Читать книгу Õudusesarv.Orpheuse Raamatukogu - Edward Frederic Benson - Страница 5

Minu kaks sõpra, Hugh Grainger ja tema abikaasa, olid üürinud ühekuuliseks jõulupuhkuseks maja, kus meil oli määratud näha väga kummalist ilmutust. Kui ma sain neilt kutse veeta kaks nädalat seal, olin otsekohe ja meelsasti nõus. Juba varem oli see kanarbikuline maakoht mulle hästi tuttav ja eriti lähedane tutvus oli mul selle paiga erakordselt armsa ja põneva golfiväljakuga. Mulle anti mõista, et golf võtab minu ja Hugh´ päevast valdava osa, nii et Margaret ei tunneks kohustust kätte võtta vahendeid, millega seda talle nii südamest vastumeelset mängu mängiti...

Ma jõudsin kohale ajal, mil päike oli veel kõrgel, ja kuna mu võõrustajad olid väljas, tegin väikese ringkäigu. Maja ja aed asusid lõuna poole avaneval platool. Selle all oli paar aakrit karjamaad, mis laskus väikese jõeni, mille jalakäijate sillakese juures seisis juurviljaaiaga ümbritsetud väike õlgkatusega majake. Mu sõprade maja aiavärava juurest kulges rada selle majakese lähedalt üle karjamaa ja sealt edasi üle väikese silla ning minu mälus säilinud geograafiline taju ütles mulle, et sealt viib otsetee golfiväljakule, mis asus vähem kui poole miili kaugusel. Väiksem majake ise asus ilmselgelt sama maavalduse territooriumil ja ma arvasin otsekohe, et see peab olema aedniku maja. Selle lihtsa ja endastmõistetava teooria vastu rääkis aga asjaolu, et see näis olevat elaniketa. Ehkki õhtu oli jahedapoolne, ei kerkinud korstnatest õrnematki suitsuvinet, ja lähemale astudes tundus mulle, et selle ümber hõljub «ootuse» atmosfäär, mida me nii sageli tühjade hoonete puhul ette kujutame. Seal see seisis, ainsagi elumärgita, ehkki valmis, nagu selles tehtud ilmselt väga korraliku remondi järgi arvata võis, vastu võtma uusi asukaid, kes talle eluhinguse taas sisse puhuksid. Ka selle väike aiake, ehkki aialipid olid korralikud ja värskelt värvitud, rääkis sama lugu: peenrad olid hooldamata ja umbrohtu kasvanud ning esiukse kõrval kasvav krüsanteemirida oli närtsinud. Aga see kõik oli vaid hetkemulje ja ma ei jäänud majakesest möödudes seisma, vaid kõndisin üle purde ning hakkasin mööda kanarbikuga kaetud kergelt tõusvat nõlva edasi astuma. Mu maastikutaju ei vedanud mind alt, sest õige pea nägin enda ees golfiklubi hoonet. Olin kindel, et Hugh on kohe-kohe pärastlõunaselt mänguringilt naasmas ja me jalutame üheskoos tagasi. Golfimaja juures rääkis aga uksehoidja mulle, et vaevalt viis minutit varem oli proua Grainger autoga abikaasale järele tulnud, ja seetõttu kõmpisin mööda tuldud teed üksinda tagasi. Aga ma tegin väikese ringi, nagu golfimängijatel kombeks, et tuletada lihtsalt lusti pärast meelde raja seitsmeteistkümnenda ja kaheksateistkümnenda augu vahelist osa, ning ma jäin lugupidavalt silmitsema haigutavat liivaauku, mis nii kindlalt kaitseb kaheksateistkümnendat griini, mõeldes, millistel asjaoludel ma seda järgmisel korral külastan – kas rahulolu- ja üleolekutundega, teadmises, et mu pall on jõudnud kindlalt selle taga olevale griinile, või rõhutult ja raskelt nagu mees, kes teab, et ees seisab vaevaline liiva kaevumine.

