Читать книгу Scotti viimne ekspeditsioon. II osa - Edward A. Wilson - Страница 5

Laupäev, 15. juuli 1911. Öö madalaim temperatuur oli –34,5° (–36,9° C), kuid kell 10.30 oli see –19,2° (–28,4° C) ja puhus 3-palline SSW briis. Täna hommikul oli meil siiski selge väljavaade ja võisime näha Mäekingu ees olevat moreenset eendit, kuhu olime otsustanud oma kivionni ehitada. Pärale jõudmiseks tuli meil veel sooritada lühike, järsk, kolmemiililine mäkketõus mööda kõvade ja sügavate lumeviredega kaetud pinda. Pööranud seejärel ümber moreeni alumise otsa, leidsime end Mäekingu kuristikus ja püstitasime suures, sileda põhjaga avatud lumenõos oma viimase teelaagri. Nõo pind oli kõva ja tuultest pühitud, kuid kohati ilma lumeviredeta. See laager asus umbes 150 jardi madalamal kohast, kuhu kavatsesime ehitada kivionni. [Pärast visa rassimist olemegi nüüd siin, 700 jalga kõrgemal. Laager on väga kõval lumel ja kavatsetava onni asupaik moreenmassil paikneb meist läänes. Oleme arutanud, kuidas nimetada onni, mille loodame ehitada kingu nõlvale, kivirünka varju, kasutades üht rünkakülge seinana. Arvan, et paneme talle nimeks «Terra Iglu». Näib liiga heana, et olla tõsi: oleme 19 päeva matkal, see on meie 15. laager, ja ainult neljal päeval on möllanud lumetormid. Kindlasti on harva keegi olnud nii märg; pääseme vaevu oma magamiskottidesse ning meie anorakid on lausa külmunud karbid; Birdie kootud patentmüts oleks nagu rauast. Oivaline, kuidas meie mured on hääbunud!] Algul olime kavatsenud püstitada ehitise adeelia pingviinide haudeasundusse, kuid et rännakul olime kaotanud nii palju aega ja et petrooleumgi hakkas juba napiks jääma, otsustasime ehitada onni võimalikult lähemale kohale, kus võisime uurida keiserpingviine. Selliselt toimides riskisime aga lumetormide vöötmesse jäämisega. Adeelia pingviinide haudeasunduses oleksime lumetormide teelt kõrvale jäänud, aga oma põhitööst viis miili eemale sattunud. Lootsime siiski leida oma hütile mingi tuulevarju ning lumetormid välja kannatada.

Meie laagripaigaks oleva lumenõo kohal, künkaharjal, oli madal ja konarlik paljanduva kivistiku mass; ümberringi lamas hulk graniidist, kõvast basaldist ja murenevast vulkaanilisest laavast rändrahne. Seal oli ka rohkesti jämedat kruusa ja kõva lund, millest võis sillutuskivitaolisi tahvleid lõigata. Seega oli meil kõik vajalik materjal käepärast. Et künkaalune kaljunurk [lootsime, et see moodustab suure osa ühest onniseinast] oli nii tugevasti kaetud jää ning külgekülmunud kruusaga, mida polnud võimalik maha kraapida, valisime [suhteliselt tasase moreenpinnaga] ehitusplatsi künka tuulealuselt küljelt, 6 või 8 jardi künkaharjast. Arvasime selle koha tormituulte eest kaitstud olevat, kuid lõpuks osutus see paik seda enam ohtlikuks, et just sealt tormasid läbi ülespoole suunduvad rajuhood. Lantši ajal, kell 16.15, oli temperatuur –13° (–25° C) ja puhus ikka veel 4-palline lõunatuul. Avastasime, et see tuul johtub Terrori nõlvadelt enam-vähem püsivalt alla hoovavast külmast õhust.

