Читать книгу Rahva sulased - Eduard Vilde - Страница 3

Algus

ESIMESEKS.

MIS MANGUL VIHERPUUD VIHASTAS JA MIKS.

Lugenud punetaval peal järjekordse kuritarvituse kirjeldust, viskas Mangul Viherpuu lehe käest, tõstis oma vigase vasaku koiva parema põlvele ja jäi küpsiküüsi selle jala saapa mittemoepärast nina vahtima. Tundis mees küll, kuis närvid tal seejuures vingerdades süttisid, aga ta püüdis neid valitseda. Sest milleks on inimesel tahtejõud. Eriti ametnikul peab seda olema, patriootlikul ametnikul. See ei tohi tasakaalust viidata iga kuritarvituse, iga „panama” pärast, mis ametnikkonna häbiks jälle kord lehes seisab. Rahulikuks, külmavereliseks on tal jääda ja nõu otsida, kuidas pahet parandada, idus hävitada. See nõu peab kord leiduma, ta p e a b! Ja et närvid seda otsides ei vallataks – viimasest „järjekordsest” kuritarvituse sõnumist ei vallataks –, peab nõu otsiv ametnik fikseerima oma saapanina, kuni talle tundub, et ta jälle on isand nende vallatute üle ja võib uuesti asuda selle suure probleemi lahendamisele.

Kuid midagi polnud parata: härra Viherpuu tüdis oma saapanina vaatlemast märksa varemini, kui oli saavutatud see isandustunne. Kõndinud mõtteraskelt ja täiesti ebateadlikult mõne lämpava tiiru ümber töölaua, tabas ta enese äkki toimingult, mis oli tuntud teistele ja talle endale kui tavaline reaktsioon ta närvikava ärritusest: härra osakonnajuhataja pildus oma tööesemeid. Algas pliiatsite ja sulepeadega, jätkas nugade ja kääridega, lõpetas – ja mitte nii pea – muuseas täidetud aktikaante ja isegi „Riigi Teataja” köidetega. Ja kuna loopijal puudus sihtmärk, siis valisid esemed selle ise, nii et härra Viherpuu kabinet peagi ruumile sarnles, milles poliitiline politsei oli läbiotsimist pidanud.

Muidugi kahetses mees oma taaslanget iga kord südamest. Ja häbenes niisama südamest. Ta meelest oli, kui naeraksid teda neljalt seinalt ümberringi kõik need lugematud kelmikad amoretinäokesed, millega vana luitunud tapeet oli kirjatud (animeerivaks lõbuks aadlikule või suurkodanlikule noorpaarile, kes vene ajal ses ruumis võis olla maganud). Ta arvas ka mõlemast naaberruumist naerukõhinat kuulvat, kus töötas suurem arvkond kolleege mõlemast soost. Ja selle häbeneva kahetsuse ajel pidi härra osakonnaülem parajasti hakkama korda jalule seadma oma kolikambriks teotatud büroos, kui äkki avati uks ja sisse astus sekretär Keerup, kahlak pabereid käes.

Vaatas korraks maha ja mõistis.

Ei naeratanud, tõesti ei naeratanud, aga härra Viherpuu arvas, et naeratab, ja sai vähkpunase lauba. Häälgi muutus tal rämedaks, kui ta küsis:

„Noh, lugesite juba?”

„Lugesin. Kuulsin suusõnal juba enne lugemist … Siis sellepärast tänagi see siin?” Ta tegi näitenäpuga aeglaselt tiirleva liigutuse põranda poole. „On ju nii mõõdukas summake – ei poolt miljonitki.”

„Aga riigi raha!” müristas Mangul Viherpuu. „O m a riigi raha!”

„Tjah, või see’nd ilus on … Aga et see teid jälle nii haarab … isiklikult nii väga haarab –”

„Kuna teised ei tunne sooja ega külma,” paiskas Viherpuu sappi vahele, ,,kuna see teistele on paljas tavaline ajalehesõnum, nii ajaviiteks lugeda ja napsilauas mõnuledes mäletseda! … Kuradite kurat, kas me sellepärast tääkisime ja kahurdasime neid punaseid ja valgeid peninukke, hambad suus risti, süda rinnus tulvil! Kas ma selleks tõin Võnnu alt endale selle kangunud koiva mälestuseks – ääh?”

,,Varastatakse mujalgi, härra Viherpuu –”

„Aga meil ei t o h i t a k s! Meil mitte!”

Sekretär Keerupi rahulik pilk peatus osakonnaülema rusikal, mis oli mürtsunud lauaservale, kuna ta niisama rahulik suu väljendas ükskõikse küsimuse, et miks siis vargus Eestis peaks olema nii eriti keelatud?

