Читать книгу Pangasaladus - Eero Epner - Страница 5

1999. aasta 9. veebruaril hakkas lõpuks ometi sadama paksu lund. Veel nädal aega varem oli olnud järjekordne sula, sellel talvel juba mitmes. Nädalate kaupa oli sadanud vaheldumisi lund ja vihma, hallid pilved olid taeva pikkadeks päevadeks kaanetanud ning ilmad olid trööstitud nagu rõske värvitu keldritoa seinad. Kõigest mõni nädal varem oli üle riigi käinud järjekordne soojalaine: temperatuur tõusis keset jaanuari viie kraadini ja Tallinna tänavatel nirises mustavat soolasegust lumevett. Kuid nüüd sadas paksu lund, mis − nagu sõnagi ütleb − oli lumivalge.

Maailm oli tol päeval rahulik. Käes oli töönädala teine päev, inimesed kiirustasid sinna ja tänna, ei juhtunud midagi traagilist ega erakordset. USA-s tõusis edetabelite tippu Monica laul „Angel of Mine“ (Monica laulab seal kõrgelt „Nüüd ma tean, miks nad ütlevad, et parimad asjad maailmas on tasuta“). Eestis kogunes see-eest valitsus ning otsustas kõige muu hulgas võtta pangalaenu uue moodsa vangla ehitamiseks, aga kõneleti ka taimekaitsevahenditest, viinavabriku erastamisest ja koostööst kirikuga, Pirita jõeoru kaitsmisest ning Ristna neeme looduskaunima osa (näiteks rand-ogaputke ja lehitu pisikäpa) säilitamisest. Elu siin riigis kulges pealtnäha rahulikult ja normaalselt, liikudes nagu ikka tundmatus suunas, mida kõik ometi ära aimata proovisid.

Täpselt samal päeval, kuid täpsustamata kellaajal asutati uus investeerimisühing nimega Lõhmus, Haavel & Viisemann. Mitmes mõttes ei oleks seda tohtinud juhtuda. Esiteks olid veel aasta varem mõelnud investeerimise peale ainult vähesed. Vastupidi, kõik proovisid päästa, mis päästa annab − ja päästa ei andnud palju.

Alles veidi rohkem kui kaheksateist kuud enne seda, kui teatud härrasmehed panid aluse salapärase nimega ühingu Lõhmus, Haavel & Viisemann asutamisele (ettevõtte eesmärk oli investeerida jõukate inimeste vara nutikalt ja suure tootlusega), oli veerenud üle maailma järjekordne finantskriis. See oli alanud siis, kui 1980ndate maailma majanduse lemmiklapseks olnud Aasia riigid – keda oli aastaid nimetatud hellitavalt tiigriteks – olid hakanud oma fikseeritud vahetuskursside kaitsmiseks müüma välisvaluutareserve, kuid see oli olnud sõelaga tulekahju kustutamine.

Surve oli suur. Pikast majanduslangusest kosunud USA kruttis intressimäärasid järjest kõrgemaks, Hiina tegi järjekordse hulga eksporti toetavaid reforme ning ühel hetkel andsid poldid järele. Tammid purunesid ja Aasia valuutade fikseeritud kursid läksid allavett. Tais, Filipiinidel, Malaisias ja Lõuna-Koreas langes kohaliku valuuta kurss dollari suhtes kuni nelikümmend viis protsenti, kuid see kahvatus India ruupia kõrval, mis kaotas kaheksakümmend kolm protsenti. Finantsturud jõudsid enne täielikku kollapsit läbi teha kõigest lühikese agoonilise tõmbluse, jättes laenuvõtjad käsi laiutama, ja tänavatele ilmusid miljonid töötute hordid.

Kuid see ei olnud lõpp. See oli alles algus. Indoneesias kukutati riigipea, siin-seal hakkasid plahvatama pommid, löögi said dollar ja jeen, Brasiilia ja Mehhiko devalveerisid oma reaali ja peeso, nafta hind langes ning kiskus endaga kohe kaasa ka Venemaa, kus peagi nähti hallide juuste ja kivipurust parkunud nägudega kaevureid karjumas vihaseid loosungeid riigi kohta, kes ei suutnud neile enam palka maksta.

Kaugel Siberis Kemerovo ja Novosibirski vahel tõkestasid kaevurid isegi raudtee ning nendega liitusid kommunaaltöötajad, masinaehitajad ja pensionärid. Ühiselt ei peatatud enam mitte ainult kaubaronge, vaid pidurite kriginal pidid nende ees seisma jääma ka ulmelisel kiirusel kihutavad kiirreisirongid. Kõige hullema ärahoidmiseks laenas Rahvusvaheline Valuutafond Venemaale kümneid miljardeid dollareid, kuid needki ei suutnud peatada mäest alla paiskuvat lumepalli (võib-olla ka põhjusel, et umbes veerand sellest pandi lihtsalt tuuri).

Täpselt sada seitsekümmend kuus päeva enne meie uue investeerimisühingu asutamist devalveeriti Venemaal rubla ja lasti selle kurss vabaks. Kui enne võisime metafoorina kasutada esmalt hädamaandumist tegevat lennukit ning seejärel sellest välja hüpanud langevarjurit, siis nüüd tuli rääkida langevarjurist, kelle langevari ei avane ja kes kihutab maa poole umbes samamoodi kui pilvelõhkuja katuselt tänavale visatud rusikasuurune kivi − pidurdamatult.

