Rahva sulased

Оглавление

Eduard Vilde. Rahva sulased

ESIMESEKS. MIS MANGUL VIHERPUUD VIHASTAS JA MIKS

TEISEKS. MÄHERDUSE ABINÕU LEIUTAS MANGUL VIHERPUU, ET HÄVITADA, MIS TEDA VIHASTAS

KOLMANDAKS. KUIDAS PÄRTEL VIHERPUU ANALÜÜSIB OMA NAISEMEHELIKKU HINGE, LEIDES SELLEST PALJU KURJA, JA KUIS TA LÕPUKS VÄLJENDAB OMA PATUKAHETSUST

Отрывок из книги

Lugenud punetaval peal järjekordse kuritarvituse kirjeldust, viskas Mangul Viherpuu lehe käest, tõstis oma vigase vasaku koiva parema põlvele ja jäi küpsiküüsi selle jala saapa mittemoepärast nina vahtima. Tundis mees küll, kuis närvid tal seejuures vingerdades süttisid, aga ta püüdis neid valitseda. Sest milleks on inimesel tahtejõud. Eriti ametnikul peab seda olema, patriootlikul ametnikul. See ei tohi tasakaalust viidata iga kuritarvituse, iga „panama” pärast, mis ametnikkonna häbiks jälle kord lehes seisab. Rahulikuks, külmavereliseks on tal jääda ja nõu otsida, kuidas pahet parandada, idus hävitada. See nõu peab kord leiduma, ta p e a b! Ja et närvid seda otsides ei vallataks – viimasest „järjekordsest” kuritarvituse sõnumist ei vallataks –, peab nõu otsiv ametnik fikseerima oma saapanina, kuni talle tundub, et ta jälle on isand nende vallatute üle ja võib uuesti asuda selle suure probleemi lahendamisele.

Kuid midagi polnud parata: härra Viherpuu tüdis oma saapanina vaatlemast märksa varemini, kui oli saavutatud see isandustunne. Kõndinud mõtteraskelt ja täiesti ebateadlikult mõne lämpava tiiru ümber töölaua, tabas ta enese äkki toimingult, mis oli tuntud teistele ja talle endale kui tavaline reaktsioon ta närvikava ärritusest: härra osakonnajuhataja pildus oma tööesemeid. Algas pliiatsite ja sulepeadega, jätkas nugade ja kääridega, lõpetas – ja mitte nii pea – muuseas täidetud aktikaante ja isegi „Riigi Teataja” köidetega. Ja kuna loopijal puudus sihtmärk, siis valisid esemed selle ise, nii et härra Viherpuu kabinet peagi ruumile sarnles, milles poliitiline politsei oli läbiotsimist pidanud.

.....

Sekretär Keerupi rahulik pilk peatus osakonnaülema rusikal, mis oli mürtsunud lauaservale, kuna ta niisama rahulik suu väljendas ükskõikse küsimuse, et miks siis vargus Eestis peaks olema nii eriti keelatud?

„Armas ametivend,” vastas Viherpuu, „m i n a niiviisi ei raatsiks küsida. Säärast naiivsust ma ei saaks endale andestada … Uus Eesti, iseseisev Eesti kas teate, see on taeva kingitus, kuulmata kallis taeva kingitus. Jumal seal üleval nägi pealt, kuis me maadlesime, ausasti ja vahvasti, mitte üksnes relvaga, vaid eelkõige armastusest kuuma hingega. Ja jumal nägi ka, kui pisku pärast me nõnda maadlesime: ribakese lood- ja soomaa pärast külmade vete vahel! See liigutas teda nii, et ta sättis olud meie kasuks, lastes meid lõplikult võita, lastes meid võitu hakata nautima. Millest me undki ei tohtinud näha, sai imetaoliseks tõeks: me olime r i i k , suveräänne r i i k! Ja see peaks meile olema püha, härra Keerup, püha nagu Meka Kaaba moslemeile, – püha kõigele rahvale, eriti püha aga meile, ametnikele, see on rahva sulastele, rahva usaldusmeestele …”

.....