„Armas ametivend,” vastas Viherpuu, „m i n a niiviisi ei raatsiks küsida. Säärast naiivsust ma ei saaks endale andestada … Uus Eesti, iseseisev Eesti kas teate, see on taeva kingitus, kuulmata kallis taeva kingitus. Jumal seal üleval nägi pealt, kuis me maadlesime, ausasti ja vahvasti, mitte üksnes relvaga, vaid eelkõige armastusest kuuma hingega. Ja jumal nägi ka, kui pisku pärast me nõnda maadlesime: ribakese lood- ja soomaa pärast külmade vete vahel! See liigutas teda nii, et ta sättis olud meie kasuks, lastes meid lõplikult võita, lastes meid võitu hakata nautima. Millest me undki ei tohtinud näha, sai imetaoliseks tõeks: me olime r i i k , suveräänne r i i k! Ja see peaks meile olema püha, härra Keerup, püha nagu Meka Kaaba moslemeile, – püha kõigele rahvale, eriti püha aga meile, ametnikele, see on rahva sulastele, rahva usaldusmeestele …”

Äreva ja ägeda kõnelemise puhul kummus härra Viherpuu hääl lausete lõpus sageli luksatades, mis sai talle retooriliseks õnnetuseks, sest see mõjus tavalisse kuulajasse koomilisena. Sekretär Keerupil oli tegu oma haruldaselt laia suuga, varjates teda vahel käes hoitavate paberite äärega.

„Aga mida näeme ses suhtes, lugupeetud kolleeg? Paraku otse vastupidist! … Tuttavasti asetseb islamiitide Kaabas pühakuna eriti püha Must Kivi. Surmaga karistatakse seda jõledat, kes ei häbene teda rikkudes puutumast. Niisuguseks Mustaks Kiviks meie Kaabas on riigi varandus. Ta peaks olema puutumatu igale kodanikule, eriti aga meile, ametnikele, kes oleme kutsutud teda hoidma ja valvama –”

,,Pisut piisamata palga eest? härra Viherpuu –”

„Kes meist on nälga surnud? Me teenime kehva peremeest, kes ei jõua meile rohkem maksta. Ei ole see põhjuseks, miks me oma Kaaba Musta Kivi küljest nii innukalt kilde koksinte, vaid midagi hoopis muud –”

„Nimelt?”

„Me ei pälvi oma Kaabat, me pole tema väärt. Taevane isa oma helduses sokutas meile kingituse, mida me ei oska austada. Me ei ole teadlikud kodanikud. Meil puudub riigikodanlik ühismeel ja valgustus. Me ei näe, et varastame iseendid –”

„Iseendid?” Keerup silus oma sinakat nöbininakest, ta vaatesse tempas salalik lõbuhelk. „Ma usun, see ei saa riigivargale kuigi tunduvaks. Mis kaukas, see kaukas.”

„Kui kurb, armas sõber, kui ütlemata kurb! Mis kaukas, see kaukas!” Kõrgendatud rõhul ja luksatusega lõpus: „Mis kaukas, see kaukas! No ütelge nüüd ise, ametivend Keerup, kas pole see riikliku ja demokraatliku tunde-elu absoluutne lagedus! Kas pole see otse roimarlik mõttelaad?!”

„Kahtlemata, härra Viherpuu, – vargal varga filosoofia.”

Kuna amoretid tapeedil avalalt naeratasid, kummardas sekretär Keerup oma salaliku näo maani, et oma jalge eest mõned härra Viherpuu lauaesemed üles noppida.

Viimane tänas järsult, kahmas tal vasakust käest paberid ja süvenes neisse tigeda nohinaga, andes seega Keerupile märku taanduda. Ent Viherpuule tundus kohe, et ta praegusel hetkel ei saa töötada. Mühas kõrvus, kohas soontes. Veendunud hinge põhjani, et tal oli kategooriline õigus, isegi imperatiivne kohus vihastada ja kurvastada fataalse järjekindlusega korduvaist korruptsiooninähtustest riigis, seisis ta ühtaegu müstilise mõistatuse ees, miks ei tarvitanud seda õigust ja kohust kõik teisedki ausad vabariigi kodanikud, eelkõige kogu tema kaasametnikkond. Teadagi, ega nad neist rõõmu ei tundnud, nad olid valmis neid taunima, isegi hurjutama; ent see närbus passiivsusse, uppus indolentsi. Nad ei süttinud ega süüdanud. Nende sisemus oli võimetu karjatama ja abi otsima. Leidus paraku neidki, kes suutsid vabandada, ning neidki, kes tihkasid kadestada! Eks astunud Viherpuu toast välja praegugi üks, kelle hing ei seisnud kaugel vabandamisest ja kadestamisest. Millest see vahe Mangul Viherpuu ja nende teiste vahel? Kuis puutus temasse, mis teistesse ei puutunud? Miks häiris tema hingerahu, mis jättis teisi hulganisti kivikülmaks?

Käsipõsekil oma paberitesse hämardunud norutaja ette kasvas korraga suur sammaldunud õunapuu, okstes kasinal määral punapõskseid kerakesi. Kadunud oli ülekoormatud kirjutuslaud selle puu eest, kadunud ka büroo seinastik Päravete mõisa iidse, räämunud rohuaia eest. Kasvas selles küllalt muidki viljapuid, aga ainult see üks kandis veel vilja, nii raugaealised olid kõik teised. Aednikku peeti vaid peenarde ja põõsaste pärast.