Talveõhtu oli kiiresti hämardumas ja kui tagasiteel sillakeseni jõudsin, oli videvik saabunud. Paremat kätt, otse raja kõrval, seisis majake, mille valgeks värvitud seinad kumasid hämarikus heledalt, ja kui ma pöörasin pilgu jõe üsna kitsale laudpurdele, tundus mulle, et ühes aknas välgatas valgus, mis seetõttu lükkas ümber mu teooria, et majas kedagi ei ela. Aga kui ma uuesti tähelepanelikumalt hoone poole vaatasin, sain aru, et olen eksinud: arvatavasti pettis mind mingisugune läänest paistva punaka päikese helk klaasil, sest kõledas videvikus näis majake mahajäetum kui eales varem. Ent ma jäin ikkagi jalgvärava madalate postide juures seisma, sest hoolimata asjaolust, et kogu selle väline ilme andis tunnistust inimeste puudumisest, ütles mingisugune seletamatu kõhutunne mulle täiesti mõistusevastaselt, et see pole nii ja keegi on majakeses sees. Silmaga ei olnud kindlasti kedagi näha, aga mulle turgatas pähe absurdne mõte, et keegi võib olla maja taga, nii et hoone varjab teda minu eest, ja endiselt loogikavastaselt, endiselt seletamatult muutus see küsimus mulle tähtsaks asjaks ja tuli välja selgitada, kas see on nii või ei ole. Nii kindlalt olid mu meeled öelnud mulle, et maja on tühi, ja nii kindlalt oli minus tekkinud arusaamatu veendumus, et keegi seal ikkagi on. Et varjata oma ülemäärast uudishimu, kui keegi seal tõesti olema peaks, võisin küsida, kas see rada on kõige otsem tee maja juurde, kus ma peatun, ja peaaegu vastumeelsust tundes selle vastu, mida ma teen, kõndisin läbi väikese aia ja koputasin uksele. Keegi ei vastanud ja kui ma olin veidi aega asjatult oodanud vastust ka teisele koputusele ning katsunud ust ja leidnud selle lukus olevat, tegin tiiru ümber maja. Loomulikult ei olnud seal kedagi ja ma ütlesin iseendale, et olen nagu mees, kes otsib oma voodi alt murdvarast ja oleks meeletult jahmunud, kui leiakski.

Kui ma tagasi jõudsin, olid mu võõrustajad kohal, ja me veetsime enne õhtusööki kaks toredat tundi nii teemalt teemale hüppavas ja huvitavas vestluses, nagu on sobib sõprade vahel, kes pole üksteist mõnda aega näinud. Hugh Graingeri ja tema naise juuresolekul on võimatu rääkida asjadest, mis ei huvita eriti ühte või siis teist, ja seetõttu arutasime kirglikult muuhulgas golfi, poliitika, Venemaa hädade, toiduvalmistamise, kummituste, Mount Everesti võimaliku vallutamise ja tulumaksu üle. Kui kõik need taldrikud olid pöörlema löödud, oli kerge millisele tahes neist uuesti üle minna ja vaimude teema kerkis enamasti ikka ja jälle üles.

«Margaret kihutab otseteed hullumeelsuse suunas,» ütles Hugh ühel taolistest kordadest, «sest ta on hakanud planšetti kasutama. Mulle on räägitud, et kui kasutada planšetti kuus kuud järjest, siis panevad kõige vilunumad doktorid sulle täie veendumusega diagnoosiks hullumeelsuse. Tal on veel viis kuud aega, enne kui ta hullumajja viiakse.»

«Kas see töötab?» küsisin.

«Jah, see ütleb erakordselt huvitavaid asju,» vastas Margaret. «See ütleb asju, mis pole mulle kunagi pähe tulnud. Ma katsetame täna õhtul.»

«Oh, mitte täna õhtul,» protesteeris Hugh. «Oleks ükski õhtu vaba.»

Margaret ignoreeris seda vastuväidet.

«Pole mõtet esitada planšetile küsimusi,» jätkas ta, «sest su enda mõtteis on olemas neile mingisugused vastused. Näiteks kui ma küsin, kas homme tuleb ilus ilm, siis olen see tõenäoliselt mina – ehkki ma tõesti ei tee seda teadlikult –, kes paneb pliiatsi «jah» kirjutama.»

«Ja siis hakkab tavaliselt vihma sadama,» märkis Hugh.

«Mitte alati. Ära sega. On huvitav lasta pliiatsil kirjutada, mida see ise soovib. Väga tihti teeb see ainult kaari ja silmuseid – ehkki ka need võivad midagi tähendada – ning aeg-ajalt tuleb mõni sõna, mille tähendusest pole mul õrna aimugi, nii et mina pole kindlasti saanud seda mõjutada. Näiteks eile õhtul kirjutas see mitu korda sõna «aednik». Mida see küll tähendada võis? Siinne aednik on üks lõuahabemega metodist. Kas see pidi vihjama temale? Oh, on aeg ümber riietuda. Ärge siis hiljaks jääge, minu kokk on supi suhtes väga tundlik.»

Me tõusime ja mu peas tekkis ühtäkki mingi seos «aednikuga».

«Muide, mis majake see väikese silla juures põllul on?» esitasin küsimuse. «Kas see on aednikumaja?»