See kõik tabas ka Eestit. Majanduskasvu tempo aeglustus kolm korda, tööstustoodangu oma üle kaheteistkümne korra, riigieelarve kukkus miinusesse ja töötus hakkas kasvama. Löögi alla sattusid tehased ja pagariärid, hotellid ja ehitajad, kuid kusagil ei olnud rong niivõrd lähedal rööbastelt mahajooksmisele kui panganduses. Pangad ei kaotanud kiiresti mitte ainult oma rolli investeeringute vahendajatena ja ei pidanud nõutult jälgima üksnes oma laenukapitali kokkukuivamist, vaid aasta lõpukuudel vähenes kogu investeerimisaktiivsus − nagu Eesti Pank oma aastaülevaates hiljem lakooniliselt märkis − järsult. Keskpanga arvukatest tabelitest võib leida tolle 1998. aasta kohta kõige muu hulgas märke, et kui teised majandusvaldkonnad suutsid hoida nina pealetungivas veemassiivis siiski pinnal, siis finantsvahendus tõmbas paar suurt suutäit vett kurku. Valdkonna senine peadpööritav kasv pöördus ootamatult säärasesse miinusesse, millega oli võrreldav veel ainult üks sektor − see, kus merest kilusid püüti.

Kõigest hoolimata hakkas juba 1998. aasta sügisel rühm inimesi Tallinna eri kohtades kogunema ja arutama võimalusi, kuidas oleks võimalik minna Eesti rahandusturule. See on seda kummastavam, et üks neist inimestest oli Rain Lõhmus − mees, kes selsamal hilissuvel oli ühel õhtul astunud Hansapanga trading floor’ile ja öelnud, et viimase kaheteistkümne tunni jooksul oli Hansapank võtnud sisse suurema kahjumi kui kunagi varem. Vene rubla oli olnud vabalanguses ja koos sellega ka mitu Hansapanga investeeringut. Kohalviibinute sõnul ei olnud Lõhmus tookord eriliselt närvis. Pärast uudise teatamist oli ta kutsunud kõiki sealsamas Liivalaia tänaval asunud baari, et juua paar kokteili, teha mõni shot ja tantsida kogu see asi endast välja. Sest teha ei olnud midagi.

Eesti finantsturud rappusid maanteel, mis alles mõni aeg tagasi oli tundunud lõputult kaugustesse sirutuva peegelsileda ja ohutu lindina, kuid mis nüüd oli täis pikitud suuremaid ja väiksemaid teravate servadega auke. Need olid sinna jätnud meist tuhandete kilomeetrite kaugusel elavad pankurid ja poliitikud, investeerijad ja treiderid, vihased kaevurid ja pettunud pensionärid. Sügiseses õhus oli igal õhtul kustuvate kastanite asemel tunda kõrbelõhna ja nii mõnigi nõrgema närvikavaga inimene kõneles hämarduvas linnas ärevalt lähenevast katastroofist.

Kuid Lõhmuse, Haaveli & Viisemanni asutamine 1999. aasta talvel oli ootamatu veel ühes mõttes. Mitu uue investeerimisühingu rajamise taga olnud inimest ei olnud mitte noored uljaspead, vaid siinse pangandusturu legendid, kel oli juba teatud kogemus ja kes olid headel töökohtadel. Nad töötasid Hansapangas, mille tähtsust Eesti 1990ndate panganduses võiks võrrelda Fordi omaga autotööstuses: nad ei olnud mitte osa sektorist, vaid nemad olidki sektor. Küsimus ei olnud ainult selles, et Hansapank oli kõige suurem, edukam ja mahukam kommertspank, vaid ta oli ka kõige mõjukam. Tema areng oli olnud turbulentne, kuid see polnud mitte ainult peadpööritav kasv, mis oli muutnud Hansapanga kogu valdkonna sünonüümiks, vaid see oli ka tema erakordne paindlikkus, hämmastav dünaamilisus, suutlikkus riskida, kuid riske korralikult hallates peaaegu mitte kunagi alt minna.

1990ndate Eestis oli pangandus miski, mida alles hakati leiutama, sest erinevalt majade ehitamisest või tomatite kasvatamisest pidi alustama enamvähem nullist, kuna Nõukogude Liidus kommertspanku ei olnud. See tähendab, et Hansapank alustas peaaegu ilma reegliteta maailmast − või vähemalt tundub see meile nii praegusaja kontekstis, kus näib, nagu oleks ametlikult paigas isegi pankade koosolekuruumide pastakate toon. See ei tähenda mitte seda, et kõik oli lubatud, vaid seda, et kõik oli võimalik.

Hansapank kubises kahekümnendate eluaastate keskel olevatest noortest, vabariiklike matemaatikaolümpiaadide tšempionitest ja õpingud pooleli jätnud majandustudengitest. Neid ei huvitanud enam kaks numbrit liiga suurtes pintsakutes 19. sajandi tööstusrevolutsioonist kõnelevate sumbunud lektorite loengud − nad tahtsid ise revolutsiooni teha. Nad olid täis adrenaliini, tahet, huvi ja veel kord adrenaliini. Anarhistlikus 90ndate alguse Eestis ei olnud kedagi, kes oleks neid lühikese rihma otsas hoidnud. Peagi istusid nad Hansapanga kabinettides ning tegid telefoni teel tehinguid, liigutades nii summasid, mis ei mõjutanud mitte ainult nende palga suurust ja panga kvartalitulemusi, vaid kogu Eesti majandust.

