Читать книгу Minu vend Türkoo - Eduard Vilde - Страница 2

Kui ma Pariisist 9. juulil 1900 ära sõitsin, võttis kupees minu kõrval istet üks habemik türkoo [Prantsuse jalaväe sõdur Alžeeria pärisrahva seast. — Autor] Ta nägu oli rohekastõmmu, otsekui mahorkatubakas, habe must kui pigi ja silmad – need olid veelgi mustemad ja keerlesid tal peas nagu õeluse-isal endal. Nudiks pügatud pead kattis punane-valge turban, seljas kandis ta helesinist lühikest pihikut samakarvalise vestiga, jalas valgeid pükse, mis olid laiad nagu püülikotid, ning punaseid sukki ja nööpidega kamasse.

Kõik see ei äratanud aga nii väga minu tähelepanu kui miski, mis paistis minu naabri laia värvilise vöö vahelt. Kaks musta pead piilusid sealt välja, üks paremalt, teine pahemalt poolt. On nüüd pistol minu pool või on põueoda minu pool? pidasin endamisi aru, ja ma pean tunnistama, minu lõvijulgus, mida igaüks vist tunneb, jättis mu veidikese maha.