Naisõiguslased

Оглавление

Eduard Vilde. Naisõiguslased

1

2

3

4

5

6

7

8

Отрывок из книги

Kui Männiku-emand lugu kuulis, käis tal elustav juga läbi ihu. Tema oli neid inimesi, kes tunnevad igast kõmuasjast, igast üllatavast sündmusest, olgu see hea või halb, erutavat lõbu. Esimeses ärevuses ei püüdnud ta selguselegi jõuda, mis tagajärjed võiksid olla seesugusel sündmusel, kas nende üle rõõmustada või kurvastada, heameelt tunda või vihastada; talle sai küllalt sellest, et midagi erakorralist oli sündinud, midagi, mis pani meeled mõlkuma. Alles hiljemalt, siis, kui sensatsiooni magus lõbujuga juba mõnda korda oli ta pehme valge ihu läbinud, korraldas ta oma tundeid sündmuse kohta, valis seisukoha ja seadis oma näo tunnete ning seisukohaga kooskõlasse. Need tunded ei olnud õigusepärast mitte tunded, sest nad ei olnud tema o m a d tunded; nad olid arvatud, ettekujutatud, laenatud tunded: Männiku-emand aimas või teadis, et t e i s t e l oleksid teatava sündmuse kohta need ja need tunded, ja ta sugereeris nad ka endale, pealegi nii võimsalt, et nad paistsid olevat tema omad.

Inimeste seas on nimelt imepalju näitlejatalente. Kõik ei kõlbaks vististi mitte näitelavale, aga elus mängivad nad oma osi hästi, mõned nii hästi, et nad isegi aru ei saa, et nad näitlevad. Näitlemine ei ole neile mitte teiseks, vaid esimeseks ning päris iseloomuks. Ainult taoti, i s e ä r a n i s selgeil hetkil, kui nad on iseendaga üksi, märkavad või aimavad nad veel nagu teist mina oma hinges. Aga et see neid näitlemises eksitab, oma labase, grimeerimata otsekohesusega tülitab, siis topivad nad tal suu sedamaid kinni ja heidavad talle maski näole. Ja siis kestab näitlemine seda suurema armastusega edasi ja mäng saab nii loomulikuks, et kõige terasem arvustaja laseb end tüssata.

.....

„Ma olen asja üle juba järele mõelnud,” ütles emand Männik mõistliku inimese kogutud rahuga.

„Siis teadsid juba?”

.....