Kippari unerohi

Оглавление

Eduard Vilde. Kippari unerohi

Kippari unerohi

Отрывок из книги

«Mait! Mait!»

Mait tegi, kui ei kuuleks, ja päntas oma suurte jalgadega ühtlasel sammul edasi.

.....

«Ma tahan sulle midagi öelda, Maarja,» algas ta lahkemalt ja soemalt kui seni. «Mis ma sulle ütlen, on mehe sõna, ja ma räägin tõsisest meelest, kuidas asjad minuga on. Ma ei salga, et sa mulle meeldid – vahel meeldid mulle koguni väga – ja mõnikord ongi mul nagu mõte olnud: Pagana viks tüdruk see Liivaku Maarja – saaks teisest muhe naine igale ausale mehele, ja ka sinule passiks ta välise plaani poolest … Nii olen vahel mõelnud, see on päris tõsi … Aga kas tead, Maarja, ma olen va pärdiku loomuga poiss. Eks ma ole laias ilmas käinud, suurtes linnades ja võõrasmaadel – laevamees puutub ju igasse taevakaarde. Kui sa seal nii kõnnid ja ringi vahid ja näed kõike seda ilu ja rikkust, ja kõiki neid toredaid inimesi, ja kui pead endamisi mõtlema: Vaene Mait, mis oled sina kõige selle kõrval, kes vaatab ka sinu peale, kes peab sinust viletsakesest ka midagi lugu! Kas tead, Maarja, siis puges uhkusevaim minu sisse, ja see haugub mulle nüüd alalõpmata: Mait, ole mees, katsu saada ka jõukaks isandaks! Püüa rikkust taga, rikkus annab sulle üsna teise elu … Aga kuidas peab minusugune rikkaks saama? Ausal viisil muidugi. Vargile minna – see on ka nii, kuidas ta on. Inimene peab kartma jumalat ja politseid. Kuidas võiks Mait Näkisaar rikkaks saada? Kas sina ehk tead, Maarja?»

Maarja ei teadnud. Vahest ei mõelnud ta seeüle järelegi. Kuulatas ainult ammuli sui poisi imelikku juttu ja silmist paistis nagu hämmastunud kartus.

.....