Читать книгу Uuel teel - Eduard Vilde - Страница 2

Mul oli tol ajal harjumuseks oma suletöid enne trükkisaatmist tuttavaile ette lugeda. Muidugi tuttavaile, kel ilukirjanduse kohta otsust on, kuigi nad oma maitsesihis üksteisest vahel lahku lähevad. Nende kriitilisi arvamusi kuuldes saan siis juba kohe aimu, missugune vastuvõtt mu tööle hiljem osaks võiks saada nii publiku kui ka avaliku arvustuse poolt.

Noil päevil olin jälle maha saanud väikese luulelapsega ja ootasin tuttavaid katsikule. Minu põnevus oma töökese muljet kuulda ja näha saada oli täna iseäranis elav. Ma olin nimelt, et ajast mitte maha jääda, teinud argse katsekäände uuele teele, mis pidi mu viima kõrgemale ja kaugemale. Kuis see mul oli õnnestunud, pidi nüüd selguma.

Esimesena juhtus minu poole tulema härra Kask. Et meie tutvus oli veel noorevõitu ja vahekord seepärast liiga võõrik-viisakas – härra Kask rohkendas enda isikuga alles lühemat aega meie linna eesti emigrantide-hulgakest – siis pidasin tarvilikuks teda paluda, et ta avaldaks mulle oma arvamuse etteloetava luuletuse kohta julge avameeisusega, ka siis, kui see arvamus läbi ja läbi halb peaks olema. Ta tõotas seda, ja ma lugesin:

TOKERJAD.

Sinkjana, vinkjana:

tokerjad

tääbuvad,

tokerjad

hääbuvad; –

singutades

hinge roovilt,

vaide,

vaide,

tõuseb

küütuvuste käide,

võikneb südame

vaikselt surmale.

Säravana,

tinasena,

heljetel:

tokerjad

tugevad,

tokerjad

mugevad, –

huuvi, huuvi,

vinetuse puikamuses,

sõõru koonutuste peitel, vaarduvad,