Üks esimesi toonase Hansapanga töötajaid on meenutanud, kuidas mingil põhjusel tehti alati eesoleva aasta peale panga arengu skemaatiline ennustus, kasutades enda lõbustamiseks kõige pöörasemat fantaasiat. Ja kui need tabelid juhuslikult kaksteist kuud hiljem kuskilt kapi tagant üles leiti, vaadati neid imestunult, sest päriselu oli pöörase fantaasia üle trumbanud – kasv olid olnud mitu korda suurem ja maht kirjeldamatu. Panka mitte ei tehtud, vaid panka elati. Oli mehi, kes panid ka pühapäeviti lipsu ette ja kõndisid kontorisse, et teha seal midagi, mida enne neid veel keegi teinud ei olnud. Jah, Hansapank ei kehtestanud mitte ainult uutmoodi pangandust, vaid mõjutas kogu riiki. Pole liialdus väita, et Eesti 1990ndate areng oleks liikunud ilma hansapankuriteta hoopis teise suunda.

Kuid 1999. aasta veebruariks oli palju muutunud. Hansapank oli endiselt Hansapank, ikka veel tehti igas kvartalis mahu- ja kasumirekordeid, juba ammu oli mindud börsile ning ehitatud uus mitmekorruseline peahoone Tallinna tuiksoonele. Mitte ainult omanikud, vaid ka hulk töötajaid olid lühikese ajaga saanud miljonärideks. Ent säärane pank ja säärased suundumused ei olnud jäänud tähelepanuta ka mujal Euroopas.

Juba algusest peale tunti aeg-ajalt huvi Hansapanga ostmise vastu, uuriti ja küsiti. Pärast Hansapanga börsileminekut ei olnud vaja enam kellegi käest küsida ja nii hakkaski Rootsi hoiukassadest kokku õmmeldud Swedbank 1990ndate lõpul Hansapanga aktsiaid kokku ostma. Pedaal vajutati põhja just 1998. aastal, nii et ühel hommikul ärkasid Hansapanga omanikud üles ja said aru, et enamusosalus ei ole enam nende käes. Pank, mida nad olid aastaid vedanud, kuulus nüüd kellelegi teisele. Kuigi nad proovisid selle vastu võidelda, tõmmata niite, et kui neid juba ostetakse, siis võiks osta keegi teine − keegi, keda ei huvitaks mitte ainult arvud, vaid ka panga iseloom, tema DNA, keegi, kes tahaks edasi teha natukenegi samasugust cool’i, piisavalt riskivat ja omaenese vagu rajavat panka −, siis see ei õnnestunud.

„1998. aasta suvel oli jupphaaval näha, et Swedbank võttis järjest rohkem kontrolli ka panga igapäevajuhtimise üle,“ ütleb üks toona sündmuste epitsentri lähedal viibinud inimene. „Meile hakkas tunduma, et meie loovust hakatakse pärssima.“ Jah, ta kasutas just nimelt seda sõna − loovus. Kui sageli seostate teie panka loovusega? Hansapankurid seostasid. Nende jaoks oli pangandus täpselt sama loov tegevus nagu lapse joonistamine või kellegi viiulimäng. Pangandus ei tähendanud nende jaoks mitte seniste võimaluste kasutamist, vaid uute loomist, mitte turvalise kasumi saamist tänu reeglite täpsele järgimisele, vaid reeglite pidevat uuendamist vastavalt oludele. See ei tähendanud mitte stabiilsust, vaid dünaamikat, mitte tiksumist, vaid riske, mitte igavust, vaid elu. Ja seda enam Hansapangas ei olnud.

On võib-olla raske kirjeldada, mida tähendab elu panganduses. Meile on raamatutes, filmides ja, mis seal salata, ka igapäevase kogemuse järgi loodud kujutlus pangast kui asutusest, kus hallide betoonmüüride vahel liiguvad täpseks viilitud ülikondadega mehed ja range lõikega pükskostüümides naised. Neil on käes ajatu lõikega portfellid või ristkülikukujulised mapid, kust nad võtavad aegajalt välja hunnikute viisi standardseid A4-sid, millel olev tekst on joondatud täpselt mõlema serva järgi ning mida mitte keegi peale nende näha ei tohi, sest pangandus on ju saladus. Paraku on ta ka kõige igavam saladus, mille inimkond on suutnud aastatuhandete jooksul välja mõelda.