«Kunagi oli,» lausus Hugh. «Aga lõuahabe ei ela seal, tegelikult ei ela seal keegi. See on tühi. Kui mina oleksin siin omanik, paneksin lõuahabeme sinna elama ja võtaksin üüriraha palgast maha. Mõnedel inimestel pole majandusasjadest aimugi. Aga miks sa küsisid?»

Ma märkasin, et Margaret silmitseb mind üsna tähelepanelikult.

«Uudishimust,» vastasin. «Lihtsalt uudishimust.»

«Ma ei usu, et see on nii,» lausus Margaret.

«Aga see on nii,» ütlesin mina. «Ma tahtsin lihtsalt uudishimust teada, kas majas elab keegi. Kui ma sellest golfiklubisse minnes mööda läksin, siis olin täiesti kindel, et see on tühi, aga tagasiteel tundsin kindlat veendumust, et seal on keegi, nii et ma koputasin uksele ja tegin pärast tiiru ümber maja.»

Hugh oli läinud juba trepist üles, aga Margaret jäi paigale.

«Ja seal ei olnud kedagi?» küsis ta. «See on kummaline – mina tundsin sama mis sinagi.»

«See selgitab, miks planšett kirjutas ikka ja jälle sõna «aednik»,» arvasin mina. «Sa mõtlesid aedniku majale.»

«Kui leidlik!» hüüatas Margaret. «Nüüd kiiresti üles ja vahetad riided ära.»

Ettetõmmatud kardinate vahelt sisse tungivad heledad kuukiired sundisid mind tol õhtul magama minnes aknast välja vaatama. Sealt avanes vaade aiale ja põldudele, millel olin pärastlõunal jalutanud, ja täiskuu valgustas maastikku väga eredalt. Õlgkatuse ja valgete seintega maja jõekese ääres oli selgesti nähtav ja taas kord jättis, nagu ma arvasin, peegeldus ühelt selle aknalt mulje, et sees põleb ühes toas tuli. Mulle tundus kummaline, et näen taolist pettepilti ühe päeva jooksul juba teist korda, aga siis juhtus midagi veel veidramat. Vaatasin parajasti maja poole, kui minu silme all see valgus kustus.

Hommik ei õigustanud ootust, mida selge öö oli tekitanud, sest kui ma ärkasin, ulgus väljas tuul ja loodest paiskusid mu akna vastu vihmavalingud. Golf ei tulnud kõne allagi ja ehkki torm andis pärastlõunal veidi järele, jätkas vihm nüri järjekindlusega tibutamist. Aga ma väsisin toas istumisest ära ja kuna teised kaks keeldusid kindlameelselt jalga välja tõstmast, läksin vihmamantlit kandes õue, et natuke värsket õhku hingata. Valisin golfiväljakule minekuks suure tee, eelistades seda mudasele otserajale üle põldude. Mul oli plaanis palgata järgmiseks hommikuks endale ja Hugh´le paar caddie´t, ning ma veetsin klubis natuke aega suitsuruumis pildiajakirju vaadates. Ma pidin jääma kauemaks, kui olin arvanud, sest ühtäkki valgustas mu ajakirja päikesekiir ja pead tõstes nägin, et vihmasadu oli lõppenud ja õhtu kiiresti lähenemas. Nii et selle asemel, et teha taas pikem ring mööda suuremat teed, asusin koduteele üle põldude viival jalgrajal. See päikesekiir oli päeva viimane ja taas kord, nagu kakskümmend neli tundi varem, astusin ma üle väikese silla hämaruses. Nii palju, kui ma ise tean, ei olnud ma tolle hetkeni kordagi majakesele mõelnud, aga nüüd meenus mulle äkki see valgus, mille kustumist olin eelmisel õhtul näinud, ja samal hetkel tundsin taas seda kõigutamatut veendumust, et majakeses elab keegi. Kui mul need mõttevälgatused pähe tulid, vaatasin maja poole ja nägin uksel seismas mehekuju. Videvikus ei suutnud ma eristada näojooni, kui mees ikka tõepoolest näoga minu poole oli, ja tabasin vaid üldmulje pikemat kasvu turskemast mehest. Ta avas ukse, mille vahelt paistis tuhmi valgust, mis võis tulla lambist, ja sulges selle enda järel.