Onni ehitusplatsilt avanes suurepärane väljavaade. Idas ulatus pilk üle Suure jääbarjääri, mille kõrged survejääseljandikud lamasid umbes 800 jalga madalamal me jalge ees. [Näis nagu oleksid hiiglased üles kündnud põllu 40 või 50 jala kõrguste vagudega.] Põhja ja kirdesse jäi Mäekink ning selle taga avanes avar ja selge vaade üle Rossi mere jää. Lõunas nägime oma matkarada, mis piki Terrori nõlvu kulges ja Rannajärsaku poole ulatus. Meist paremal küündisid need nõlvad Terrori mäetipuni, mis taeva taustal selgesti eraldus.

Nägime, et Rossi meri oli täielikult jäävangis. Polnud märgata ühtki lahvandust, kuid suurem osa vähese lumega kaetud jääst näis olevat noor ja õhuke. Nood ning järgnevadki märkmed Rossi mere jää kohta on Bowersi tehtud.

Tänasest peale hakkasin oma karvadega väljapoole pööratud magamiskotis kasutama sisemist sulgkotti ega teinud kuni Evansi neemele naasmise päevani selles suhtes enam mingeid muudatusi.

Pühapäev, 16. juuli 1911. Silmitsedes täna Rossi merd, märkasime piki Crozieri neeme rannakaljusid itta triivivat pakasepilve, mis oli nähtavasti mõnest kaldaäärsest lahvandusest tõusnud. Muidu oli meri üleni jääga kaanetatud.

Täna kõikus temperatuur –20,8° (–29,3° C) ja –28,5° (–33,6° C) vahel, ning Terrori mäe lumenõlvalt laskuv edelabriis puhus jällegi 3- kuni 5-pallise jõuga. Hommikul oli ilm selge, kuid muutus lõunast ilmunud kiudkihtpilvede ja udu tõttu varsti pärast keskpäeva häguseks.

Kivionni ehitusel töötasime päevavalgusel ja kahaneval kuuvalgusel senikaua, kui võisime veel midagi näha. Cherry ladus seinu, kuna meie Bowersiga korjasime kive ja kuhjasime seinte väliskülgedele lumeviilukaid ning kruusa. Meie tööriistadeks olid kirka ja labidas.

[Oli üsna keerukas probleem, milline nimi onnile anda. Bill nimetas seda oma päevikus «Oriana onniks» ja mäeseljandikku Oriana seljandikuks. Vaidluste käigus pakkusime veel välja «Terra Iglu», «Tuuline Maja» ja «Maja Mäekünkal».

Birdie kogus künka tagant kive; tema jaoks polnud neist ükski liiga suur. Bill kindlustas seinu väljastpoolt. Kivid olid head, aga lumi oli nii kõvasti kokku puhutud, et sarnanes pigem jääga: kirkaga ei saanud sellele suurt midagi ära teha ja ainuke võimalus oli väikse labidaga suuri kamakaid pikkamööda lahti murda.

Päeva- ja kuuvalgust oli nüüd vähe, kuid järgmisel kahel päeval kasutasime neid mõlemaid ära niipalju kui võimalik, olles jalul nii päeval kui ööl, ning tihti jätkasime tööd ka siis, kui polnud enam peaaegu midagi näha: ühel päeval kaevas Birdie vaid kõrvaloleva tormilaterna valgusel.]

Onni paigaldasime nii, et moreenseljandik pidi teda varjama tormiste lõunatuulte eest. Asusime umbes 800 jala kõrgusel merepinnast. Meie ehitusmeetod nägi ette nelja massiivse kiviseina püstitamise, jättes väikese ukseava tuulealusele poolele. Tuulepoolne sein oli kõrgeim. Onni laiuseks tuli 7,5 kuni 8 jalga; seega võis põigiti seintele asetatud 9 jala pikkune kelk sarika aset täita ja presentkatusele toeks olla. Mõlemad külgseinad küündisid tuulepoolses otsas kõrgeima seina ülemise servani, kuid uksepoolses otsas olid sellest paari jala võrra madalamad. Onni pikkus oli umbes 10 jalga.