See kujutlus võib teatud määral isegi tõele vastata. Ülikondi kantakse ja neutraalne seinavärv näib pankadele alati paremini sobivat kui ükssarvikutega tapeet või maalid, millel peategelased vigastavad oma genitaale. Ent on siiski ka pankasid, kus normide, fikseeritud käsuahelate või sinu ette töölauale asetatud hallitavate servadega tegutsemismustrite asemel on olnud − või on − oluline hoopis midagi muud. Kõige lühemalt võiks selle midagi muud kokku võtta sõnaga ise. Sa teed ise. Sa mõtled ise. Sa käitud ise. Sa võtad isegi otsuseid vastu ise, mitte ei haara telefonitoru ega helista kaugvalimiskoodiga kuhugi sadade kilomeetrite taha, et anonüümse hääle käest üle küsida, mis suunast sa kontori nurgas olevat rippsõnajalga kastma peaksid − või õigemini, kasta tohiksid, sest see kastmissuund on ka enam-vähem ainuke, millega sul veel on õnn hommikust õhtuni tegeleda.

Umbes säärases suunas oli Hansapank hakanud 1998. aastal liikuma.

On raske kujutleda nukramat arengut inimeste jaoks, kes olid lühikese ajaga jõudnud kehtestada ja seejärel ära harjuda, et pangandus tähendab midagi, mida tehakse ise: vabalt, loominguliselt, loovalt. Muutus oli nende jaoks võrreldav sellega, kui suvevaheajal pikalt vabaduse, värske õhu ja pideva liikumisega harjunud laps avastab end ühel hommikul hallide betoonseintega klassiruumist. Ta istub natuke liiga kitsas pingis ja vaatab klassi ees seisvat ranges pükskostüümis naisterahvast, kes, joonlaud käes, parandab tema käte sentimeetrist nihkumist laual ning kelle käest tuleb isegi pissile minekuks luba küsida.

Hansapanga veel mõni hetk tagasi igavesena tundunud suvi hakkas 1998. aasta sügisel otsa saama. Inimesed ei jooksnud kohe Hansapangast minema. Nad olid rahulolematud, kuid rahulolematus võtab (nagu rõõmgi) erinevaid varjundeid. Oli neid, kes langesid peaaegu et letargiasse, olles liiga kurvad või liiga väsinud, et edasi võidelda. Oli neid, kes tõmbusid eemale. Oli neid, kes töötasid aktiivselt edasi, proovides sel moel päästa, mis päästa annab. Ja siis oli seltskond inimesi, kes ühel päeval kõndisid uue emapanga esindajate juurde ja tegid ettepaneku, et nad ostavad Hansapank Marketsi ära. Mitte kogu ettevõtte, esialgu kolmandiku. Ülejäänud kaks kolmandikku las jääda joonlauaga inimestele, kuid, ütlesid nad, see võiks olla kasulik tehing mõlemale.

Swedbank on ju välja kasvanud hoiukassadest, see ongi hoiukassa, see on tema DNA ja kutsumus: koguda rahva käest pisikesi ümmargusi krooninutsakaid ning hoiustada need turvaliselt sügaval keldrites asuvates jaheda õhuga seifides.

Hansapank Markets seda ei teinud. Hansapank Markets ei käinud kusagil väikeste pügatud hekkidega Rootsi eeslinnas elava Magda käest küsimas, kas ta ei tahaks osakese oma pensionist tema kätte hoiule anda. Hansapank Markets investeeris. Ta võttis sisse miljoneid ja otsis neile parima koha, kus miljonitest saaksid uued miljonid.

Säärasena kirjutatult ei tundu see üleliia keeruline, kuid kasvatada miljonitest uusi miljoneid tähendab, et sa käitud nagu hoolas aednik, kes ei loobi kevade hakul seemneid suvalises suunas laiali, vaid läheb igal varahommikul aeda ja hakkab hoolikalt otsima, kus oleks seemnetele kasvamiseks parim koht.

Need kohad ei ole igal aastal samad. Need ei ole isegi igal nädalal samad. Sa pead arvesse võtma muutunud mullakooslust, valguse liikumise nurka ja varjude langemise asupaika, sa jälgid päevas mitu korda ilmateadet ning vajaduse korral kaevad juba külvatud seemned üles ja paned nad uude paika.

Investeerida ei saa jaheda õhuga seifi, investeerida saab ainult sinna, kus käib pidev elu ja kasvamine, ning selliste kohtade leidmiseks peab sul olema nutti, julgust ja loovust. „Meil on seda,“ ütlesid need inimesed, jättes viisakalt ütlemata lause teise poole, mis oleks enne punktini jõudmist öelnud, et Swedbanki prioriteet on Magda juures, ja miks ka mitte. Kuid Swedbank keeldus. Nad ei tahtnud midagi kuulda sellest, et mingid eestlased ostavad osaluse nende investeerimispanganduses. Nad olid alles äsja kohale ratsutanud.

On raske väita midagi vastu neile, kelle sõnul tundsid rootslased end siin nagu unustatud tolmusesse väikelinna tulnud audiitorid, kes löövad korra majja ja hakkavad korralikku pangandust tegema, märkamata, et see linn võis ju olla väike, kuid ta polnud ei unustatud ega tolmune. See linn vibreeris ja pulseeris ning siin ei tehtud tõepoolest korralikku pangandust, küll aga tehti pangandust, mis mõjutas ja mis muutis ja mis oli tehtud ise. Ja ise otsustati nüüd ka Hansapangast lahkuda.