Nii et minu veendumus oli õigeks osutunud. Samas oli mulle konkreetselt väidetud, et majake seisab tühjana – kes oli siis see, kes oli astunud sinna sisse otsekui omaenda koju? Taas kord, seekord kerge hirmuvärinaga, koputasin uksele, kavatsedes esitada mõne triviaalse küsimuse. Ja ma koputasin veel, seekord intensiivsemalt, nii et polnud mingit kahtlust, et mind kuuldakse. Aga ma ei saanud ikkagi vastust ja lõpuks katsusin ukselinki. Uks oli lukus. Seejärel, saades raskustega jagu üha suurenevast kõhedustundest, tegin ringi ümber maja, piiludes kõigist luukidega katmata akendest sisse. Sees oli pime, ehkki kahe minuti eest olin näinud avatud ukse vahelt säramas valgusekuma.

Kuna mu mõtteis hakkas kujunema mingisugune oletus toimuva kohta, ei vihjanud ma sellest kummalisest episoodist võõrustajatele, ja pärast õhtusööki võttis Margaret Hugh protestimisele tähelepanu pööramata välja selle planšeti, mis oli korduvalt kirjutanud sõna «aednik». Minu oletus oli loomulikult ülimalt fantastiline, aga ma ei tahtnud Margaretile mingisugustki vihjet anda… Pikemat aega sõitis pliiats üle paberi ja joonistas silmuseid ning kaari ja jõnkse nagu temperatuurigraafikut ja Margaret hakkas oma eksperimendi juures juba haigutama ning nähtavalt väsima, nii et ühtegi arusaadavat sõna nähtavale ei ilmunud. Ja siis, nii veider kui see ka ei tundu, vajus ta pea rinnale ja ta näis olevat uinunud.

Hugh tõstis pilgu raamatust ja kõnetas mind sosinal.

«Ta jäi ka eelmisel korral niimoodi magama,» ütles ta.

Margareti silmad olid suletud ja tema hingetõmbed pikad ning vaiksed magaja hingetõmbed, ja siis hakkas tema käsi kummalise kindlusega liikuma. Risti üle suure paberilehe kirjutas pliiats sirge tekstirea, lehe serva juures käsi peatus järsult ja naine ärkas.

Ta heitis pilgu paberile.

«Halloo,» lausus ta. «Ah, keegi teist on minu kulul nalja teinud!»

Me kinnitasime talle, et see pole nii, ja ta luges, mida oli kirjutanud.

«Aednik, aednik,» seisis paberil. «Mina olen aednik. Ma tahan sisse tulla. Ma ei suuda teda siit leida.»

«Oh jumal, jälle see aednik!» ütles Hugh.

Tõstnud pilgu paberilt, nägin, et Margaret vaatab mulle üksisilmi otsa. Ma teadsin, millele ta mõtleb.

«Kas sa tulid koju tühja maja juurest?» küsis ta.

«Jah, mis siis?»

«On see endiselt tühi?» küsis ta vaikselt. «Või… või on midagi teisiti?»

Ma ei tahtnud talle öelda, mida ma äsja näinud olin, või mida ma vähemalt arvasin end näinud olevat. Kui toimumas oli midagi ebaharilikku, midagi uurimisväärset, oli palju parem, kui meie vastavad muljed ei tugineks teineteisele.

«Ma koputasin jälle ning keegi ei vastanud,» laususin.

Peagi tuli aeg magama heita. Margaret mainis seda esimesena ja kui ta oli trepist üles läinud, suundusime meie Hugh´ga esiukse poole, et vaadata, kuidas ilm on. Kuu säras jälle selges taevas ja me jalutasime mööda majaesist sillutatud rada. Ühtäkki pööras Hugh kiiresti ringi ja osutas sõrmega maja nurga poole.

«Kes, pagan, see küll on?» küsis ta. «Vaata! Seal! Ta läks nurga taha.»

Ma jõudsin näha vaid vilksamisi tüseda kehaehitusega pikemat kasvu meest.

«Kas sa ei näinud teda?» küsis Hugh. «Ma lähen ümber maja ja otsin ta üles. Ma ei taha, et keegi õues öösiti ringi luuraks. Oota siin, eks ole, ja kui ta tuleb teiselt poolt, siis küsi, mis tal asja on.»

Hugh jättis mind lahtise eesukse juurde seisma ja seal ma ootasin, kuni ta tiiru ümber maja ära teeb. Vaevalt oli ta nurga taha kadunud, kui ma kuulsin vastassuunast mööda sillutatud jalgrada minu poole tulemas täiesti selgelt üsna kiireid, ent raskeid samme. Aga mitte kedagi, kes oleks niiviisi kiirelt kõndinud, ei olnud näha. Nähtamatu isiku sammud jõudsid mulle aina lähemale ja siis tundsin õudusest värisedes, kuidas keegi, keda näha polnud, trügis minust ukselävel mööda. See värin ei olnud minu hingevärin, sest tulija puudutus vastu minu kätt oli jäine. Ma üritasin sellest olematust sissetungijast kinni haarata, aga ta libises mul käest ja järgmisel hetkel kuulsin ma tema samme maja sees parketil.