Kiviseinte väliskülje vastu laoti suured kõva lume viilukad nagu sillutuskivid selliselt üles, et nende tuulest lihvitud pinnad väljapoole jäid. Lumeviilukate ja kiviseinte vahele kühveldasime moreenset kruusa. Kogu ehitist pidi katma ümberringi suurte kivirahnude külge stroppidega ankurdatud presentkatus, mille alumist serva veel kahekordne lumelahmakatest ja kruusast vall kinni hakkab hoidma. Lõpuks topiti veel kõikjal lõhed pehme lumega käsitsi täis, kuni seinad ühtlaselt tihedaks muutusid. Töö lõpetamine nõudis meilt kolmel päeval kogu valge aja. Puldankatus oli valmistatud nii suuremõõtmelisena, et see tuulepoolsel küljel maani ulatus ning teistelgi külgedel poole seinani alla küündis. Lootsime, et ülalkirjeldatud viisil töödeldud seinad tihedaiks osutuvad, aga kui tuul hiljem innukamalt puhuma hakkas, ei pidanud need üldsegi kinni lumetuisku ega liivatolmu, sest tuisklumi ja tolm tungisid sisse igast kivide vahel olevast seinapraost nii tuulepealsel kui ka tuulealusel küljel, ilma mahukamat tihendusmaterjali paigast nihutamatagi.

Esmaspäev, 17. juuli 1911. Jätkasime onni ehitamist ja kasutasime kogu päeva- ja kuuvalge aja seinte püstitamiseks. Saime nendega niikaugele, et võisime asuda katuse ning ukse paigaldamisele. Selleks oli meil tarvis võimalikult vaiksemat ilma.

Täna alustasime tööd kerge tuuleõhu puhudes, kuid keskpäevast alates saavutas see jällegi 3-pallise jõu. Temperatuur kõikus päeva jooksul –19,5° (–28,5° C) ja –23,3° (–30,7° C) vahel. Taevas oli pilves. [Birdie oli väga pettunud, et me ei suutnud kogu ehitusega täna maha saada, kuid teha jäi veel palju ja olime surmani väsinud. Järgmisel päeval tõusime varakult, et proovida katust paigale panna, aga ilm oli väga tuuline. (Teisipäev, 18. juuli.) Künkaharjale jõudes tegime veidi kaevamistöid jne., kuid katust peale panna oli täiesti võimatu, ning meil tuli jällegi alla laskuda. Märkasime täna, et künkanõlva ülaotsas puhub tuul palju tugevamini kui paigas, kus asetseb meie telk. Hommikul oli ilm kibekülm.]

Rossi mere jääs on nüüd kaks lahtist, laiu ebakorrapäraseid tänavaid meenutavat veeriba, mis Crozieri neeme rannakaljudest kirde suunas ulatuvad ja teineteisega enam-vähem paralleelselt kulgevad.

Teisipäev, 18. juuli 1911. Täna pole Rossi meres näha ühtki lahtist veeriba ega lahvandust. Külma on 26,5° (32,5° C) kuni 27,3° (32,9° C); terve päev puhus 4- kuni 5-palline SSW tuul, mis tegi onni juures ehitustööd peaaegu võimatuks. Katuse paigaldamiseks ja kinnitamiseks on kõik valmis, aga tuulega ei saanud me seda teha. Keskpäeval lahkusime töölt ja pugesime telki, kus veetsime väga külma öö. Täheldasime, et üldiselt tuleb seda ette siis, kui me pole päeva jooksul tublisti töötanud või matkanud. [Selle aja vältel muutusid me magamiskotid üha halvemaks, ehkki olid veel kasutuskõlblikud, ja me ootasime igatsusega «kiviaja» algust, kui käiku läheb traaniahi, millega saame kõiki omi asju kuivatada. Saabumisel olime avanud juba viienda oma kuuest petrooleumikannust ja nüüd säästsime kütteõli niipalju kui võimalik, valmistades sageli vaid kaks sooja einet päevas.

Veidraks kujunes selle petrooleumihulga arvestamine, mida läheb vaja tagasiteel. Tagavara kahanemisega vähenesid ka normid: algul ütlesime, et naasmiseks on tarvis vähemalt kaks gallonit; Terrori neemiku kohal arvasime ühest kannust ja kahest priimusetäiest jätkuvat; viimaks vähendasime petrooleumikogust ühegallonilise kannuni ja niipalju tarvitasimegi tegelikult ära.]