Me ei tea, kus, millal ja kelle seas täpselt see otsus sündis. Puuduvad kirjeldused läbirääkimiste kohta Hansapangaga: milline oli see ruum, kes ütles mida, kes vaikis millal. Me teame, et laua ühes otsas oli igatahes Hansapanga uus juht Indrek Neivelt. Ta istus Liivalaia tänava kabineti ristkülikukujulise laua ühe serva taga. Tema vastas olid inimesed, kes veel eile olid olnud tema kolleegid, kuid nüüd teatasid, et nad seda enam olla ei taha − nad tahavad minema. Vaevalt looritas tookord vestlust mingi eriline sentimentaalsus, pigem oldi asjalikud, kirjutati alla lepingutele, fikseeriti, milliseid diile tohivad lahkujad oma uue investeerimisühinguga teha ja milliseid mitte.

Need olid pealtnäha täiesti tavalised kiretud finantssektori läbirääkimised, see oli tüüpiline oma turupositsioonide kaitsmine, ja teiselt poolt oli see katse leida siiski mingeid väikeseid ukseavasid, kuhu suruda näpud, et neist mitte ilma jääda. Kuid selle pealtnäha all olid kindlasti ka emotsioonid. See polnud lihtsalt mõne inimese eraldumine suurkorporatsioonist, killukese äralöömine hiiglaslikust puupakust, vaid need inimesed, kes tahtsid lahkuda, olid olnud Hansapanga jaoks võtmetähtsusega. Mõni neist olid töötanud seal algusest peale. Ja mõni oli selle panga asutanud.

Rain Lõhmus oli tollal kolmekümne kahe aastane. Poisike, oleks tema kohta öeldud lääne suurpanganduses. Legend, öeldi tema kohta siin. Kaheksa aastat varem oli ta olnud üks Hansapanga asutajatest: vaikne, häbelik, peaaegu autistlik, on mõni tema sõber tema kohta öelnud. Ta rääkis toona üldse vähe, tema käitumismaneerid olid kaugel avatud sotsiaalsusest, kellegagi kohtumine näis vahel olevat tema jaoks piin. „Ma ei suudaks olla tegevjuht,“ ütleb ta ise enda kohta veel praegugi. See pole tema asi − juhtida inimesi, käia ja istuda kabinetilaudadel ning ajada mõnusat loba, motiveerida, anda juhtimiskoolitusi, hallata masinavärki.

Tema stiihia oli kusagil mujal. Sest ta oli geenius. See on suureline sõna, kuid just nii on mõni tavaliselt mitte liialdustesse laskuv kolleeg tema kohta öelnud. Mida see tähendab? „Lõhmusel olid ees samad andmed, mis meil kõigil,“ ütleb üks tema kunagine kolleeg pika pausi järel, „tal ei olnud teistsugust infot kui meil, ta vaatas otsa sellelesamale, millele me kõik. Aga ta nägi sellest läbi.“ Lõhmuse silma võrkkestalt jõudis teave ajju ja seal toimus midagi. Arvud hakkasid võtma teistsugust kuju, kaose sees hakkas kumama mingi selgus, mingi läbikäik, nagu oleksid arvud, hüperboolid ja tõusukõverad muutunud vähem valvsaks ning hakanud näitama seda, mida nad tegelikult peidavad.

„Lõhmus nägi asjade taha,“ ütleb too kolleeg, „ja kui ta siis tuli välja mõne lahendusega, mõne ideega, siis ei olnud see geniaalne mitte tänu sellele, et oleks põhinenud millelgi täiesti erakordsel, vaid ta näitas meile uusi võimalusi selle sees, kus me olime ka ise viibinud.“ Rohkem kui üks kord kostis Hansapanga algusaegadel trading floor’il või Hansapank Marketsis (mille juht Lõhmus oli) heledaid laksatusi, kui treiderid endale käega vastu laupa lõid − kuidas nad küll ise selle peale ei olnud tulnud! Muidugi, nii lihtne, nii selge, see oli kogu aeg olnud nende nina all.

Lõhmuse legend kasvas. Ta tassis Hansapanka kasumit ja andis Hansapangale selle cool’i kuvandi, mis panka sel 1998. aastal veel saatis, sest Lõhmus ei käinud kunagi Magda jutul, vaid tegi ägedat, ootamatut ja riskivat pangandust. Tema oli see, kes pani linna vibreerima ja pulseerima. Ja nüüd oli tal kõrini. Mitte kellelegi ei sobinud Swedbanki vaikne küpsiste, toalillede ja teepakkidega tehtav pangandus vähem kui Lõhmusele. Ta oli olnud Hansapanga asutaja, ta oli selle suurim eraisikust aktsionär, tema DNA oli kattunud Hansapanga DNA-ga rohkem kui võib-olla ükskõik kellel teisel − ja ometi tundis ta nüüd, et on aeg lahkuda. Muutunud oli pank, aga muutunud oli ka tema ise.