Mingisugune uks maja sees avanes ja sulgus ning rohkem ma temast ei kuulnud. Järgmisel hetkel ilmus sama nurga tagant, kust olid tulnud sammud, jooksuga nähtavale Hugh.

«Aga kus ta on?» päris ta. «Ta oli minust vähem kui kahekümne jala kaugusel – suur, pikka kasvu tüüp.»

«Ma ei näinud mitte kedagi,» vastasin mina. «Ma kuulsin tema samme sillutisel, aga kedagi ei olnud näha.»

«Ja siis?» küsis Hugh.

«Mis iganes see oli, see näis mind riivates majja sisse minevat,» ütlesin.

Vaipkatteta tammetrepilt polnud kindlasti samme kuulda olnud ja me otsisime maja esimese korruse tuba-toalt läbi. Söögitoa ja suitsetamistoa uksed olid lukus, külalistetoa oma avatud ja jäi veel ainult üks uks, mis oleks võinud tekitada avamise ja sulgemise heli, kööki ja teenijate ruumidesse viiv uks. Taas osutusid meie otsingud asjatuiks: me vaatasime põhjalikult läbi sahvri, nõudepesuruumi, jalanõuderuumi ja teenijate ruumi, kuid kõik oli vaikne ja tühi. Lõpuks jõudsime kööki, mis oli samuti tühi. Ent pliidi juures oli kiiktool ja see õõtsus edasi-tagasi, nagu oleks keegi seal hiljuti istunud ja äsja lahkunud. See kiikus kergelt ja näis vihjavat kellegi nähtamatu kohalolekule rohkem, kui isegi tema nägemine oleks seda võinud teha. Ma mäletan, et tahtsin tooli seisma panna, aga mu käsi keeldus välja sirutumast.

Nähtust ja eriti nägematust oleks piisanud, et kindlustada enamikule inimestest magamata öö, ja kindlasti ei olnud mina nende väheste kindlameelsete erandite hulgast. Ma lebasin kaua ärkvel, silmad pärani ja kõrv kuulatamas, ning kui ma lõpuks tukastasin, tõmbasid kellegi majas ringi liikuva summutatud, ent siiski selged sammud mind une piirimailt tagasi reaalsusesse. Mulle torkas pähe, et need võivad olla majas üksildast uurimisretke läbi viiva Hugh sammud, aga samal hetkel kostis meie tubasid ühendavalt ukselt koputus ja ta ütles minu vastust kuuldes, et ta tuli vaatama, kas mitte mina rahutult mööda maja ringi ei konda. Meie vestluse ajal möödusid sammud minu uksest ja üles viiva trepi astmed kääksusid raskuse all. Järgmisel hetkel kostsid need kusagilt meie pea kohalt pööningult.

«Need ei ole teenijate magamistoad,» sõnas Hugh. «Seal ei maga keegi. Lähme otsime veel, seal peab keegi olema.»

Süütasime küünlad, läksime ettevaatlikult trepist üles ja kui olime jõudnud trepimademele, hüüatas minust sammu võrra ees liikunud Hugh ootamatult.

«Aga keegi möödub just praegu minust!» ütles ta ja haaras tühjast õhust. Samal ajal kogesin mina sama tunnet ja hetk hiljem kääksusid trepiastmed meist allpool, kui nähtamatu tagasi alla läks.

See sammude heli liikus ringi hommikuni välja, otsekui keegi otsiks maja läbi, ja kui ma lebasin voodis ning kuulatasin, meenus mulle see sõnum, mis oli Margareti sõrmede vahel hoitud planšetipliiatsist paberile jooksnud: «Ma tahan sisse tulla. Ma ei suuda teda siit leida…» Keegi oli tõesti sisse tulnud ja oma otsingus väga järjekindel. Näis, et tegu oli aednikuga. Aga milline aednik see nähtamatu otsija oli ja keda ta otsis?

