Читать книгу Sardiinia. Müütide ja maagia saar - Edward Burman - Страница 5

Harvad on juhused, kus üks rahvus on maastikuga nii tihedalt seotud kui Sardiinias. Eraldatuna, ka olemuselt kaugetena on saare mäed ja mered pakkunud elatist, müüte ja müstikat juba varaseimatele neoliitikumi kultuuridele, kes siin 8000 aasta eest elutsesid. Mäed olid laiali pillutanud rahne, millest kujundati nuraagi-nimelised tornid, mis praegugi siin-seal maad kirjavad, ja loovutasid ka pliid, vaske, kulda, hõbedat ja teisi mineraale, mille kaevandamine tõi saarele jõukust vähemalt 5000 aastat. Merest ja laguunidest saadi küllaldaselt kala, mägede koplitest villa ja juustu, küngastelt veini ja oliive, põldudelt nisu. Maa oli ka geoloogiliselt stabiilne, ilmastik elanike vajadustega tasakaalus, puudusid ohtlikud metsloomad, kes oleksid inimelu ohustanud, ning mereteed tagasid kaubavahetuse Vahemere idaosaga nii toidu kui ka kunsti osas.

Ometi oli see maagiline maastik ohtudest tulvil.

Sardiinia elanikud on pidanud kannatama ridamisi sissetungijaid ja valitsejaid foiniiklaste, kreeklaste, kartaagolaste, roomlaste, vandaalide, bütsantslaste, saratseenide, aragonlaste, pisalaste ja hispaanlaste seast kuni savoialastest hertsogiteni välja, kes upitasid end Itaalia kuningatroonile sellise riuka abil, et hakkasid esiti Sardiinia valitsejateks. Rannikualad okupeerinud anastajad tõrjusid põlissardiinlased sisemaale, kus nad otsisid ses karmis maastikus endale varjulisemaid pelgupaiku; 20. sajandini elas Nuoro ümbruskonna rahvas väljaspool karabinjeeride haardeulatust majakobarates, mis olid püstitatud kõrgele mägedesse ja nägid kaugelt vaadates välja nagu vertikaalsed saared. „Kui Sardiinia on saar,“ kõneles üks selle kuulsamaid poegi – poliitik ja filosoof Antonio Gramsci, „siis on iga sardiinlane saar saares.“1 Seda ilmestab veelgi üks autobiograafia, mis kirjutati ajal, kui saare traditsiooniline karjakasvataja eluviis hakkas 1970. aastatel lõpule jõudma, nimelt Gavino Ledda „Padre padrone“ („Mu isa, mu käskija“). Südantlõhestava kirjelduse sellest, kui raske oli elu mägedes viieaastase karjapoisi jaoks (kes õppis lugema alles kahekümnendates eluaastates) jõhkra isa käe all (eespool nimetatud pealkirjas see „padrone“) – kes nüpeldab ja piitsutab poissi vähimagi eksimuse eest rihmaga –, võtab eriti hästi kokku jutustus sellest, kuidas poiss kopsupõletikust tervenes. Kõlab üllatavalt, et saanud kuu aega külas ema juures veeta, kibeleb poiss juba mägionni tagasi. Jutustaja arutleb, et

„metsa pakutav üksindus ja ümbruskonna täielik vaikus, mida katkestavad talvel vaid tuul, kõuekõmin ja tormid kauguses, ning mida kevaditi orkestreerivad linnulaul ja looduse peesitamine päikese käes, ei olnud mulle enam vaikuseks. Seda kuulates olin õppinud sellest aru saama; see oli saanud salakeeleks, mille kaudu paistis mulle kõik elava, kõneleva ja liikuvana ... Tundus, nagu tunneksin ma kõiki looduse dialekte ja valdaksin neid piisavalt hästi, et pidada loodusega maha neid väheseid vestlusi, milleni ma küündisin.“2

Meri, mäed, tuul, vihm, floora ja fauna olid karjapoisi kujutluses mõistuslikud olendid. Need moodustasid saarel veel ühe teise – poisi privaatsaare. Sardiinia tundlikule ja kirevale kultuurile on alati eelistatud selle naabrit Sitsiiliat: osalt seetõttu, et 2000 aasta jooksul tabasid suviti saart malaariapuhangud ning osalt kuna paremad teedevõrgud muutsid Sitsiilia sajanditeks ligipääsetavamaks. Tänapäeval on see muidugi kardinaalselt muutunud.