Kunagisest poolhäbenedes inimestega vestelnud pankurist oli saanud kehasse istuvate ülikondadega seltskonnahing, kes sõbrustas popmuusikute ja popkirjanikega ning kuuldavasti oli ühel Londoni-reisil ostnud ära ühe plaadipoe peaaegu kogu vinüülivaliku, ning nende vinüülide peal ei mänginud mitte Rahmaninov või Wagner, vaid Moodymann ja Basement Jaxx. Ta hakkas mängima sette ning ühel underground-peol tõmbas ta järjest selga avangardseid T-särke ja astus pöörase moe-show ajal modellina lavale. See oli Rain Lõhmus 1990ndate lõpul, öösel kõndimas liibuva ja riivatu särgiga mööda improviseeritud catwalk’i ning päeval otsimas võimalusi, kuidas pangandus võiks olla taas midagi äkilist. Ent ta teadis hästi, et ükski mees ei ole saar ja ükski pank ei ole ühe mehe tehtud.

1991. aasta suvel istus Andres Viisemann ühes kabinetis ja vaatas õue. Akende taga paistsid vanalinna punased katused, nende taga algas meri, mere taga algas veel midagi. Õhk oli erakordselt soe, see õhkus isegi läbi vanalinna paksude majaseinte ja väreles õrnalt akna taga. Tema ees laua taga istusid mõned keskealised mehed ja siis laua nurga juures üks peaaegu et temavanune, silma järgi otsustades kahekümnendate eluaastate keskel olev pikemat kasvu mees.

„Mida tähendab fikseeritud kurss?“ küsis korraga üks keskealistest ja Andres Viisemann keeras pilgu tema poole. See küsimus oleks 1991. aasta suvel võinud nii mõnegi rivist välja viia, kuid mitte teda. Tema suu avanes ja vormis õigeid vastuseid ning juba kirjutasid keskealiste pastakad midagi paberile, too pikemat kasvu lauanurga juures aga vaatas veidi äraoleval pilgul aknast välja, nagu oleks ta seal näinud midagi, mida keegi teine ei näinud. See oli esimene kord, kui Andres Viisemann nägi Rain Lõhmust, ja mõnes mõttes võiks just tollesse palavasse suvepäeva asetada LHV ajaloo esimese täpikese.

Raske on kirjeldada kahte erinevamat inimest kui Viisemann ja Lõhmus. Filmis moodustaksid nad ideaalse dünaamilise duo: Viisemann ilmuks ekraanile rahuliku, harva žestikuleeriva ja analüütilisena, kes kannab ainult konservatiivse lõikega pintsakuid, kuid hoolikam vaataja märkaks, kuidas tähelepanu on pööratud isegi siseõmblustel kasutatava niidi toonile. Aeg-ajalt kohendaks ta ninal istuvaid perfektse disainiga prille ja asetaks seejärel mõne argise kaose taas süsteemi. Teda huvitab vaidlemine argumentidega. Kõigis vaidlusstseenides istuks ta vaikivalt ja kuulaks teist inimest rahulikult, sekkudes siin-seal faktide, analüüsi või arvudega. Lõhmus seevastu vehiks kätega, tema roosa triiksärgi ülemine nööp oleks lahti, ta pillaks aforisme ja kujundeid nii poliitika kui ka majanduse kohta ning räägiks võib-olla tavalisest veidi valjema häälega, sest nurgast kostab elektroonilise underground’i kummaline kriipiv heli.

Kui Viisemann ütleb enda kohta häbenemata, et ta on konservatiiv, siis Lõhmus lausub ühes intervjuus rahulikult, et maanteedel võiks kaotada kiiruspiirangud ja enamiku liiklusmärkidest maha võtta, sest reeglid ainult ahistavad. Ent need erinevused on suuresti näilised, seisnedes pigem pakendite värvis kui tegelikus sisus. „Ma vihkan, kui keegi annab litsentse, määrab tööeeskirju või teeb ravijuhendeid,“ ütleb Viisemann. Jah, Viisemann, mitte Lõhmus. „Mulle tundub, et las inimesed kukuvad läbi, las katsetavad, sest selline süsteem on palju tugevam kui see, et regulaator arvab, et ta on jumal, ja kirjutab ette, kuidas sa käituma pead. Ettekirjutatu kukub suurema tõenäosusega läbi.“ Lõhmuse sõnad ei erine sellest palju. „Ma mängisin noorena reeglite järgi, mis mulle ette olid antud,“ mäletab ta. „Kuid siis sain aru, et kui järgid kellegi teise reegleid, oled poole juba kaotanud.“ Tähendab: sa pead ise reeglid valima ja oma mängu tegema.

Nad võivad ju vaadata maailma natuke eri perspektiivist, kuid nii Viisemannile kui ka Lõhmusele tundub, et progress ei seisne mitte selles, kui olemasolev muutub järjest paremaks, vaid kui olemasolev hääbub ja tekib midagi täiesti uut. „Uus aga tekib seepärast, et keegi kõrvalt näeb midagi, mida teised ei näe,“ ütleb Lõhmus, ja mulle meenub taas see, mida tema endised kolleegid tema enese kohta olid öelnud. „Algus võib muidugi väga kohmakas olla, aga ajapikku võib see muutuda millekski oluliseks.“

See aga tähendab, et tuleb mõelda a) kiiresti, b) kaugele ja c) suurelt. Just see neid kahte ühendabki, märgib üks fondijuht. Ja midagi veel − isikuomadused. „Nad teavad, et nad on tegelikult väga erinevad inimesed väga erinevate vaadetega, aga nad aktsepteerivad seda,“ ütleb teine. „Viisemannilt tuleb tasakaalukus ja põhimõttekindlus,“ lisab kolmas. Viisemann tahab investeerida pikalt, kaitsta kapitali, „Viisemanni iseloomustab see, et ta on maailma asjade suhtes peaaegu sama murelik kui tema ema,“ ütleb üks ta sõpru. Kuid Lõhmus eelistab analüüsile tegutsemist. Ta pole kunagi sallinud koosolekuid ja nämmutamist, tema trump on visioon, Viisemannil aga kaine meel. Nii ongi nende kahe vahel mingi side, mingi teineteise täiendamine, mingisugune sarnase tonaalsusega kirg sarnaste asjade vastu. Ja see sai alguse 1990ndate alguses Eesti Pangas.