Kui mingisugune kehaline valu kaob, on hiljem raske ehedalt meenutada, milline see valu oli, nii et järgmisel hommikul, kui ma riidesse panin, leidsin end püüdmas asjatult tabada seda õudustunnet, mis oli öiste seikluste saatjaks olnud. Ma mäletasin, et kui ma olin vaadanud eelmisel ööl kiiktooli liikumist ja kuulnud kivisillutusel samme, oli miski minu sisemuses tundnud tülgastust, ja et selle enda keha vastas tajutud nähtamatu surve järgi olin ma aru saanud, et keegi oli majja sisse läinud. Aga nüüd, vaiksel ja raugel hommikul ning terve pilvitu talvepäeva jooksul ei suutnud ma aru saada, mis see oli olnud. Vaimolevus, et temast aru saada, pidi nagu kehaline valugi olema kohal, ja terve selle päeva jooksul teda ei olnud. Hugh tajus seda samamoodi, ta viskas sel teemal isegi natuke nalja.

«Nojah, ta otsis põhjalikult,» ütles ta, «kes ta ka ei oleks ja keda iganes ta otsis. Muuseas, mitte sõnagi Margaretile, palun. Ta ei kuulnud absoluutselt seda öist saalimist ega selle… mis iganes see oli… majja sissetulekut. Aednik see kindlasti ei olnud – kas keegi on kuulnud aednikust, kes viidab aega maja ümber konnates? Kui sammud oleksid kostnud kartulipeenra juurest, siis oleksin võib-olla sinuga ühel meelel.»

Margaret oli tol õhtupoolikul sõpradega teed joomas ja seetõttu värskendasime meie Hugh´ga end pärast mängu golfiklubis ning oli juba hämardumas, kui ma kolmandat päeva järjest möödusin koduteel valgeks värvitud majakesest. Aga sel õhtul ei tundnud ma, nagu oleks keegi seal sees – see seisis kõleda ja nukrana, nagu elaniketa majad ikka, ja selle akendest ei välkunud midagi, mis oleks meenutanud valgust. Hugh, kellele ma olin oma sealsetest kummalistest läbielamistest rääkinud, suhtus nendesse samasuguse naljatleva ükskõiksusega nagu öistesse juhtumistesse, ja kui me jõudsime maja ukse juurde, oli ta endiselt lõbusas tujus.

«Psüühika- ja tajuhäired, vanapoiss,» ütles ta. «Nagu palavik, mis on pähe hakanud. Halloo, uks on lukus.»

Ta helistas ja koputas ja seest kostis võtme keeramist ning riivide tõmbamist.

«Miks uks lukus on?» küsis ta ukse avanud teenrilt.

Mees niheles jalalt jalale.

«Pool tundi tagasi helistati kella,» ütles ta, «ja kui ma avama tulin, seisis ukse taga üks mees ja…»

«Ja siis?» küsis Hugh.

«Mulle ei meeldinud tema välimus, sir,» lausus mees, «ja ma küsisin, mis tal vaja on. Ta ei öelnud mitte midagi ja siis pidi ta väga kiiresti ära minema, sest ma ei näinud, kuidas ta äkki läinud oli.»

«Kuhu poole ta näis minevat?» küsis Hugh mulle pilku heites.

«Ma ei oska kindlalt öelda, sir. Ta ei tundunud üldse kuhugi minevat. Miski näis mind riivates minust mööduvat.»

«Sellest piisab,» ütles Hugh üsna järsult.

Margaret polnud oma külaskäigult veel tagasi jõudnud, aga kui varsti oli kuulda mootorimürinat, kordas Hugh oma soovi, et tema abikaasale ei tuleks midagi rääkida asjaolust, et meiega koos on nüüd ilmselt keegi kolmas isik. Margaret astus sisse, näol elevus ja õhetus.

«Ära naera enam kunagi minu planšeti üle,» ütles ta. «Maud Ashfield rääkis mulle ühe väga eriskummalise loo, kohutava, ent nii meeletult huvitava.»

«Anna tulla,» sõnas Hugh.

«Niisiis, kunagi elas siin üks aednik,» alustas Margaret. «Ta elas selles väikeses majas jalgsilla juures ja kui perekond oli Londonis, töötasid aednik ja tema naine majapidajatena ning elasid siin.»

Hugh´ pilk kohtus minu omaga ja ta pööras pea kõrvale. Ma teadsin sama kindlalt, nagu oleks tema teadvus minu oma, et me mõtlesime täpselt sama asja.

«See naine oli temast palju noorem,» jätkas Margaret, «ja lõpuks muutus ta naise vastu kohutavalt armukadedaks. Ja ühel päeval kägistas ta naise kirehoos omaenda kätega surnuks. Veidi aega hiljem tuli keegi majakesse ja leidis mehe naise surnukeha juures nuuksumas, üritades teda elustada. Mindi politsei järele, aga enne kui need kohale jõudsid, oli ta ise oma kõri läbi lõiganud. Kas pole jube? Aga kindlasti on üpris kummaline, et planšett ütles: «Aednik. Mina olen aednik. Ma tahan sisse tulla. Ma ei suuda teda siit leida.» Saate aru, ma ei teadnud sellest mitte midagi. Ma võtan täna õhtul jälle planšeti ette. Oh issand, post läheb poole tunni pärast ja mul on vaja terve eelarve ära saata. Aga suhtu minu planšetti edaspidi aupaklikult, Hughie.»