Kolmapäev, 19. juuli 1911. Et päev oli kirgas ja vaikne, otsustasime seda ära kasutada ning keiserpingviinide haudeasundusse matkata, et veidi traani muretseda, sest meie eelviimane petrooleumikann hakkas juba tühjenema ja viimase kannu olime otsustanud kodutee tarbeks säilitada. Minekut tegime kell 9.30, parajasti siis, kui idapoolsele silmapiirile ilmus koit. Kaasa võtsime tühja kelgu, paar jääkirvest, julgestusköie, rakmed ja nülgimisnoad. Meil tuli umbes üks miil lumenõlvu pidi alla minna, et jõuda esimese survejääseljandiku servani. Kavatsesime hoiduda maajää rüngaste vahetusse lähedusse, mis nüüd ulatuvad palju kaugemale kui kümne aasta eest. Sealt lootsime jõuda tõeliste kaljude juurde, kustkaudu «Discovery» ekspeditsiooni päevil oli alati viinud parim tee haudeasundusse. Kuidagiviisi sattusime aga ühele nõlvale, mis viis meid alla orgu, kahe esimese survejääseljandiku vahele, kus märkasime, et maajää rüngaste juurde on võimatu tagasi pääseda. Me polnud silmanud ka ühtki maajäält allaviivat teed, välja arvatud see nõlv, mida mööda liikusime. Kõikjal oli 80 kuni 100 jala kõrgune jääjärsak. Ikka ja jälle püüdsime rajada endile teed vasakule, kus maajää rahnud ühinesid kivirahnudega. Ehkki me aeg-ajalt hästi edasi jõudsime, ettejuhtuvaid survejääseljandikke nende tasasemates kohtades piki lumenõlvakuid ja hangeharju ületades, jõudsime vahel ikkagi lausa võimatutesse [liialt suure langusega] paikadesse, kust pidime tagasi pöörduma ja uut teed otsima. [Kõige ees astus Bill, seotuna julgestusköide, mille teine ots oli kelgu kinnituspööra küljes. Sinnasamasse oli end rakmetega kinnitanud ka Birdie, kuna mina, samuti rakmeis, sammusin kelgu taga. Kahel või kolmel korral püüdsime laskuda jäänõlvakuid mööda alla, suhteliselt tasasele pinnale rahnude jalamil, aga ikka oli langus selleks liiga suur. Valitsevas hämaruses moondusid kõik mõõtmed; mõned kohad, kust tegelikult saime läbi jääkirveste ja julgestusköie abil, paistsid täiesti ligipääsmatutena, ning kui liugu lasksime, siis sattusime ikka pinnalõhedele. Sel päeval kukkusin vähemalt kuus korda mitmesugustesse lõhedesse. Kord juhtus see päris mere lähedal, langesin vööni sisse, vajusin küljeli ja veeresin siis ühest järsust nõlvakust alla, kuni Birdiel ja Billil õnnestus mind köiega üles tõmmata.] Proovisime järgemööda kõiki võimalikke teid mööda läbi pääseda, kuid need viisid endiselt ummikusse. Kaks kolmandikku päevavalgusest oli juba läbi, kui leidsime end suures lumelohus jäärüngaste ja lumehangede kaootilise kuhjatise eest, mis peaaegu vertikaalselt meie teel ees ning ümberringi ülespoole, umbes kuuekümne jala kõrgusele kerkis. See takistus peatas meie edasiliikumise täielikult [arvatavasti kahe merejäässe tunginud seljandiku otste moodustatud suur ummiktee]. Siin tuli meil leppida vaid keiserpingviinide kisaga, mis vasakul asuvailt kaljurahnudelt vastu kajas. Et olime endiselt väljaspool haudeasunduse nähtavust ja oleksime pidanud ületama veel veerand miili kaootilist survejääd [hirmu ajas nahka mõte, et öö võib meid tabada seal], loobusime vastu tahtmist oma üritusest ning läksime väga ettevaatlikult ja pimeduse tõttu suurt vaeva nähes tagasi tuldud teed mööda, mille läbimiseks olime umbes kolm tundi asjatult aega kulutanud. Kogu aeg olime köiega ühte seotud ja pidevalt kasutasime purdena kelku pehmete ja nigela väljanägemisega lumesildade ületamisel. Oli juba täiesti pime kui turvalisele pinnale jõudsime, olles viis tundi otstarbetult roninud. [Birdie oli küll väga osav jälgi otsima, ent lõpuks kadusid need meil hoopis käest. Otsustasime siiski edasi minna. Tõepoolest sattusimegi uuesti jälgedele ja siis oli halvim juba seljataga. Jällegi telki nähes olime aga rõõmsad.]