Lõhmus juhatas seal välisosakonda ja temast paar aastat noorem Viisemann tuli sinna praktikale. Sellega oligi välisosakond moodustunud. Kahekesi kummardusid nad Toompeal ühes kabinetis vahel hommikuti värske Financial Timesi kohale ja kopeerisid sealt hoolikalt millimeeterpaberi peale valuutakursse. Hariliku pliiatsi terav tipp märkis sakilise kujuga telje erinevad otsad, vedas seda natuke ülespoole või kiskus millimeetri võrra alla − nii käis tollal ühe riigi välisrahanduse juhtimine.

Ent see muutus kiiresti. Kaks meest, kes alles seitse-kaheksa aastat varem olid hakanud habet ajama, hakkasid korraga ehitama eimiskist üles Eesti Panga valuutaosakonda. Riigis, kus valuutaga tegelemine oli siiani tähendanud Viru tänaval rublade vahetamist Soome markade ja liibuva lumipesu vastu, hakati järsku koguma müstilisi „makroandmeid“ ning korraldama valuutaoksjoneid.

„Me olime erinevad,“ ütleb Viisemann, „aga meie vahel oli hea inimlik klapp.“ Me ei tea, mida see tähendab. Võib-olla sarnast huumorimeelt. Ühesuguseid väärtuseid. Võimet aktsepteerida teise veidruseid. Arusaamist, et üks täiendab teist ja vastupidi. Kuidas ka ei oleks, kui ühel hetkel teatas Lõhmus, et ta lahkub Eesti Pangast, kuna „üks seltskond“ plaanib Hansapanka teha, kutsus ta Viisemanni endaga kaasa. „Siis mõtlesin, et okei,“ ütleb Viisemann.

Nii lihtsalt see toona tema jaoks käiski, kuigi koht, kuhu teda kutsuti, ei olnud veel pank. Sel ei olnud peahoonet ega filiaale, krediidikanaleid ega raamatupidamist, oli ainult idee, aga polnud isegi veel töötajaid. „Oli neli asutajat,“ ütleb Viisemann, „ja siis kaks esimest töötajat: Indrek Neivelt ja mina, kes ma käisin kooli kõrvalt Hansapanka tegemas.“ See oli kõik: kuus inimest. Kuid sellest piisas.

Lõhmus ja Viisemann töötasid ka nüüd koos. Esimestel aastatel tõid nad kahekesi kaheksa protsenti kogu panga kasumist. See oli märkimisväärne osakaal, mis ei kordu enam kunagi. Nende osakond kasvas, finantsturud tundusid ahvatlevad, järjest ja järjest astusid uksest sisse noored mehed ning natukese aja pärast ka naised, kes tahtsid teada, mis tunne on vaadata maast kerkiva raketi kujulist kasumiprognoosi ja teada, et selle kõik oled sa vähemalt mingil määral − kuid suurel määral − teinud ise. „Meil oli kokkutöötanud tiim,“ ütleb Viisemann. Nad kasvasid kokku ja kui keegi lahkus (seda juhtus harva), mõjus see iga kord väikese šokina, sest Hansapank tundus igavene. Kuid seda ta ei olnud.

„Kui Hansapank liitus Hoiupangaga, siis muutusime korraga rahvapangaks,“ mäletab Viisemann murdekoha algust. Tema jaoks ei alanud Hansapanga lahustumine mitte Saabiga maja ette sõitnud rootslastega, vaid juba mõni aasta varem − siis, kui korraga oli maja täis sadu võõraid inimesi ning kliendibaasist võis leida kümneid tuhandeid nõudlikke pensionäre, kes ei tahtnud midagi teada finantsturgude volatiilsusest, vaid võisid ummistada infotelefoni küsimusega, miks on pangakaardi nurgad ümmargused.

„Küsimus ei olnud mitte elitaarsuses, vaid professionaalsuses,“ ütleb Viisemann nüüd. „Kui me liitusime Hoiupangaga, siis ma ütlesin, et see ei ole enam üliprofessionaalne organisatsioon.“ Pealtnäha oli kõik hästi: organisatsioon kasvas, mahud hüppasid lakke, osakaal turul mitmekordistus ja aktsionärid olid õhtuti kodudes lahkemas tujus, sest nende südameid täitis rõõm. Kuid see polnud lihtsalt enam see pank. Liiga palju inimesi. Liiga palju suhtlemist. Liiga palju läbirääkimist, delegeerimist, kooskõlastamist. See ei rahuldanud enam paljusid, kõigi teiste seas ka mitte Lõhmust ja Viisemanni.