Kui ta oli läinud, arutasime olukorda põhjalikult, aga Hugh, tahtmatult veendumusele jõudnud ja siiski soovimata tunnistada, et selle «planšeti-lolluse» taga on peale kokkusattumuse midagi muud, käis endiselt peale, et Margaretile ei tohiks rääkida midagi sellest, mida me olime möödunud ööl majas näinud ja kuulnud, samuti selle õhtu kummalisest külalisest, kes oli, nagu me järeldasime, taas sisse pääsenud.

«Ta hakkab kartma,» ütles ta, «ja igasugu asju ette kujutama. Mis puudutab planšetti, siis tõenäoliselt ei tee see midagi peale silmuste ja arusaamatute kriipsude. Mis asi see nüüd on? Jah, astuge sisse!»

Kusagilt toa sisemusest oli kostnud terav, tungiv koputus. Minu arvates ei tulnud see ukse poolt, aga Hugh, kui tema sissekutse peale keegi ei vastanud, hüppas püsti ja tegi selle lahti. Ta astus paar sammu edasi koridori ja tuli siis tagasi.

«Kas sina ei kuulnud seda?» küsis ta.

«Muidugi kuulsin. Seal ei ole kedagi?»

«Mitte ainsatki hinge.»

Hugh tuli tagasi kamina juurde ja viskas sigareti, mille ta oli äsja süüdanud, üsna ärritunult võre taha.

«See oli üpris vastik asi,» märkis ta, «ja kui sa küsid mult, kuidas ma end tunnen, siis ma võin öelda, et ma pole end elu sees nii rahutult tundnud kui praegu. Ma kardan, kui sa teada tahad, ja ma arvan, et sina samuti.»

Mul polnud vähimatki kavatsust seda eitada ja ta jätkas.

«Me peame ennast kokku võtma,» ütles ta. «Pole midagi nakkavamat kui hirm ja me ei tohi Margareti sellega nakatada. Aga peale meie hirmu on ju veel midagi. Miski on majja sisse pääsenud ja meie võitleme selle vastu. Ma ei uskunud varem sellistesse asjadesse. Mõtleme selle üle natuke. Mis see selline üldse on?»

«Kui sa tahad teada, mis see minu arvates on,» laususin mina, «siis minu meelest on see oma naise kägistanud ja siis endal kõri läbi lõiganud mehe vaim. Aga ma ei pea tõenäoliseks, et see saaks kuidagi meile häda teha. Meie kardame tegelikult omaenda hirmu.»

«Aga me võitleme selle vastu,» lausus Hugh. «Ja mida ta ette võtab? Püha jumal, kui ma ainult teaksin, mis tal kavas on, siis oleks mul ükskõik. See mitteteadmine… Olgu, on aeg riided vahetada.»

Margaret oli õhtusöögi ajal kirjeldamatult heas tujus. Ta ei teadnud midagi vaimu väljailmumistest, mis olid toimunud viimase kahekümne nelja tunni jooksul, ja ta pidas erakordselt huvitavaks, et tema planšett «arvas ära» (need olid tema sõnad) aedniku, ja selle teema juurest hüppas ta samavõrra huvitava kolme osalejaga pasjansi juurde, mida tema sõbranna oli talle õpetanud, lubades meid sellega pärast õhtusööki kurssi viia. Seda ta tegigi ja rõõmustas selle üle, kui hästi tal mäng õnnestus, saamata aru, et meie mõlemad soovisime üle kõige teda planšetist võimalikult kaugel hoida. Aga korraga ta märkas, et õhtu kulgeb kiiresti lõpu poole, ja tõmbas kaardid pärast järjekordse jaotuse lõppemist laualt kokku.

«Nüüd aga veel pool tundi planšetti,» ütles ta.

«Oh, kas me ei võiks veel ühte ringi kaarte teha?» küsis Hugh. «Ma pole nii head mängu paljude aastate jooksul näinud. Planšett on pärast seda masendavalt aeglane.»

«Kallis, kui aednik meiega taas ühendust võtab, ei ole see aeglane,» lausus Margaret.

«Aga see on ju täielik jamps,» ütles Hugh.