Päeva jooksul oli puhunud kerge lõunabriis, taevas oli pilvitu. Temperatuur oli vaheldunud –30° (–34,5° C) kuni –37° (–38,5° C). Esimene näit registreeriti 2-pallise edelatuulega kell 16, ja teine, miinimum, kella 3 ja 9.30 vahel varahommikul.

Neeme rannakaljude all oli jällegi veidi pakaseauru merejää kohal ja väikeses kaldalähedases lahvanduses sätendas avavesi.

Neljapäev, 20. juuli 1911. Kell 3 tõusime üles kavatsusega saada vaikse ilmaga onnile katus peale ja kinnitatuks. Veel olime otsustanud päeva hakul, kell 9.30, uuesti üritada keiserpingviinide haudeasundusse matkata, et saada traani, mille järele meil nüüd tõsine vajadus hakkas tekkima. Saimegi onnile katuse peale ja kinnitasime selle turvalisesti. [Meil polnud aimugi, mida sel katusel oli meie jaoks varuks, kui kiilusime selle kinni lumepankadega, olles eelnevalt tõmmanud puldani üle meie teise, 8-jalase kelgu, mille asetasime põiki üle seinte keskkoha. Tuulepoolsel küljel ulatus presentkatus maani ja enne kinnikiilumist sidusime selle hoolikalt kivirahnude külge. Selleks oli meil igalt poolt rohkem kui kahe jala pikkusi köiejuppe ja igaks juhuks kinnitasime puldani köitega kaljude külge kahejalaste vahedega. Raskusi tekkis uksega ja esialgu jätsime presendi võlvikujuliselt üle kivide nii, et see midagi portaalitaolist moodustas. Kõik sai hästi tihendatud kõva lume viilukatega, kuid puudus pehme lumi pragude täitmiseks.] Siis sõime hommikueine ja asusime aegsasti enne päevatõusu teele survejääseljandike poole. Kaasas oli meil seesama varustus mis eilegi ja uut tüüpi ronimisrauad, mida me Cherryga kõige töökindlamaks ja mugavamaks pidasime, ehkki Bowers vanamoodsaid, Onnineemikul kasutatud ronimisraudu eelistas. Tänasel matkal suundusime alla mööda teist, kitsamat nõlvakut, mis palju otsemini maajää rahnude jalamile viis. Eile, rahnudelt allaviivat teed otsides, polnud me seda pimedas märganud, kuid silmasime nõlvakut alt [kohast, kus ühes suures jäärahnus oli pragu], ja otsustasime proovida täna sealt kaudu minna. Laskusime sealt õiges suunas [kaks korda roomasime asjatult rahnu servale, aga kolmandal korral pääsesime nõlvakult alla] ja jõudsime otse vana maajää rahnude jalamile, mis ikka veel Mäekingu basaltkaljude lõunapoolseid osi katavad. Need jäärahnud annavad otsekui monumentaalset tunnistust tuule tohutule jõule; paiguti on need üle saja jala kõrged ja nagu hiiglasliku rennpeitliga töödeldud: rahnude pinda katavad sügavad õõnsad vaod ning uurded. Puhuti vaid ronimisest ja libisemisest moodustuval edasiliikumisel silmasime tihti murenenud ning määrdunud pinnaga jääreliktide jalamil tumedate kaljurahnude paljandeid, mida polnud näha, kui ma kümne aasta eest siin viibisin.

