääkisin kord veskist?»

«Mis sa veel küsid! Pole sugugi ilus heale sõbrale sedaviisi hambasse puhuda.»

Hindrek köhatas, nõõtas, salvas piitsaga ja nihutas end pukil edasi-tagasi. Nägin kõrvalt, et ta nägu oli häbelikul, kohmetul muhelemisel. Aga ta ei lausunud sõnagi.

Õhtu oli vaikne ja kaunis. Õhus valgus midagi, mis täitis sooned elu ja rammuga, lõbu ja iharusega. Loojenenud päike oli jätnud taevalaotuse täis hõõguvat armukuma, ning lõhnav tuuleke, mis hõljus üle lillerikka aasa meie juurde metsaveerele, paitas meie palgeid nähtamatu näkineitsi siidpehme käega. Olime mõlemad meeleolus, mille sisimat õnnetunnet ei osata seletada ega eritella.

Korraga tuli mulle hea uid, nagu säherdune sellisel meeleolul mõnikord tuleb. Mul oli reisipaunas pudel head šerrit. Klaaski ei puudunud. Naudime siis seesugust õhtut ülendatud tundlusel, paisutame rinda veel enam; siis avaneb ehk mu seltsilise suletud suugi. Varsti sädeles vein klaasis, Hindrek pidi peale hakkama. Viisakuse pärast tõrkus mees esmalt vastu, peatas aga viimaks hobused, pistis ohjad põlvede vahele ning sirutas oma kareda päevitunud käe veiniklaasi järele. Maitses ja matsutas, maitses jälle ja tühjendas siis klaasi ühe lonksuga. Näis, kui oleks ta sellest isegi kohkunud, sest ta vahtis natuke aega klaasi põhja, enne kui ta selle mulle kohmetul naeratusel tagasi andis.