«Kui jõhker sa oled! Loe siis oma raamatut.»

Margaret oli juba oma masina ja paberilehe välja võtnud, kui Hugh püsti tõusis.

«Margaret, palun ära täna õhtul seda tee,» ütles ta.

«Aga miks? Sa ei pea ju osa võtma.»

«Ikkagi ma palun, et sa täna ei teeks,» jätkas mees.

Margaret silmitses teda tähelepanelikult.

«Hughie, sa varjad midagi minu eest,» lausus ta. «Räägi välja. Mulle tundub, et sa oled närviline. Sinu meelest on selles asjas midagi väga veidrat. Mis see on?»

Ma nägin, et Hugh kõhkleb, kas rääkida abikaasale kõik ära või mitte, ja sain aru, et ta valis võimaluse, et planšett hakkab lihtsalt arusaamatut kribu-krabu ilmutama.

«Olgu siis, lase käia,» ütles ta.

Margaret kõhkles – oli selge, et ta ei taha Hugh´d ärritada, aga mehe pealekäimine pidi tunduma talle arusaamatu.

«Hästi, teeme vaid kümme minutit,» ütles ta, «ja ma luban, et ei mõtle aednikele.»

Vaevalt oli ta käe lauakesele asetanud, kui ta pea vajus rinnale ja masin hakkas liikuma. Ma istusin tema lähedal ja sedamööda kuidas see ühtlases tempos pöörles, ilmusid paberile sõnad.

«Ma tulin sisse,» jooksis kiri, «aga ma ei suuda teda ikkagi leida. Kas te peidate teda kusagil? Ma otsin läbi toa, kus te olete.»Kuidas kiri planšeti all varjatult jätkus, ma ei tea, sest sel hetkel puhus läbi toa jäine tuulehoog ja ukselt – seekord päris kindlasti ukselt – kostis vali, nõudlik koputus. Hugh hüppas püsti.

«Margaret, ärka üles,» ütles ta, «midagi on siia tulemas!»

Uks avanes ja sisse astus mehekogu. Ta jäi ukse juurde seisma, pea ettepoole kallutatud, ja ta keeras seda ühele ja teisele poole, näis, et ta vahib pärani silmi ringi igasse toanurka, pilgus lõputu kurbus.

«Margaret, Margaret,» karjatas Hugh taas.

Aga ka Margareti silmad olid pärani, tema pilk oli naelutatud sellele kohutavale külalisele.

«Ole tasa, Hughie,» ütles ta püsti tõustes peaaegu sosinal. Vaim vaatas nüüd otse tema poole. Huuled liigahtasid korraks paksu roostekarva habeme kohal, aga häält kuuldavale ei tulnud, ainult suu liikus ja tilkus sülge. Olevus tõstis pea ja oo õudust – ma nägin, et ühel pool tema kaela haigutas punane läikiv lõikehaav…

Kui kaua see vaikus kestis, kui me kõik kangestunult ja tardunult, mingisuguses kõne- ja liikumiskrambis seisime, mina ei tea: ma pakun, et seda polnud palju üle kümne sekundi. Siis lummutis pöördus ja läks samamoodi välja, nagu oli tulnud. Me kuulsime tema samme parkettpõrandal, kostis eesukse riivide lahtitõmbamise kriiksatus ja läbi maja raksatav ukse kinnivirutamise pauk.

«Kõik on lõppenud,» ütles Margaret. «Olgu jumal talle armuline!»

Nüüd võib lugeja ise endale välja pakkuda selle hauataguse külaskäigu täpse selgituse. Tegelikult ei pea ta üldse arvama, et see külaline tuli hauatagusest maailmast, vaid selle mõrva ja enesetapu toimumise atmosfääri oli sööbinud mingisugune emotsionaalne muster, mis võis teatavatel asjaoludel transformeeruda nähtavateks ja nähtamatuteks kujutisteks. Eetrilained või ükskõik mis võisid teoreetiliselt salvestada taolisi juhtumeid. Neid võib hoida nii-öelda lahustatult ja hiljem taas esile kutsuda. Või siis võib lugeja mõelda, et tõepoolest ilmutas end surnud mehe vaim, külastades mingit laadi vaimses patukahetsuses ja süümepiinades kohta, kus kuritegu toime pandi. Loomulikult ei kaalu ükski materialist hetkekski taolist selgitust, aga pole ju ka teist nii kangekaelselt rumalat inimest kui materialist. Kindlasti ei ole kahtlust selles, et see kohutav tegu pandi toime just seal, ja Margareti viimased sõnad olid täiesti asjakohased.