Nendest kaljudest mööda jõudnud, sattusime veelgi kõrgematele ja arvukamatele jäärahnudele ning palju võimsamatele kaljudele. Vahetult nende jalamil pidime katsuma nii künkataolisse nõkku langenud kaljurüngastest kui ka kiviprügist, lumehangedest ja kinnikülmunud sulaveelompidest mööda pääseda. Merejääl asetseva haudeasunduse poole tuli meil astuda ja roomata, libiseda ja ronida. [Edasi minnes hakkasime viimaks ronima piki lumeseljandiku teravat harja. Paremalt ähvardas sügav järsak, mille põhjas paistsid lõhed; vasakul olid samuti lõhed, kuid langus väiksem. Siis tuli roomata; poolpimedas oli see põnev tegevus. Lõpuks viis tee üle terve lõheliste nõlvakute rea ja me jõudsime välja otse moreenpinnasel paikneva kaljuni.) Kord näis juba, et oleme jällegi sattunud tupikusse, sest üks suuremaid ja kaootilisemaid survejääseljandikke oli nüüd kerkinud Crozieri rannakaljude vastas, aga jää ning kalju vahelt leidsime ava, mis oli parajasti küllalt suur, et sealt ükshaaval läbi pugeda. [Bill kadus auku, järgnesime talle ja meil õnnestus sealt läbi vingerdada. Surusime keha vastu augu üht külge ja jalad vastu augu teisel küljel olevat kaljut, ning pääsesime nii ka üle nõva. Teisal leidsime kahe rüsihunniku vahelt veel ühe ava, mis küll pigem suurendatud jäneseauguna näis. See koht oli allavarisenud jäärahnude ja kividega üle puistatud, ning kui üks neist juhtunuks meile kaela kukkuma, tähendanuks see meie lõppu. Tahtnuks Barjäär just nüüd jääd kokku suruda, oleks tulemus olnud samasugune.] Kelgu pidime siia jätma. August läbi pugenud, sattusime peaaegu vertikaalse seinaga suletud lumenõkku, kust välja pääsemiseks tuli seina raiuda viisteist astet, Edasi läks me tee läbi terve rea kivirahnude ja surveseljandike vahel asetsevate lumelohkude, kuni jõudsime praegusele jääjalamile. Viimane rippus kitsa etteulatuva rahnuna 10 või 12 jala kõrgusel merejää kohal. See oli jääjalami madalaim koht ja kuskilt ei viinud ükski lumehang sealt alla merejääle. See asjaolu lubab oletada, et isegi see lahejää polnud veel vana, võib-olla ei ulatunud ta vanus ühe kuunigi. Kaugemal, Crozieri rannakaljude jalami ümber oli jääjalam tunduvalt kõrgem, küündides 20 kuni 30 jalani.

Kui me viimaks merejääni jõudsime, hakkas juba kiiresti pimenema ja pidime kähku ära tegema töö, mis siin teha tuli. Märkasime, et ühtki hüljest polnud näha. Veel panime tähele, et haudeasunduses oli ainult sadakond keiserpingviini nende paari tuhande asemel, kes 1902. ja 1903. aastal siin viibisid. Kõik linnud seisid kompaktse rühmana Barjääri jäärahnude all, mõnisada jardi kohast, kust olime nähtavale ilmunud. Otsustasime hankida kolme pingviini nahad koos nende traaniga ja mõned munad. Jätsime seepärast Cherry jääjalamile, et ta julgestusköiega meid merejäält uuesti üles aitaks. Bowers ja mina hüppasime alla ning läksime keiserpingviinide poole. Märkasime kohe, et mõned neist küürutlesid ja püüdsid end eemale nihutada, laskmata lahti mune, mida nad jalgadel hoidsid. Kui me nad üles peletasime, kaotasid siiski mitmed oma munad, mis jääle jäid või uuesti üles korjati mittehauduvate lindude poolt, kes juhust kasutasid, et mune endale kahmata. Kogusime kuus muna, tapsime ja nülgisime kolm lindu ning läksime tagasi jääjalamile, kus Cherry ootas, et meid köiega üles aidata. Saatsime munad ja nahad üles ning ronides Bowersi seljale, pääsesin ka mina jääjalamile, aga vaatamata ühistele pingutustele, ei suutnud me kahekesi Bowersit üles sikutada, sest köis lõikus väljaulatuva jäärahnu serva ja jäi sinna kinni. Ent Bowers otsis senikaua, kuni leidis paiga, kus ta astmeid jääseina raiudes ise üles ronis, kuna meie teda köiega hiivasime. See kõik võttis aega, kuid viimaks olime kõik ülal ja üha kahanevas päevavalguses hakkasime otsekohe tuldud teed mööda tagasi minema. Õnnetul kombel oli Bowersi jalg sattunud ühte merejää prakku ning ta ronimisraud, lapi saabas ja sokid külmusid ühtseks jäätombuks. Oleks me võinud kelgu siia tuua, poleks jääjalam meile mingeid raskusi tekitanud, kuid olime selle ju ava taha jätnud. [Terve keiserpingviinide protsessioon naasis rahunenult, nagu oleks tegu olnud vaid tavalise tagasipöördumisega ujuvalt jääpangalt.]