Vanaaja kirjanikud kasutasid malaaria, mitmesuguste põletike ja muude haiguste, näiteks kuumal suveperioodil eriti laguunide ümbruses lokkava tuberkuloosi kohta ühist terminit intemperie ehk halb ilm, milles on viide ilmale (tempo) ja halvale ilmale (maltempo). Rooma oraator Cicero viitas Sardiinia poeedile ja laulikule Tigellinusele sõnadega „mehike, kes on veelgi tülikam kui ta kodumaa.“3 Hiljem on luuletaja ja satiirik Martialis tarvitanud Sardiinia nime lausa surma sünonüümina:

„Ei saatusest me pääse kusagil;

kui tuleb surm, on ka Tiburis Sardiinia.“4

Selline kuvand kinnistus klassikute lugejaskonnas, mis hõlmas peaaegu kõiki kirjaoskajaid, kes võinuks tahta saart külastada. Malaariaoht vähenes alles pärast kiniini tasuta kättesaadavaks tegemist kahekümnenda sajandi esimesel poolel, mis parandas oluliselt ka tingimusi ja kergitas külastajate arvu. Teise ja vastuolulise projekti käigus, mida rahastas Rockefelleri fond pärast teist maailmasõda, hävitati haigust levitanud sääski DDT-ga.

Tänu intemperie alistamisele, kiirpraamide ja odavlendude turule tulekule, idaranniku luksuskuurortide ahvatlusele ning kõrgtehnoloogiliste sideteenuste ja interneti arengule – milles Sardiinia on olnud esirinnas, püüdes teadlikult oma isoleeritust vähendada – toimus murranguline majanduskasv. Sardiinia varem tundmatud veinid ja juustud, nagu Cannonau ja pecorino sardo on nüüd mujalgi kergesti kättesaadavad. Suvel ilmuvad kõikjal Euroopa lennujaamades tabloodele ka sellised sihtkohad nagu Alghero, Cagliari ja Olbia.

Samas jäävad saare iidne kultuur ja salapära siiski modernsusest suhteliselt puutumatuks ja looduse dialektid elavad jõudsalt edasi, kuna hiljutised arheoloogilised avastused ja tõlgendused on Sardiinia antiikaja vahemerekultuuri peavoolu ennistanud. See teos ei ole mõeldud reisijuhiks, aga annab vihjeid nii külastamist väärivate kultuuriobjektide kohta kui ka tutvustab mõnd saare võluvamat külge. Siin ei esitata huvipakkuvate paikade loendit, nagu neid võib leida brošüürides ja reisibüroode veebilehtedel, ega mainita siin ka majutusvõimalusi ega söögikohti, sest kogu vajalik teave on pidevalt uuendatud kujul internetist vabalt kättesaadav. Meie eesmärk on vaadelda pisut põhjalikumalt saare vähem tuntud aspekte, paiku ja inimesi, keda peaaegu kunagi ei mainita – eriti mõnd huvitavat ajalootegelast. See raamat on eeskätt katse avastada ja uurida Sardiinia müütilist ja maagilist poolt.

1 Se la Sardegna è un’isola, ogni sardo è un’isola nell ’isola. Teosest „Vita attraverso le lettere (1908–1937)“, toim Giuseppe Fiori (Torino: Einaudi, 1994), lk 383.

2 la solitudine del bosco e il silenzio profondo dell’ambiente, interrotto solo dal vento, dai tuoni o dallo scoppio del temporale in lontananza d’inverno, orchestrato dal canto degli uccelli e dal crogiolarsi della natura in primavera, ora per me non era più silenzio. A furia di ascoltarlo avevo imparato a capirlo e mi era divenuto un linguaggio segreto per cui tutto mi sembrava animato, parlante e in movimento…. Quasi conoscessi tutti i dialetti della natura e li parlassi correttamente al punto da impostare con essa, nel mio silenzio raccolto, le uniche conversazioni che mi erano possibili. „Padre padrone“ (Nuoro: Il Maestrale, 2003), lk 67. Autori tõlke põhjal.

3 non ferre hominem pestilentiorem patria sua. Cicero „Epistulae ad familiares“ („Kirjad lähedastele“) [Siin ja edaspidi on sulgudes esitatud pealkirjade ligilähedased tõlked], VII, xxiv; „Cicero: The Letters to his Friends“, tlk W. Glynn Williams (London: Heinemann, 1952), II kd, lk 73.

4 Nullo fata loco possia excludere: cum mors Venerit, in medio Tibure Sardinia est. Martialis „Epigrammid“ IV, LX kd, tlk Walter C. A. Ker (London: Heinemann, 1919), I kd, lk 271–273.