„Sa oled paksuks läinud,“ ütles Viisemanni ema talle ühel hommikul − ning see lause oli Lõhmuse, Haaveli & Viisemanni asutamisel otsustav. Kui Viisemann astus vannitoapeegli ette ja proovis oma pintsakunööpe edutult nööpaukudesse sikutada, teadis ta hästi, mis tema ülekaalu põhjus oli. Mitte liiga hea elu, vaid liiga närviline elu. Viimased kuud oli ta pidanud istuma kummalise nimega ausa valiku komitees, mille ülesanne oli intervjueerida Hansapanga ja Hoiupanga töötajaid ning otsustada, kes jääb tööle ja kes ei jää. Viisemann oli selle komitee pealik. Iga päev kirjutas ta alla mõnele koondamiskäsule.

Närv oli must ja esimesena mõjus see − nagu alati − seedimisele. Märkamatult hakkasid kogunema grammid ja seejärel kilod. Muutused Eesti finantssektoris said endale väikeste rasvavoldikeste kuju, mis kleepusid Viisemanni keha külge, kuni ühel päeval tema ema, kombekas ja väärikas proua, ei pidanud enam vastu ning ütles, et pangad võivad ju liituda ja laguneda, aga miks peab see kõik tema poja maole mõjuma. „Ma mõtlesin, et kui juba ema seda ütleb, ju siis on sellel mingi põhjus,“ ütleb Viisemann. Ta võttis aja maha ja sõitis vana sõbra Tarmo Jüristoga (jätkem ka see nimi meie hilisema radari jaoks meelde) Tšiilisse.

Punta Arenas ei asu mitte ainult päris Tšiili lõunatipus, vaid kogu maailma äärel. Öeldakse, et see on maailma lõunapoolseim linn, kust sageli alustavad ekspeditsioonid teekonda tundmatusse, täpsemalt Antarktikasse. Linnake asub otse ookeani kaldal ja läbi tema tänavate puhuvad tugevad tuuled, nii et linnavalitsus on majade vahele tõmmanud köied, millest inimesed saaksid kõndides kinni hoida ja ennast sammhaaval edasi liigutada. Neist köitest hoidis kinni ka Viisemann, kui ta ennast ühel päeval lähima telefoniputkani sikutas, selle ukse avas ja automaadi juurde astus. Tuul lõi ukse tema selja taga pauguga kinni, kuid putkas eneses oli vaikne, ainult väikesed klaasruudud lõgisesid natuke. Viisemann võttis toru, asetas aparaadi ülaservas olevasse pilusse mõne mündi ja valis numbri, mis oli tal peas. Telefon kutsus paar korda, siis võeti see vastu. Toru teises otsas oli Rain Lõhmus. „Me läheme suurema seltskonnaga Hansapangast ära,“ ütles ta. „Tahad ka tulla?“

Kui Viisemann taas putka ukse sulges ja lähimast köiest haaras, ei mõelnud ta ilmselt selle peale, et elab keset metafoori. Ka läbi tema elu olid puhumas tuuled, ka tema pidi leidma lähima köie, ja ka tema ees seisis valik alustada ekspeditsiooni tundmatusse. Sel hetkel püüdis ta ilmselt pigem meenutada oma ärasõidukuupäeva, sest seda oli ta öelnud ka Lõhmusele: kui maandun, siis arutame.

Rahvusraamatukogu lugemistoad on väikesed, kuid tugeva valgusega, et inimesed ei rikuks Balzaci või Turgenevit lugedes silmi. Väikesed ebamugavad toolid on asetatud lauakeste taha, kuid seekord, 1998. aasta sügisel, olid need sealt eemale tõstetud ja moodustatud midagi ebakorrapärase ringi kujulist. Ühel toolil istus Rain Lõhmus, teisel Andres Viisemann, kolmandal Tõnis Haavel, neljandal Rain Tamm ja viiendal Taavi Lepmets. Ehkki nende keskmine vanus jäi alla kolmekümne, olid nad tol hetkel mehed, kes tänu pikaajalisele kogemusele teadsid, mida nad tegema läksid.

Hoolimata rongide kinnipidamisest Siberis ja Indoneesia veteranpresidendi langemisest, hoolimata rubla põrumisest ja Jaapani börsi kukkumisest viiendiku võrra, hoolimata isegi Magda rahaga turule marssinud rootslastest ja järsku koosolekulaudadele ilmunud Löfbergs Lila kohvitassidest, mis pani paljusid tundma, nagu oleks Eesti iseseisev pangandus selleks korraks lõppenud, otsustasid need viis just tol hetkel seal rahvusraamatukogu veidi umbses lugemistoas asutada uue investeerimisühingu. Lepiti kokku veel osaluses − Lõhmusel kakskümmend protsenti, teistel viisteist protsenti ja ülejäänud kakskümmend protsenti võimalikele tulevastele partneritele − ning siis mindi laiali, laskudes vanas hallide logisevate ustega liftis (mis oli nii kitsas, et minna tuli kahes jaos) avarasse fuajeesse ning seejärel juba läbi klaasist pöördukse tänavale, kus ühel pool paistis pronkssõdur ja teisel pool valveapteek. Läbi sügisese õhu langes pärnade kollaseid lehti. Aimata võis talve vääramatut saabumist.