Üllatav oli sel aastaajal siia kogunenud keiserpingviinide väike hulk. Kohal polnud rohkem kui sada lindu ja neid kõiki munadelt peletamata oli võimatu ära arvata, kui paljud neist olid munenud või haudusid. Mulle näis, nagu oleks igal neljandal või viiendal linnul olnud muna, kuid see on ainult oletus, mis võib olla väär, ehkki olen kindel, et enamik linde oli seal munadeta. On raske mõista, miks on käesoleva aasta juulis siin nii vähe linde, kuna septembris ja oktoobris kümme aastat tagasi oli neid nii palju. Meie toodud kolme muna uurimine võib heita mõningat valgust sellele küsimusele. Need linnud olid ehk alles munema hakanud ja vast esimestena kohale saabunud. Veel tänavugi võivad pingviinid suuremal arvul pärale jõuda ja munema asuda.

Teine võimalik seletus on, et jää oli lahest välja triivinud ja haudeasundus äsja hajunud. Viimast oletust kinnitab mõningal määral asjaolu, et jääjalamilt merejääle ei ulatunud ühtki lumehange.

Antud küsimuse selgitamiseks ei näe ma muud võimalust, kui külastada seda haudeasundust kas tänavu septembris-oktoobris või tuleval aastal, eelistatavalt augustis. Tõenäoliselt võiks kõige väärtuslikumaid tulemusi saada augustis ja retk oleks palju hõlpsam, kui tuleval suvel avaneks võimalus mõningad petrooleumi- ja toiduvarud laevaga adeelia pingviinide haudeasundusse toimetada. Kuid ma võin väga hästi ette kujutada raskusi, mis sellega seoses võivad tekkida.

Seekord nägime haudeasunduses huvitavat tõika. Pingviinid on nii innukad hauduma, et võivad muna asemel ka ümarat jäätükki ja, nagu varem märkasime, isegi külmunud ning surnud tibu haududa, kui nad ei saa endale elusat poega hankida. Hämaruses pidasime aga neid ümaraid määrdunud jääklompe munadeks ja korjasime üles, enne kui taipasime, mis nad olid. Nägin selgesti, kuidas lind pillas maha ühe sellise klombi. See kõva, määrdunud ning poolenisti läbikumav jäätükk oli umbkaudselt munakujuline ja paraja suurusega. Teise niisuguse arvasin deformeerunud muna olevat ja noppisingi sellisena üles.

Nägin samuti, kuidas üks lindudest tagasi pöördus ja ühe taolise jääst «pesamuna» oma jalgele, kõhuvoldi alla toppis. Mul oli käes tõeline muna, mille linnu kõrvale jääle asetasin. Otsekohe jättis pingviin jääklombi maha, paterdas pärismuna juurde ja pani selle oma jalgadele, voldi alla. Ilmselt tundis ta vahet ja see näitab, kui tugev on linnul tung midagi haududa.